22.03.1999 |
Kristina Elt
Maailma loomine |
Arvustused |
I
Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul
nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja
märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis
-- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu.
Kust see väike maailm pärit oli, kurat seda teab. Kes selle
välja mõtles? Ta ei soovinudki seda teada -- sest pimedad
tähed näisid sel igavesel ööl pikkamisi alla
kukkuvat tülkale pinnale ja sitkes rohelises poris tantsivat oma
surmkuumi tantse, kuni kukkus Öö raske pendel ning neil oli
aeg -- aeg kaduda lõpmatuse radadele põhjatuile. Kauged
ja sünged olid need käigud, mida mööda Universum
oli aegade algusest liikunud sinna, kus ta praegu asus -- ja nii
hõlpus oli siin sellest oigavast ja jalgade ümber
klammerduvast porist läbi vajuda ja neisse langeda, ikka alla ja
alla mustas kaevus teadmata kuhu ja millal Kaose tuulte sünges
meelevallas.
Ta ei teadnud, kuidas oli ta sinna sattunud -- ta vaid roomas
räpasrohelises sopas enda all, sest ta teadis, et kui ta pead
tõstab, siis lööb ta selle ära vastu madalalt
võlvitud taevast või ümarat, raudkülma ja
kõva, võikalt helisevat kuud. Ta tegi tiire -- tiirud
olid kõik, mida ta oli suutnud välja mõelda. Tiire
ümber koha, kus oli seisnud vana maja. Sellest polnudki
õieti midagi järel, vundamendimüürid ja paar
katkenud palgijätket nende peal ja ahjuvare nende keskel ja
veidi rohkem pori kui väljaspool. Ta ei osanud neid nimetada
päri- või vastupäeva tiirudeks, sest päeva
polnud ta kunagi näinud. Ta ei söönud kunagi -- talle
ei tulnud kunagi pähegi midagi süüa. Ta jõi --
jõi lõputult musta vihma piisku ja lahustus neis
viimaks, kandudes laiali üle kogu väikese maailma nende
veega ja kattes seda üleni, et siis jälle mõnes
teises kohas koonduda ning roomata tagasi majavareme poole. Vahel
kattis ta kogu väikese maailma, vahel aga oli ka üks
vihmapiisk tema jaoks nagu terve ookean.
Ja Kaos tema all elas ja liigutas, selles koondusid ja lahknesid
mustad jõud, mis olid enne olemas, kui Universum loodi, mis
olid olemas enne selle loojatki -- nii sügavale ulatusid
käigud maailma all, et nad viisid läbi aegade algusest veel
kaugemale -- ikka edasi, edasi, edasi -- ja ta ei saanud kunagi
teada, mis võis peituda nende tumedates lõppudes, kui
neil üldse lõppe oli. Ega vist ei olnud.
Ta ei teadnud ka, kes oli kunagi rajanud selle maja siia -- ja kas
taevavõlv oli siis kõrgemal, sest maja poleks kindlasti
mahtunud nii madala võlvi alla. See pidi olema olnud kaua,
väga kaua aega sellest, kui tema siia ilmus -- ja oma mälu
järgi oli ta alati olemas olnud, alati, alati roomates tiire
ümber selle, mida ta ei osanud seletada ja mis oli
mõõtmatult vanem kui tema ja see aeg, milles ta elas.
Vanem kui aeg ise.
Ta ei näinud mujale, kui oma väikese maailma piiridesse. Ta
ei näinud madalate kalkide tähtede taha, ei näinud
alla Kaose kuristikesse ja keeristesse, mis maailma juurte vahel
õõtsusid edasi-tagasi... Nii ei saanud ta ka näha
seda, mis vaikselt ülespoole liikus ühes pimedas
käigus, ikka kõrgemale ja kõrgemale tõustes
sellest hetkest, mil käik sündis öö ja aja
otsatusse lõpmatusse. See oli seal alati olnud, Kaose
igavikukeerise musta tuule iil sündimata maailma ängistavas
ruumis -- ja liikunud ülespoole, kogu oma aja ikka üles ja
üles -- miks, seda ei tednud see isegi. Kas oli Kaos ise andnud
sellele tõuke, mis selle liikuma pani, või aeg
või midagi hoopis muud -- see ei teadnud ega soovinudki teada.
Üles, üles ja üles -- kuni selle mõistusesse
jäigi vaid see suund, kuni kõik muu sealt kustus, kuni
ruum tema tajudes omandas sama kuju, mis oli sel endalgi --
ülespürgiva tumeda tähe oma ruumi juurteni ulatuvas
kuristikus.
Peale nende kahe oli veel keegi kolmaski mustpimedas Universumis
otsimas enda eesmärki.
Aeg keris ennast nagu hiiglaslik madu Universumi kaugeimatel radadel
selle ümber, otsis veel kaugemaid ääri ja servi, kust
läbi siuelda oma rännul -- ta ei saanud hilineda ega liiga
vara jõuda, ta pidi vaid läbima iga käigu ja urke
selles tohutus ruumis, mis igas suunas ta ümber kaardus. Aeg
täitis hiiglaslikud tühjad kuristikud ruumiosade vahel,
roomas läbi päratute tunnelite, mustade aukude ja
tähtede elujõu veenide, otsis üha kaugemaid piire,
kuhu ruum veel ulatus. Ja alles siis, kui ta oli tõesti
jõudnud kaugeima rajani, kust edasi polnud tõesti enam
midagi, soostus ta tühjusesse sirutuval juuspeenel niidil
väikese pöörde tegema ja tagasi Universumi poole
liikuma -- siit kaugelt paistis Universumi määratuski
millegi kergesti haaratavana, ruumimullina -- milles? Võrdlust
pole võimalik leida.
Ja esimesel ristumiskohal, kui tema üksildase rajaga
lõikus teine, niisama peenike ja ebakindel nagu
härmalõng kosmilises sügavuses, pöördus ta
jälle Universumist ära ning lookles temast eemale, kaugele,
nii kaugele kui ta vähegi sai -- et siis jälle muuta suunda
niitja raja hapral käärul, et otsida uut ristumiskohta, mis
viiks teda soovitud suunas. Sest ta pidi tegema ringi ümber
terve Universumi, midagi vahele jätmata, piirama selle sisse oma
olemusega. Mõõtmed avanesid ta ees üksteise
järel ja igaühes neist tegi ta eraldi ja samal ajal oma
viirastuslikku ringkäiku ümber selle määratu ja
kujuteldamatu, millega oli seotud ürgse sidemega igaveseks.
Ja tal polnud lõppu ega algust -- samal ajal, kui ta oma
rännakut alustas, ta selle ka lõpetas ja kõik
vahepealsed hetked mahtusid selle momendi sisse -- eespool oli rada
suletud, ta liikus edasi samasuguse aeglase peatumatu hooga, nagu
enne, kuid teades, et ränd on lõppenud, Universum tema
omaks saanud. Ta ees lebas ta enda alguspunkt -- ja siia
jõudis ta jälle välja. Jõulise haardega pures
ta end iseenda sabasse, madu, kes oli ennast vedanud ümber terve
maailmaruumi -- ja kõik ta sees lahvatas valgeks,
lõõsk tõusis pimestava kerana, miljard miljardit
tähte süttis ühekorraga, mateeria vabastas ennast
ühe hetkega end sidunud kammitsatest, paisates ennast laiali
üle kogu Ruumi, täites selle keskmest kuni viimaste
juuspeente avausteni, esimesest mõõtmest viimaseni ja
iga tema osake sai Aja osaks sel hetkel. See oli Kaose surm -- ja Aeg
oli tema pärija.
