02.08.2002 |
Kaimar Palts
Õhtuoode projektsiooniga |
Arvustused |
Hämaras toas, ehk liigagi hämaras (lihtsalt ema ei
luba laetulesid enne üheksat süüdata) lehvivad
kardinad kiuslikus tõmbetuules ning augustikuu kergelt
punetavas õhtutaevas võib märgata
üksikuid langevaid tähti oma uhkel surmalennul
atmosfääri sööstmas. Õhk on
sügiseselt karge, mitte jälgegi tollest juunikuisest
leitsakust mis kuivava heina magusasti lõhnama pani ning
päevast päeva toad üha soojemaks küttis,
kuni terve pere tiigi äärde telki magama kolis ning
isegi siis ei saanud nad üle ega ümber
hilisöistest suplustest.
«Peedisalatit?»
Ema ulatab taldriku üle lauamaastiku, üle aurava
lihakäntsaka, üle kastmekannu, lastele, kes juba
peaaegu et häbematult kahvlitega oma taldrikutel
õhtumuusikat mõnitavad. Isa istub neid tähele
panemata vaikides nurgas, valgeksvõõbatud
taburetil ja kitarr mida ta tinistab kostab vaevu üle
nõudekolina, kuni ema lapsed vaikima sunnib.
«Peedisalatit?»
Seekord kõlab küsimus pigem hoiatusena ja nii
tüdruk kui poisipõngerjas taltuvad, heidavad oma
mammale pisut heitunud pilgu ning tõstavad siis peaaegu
korraga enda taldrikutele pakutavat punast pudi.
«Sa oled selle nii peenikeseks hakkinud,» vingub
tüdruk ja mossitab ennast lauaplaadi taha peaaegu
nähtamatuks. Mossitus muudab tema downi sündroomis
piinleva näo veelgi ebameeldivamaks. Poiss on veel nii
väike, et tema ei virise ei asja ega ka moe pärast
mitte. Kuid tal pole ka koletislikku näokuju. Tema jaoks on
ema pakutav toit, olgu selleks kasvõi herkulopuder, alati
õhtu tipphetk, peale mida on mõnus ennast elutoas
diivanil kassi kõrvale kerasse keerata, niisama tukkuda
või läbi aknaaugu taevasse vahtida.
Isa võpatab, nii hullusti et ajab noodi sassi, kuid
kogub siis ennast kiiresti ja mängib enda kirjutatud lugu
«Kaks päeva linnas», mis tal ainukese palana
kuuel korral kümnest eksimatult välja tuleb.
«Me peame endast hea mulje jätma, kullakesed,»
pomiseb ema ja kiikab korraks aknast välja.
«Ei tea, miks ta juba ei tule,» pabistab ema edasi
ja tõuseb lauast, selleks et aknalauale nõjatudes
paremini kaugemale näha, kuigi ega sellest suurt kasu pole,
sest hämarus hakkab tasapisi pimeduseks maskeeruma ja isegi
paplid kuuri juures ei paista enam korralikult kätte
ära, rääkimata üle heinamaa roomavast teest.
Ema libistab käega üle oma näo ja leiab
ehmatusega et see on higist märg. No nii need asjab
nüüd küll minna ei saa, pomiseb ta omaette ja
kuivatab näo kiiresti kardinasse. Kus on ettevaatus, kus on
külm närv, mida sa neli aastat treeninud
Nüüd kukud järsku nagu sült põlved
vastu põrandat pooleks oma laste ja abikaasa silme all.
Kui võimalus avaneb käkid sa kohe kõik
ära, et sul häbi oma eelkäijate ees oleks.
Võõras oodatu saabub tegelikult alles tund aega
hiljem. Ta vajub koputamata välisuksest sisse, peaaegu et
tormab üle toa ja räntsatab laua taha istuma. Mitte
talle määratud kohale, vaid sinna, kus peaks istuma
isa, kes loomulikult unisel ilmel kiiresti arenevatele
sündmustele pihta saada üritab. Ema püüab
võõra eest isa vana katkiste äärtega
kohvitassi ära võtta, aga mees haarab sellest kinni
nagu ukselingist.