See tundis, et aeg on ümber, tõus lõpukorral ja
viskus edasi, hiiglaslike hüpetega, kõik pidi minema
õigesti, iga sekundi murdosa oli nüüd tähtis --
ja ta murdis välja kleepuvast rohelisest porist samal hetkel,
kui miljard tähte süttis äkitselt kõrgusesse
tõusvas taevavõlvis kitsa maailma kohal ja saatis oma
kiired alla, pannes tülka massi tuhandetes värvides
särama ja Kaose ta all väänduma, omaenese
jõudude käes kokku tõmbuma ja kuhtuma
väikeseks mustaks kübemeks, mis tegi endale tee läbi
ruumi seina väljapoole, et läbi tühjuse
söösta musta peene väguna minema -- ja mitte kunagi
enam naasta, jääda igaveseks sellest ruumist
väljapoole, ootama Ruumi lõppu, mis kunagi
vältimatult saabub. Sest midagi peab alati jääma
alles.
See leidis end mustavate varemete kõrvalt tähtede
valgusvihust ühe tibatillukese maailma pinnalt, mida uhtuv must
vihm oli lakanud olemast koos Kaose jõududega -- ja tundis
midagi, mida see kunagi varem polnud tundnud. See tundis, et ta pole
enam üksi. Tunne oli mõistetamatu -- nagu ka
ülespooletungi lõppemine, kogu selle olemus
pöördus ja väändus -- ja siis oli selle aeg
täis.
Tiirud said otsa. Ta vaatas üllatunult ees säravasse
kõiksusesse, mida ta varem kunagi näinud ei olnud,
pööras pilgu üles taevavõlvi poole, mis
ühe hetkega mõõtmatult kõrgemale oli
tõusnud ja säras nüüd uskumatult kõrgel
kõigis oma müstilistes värvides. Ta ei saanud enam
edasi minna. Ka vihm oli lakanud -- ta ei saanud enam valguda
üle maailma pinna, et kusagil taas ennast koguda. Ja siis tegi
ta midagi, mida ta kogu oma olemasolu aja polnud teinud, sest seni
oli ta kogu aeg liikunud ühes suunas oma lõpututel
tiirudel -- ta pööras tagasi ja vaatas, vaatas sinna, kust
oli tulnud -- ja siis oli ta aeg täis.
Kogu väike maailm lahvatas äkki valgeks, hetkeks summutas
see lõõm isegi vastsüttinud tähtede
kõikjalejõudvad kiired -- ja siis polnud seal enam
kedagi ühe lühikese, vaevalttajutava hetke jooksul -- ja
siis oli seal midagi uut, täiesti uut, midagi, mida seal kunagi
varem polnud olnud, seismas vana maja rusude juures ja
mõtlikult vaatamas nende peale alla oma kuud ja tähti
vastupeegeldavate silmadega.
Tema nimi oli Mati.
II
Kaua oli möödunud sellest, kui määratud käed
olid vorminud mäetipud vanadest rusudest maailma kohale.
Kõrgusse, vastu tähtedele olid kerkinud esimesed ahelikud
ja nende tippudele kogunes justkui imeväel igilumi, mis saatis
oma helgi alla, sügavatele tasandikkudele, kus roheline muda
ammu oli paakunud ja millel nüüd lainetas kõrge rohi
-- ja kusagil kaugel, just katkematusse öhe mattunud
väikese maailma silmapiiri ees läikis kuupaistel tasane
veepind -- see oli meri, kauge ja kättesaamatu mägede
elanikele, kuid siiski kummitas ta kõiki neid, kes teda lennul
tippude kohal või siis igilumel seistes üksisilmi olid
juhuslikult silmanud, kuni nende päevade lõpuni.
«Midagi peab seal olema,» ütlkesid nad
mõtlikult istudes oma paksuseinalistes koobastes või
kivistes üksildastes pesades kättesaamatuil nõlvul
enne magamaheitmist, «midagi, mis läigib ja kutsub
meid.» Kuid ükski neist polnud kunagi julenud võtta
ette pikka matka üle rohuse tasandiku või siis
püüdnud sellest küünistega ääristatud
tiibade vuhinal üle söösta, et järele vaadata,
mis seal siis ikkagi on.
Algul olid mägede kaljudes vaid väikesed urud. Läks
mööda määratu ajavahemik pärast mägede
vormimist, enne kui neis äkki lõid särama kollased
pimedust puurivad silmatäpid ja esimene päkapikk ajas
ennast pimedas nurgas püsti. Ta kõrval lamasid ta
seltsimehed -- vaevaliselt ärgates pikast unest, milles nad olid
olnud sellest hetkest, kui neid oli rohekast püdelast savist
valmis voolitud ja siia mäe sooja südamesse tahenema
pandud. Nad hõõrusid silmi ja sirutasid oma kangestatud
liikmeid, pöörasid oma kuldseid pilke igasse suunda,
püüdes mõista, kus nad on või kuidas siia
sattunud, otsides vaistlikult väljapääsu mäe
sügavusest. Kõige esimesena ärganud, kõige
vanem päkapikk tundis äkki oma näol külma
õhu puudutust ja astus aeglaselt, õige aeglaselt oma
kangetel jalgadel sinnapoole, kust see tuli. Ta nägi pimedas
suurepäraselt ja ta kõrvad tabasid iga viimase kui
liigutuse, mida teised ikka veel uimastena ta selja taga tegid. Otse
ta näo ees oli krobeline kaljusein ja ta tundis õhuvoolu
selgemalt kui varem. Kalju oli üleni pragudega kaetud ja
mööda seda jooksis veenire. Päkapikk tõstis
käe ja jõi sellest -- see maitses hea. Ta polnud kunagi
varem joonud. Siis võttis ta vöölt kirja ja
lõi prooviks vastu kaljut. Kiviklibu langes ta jalge ette --
vesi oli kalju pehmeks söönud tuhandete aastatega, mis olid
möödas päevast, mil suured käed olid
väikesed savist kujud urgu asetanud ning kitsa käigu
tagumise otsa rahnuga sulgenud. Veel üks päkapikk kiirustas
talle selja tagant appi -- rohkem neid sinna seisma ei mahtunud.
Kivikillud langesid nende jalgade alla, kui nad töötasid --
ja viimaks tabas vanem päkapikk oma kirkaga kalju asemel
tühjust ning oleks äärepealt tööriista
poetanud teisele poole. Ta ei näinud august läbi, sest see
oli liiga kõrgel, kuid mõne aja pärast purunes
rahn juba kõikjalt ja tee nende ees oli vaba, kui mitte
arvestada prahti, mis tõkkest järele oli
jäänud. Üksteise järel astusid nad üle
mõttelise piiri, mis neid eraldas kaljusest emakast, mis neid
oli sünnitanud, vabadusse, kõige vanem päkapikk
kõige ees. Pikk oli käik mäe sees -- kuid
päkapikud olidki loodud pikkade käikude jaoks. See lookles
edasi kui kaljusse raiutud tühi maonahk, laugelt ülespoole
-- ja päkapikkude silmad särasid selles kui kuldne
tähekobar, kui nad edasi rühkisid teed, mida keegi kunagi
enne neid käinud polnud. Ja siis paistis eest valgust.
Kuuvalguse hele triip paistis sisse nende ette ja see pimestas
hetkeks nende läbistamatu pimedusega harjunud silmi. Aeglaselt
astusid nad edasi, iga meel valvel, käed pigistamas kirkavarsi,
nii et sõrmedel valus hakkas -- ja siis seisid nad Käigu
suudmel. Tasandik laius nende ees, nad olid ühe
äärmise mäe järsul nõlval, tosin
väikest kogu määratuse palge ees. Algul nad ainult
vaatasid. Vaatasid hingetuina kogu seda meeletut ja toorest ilu, mis
nende pilgule avanes. Taevas nende pea kohal siras tähtedest ja
hele kuuvalgus ujutas üle kogu maa nende ees, nii et nad
võisid silmitseda iseenda nägusid ja leida sealt uusi
detaile, mida varem polnud seal näinud. Pooled neist erinesid
teisest poolest -- nad tundsid seda iga rakuga ja teadsid samal
hetkel, miks see nii on. Ja tasandik laius nend ees lõpmatusse
ning tuul laulis nende ümber kaljurahnude vahel oma igavest
ürgkaunist laulu.
Mäetipus lume sees kaljusel eendil kivide vahel pragunesid kaks
hiiglaslikku muna. Neid soojendas seestpoolt tuli ja väljast
jahutas jäine õhk -- temperatuuride vahe muutis nende
koored hapraks ning need vajusid poolsulanuina välja. Väike
soomuseline punaselt hõõguvate silmadega pea vaatas
kivide vahel ringi ja sisistas oma kaaslase peale, kes talle liiga
lähedale oli tulnud. Tähed paistsid talle otse silma ja
peegeldusid tagasi mäetipu jäiselt kattelt. Ta röhatas
korraks tähtede poole ja suunas siis oma pilgu alla, kus kusagil
kaugel lõppes see valge koorik, mis neid ümbritses ja
nõlvad laskusid pimedusse. Korraks sirutas ta oma õrnu
tiibu ja voltis need siis korralikult seljale kokku. Ta kaaslane
krabistas pesast väljas jääl oma raudsete
küüntega ning ta nägi, kuidas teise tuline
hingeõhk jää sulama pani. Ta puhus enda
ninasõõrmetest välja punase leegi, mis heitis
korraks tontlikku valgust ümberringi, muutes jää ja
lume otsekui verega kaetuks. Siis sirutas ta uuesti tiibu ja
tõusis raskelt lendu, langes tuhatkond meetrit planeerides
allapoole, leidis siis tõusva õhuvoolu ja
sööstis üles, tähtedele vastu ja kuu peegeldas
oma valgust tagasi tema metalsetelt soomustelt.
Päkapikud olid hargnenud kivide vahele ja uurisid nõlva
enda ümber. Nad kõik teadsid, et peavad midagi otsima --
kust nad seda teadsid ja mis see täpselt oli, sellest polnud
neil kellelgi vähimatki aimu. Nende kollased silmad nägid
kuu ja tähtede valgel väga hästi ja neil ei
jäänud kahe silma vahele ükski rohulible ega kivike
maapinnal. Kuid nad ei vaadanud kordagi üles -- seepärast
ei näinud nad ka musta kogu, mis korraks tähtede valgust
kattis ja tuule toetusel mäetipu taha kadus.
Nüüd lendas ka teine lohe ringi ümber mäe,
harjutades oma noori tiibu tuulehoogude ning tõusvate ja
laskuvate iilidega, mis ta laperdama panid. Mõnikord loitis
tuli ta suust, tal oli nii hea tunda enda ümber vaba õhu
voogamist ja teraseseid muskleid allumas igale ta vähimalegi
soovile, et tal oli tahtmine kriisata taeva poole õnne- ja
imetlushüüd -- paraku polnud ta aga võimeline
tugevamaks häälitsuseks, kui terav hoiatav sisin ning
sellepärast lasi ta vaid oma seesmisel tulel aeg-ajalt
ööpimeduses loita ning põgusalt valgustada ta rasket
inetut pead.
Päkapikud olid kogunenud Käigu suudme ette ja vaatasid
seda, mida oli leidnud üks nende hulgast. Lapikul kivil nende
ees lebas kimp ümmargusi suuri mugulaid, mis olid mulla seest
kirka abil üles kaevatud. Kohe, kui nende leidja oli näinud
ümmarguste lehtedega puhmaid maa seest tõusmas, oli ta
teadnud, et need on need õiged, oli teadnud seda iga oma
närviniidikesega, määratu, kõrvalekaldumatu
kindlusega ning löönud kirka pehmesse maasse. Ja sama
tunnet jagasid kõik ülejäänud, kes küll
polnud midagi leidnud, kuid kelle kindlus sellepärast
väiksem polnud. Vanim päkapikk astus aeglaselt ette ja
asetas kivile suure kimbu kuivanud oksi ja pehmet lehesäsi.
Seejärel võttis ta taskust tuleraua ja raius. Ta ei
teadnud, kust oli ta selle oskuse omandanud, kuid peenike
tulesäde hüppas otsemaid süütematerjali sisse
ning hõõgus seal nagu punase tulega jaaniussike --
ninadesse tõusis peenike suitsuviirg. Säde sõi
ennast sisse ja laienes ja järsku lõid peenikesed raod
praksudes lõkkele, väikesed kollased leegid jooksid
imekiiresti mööda neid edasi. Tummalt vaatasid
päkapikud seda looduse imet ja vangutasid oma suuri päid
tumedate kapuutside all. Seejärel asetas vanim päkapikk
ümmargused mugulad küpsele ja kogu selle aja, mil need
kuumal kivil lebasid, vaatas teda üksteist silmapaari ainiti ja
kahtlustavalt. Alles siis, kui ta esimest neist mõne aja
pärast maitses ja lai naeratus tema näole valgus, haarasid
teiste käed mugulate järele ja äkki läksid
keelepaelad lahti -- kiiduhüüatused ja rõõmus
jutt täitis järsku väikese kaljuorva, kus nad istusid
ja kuumi pehmeid mugulaid hammustasid, tähtede ja öö
ring näis nende ümber koonduvat ja nad istusid
lõkkesõõris kui omaenda väikeses
õdusas pesakeses võõra ja tundmatu, hingematvalt
ilusa, kuid tarretavalt hirmutava maailma serval ja nagu isenesest
leidsid nende juttudesse tee lõbusad naljatused ning
lauluhääled.
Kõigepealt arvas lohe, et neid on veel kolmaski kusagilt
siginenud öötaeva alla. Siis kuulis ta jutuvada ja
mõtles ümber. Asi tundus huvitav. Hääletult
liigutas ta oma tohutuid õhukesi ja küünistega
ääristatud tiibu ning planeeris vaikselt alla. Kummaline
punane kuma kaljude vahel tuli aina lähemale, kuid ikka veel
varjasid kaljud tema eest selle allikat. Siis nihutas ta ennast veidi
mäekülje suhtes, pööras oma pikka
õhuvallas siuglevat keha ja korraga NÄGI.
Kaljude vahele oli tehtud väike tuli ja selle ümber istusid
väikesed kummalised olendid ja tegid imelikke hääli.
Lohe silmad lõid punaste tähtedena särama, kui ta
nüüd juba tiibadega täit hoogu andes sinnapoole
vihises. Päkapikud keerasid end ja nägid pimeduseviirastust
enda poole sööstmas, tulehõõgu ja
sädemeid selle ümber, mõned hüppasid
püsti, kuid juba oli liiga hilja. Konksjate rauast
küünistega jalg tegi haardeliigutuse ja klammerdus ühe
keha ümber, kõlas õudusekarjatus, üks kirka
põrkas metalselt soomuselt tagasi, järgnes äkiline
tiivarapsak -- ja kadunud lohe oligi kättesaamatuisse
kõrgusse, viies endaga kaasa ühe nende seast niisama
äkki, kui ta oli ilmunud surmanoolena öisest taevast. Veel
korra karjatas keegi kõrgel õhus ja siis saabus vaikus.