«See vana kole tass,» vabandab ema. «Ma kohe
toon uue. Möödunud nädalal Juhan linnast ostis.
Uus serviis.»
«Juua,» kähiseb mees.
«Ma kohe kallan kohvi, andke ainult see tass
siia.»
«Vett,» nõuab mees ja ei lase tassi
käest.
«Vett siis nüüd,» nuriseb ema. «Ikka
kohvi. Sooja. Ega õhtud on külmad juba ja
nohu...»
Mees ohkab sügavalt. Alles nüüd jõuab
ema talle korralikult pilgu heita. Nad ootavad külla
ametnikku suurfirmast ja miskipärast on teekinud
eelarvamus, nagu oleksid suurfirmade agendid hea
väljanägemisega, kuid asjalikult silmapaistmatud
inimesed. No see nüüd küll mitte. Liiga pikk on
see inimene tema meelest, liiga mustad juuksed, vist pesemata ka
veel, samas väga armas nöbinina, veetlev nagu tema
mehel noorepõlves. Aga ega see veel tema nägu
kaunistada ei suuda. Nägu nagu mingil vanal, no jumala eest
nagu vanal kalal. Punnis silmad, üks ühel ja teine
teisel pool pead, kerge hallikas habe lõua otsas. Mokk
töllakil. Seljas pruun ülikond, näpu otsas
kulunud, kuid stiilne nahkportfell, kuigi ega see teda veel
šikimaks ei tee. Ema ei kannata kortsunud riiet sugugi. See
tuletab talle pidevalt meelde tema vanatädi, kelle taga ta
vanaonu matuserongkäigus vantsinud oli ja kelle kortsus
seelikusaba talle siiamaani nutuhala meelde tuletab. Ema
otsustab, et mehe välimus talle kohe mitte sugugi ei
meeldi. Ega vist mitte ka iseloom, sest väga isepäine
proovib see võõras olla, üritades koledat
kohvitassi mitte kenama vastu välja vahetada lasta. Juua
tahab paljast vett, seda, mida ta oleks saanud heinamaa
ääres allikast lakkuda. Aga nad peavad endast hea
mulje jätma ja seega toobki ema köögist kannuga
soovitud lihtjoogi, mida võõras järjest mitu
tassitäit kurku kallab.
Huvitav, kas sinna veel kohvi jaoks ka ruumi jääb,
käib mõte läbi ema silmataguste.
Võõras hingeldab mõne hetke. Vaatab siis
tassi, nagu näeks seda esimest korda elus, paneb selle
lauale tagasi, ei tee eriti teist nägugi kui ka isa
lõpuks laua taha istub, vaid põrnitseb niisama
enese ette silmad endiselt vilavad ja käed märgatavalt
värisemas.
«Ma küll ei tahaks seda küsida,» teeb ema
suu lahti.
Võõras pöörab pilgu kiiresti tema
poole nagu kardaks ta järgenevat pärimist
meeletult.
«Mulle näib, et te põgenesite kellegi
eest.»
Võõras rahuneb silmapilkselt.
«Jama,» lausub ta. «Ma jäin niigi
hiljaks. Kui ma poleks joostes tulnud oleks asjad hukka
läinud, kas pole?»
«Noh, te tulite siiski enne üheksat. Me ei kahelnud
korraks ka selles, et te tulete.»
«Soh.» Võõrale paistab meeldivat kui
talle silmnäkku valetatakse. Pole ometi võimalik
kedagi kahtlemises mitte kahtlustada kui ilmutakse kokkulepitust
tund hiljem. Kusjuures nii intelligentse, mis sest et
kalasilmadega, mees ei saa lihtsalt nii naiivne olla, et ta
sellist jutupudi tõe pähe võtaks.