Lohed ei vaja palju toitu nagu kõik muud roomajadki -- poolest
päkapikust jätkub nendele väga pikaks ajaks. Ja kui
nad olid saagi jaganud ning teineteise kõrvale kaljueendile
just allpool lumepiiri vaikselt podisedes magama heitsid, olid nad
mõlemad väga rahul selle kummalise maailmaga, kuhu nii
äkki olid sattunud.
III
«Seal see seisab,» viipas Vana Päkapikk käega.
Ammu oli välja langenud ta valge habe ja juuksed ning ta
ihusilmad vaevu seletasid kivist igerikku rada ta ees, mis viis
läbi musta kalju vaevaliselt ülespoole ikka üles ja
üles kauge pilvedesse peitunud mäetipu poole, kus must
suits segunes valge auruga ja mattis enda alla kõrged mustad
tornid, mis näisid kui kaljudest endist välja kasvavat ja
taeva poole sirutuvat. Pilvede ja tuulte kants oli see, suurte lohede
asupaik. Jah, ta silmad polnud enam kaugeltki need, mis vanasti ja
kaks abilist pidid teda aupaklikult toetama käsivartest, kui ta
jalga vaevaliselt jala ette seades kõrgemale püüdis
tõusta -- kuid ta vaim oli ergem, kui kellel tahes nooremate
seast ning tema oli ainuke, kes oli elanud ja hulkunud Mäe
sisemuses piisavalt kaua, et Mägi talle oma saladused avas.
Igaveseks jäi talle meelde must järv kaugel, sügaval
Mäe juurte vahel, mille kaldale ta oli jõudnud, pugedes
läbi vaevumärgatavate pilude ning riideid rebivate
lõhede allapoole, ikka alla, palju kordi leides end tupikust
ja tagasi pöördudes, kuid ometi uut teed kohe jälle
otsides, ürgse Mäe salapärase kutse sunnil. Ta oli
sammunud läbi igavesti pimedate hiiglaslike sammassaalide, kus
stalaktiitide mets tal nii mõnigi kord tee oli sulgenud,
imeväike olend vaevalise valgussõõri keskmes --
näis, nagu isegi tõrvikud ei julgeks heita täit
valgust ses Mäe iidsete jõudude pühamus. Ta oli
lootnud kuulda elu hääli -- tunda nahkhiire tiibade vaikset
tuult, näha pikki valgeid madusid, kes siuglevad kõige
sügavamatesse urgudesse, mida võib ette kujutada, et
sinna Mäe soojuse lähedale muneda oma kahkjad, pehme
koorega munad -- kuid see lootus oli asjata. Ühegi elusolendiga
ei ristunud ta tee, ta oli kuni lõpuni üksi Mäe
loomisest saadik muutmatutena püsinud iidsetes saalides ja
käikudes, mida polnud vorminud ükski käsi peale
voolava vee. Paik, kus päkapikkude tõu esimesed esindajad
kunagi olid oodanud oma aega, pikk käik malahhiidist nikerdatud
Sünnialtariga selle lõpus, oli ammu selja taha
jäänud -- nii sügaval Mäe põues polnud
peale tema veel liikunud ükski elusolend.
Ja viimaks oli ta eespoolt silmanud nõrka valguskuma. Ta oli
tõrviku kustutanud ja õige tasa edasi läinud. Ta
oli olnud väga kõrge ja väga kitsa lõhe
põhjas, kust ta ennast napilt läbi surus, mustad seinad
olid tõusnud mõlemal pool teda kõrgele ja ta
seljataga oli haigutanud pimedus. Ees aga terendas
vaevumärgatavalt valguskuma -- see oli nii nõrk, et ta
isegi ei suutnud määrata selle värvi ning kui tal
poleks olnud päkapikkudele omast pimedust puurivat pilku, siis
poles ta seda üldse märganud tõrviku palju heledama
valguse paistel. Ta hiilis edasi kuulmatult nagu kõige vaiksem
nahkhiir ja tundus, nagu oleks pimeduse kitsas ja pikk, otsekui
irvitav suu avanenud tema ees.
Ta seisis määratu kaljusaali serval. Ümberringi
tõusid hiiglaslike süsimustade sammastena otse
kõrgusesse, nii kõrgele, et saali lage ei ulatunud
valgustama ükski valguskuma, Mäe juured. Nende vahel
helendas mägijärv oma kustumatu vihase säraga, otsekui
tapjalik kuma puuris end sedamaid sügavale Vana Päkapiku
silmisse ja ta tundis, kuidas Mäe vägede võimas
hoovus katkematult temasse valgub. Ta pööras otsekohe
ümber ja pistis jooksu läbi lõhe tagasi -- kui veel
vaid imetilluke piisk seda väge oleks veel tema juurde tee
leidnud, oleks ta määratud igavesti seisma ning vahtima
surmavasse järve enda jalgade all, tuhat aastat, kuni temast
poleks enam muud järel olnud kui väike kivisammas, mis
oleks säranud tollesama mürgise valgusega, mida laotas
tapjalik vesi.
Ta oli ennast meeleheitliku jõuga, päkapikuliku
visadusega pressinud läbi kõikidest piludest ja
lõhedest, kust oli tulnud, kordagi õigelt teelt
eksimata, tormanud läbi kajavate sammassaalide üles, iga
nurga tagant vaatas teda Mäe tuhandesilmne nägu ja irvitas
ta üle, tema üle, kes ta oli tahtnud endale osakest sellest
määratust väest, mida kätkes endas Mägi.
Ikka üles ja üles oli ta rühkinud, kuni viimaks
täiesti väljakurnatult langes päkapikkude valduste
sügavaima käigu põrandale kokku, kust abistavad
käed ta kanderaamile tõstsid ning läbi pikkade,
looklevate ja ristuvate käikude üles eluruumidesse kandsid.
Kaua oli ta pärast seda põdenud -- ta keha oli kattunud
mustade villide ja haavanditega, ta habe ja juuksed olid välja
langenud, kuid sellest kõigest oli ta siiski läbi
häda kuidagi paranenud. Aga ta silmad ei seletanud enam midagi
peale uduse kuma ja laialivalguvate piirjoonte pärast seda, kui
nad olid heitnud hetkeks pilgu Mäe enese tukslevale verele.
«Seal see seisab,» ütles ta uuesti ja viipas.
Aupaklikult noogutati ta ümber. Ta ei näinud küll
midagi ihusilmadega, kuid oma väes ja moel nägi ta
kõike -- tuulehoo hüplikku rada, maavaimude
nähtamatut teed, tasandikuvaimude tantsu igaveses öös
ja kauguses veiklevat merd, mis saatis mägede poole vahel oma
täiesti tundmatu ja kauge väe tõlgendamatuid kiiri.
Päkapikkude malev seisis ööpimeduses kaljuraja algul,
sajad tõrviku heitmas punast valgust nende karmidele
nägudele, mustad raudturvised läikimas tuhandel punasel
läikel tungaldele vastu ja õlgadel laiad kirved, nende
relvad hõimu algusest peale. Nad olid kogunenud, et
rünnata seda õudust, mis neid küllalt oli juba
hävitanud ja ähvardanud mäetipul, mis oli
röövinud palju rahvast nende seast ja sundinud rajama seda
rada ja hiiglaslikku lossi mäe tippu, musta kantsi
kõrgete lohekirjaliste tornidega. Aeg oli käes -- kauem
enam ei tahtnud nad alluda hirmuvalitsusele. Aeg oli hõimu
tugevaks muutnud -- palju oli neil nüüd noori mehi,
sobilikke kandma kirvest ja turvist, palju osavaid seppasid, kes
teadsid, kuidas muuta soomus lohetulele ja -nooltele
läbistamatuks, sügavale olid tunginud nende käigud
Mäkke maavarade, musta raua ja värviliste kalliskivide,
lõkkeleegis lõõskava kulla ja külma
tähekirjalise hõbeda otsingul. Ja oli ka mõndagi
väärtuslikku kogunenud nende käikudesse, mäe
külgedel terrassidel laiusid põllud, mille saak rahuldas
neid täielikult toidu osas, ning palju puhtaveelisi selgeid
allikaid murdis välja kaljulõhedest ja -uuretest.
Hõim oli võimsaks saanud -- vaid üks takistus
seisis nende teel, kui nad tahtsid saada Mäe valitsejaiks ning
aeg oli käes see kõrvaldada. Igaveseks pidi
lõppema see hirmuvalitsus nende üle, mis oli oma esimese
ohvri nõudnud samal päeval, kui nende esiisad olid
astunud esmakordselt üle Sünnikäigu läve maailma.
Vana Päkapikk mäletas seda päeva, nagu oleks see eile
olnud.
Teele läks päkapikkude malev, jättes Vana
Päkapiku koos oma saatjatega alla ootele. Kaugele helkisid nende
kiivrid ja turvised, kui nad hanereas kiiresti ronisid ülespoole
mööda kitsukest rada. Vana Päkapikk vaatas neile
järele oma mitte midagi ja siiski kõike nägevate
silmadega, kui nende raudne viirg pikkamisi kõrgemale
tõusis. Vaenlane ei lasknud ennast kaua oodata, Punane leek
lahvatas üles kantsi värava eest, üks lohe oli
välja tulnud ja saatis oma mürgist hingeõhku ja
sisemuse elavat tuld otse malevale peale. Raudsed ammunooled
vihisesid talle vastuseks päkapikkude poolelt, kuid ei suutnud
ükski neist õieti vigastada tema raudsete soomustega
kaetud painduvat ja sitket nahka. Siis sähvatas all äkki
ebamaine valgus ja helendav, pikk välk sööstis
sisisedes üles üle maleva peade. Lohe pööras
ennast mõistmatult selle poole -- just parajaks hetkeks, et
see võis ennast metalli sulatades puurida läbi ta
võimsa otsmiku. Valukarje rebestas rahnusid kitsukese raja
ümber, päkapikud tõmbasid pea õlgade vahele,
pikad küüned kriipiseid verdtarretava häälega
kivirahne endale kuskil pidet leidmata ja siis vankus
määratu roomaja ja langes tiibade laperdades alla, surnud
kui kivi juba enne, kui ta kuristiku põhjas metalliraginal
vastu maad põrkas.
Hetkeks valitses vaikus, siis tungisid läbi õhu
jällegi päkapikkude rasked sammud, kui need ikka
ülespoole pürgisid läbi kivise segadiku ning esimesed
nende hulgas hakkasid andma tugevaid hoope raskele väravale, mis
sulges sissepääsu süngesse kantsi.
Kolm lohet vuhvatasid õhku kolmest nooljast taeva poole
sirutuvast tornist ja lendasid alla, et otsida seda, kelle vägi
oli hukutanud nende seltsilise. Üht neist tabas lennul hiilgav
välk ja ta lendas hõõgudes alla, sulametalli
pritsides kaljudele enda ümber, kaks tükki aga
jõudsid Vana Päkapiku kohale ja külvasid
väikese salga üle tulejugadega.
Kõikepõletavad leegid põrkasid tagasi
päkapikkude võluvõimul sepistatud soomuselt, mis
helises kurjakuulutavat sõjalaulu seda kõvemini, kuidas
seda tabasid vaenlase relvad. Vana Päkapiku hüüde
peale jooksid eemale tema saatjad, kuid mitte piisavalt kiiresti.
Hetke pärast tekkis suur hõõguv rõngas
ümber äkki ennast sirgu ajanud väikese kogu ja
põletas kõik enda teel -- vaid üks tema saatjatest
leiti hiljem kaljude vahelt surnud ja poolelid põlenud,
ülejäänud ihukaitsjatest ja lohedest jäi
järgi ainult õhuke metallkoorik ümritsevail
rahnudel. Kui rõngas kustus, seisis ainult Vana Päkapikk
väikesel lagendikul ja vaatas sulametalli niresid ja sulanud
kivi, mis ta ümber peenikeste niitidena voolas ja
ülikiiresti hangus.
Üleval olid päkapikkude taiarelvad viimaks väravast
jagu saanud ning kumeda prahvatusega langes see nende ette rusudeks
maha. Otse värava taga võttis neid vastu lohetule
hävitav lõõsk ja palju oli neid, kes samal
silmapilgul selles oma otsa leidsid. Aga uued sõdalased
tungisid nende tagant peale ja trügisid üle langenute
hiiglasliku vaenlase külgedele ning rasked kirved hakkasid
taguma roomaja musta turvist. Kaua kestis see lahing ning palju
vapraid mehi langes selles enne, kui viimaks sisse suruti pikad odad
lohesoomustesse raiutud aukudest ning roomaja surmakarjes üles
viskus, vastu kõrget lage põrkas ja siis viseldes alla
langes, hävitades oma surmakrambiga palju enda tapjate seast.
Nüüd oli malev lossis sees, kuid selge oli, et ka
kümme korda suurem vägi ei suudaks seda otsast otsani
läbi otsida ja puhastada vaenlastest, kes ootasid iga nurga ja
käänaku taga, et sissetungijatele vastu paisata oma
põletavat hingust. Uuesti hakkasid kõlksuma kirkad --
valitud mehed raiusid rutakalt laskuvat käiku otse suure saali
põrandasse. Ülejäänud sõdurid asusid
positsioonidele kolme hiiglasliku ukse juures, mis suurest saalist
viisid tornidesse ja mitte asjata. Maruhoona tormas kolm tiivulist
madu alla pikkadest treppidest, kuid neid võttis vastu
raudsete relvade müür ja polnud neil mingit lootust tungida
sellest läbi. Väljapursatud lohetule lõõm
tõusis mööda torne kõrgemale, muutes
laskumisteed põrgukäikudeks, kust isegi lohed ise ei
julenud alla roomata.
Samal ajal komberdas mööda kitsukest kaljurada
ülespoole raugastunud päkapikk. Kogu ta saatjaskond oli
hukkunud, kuid oma vaimusilma toel jätkas ta pikka teed, vahel
püsti saua najal, vahel neljakäpukil, visa nagu Mägi
ise oma võitluses kuiva tuule ja lahingust
hõõguvate kividega. Aeglaselt, väga aeglaselt
liikus ta edasi, peitudes mustavate kaljude taha, et teda ei tabaks
vaenlase terav silm. Ta turvis oli sulanud ja õhukeseks
kulunud tulevihma all, ta teadis, et teist leegitsevat rünnakut
ta enam üle ei elaks. Tal oli tunne, nagu oleks ta tagasi selles
ammumöödunud hetkes, mil ta sama pimedana ja vaevaliselt
oli rühkinud üles Mäe juurte vahelt, selja taga
märatsemas kustumatu lõõm -- nüüd elas
ja pulbitses see kõikehävitav leek temas endas,
ümberringi oli vaid külm tühjus, läbi mille ta
eksles vaevumärgataval salakavalal rajal. Ta pidi selle vaid
kohale viima, muud mõtet enam polnud tema pähe alles
jäänud -- ta pidi selle kohale viima, ta oli surma saadik,
ta pidi seda suutma ja selle kohale viima -- muidu oleks kogu
rünnak asjata, malev paisataks lõpuks uuesti
mäetipult alla, kõik ohvrid oleksid asjatuiks, kogu
valatud veri raisatuks osutunud.
Viimaks seisis ta tuule käes nõtkuv kogu hiiglasliku
värava ees, millest paistis lossi valgustav lohekuma. Mustunud
turvised ja lõhkirebitud, põlenud laibad vedelesid
kõikjal ta ümber, kuskilt kiirustas ta juurde paar
üllatunud valvurit, kes talle kohe tuge pakkusid. Kõigi
silmist paistis küsimus, kui ta astus üle tohutu musta
läve ning saal korraks tema väe jõul heleda
valgusega täitus -- vaid miljondiku miljondikust oma väest
oli ta sellega välja näidanud. Kõigi pilgud
pöördusid tema poole.
«Kõik hukkusid all. Ma tulin üksi üles... Kus
käik on? Ma olen väsinud...» pudenesid vaevalised
sõnad üle ta põlenud raugahuulte. Kaevurid
tõmbusid eemale ja otse ta ees paljastus musta käigu
suue. Ennast vabaks raputades innukates toetajatest, hetkeks nagu
pikemaks sirgudes -- näis et väike osagi nooruslikust
jõust pöördus tagasi tema lihastesse sel suurel
hetkel -- sammus ta läbi selle avause sisse, kordagi enda
ümber või tagasi vaatamata. Samal hetkel kõlas
gong ning päkapikud hakkasid maha jätma oma positsioone
ning taanduma välja suurtest väravatest. Maleva
töö oli tehtud. Kiiruga liikus see alla sellestsamast
rajast, mida mööda üles oli ta mõned tunnid
tagasi niivõrd suurte kaotuste hinnaga tunginud. Ikka veel ei
julgenud neile järgneda lohed, kes saatsid tornitippudelt
peenikesi tulenooli neile järele, mis nii mõnegi neist
alla paiskasid kitsukeselt eendilt öösügavasse
kuristikku, sest hiidmadude kõikenägevad silmad polnud
ometi märganud võluväega varjatud väikest kogu,
mis oli radapidi üles rühkinud ja laskunud alla kitsasse
käiku suure saali mustunud ja verises põrandas.
Vana Päkapikk roomas, mitte ei kõndinud. Põrand
oli viimistlemata ja konarlik, veri tungis välja ta jalgadest ja
kätest, kui ta end vastu seda ära lõi, kuid sellel
polnud enam tähtsust. Mitte millelgi polnud enam tähtsust.
Võit oli saavutatud, vaid mõned süllad veel ning
igaveseks lakkab olemast see must kants, hirmu ja õuduse pesa
koos kõigi selle jäledate asukatega.
Ja siis oli ta viimaks päral. Käik lõppes
järsku, nagu noaga lõigatult ja vaid paljas kalju vaatas
talle vastu. Ta istus seljaga vastus seda ja tõmbas hinge. Ta
oli viimaks päral. Väsimus surises ta vanades kontides, nii
hea oli viimaks istuda ja puhata pärast seda luupainajalikku
mäkketõusu. Ta isegi kaalus, kas mitte korraks tukastada,
kuid leidis siis, et sellel pole mõtet. Ta vaid istus
väga vaikselt ja tundis, kuidas viimased hetked temast
mööda libisevad, kuulis aega enda kõrval vaikselt
sositamas ta viimaseid mõtteid ning kogu ta olemus teadis, et
on jõudnud lõpule, sinna, kuhu ta kogu elu oli
igatsenud -- mitte midagi polnud enam jäänud tema
mõtteisse peale rahulolu, kõik soovid oli ammendanud
see suurepärane võit, mille ta oli valmis asetama oma
rahva jalge ette. Valmis -- ta oli tõepoolest valmis.
All oli malev juba koobaslinna varjunud. Äkitselt värises
ja oigas mägi oma juurtel ja laest sadas kiviklibu, värin
haaras kõike ning varingud sööstsid mööda
mäekülgi alla. Kõik vappus ja värises,
hirmunult surusid sõdurid ennast kõige kindlamate
käikude nurkadesse ja sellepärast ei näinud keegi,
kuidas kogu ümbrus äkki valgeks lõi ja hiiglaslik
tulekera kerkis ühe hetkega rusuhunnikuks vajunud lossi kohale.
See tõusis aeglaselt kõrgemale ja saatis oma surmavaid
kiiri alla ja plahvatuse lööklaine pühkis
põldude terrassid mäenõlvadelt peene klibuna alla
kuristikku. Siis tõusis üles helendav seenekujuline
suitsupilv, justkui hiiglaslikust sulatusahjust ja rippus
ähvardavalt maa kohal, enne kui hakkas tasapisi hajuma ning oma
kuju kaotama. Helendus muutus üha nõrgemaks ja kustus
hoopis, kuid ikka veel raputasid Mäge närvilised
värinad, kokku varisesid sügavad lõhed ja uurded,
mida mööda Vana Päkapikk kunagi oli hiilinud alla tema
juurte vahele, Mägi nuttis tulikuumi pisaraid sügavates
koobassaalides kaugel all.
Kolm ööd ja kolm päeva ei julenud hõim
väljuda väriseva mäe põuest. Paljudele kujunes
see ka hauaks, sest kinni olid varisenud käigud nende
pelgupaikadesse ning kui üksord jõudsid
päästjad, leidsid nad eest vaid mürgise gaasiga
täidetud urud ja õudust ja piina täis mustunud
nägudega laibad, mis korratult vedelesid nende põrandail.
Rasket lõivu nõudis see lahing Mäe hõimult,
üks kolmandik kogu Mäe päkapikkudest oli hukkunud kas
lahingus või plahvatuses ja kunagi ei leitud kõiki
surnukehi. Aga auhind selle võidu eest oli suur -- enam kunagi
ei pidanud vaenlane ähvardama kasvavat Hõimu, enam kunagi
ei pidanud koletised mäetipult nõudma oma jälki osa.
Palju oli veel edaspidigi neid, kes haigestusid salapärasesse
tõppe, mis tekitas nahale mustad villid ja hävitas
juuksed ja habeme -- kuid mitte kellelgi neist ei tekkinud
salapärast võimet käsutada Mäe väge, mida
üks Hõimust kunagi oli ammutanud otse selle allikast.
Veel püüdsid mõned leida teed selle väe
lätte juurde, kuid kinni olid varisenud kõik käigud
ja pääsud ning vaid vee tilkumine sügaval kaljus andis
lootust, et kunagi tuhandete aastate pärast rajab vesi nende
asemele võib-olla uued teed.
Mitte keegi ei käinud enam kunagi mäetipul, kus kaljudega
olid kokku sulanud surmakantsi varemed ja need vähesed, kes
julgesid mäkke tõusta mööda kitsukest rada,
mida pidi oli kunagi liikunud malev, haigetusid parandamatult
jubedustäratavasse haigusesse. Aegamööda kolis kogu
asundus kaugemale neist paigust, millele kunagi oli langenud valge
surmav suits mäe tipult ning uus hõimu keskus kujunes
kaugemale mäeahelikku, kust ei olnud enam näha
üüratu merena laiuvat tasandikku ega müstilist
läiget selle taga silmapiiril. Mitte keegi ei näinud
paljude põlvede ajal enam ühtegi lohet -- mõned
neist olid küll pääsenud, kuid põgenenud
kaugele üle mägede tundmatutesse orgudesse, nii peitu kui
võimalik selle õuduse eest, mis ikka veel
kõmises nende kõrvus ja sundis neid varju otsima
salajaseimatest paksu okasmetsaga kaetud kurudest päris
põhjas, kuhu veel kordagi polnud astunud ühegi
päkapiku jalg, ning küttima seal väeteid metsloomi, et
kuidagi endal hinge sees hoida.
IV
Ta tõstis kaks surnukeha kiviorva ning lõikas ühe
pika rituaalse noa löögiga nööri läbi. Raske
kiviplaat libises mürinal oma kohale, varjates igaveseks nende
kehad, kelle hinged ei kuulunud enam siia maailma. Väike latern
heitis ümberringi just parasjagu niipalju valgust, et tuua
pimedusest esile käsi, mis seda hoidis. Talitus oli
lõppenud -- nemad olid nüüd rahus. Aeglaselt,
väga aeglaselt sammus ta selles lõputus käikudereas,
kuhu oli sängitatud loendamatute päkapikupõlvkondade
põrmud. Need lebasid seinaorvades, mis olid kaetud paksude
kiviplaatidega, kuhu meistrikäed olid raiunud sügavad
ruunid ja taiamärgid, mis pidid takistama kadunute rahu
häirimist -- sügavale ulatus katakomb Mäkke. Ta vaatas
katakombi väravalt alla mäeküljele ning ta silma
hakkasid kuuvalguses pikad söötis terrassid, koobaslinnade
mahajäetud ukseavade uuristik mäeküljel, kaljusse
raiutud teed, igipõlised, taiarauast rippsillad üle
lõhede -- kõik see oli nüüd tema oma. Mitte
kedagi polnud enam, kel oleks võinud olla mingigi pretensioon
sellele määratule rikkusele, mida aastatuhandete jooksul
olid kokku tassinud päkapikkude töökad käed
Mäe salapärasesse sisemusse. Pealinnast eemale, teistesse
mägedesse olid päkapikud loonud kolooniaid -- kuid ka
ükski neist polnud pääsenud katku eest. Ka need
kuulusid nüüd talle. Kogu maailm kuulus nüüd
õieti talle. Ta oli Viimane.
Kui oli juba ette näha, et ta kaks kaaslast kaua ei ela, oli ta
vaimus sageli selle mõttega mänginud -- mis tunne oleks
olla viimane, kes ellu jääb, kuidas oleks kõndida
lõpututes tühjades käikudes ja teada, et pärast
teda ei kõnni neis enam kunagi keegi, libistada läbi
sõrmede kalliskivide katkematuid vooge, mängida
kõrisevate pärlitega, lamada pehmetel, unelaule laulvail
kuldniitidega väljaõmmeldud pärlkirjalistel
sohvadel, juua sügavatesse vaatidesse villitud veine, millest ta
vaid murdosa suudaks hävitada ka siis, kui elaks tuhande aasta
vanuseks... Ta oli Viimane ja pärast teda ei tule enam kedagi.
Pärast teda tuleb vaid tuul ja vihm ja metsloomad ja erosioon,
mis tegelikult on juba ammu alustanud oma hävitustööd
kõigis koobastes, välja arvatud see, milles nende
perekond seni elanud oli. Ta pöördus tagasi ja vaatas nende
senisesse elamusse. Elanud olid nad hästi -- viimased perekonnad
olid enda ümber kokku kuhjanud nii palju aardeid ja mugavusi,
kui ainult koobastest leidsid ja kohale tuua jaksasid -- kogu koobas
ta seljataga oli üksainus luksuslik palee. Võib-olla
oligi see viimaste põlvkondade lõpliku
hääbumise põhjus, et nad ei pidanud olemasolevate
külluslike varude tõttu enam millegi pärast
muretsema ja pühendusid üksnes dekadentlikule vaimuelule,
mängudele ja alkoholile. Kes teab.
Katk oli tulnud esimest korda kakssada aastat pärast lohede
minemakihutamist. Pealinn oli õitsenud ja kasvanud kahesaja
aasta jooksul, üha rohkem ja rohkem päkapikke oli saginud
selle käikudes -- ja see ilmselt oligi katku leviku võti.
Otsekui surmaluud oli see pühkinud üle riigi ja viinud
paljud endaga kaasa. Ja sellest ajast peale ei saadud enam temast
lahti. Päkapikke oli palju, nende hääbumine
võttis tuhandeid aastaid aega, nad rajasid uusi kolooniaid
mürgitatud pealinnast kaugele eemale -- kuid ka sinna leidis
kuidagi tee see kohutav taud ja surus nad oma koolnukangesse
haardesse.
Ta oli Viimane, viimane sellest suurest rassist. Katk oli taandunud,
viimase kolmesaja aasta jooksul polnud esinenud enam ühtegi
surmajuhtumit, neid oli veel järel sadade kaupa -- kuid sellest
polnud enam kasu. Rahvas oli väsinud, väsimus paistis nende
kuldselt säravais silmis nagu raske taak, igivõitmatu
needusena rõhus see neid. Noored andusid metsikutele
võidusõitudele kuuvalguses kõigi tuulte turjal
ümber teravate mäetippude, kunstniisutusega
põlispõllud suutsid täielikult rahuldada nende
toiduvajaduse väga vähese vaevaga. Aga kui oleks tulnud
maalihe, siis ei oleks nad enam osanud põldusid taastada.
Võib-olla olekski pidanud tulema maalihe, mõtles
Viimane. See vahest oleks nad üles ajanud nende surmavast
tardumusest ja talitsenud nende ohjeldamatut lõbujanu, mis nad
lõpuks hukutas -- kelle teravatel kaljudel
ebaõnnestunud lohesööstu tagajärjel, kelle
alkoholi abil, mis allutas endale terveid perekondi ja klanne, mis
kunagi nii võimsad ja uhked olid olnud... Mägipealikute
klannid, hõimu uhkus! Viimane muigas irooniliselt, kuid temagi
silmis polnud tegelikult midagi muud peale väsimuse.
Väsimus -- soovimatus uuesti kõike otsast alustada oli
tegelikult see, mis nad tõeliselt hukutas, mitte katk
või õnnetused. Kadunud oli nooruslik optimism ja ind,
lagunes kõik see, mille olid loonud nende esiisad -- ja nemad
liikusid nende rusude vahel vaevaliselt, nagu kadunud muistse
hiilguse varjud.
Viimane teadis, et tegelikult võib nüüdki veel
kõike otsast alustada. Tegelikult selle peale oligi ta
mõelnud. Ta tahtis minna üles mäkke, üksildasse
koopasse, kus juba kaheksasada aastat keegi polnud elanud,
väikese terrassi äärde ja seal ilmale tuua kaks last,
keda ta ootas. Neist võiks saada uue rahva esimesed liikmed ja
tema kuju seisaks igavesti Vanima, kes hävitas Lohelossi,
kõrval Altarikäigu suudmes. Aeglaselt sammus ta
mäkke mööda kitsast rada, mis viis tema poolt
väljavalitud eluaseme poole. Pimedus ümbritses teda -- kuu
heitis täna eriti vähe valgust. Aeg-ajalt juurdles ta selle
üle, miks küll ei võiks olla taevas midagi
heledamat, mis valgustaks paremini, kui see külm ketas -- kuid
vahest oli seegi ulm liiga kauase tühjalt vedelemise vili. Ta
raputas pead ja kopsis oma sauaga vastu kive raja kõrval. Ta
pidi oma peast tõrjuma kogu selle totruse, mis all oli tema
külge kleepunud nagu halvaksläinud mesi. Ta pidi minema ja
töötama ning üksi üles kasvatama noored, kes
poleks midagi näinud peale töö, mida ta tegi -- siis
vast võib olla lootust, et ka nemad oma lapsi samamoodi
kasvatavad, et ei kordu see, mida ta oli all linnas tüdimuseni
näinud. Lõpuks pole ta ju veel vana, veel on palju
jõudu ta musklilistes käsivartes. Ta teadis, et oli
selleks suuteline.
Lohe hõljus kaugel ta pea kohal tasandiku poole, karjudes
tuulde oma kutsehüüu. Juba ammu olid lohed tagasi tulnud,
kuid nad polnud enam ohtlikud. Metsikuis paigus, kus vähesed
Lohelossi hukust pääsenud olid ennast varjanud, olid nad
õppinud vaid metsloomi jahtima ja sööma ning praegu
ei kujutanud nad endast mingit ohtu päkapikkudele. Neid oli
koguni dresseeritud ja kasutatud võidusõitudeks
ümber mägede, mis oli kujunenud nooruse peamiseks
tegevusalaks. Tasandikule ja metsastesse orgudesse oli kogunenud
küllalt eri liiki loomi, et lohedel poleks puudust toidust --
kuid kummalisel kombel ka nende arvukus ei kasvanud, vaid
vähenes järjest.
Ta oli juba päris kõrgele jõudnud. Ta teadis, et
ülejärgmise käänaku taga pöördub rada
mäe poole ning ta ees avaneb mahajäetud koopa suu, sellest
edasi muutub rada terrasspõlluks, mis lõpeb sügava
järsakuga. Koobas asus nii kõrgel kui võimalik,
sellest ülespoole enam teed ei olnud. Lohe tuli tagasi ja ta
küüniste vahel rippus mingi loom. Päkapikk ei tundnud
tasandikuloomi ja ei oleks nii kaugelt nagunii aru saanud, millisega
neist on tegu. Väsinult kõmpis ta viimastest
käänakutest ringi -- ta ei olnud harjunud mäkke
ronima. See oli veel üks asi, mis pidi muutuma. Ta pidi harjuma
nende teravakiviliste radadega, mis ta jalgu lõhkusid, pidi
harjuma määratute kuristike servil looklevate karniisidega,
mida pidi ta praegu vaid neljakäpakil julges ronida, pidi
harjuma külma mägituulega, sest enam kunagi ei kavatsenud
ta tagasi pöörduda Orgu, kus kõik sinna kogunenud
kiusatused uuesti võiksid võtta ta üle oma
kohutavat võimust. Ta oli Vimane -- ja pidi saama Esimeseks.
Tuulehoog rabas ta neljakäpukile ning sikutas hetkeks ta
riideid. Lohe suur inetu pea tõusis ta ette kalju tagant,
hetkeks varjutasid hiiglaslikud õhukesed tiivad kuu ja
tähed ning ta tundis pilkases pimeduses lohe kuuma hingeauru
puudutust. Siis nägi ta jälle -- ja vaatas otse
hõõguvatesse lohesilmadesse.
Ning ta mõistis, mida need öelda tahavad, viimase lohe
sõnumit viimasele päkapikule. Kaks kuldset täppi
tantsis ta näo ees, Vana Päkapiku silmad olid need ning nad
langesid ühte lohe omadega ning ta tundis endal Vana
Päkapiku enda pilku, mis täitis ta olemuse
tõetundega, teadmisega, kuidas kõik nüüd peab
minema. Ta astus edasi ühe väikese sammu ning haaras lohe
tiivanuki järele -- nagu ta varemalt sadu kordi oli teinud
lõbusõidule minnes. Ühe hetkega istus ta lohe
turjal ning see rapsis korraks tiibadega ning tõusis lendu.
Tal läks veidi aega, et saavutada õhus täielik
tasakaal -- see oli dresseerimata lohe, veel kunagi polnud ta kandnud
ratsanikku oma turjal. Siis sisistas ta korraks, hetkeks loitis leek
ta suust ning ta kihutas otse üles, öötuul vihisemas
vägevate nahksete tiibade ümber. Ta tõusis ja
tõusis ja tõusis -- veel kunagi polnud ükski lohe
nii kõrgel lennanud, kuid päkapikk ta turjal ei kartnud,
ta teadis, kuidas see kõik peab lõppema -- ning et see
oli määratult suurema tähtsusega, kui tema lapsik
unistus uue päkapikurassi esiisaks saamisest.
Nad olid kõigist tippudest kõrgemal, öö vabas
tuules. Ja sedamööda, kuidas nad kõrgemale
tõusid, hakkasid lohe soomused koondama neile langevat
valgust, lõpuks särades nagu taevased tähed ning
mattes oma kumasse tillukese kogu, kes turjamõhnadesse
klammerdunult avasilmi vaatas kosmose lõputusse ruumi,
suutmata ennast liigutada selle jumaliku palge ees, mis äkki ta
poole pöördus. Ja siis lõid nad talumatu hiilgusega
helendama, lohe ja ta ratsanik ning sulasid korraks mitte valust,
vaid tohutust rõõmuhoost võikalt
vääneldes ühte hiiglaslikku kuldsesse kerasse, mis
saatis oma kiired alla maailma poole, mis oma loomisest saadik oli
lebanud pimeduse katte all.
Üks ahv oli just teinud oma esimesed sammud tasandikul sel
hetkel, kui kõik ta ümber valgeks lõi esimese
päeva silmipimestavas hiilguses. Ta ei olnud arvanudki, et
tasandikul on sellevõrra rohkem valgust kui dzhunglis -- ja ta
otsustas tasandikule elama jäädagi.
V
Kolmekümnenda tänava nurgal, kus ta alati oli istunud, kees
liiklus juba hommikust peale. Ta tuli alati vara -- väike must
neegripoiss oma saapaviksikarpide ning harjadega, kuid liiklus algas
alati enne teda -- voorimehed, autod, sel varasel tunnil veel harvad
tööle ruttavad inimesed. Ta võttis istet oma
väikesel istmel ning pani käed kokku. Teda oli nii
õpetatud -- palveta, enne kui tööpäev algab.
Palu, et esimene inimene, kes sinust möödub, oleks
meesterahvas -- siis teenid sa sel päeval palju. Ta palve oli
lühike, koosnes õigupoolest vaid ühest lausest, kuid
see eest luges ta seda kolm korda. Ta laotas oma harjad laiali ning
jäi ootama.
Pikk kogu oli lähenenud hoopis teisest suunast, kui ta oli algul
oodanud. Ta seisis äkitselt ta ees ning koputas kinganinaga
vastu sillutist -- see oli mees ja klient veel peale selle! Kiiresti
käisid poisi käed, kui ta osavalt hõõrus
läikima võõra kallid jalavarjud ning
püüdis seejärel tõusva tolmuse päikese
esimestes kiirtes särahtava mündi. Kolm head ennet korraga!
«Thanks, God!» ümises poiss ja vaatas korraks heleda
New Yorgi hommikutaeva poole.
Mati pööras ümber, naeratas ja lehvitas talle.
Seejärel läks ta minema. Maailm oli loodud,
lõplikult valmis -- temal polnud siin enam midagi teha.
|