Järelikult naudib olukorda. Seda mõtlevad
üheaegselt nii ema ja isa ning nad on peaaegu kindlad
selles, et võõras mõtleb sellele, millest
nemad mõtlevad. Sest ta naeratab nüüd ja ei
värise enam üldse.
«Te ju mõistate, et pugemine on ainult teie enda
lisakoorem.»
Ema ei oska selle peale midagi kosta.
«Ükskõik kas üritate või mitte,
mina teen valiku ainult siis, kui mulle meeldib. Kas saate
sellest aru?»
Ema ja isa noogutavad. Võõras ka.
«Poleks vaja olnud kitarrimängu harjutada ega
kohviserviise osta,» seletab ta pilguga öötaevast
püüdes. «Ma saan ju aru. Te üritate jah
kõik sellist õhkkonda luua, mille sees sulatakse
ja andestatakse ja viiakse teineteist mõttes kätel
küll üle paradiisi ukseläve küll üle
põrgu lävepaku. Seda üritavad nad kõik
suuremas jaos. See on nagu surma ees pugemine. Nii tühine
tegevus. Kuna teist said väljavalitud ja te olite
järjekorras oma hea, ma ei tea mitu...neli jah, neli
aastat. Ma saan aru kui oluline see teile oli. Ma ei kahtlegi
selles, et te neid kalendreid ühekaupa maha kriipsutasite
ja kuupäevi ja võibolla murdsite oma
jõllitamisega nii mõnegi sekundiosuti. On see siis
nii oluline. Nüüd kus ma istun siin ja ma
tõenäoliselt isegi ei meeldi teile, sest teie
ettekujutuse järgi pidi tulema keegi soliidne,
diplomaatkohvriga, Banderase võrdkuju aga näe tuli
hoopis...üllatus.»
Ema on võõra sõnadest
löödud.
Ta istub laua taha ja ei püüagi enam näolt
higi pühkida. Tasapisi hakkab ta esimest korda
mõtlema sellele allkirjale, mis sai kunagi lõdva
käega kuhugi kritseldatud. Tal on LEPING meeles, tal on
meeles mõned rasvases kirjas sõnad sellest.
Näiteks mittesobivuse korral, konfiskeeritakse
ja vähemalt üks.
Võõras leebub korraga ja laksatab käed
lauale, lükkab hoolega valmistatud söögid
hoolimatult kõrvale ja küsib: «Mida nad
oskavad?»
Ema süda peksab nüüd juba meeletult. Kas
kõik oli käinud sellesama küsimuse pärast?
Issand. Ta peab oma panuse andma selle nimel, et kõik
hästi läheks. Ta kukub seletama, käetega
vehkides, nii et peaaegu ajab ise oma söögid laualt
maha. Põrmustab oma kallihinnalise serviisi.
«Meerit pole kahjuks andega õnnistatud, aga
pisike Ran loob maailmu, kusjuures ta projekteerib neid
üsna tugevasti, nii et me saame neist alati osa. Te ju
saate aru, ta on veel väike, ei kontrolli oma
käitumist, aga see on ikkagi vapustav. Te peaksite seda oma
silmaga nägema härra.» Ema üritab asja
vabalt võtta, kuid sõnad lähevad suus segi ja
hääl kipub meelega ninakoobastesse. Ta kardab, et
võõras on näinud palju imelisemaid asju, mis
tema poja ürituse kaugele maha jätavad. See on
täiesti võimalik.
Võõras on naise elevusest ja lootusrikkast
ilmest hoolimata külm ja selgitab ennast lahti kalgi
pilguga toasolijaid seirates.
«Selleks ma siin olen. Meil on tund aega. Las ta
lööb mu pahviks ja leping on teie. Aga ma pean teid
hoiatama. Ajast mil inimesed võimetega sündima
hakkasid on praktiliselt igal teisel mingi trikk ette
näidata ja see pole leivanumber kui ühel hetkel seal
nurgas on kamin ja järgimisel juba sekvoia. Me ei otsi
rändtsirkust. Minu poeg on näiteks ideaalne telepaat,
paps, sa mõtled hetkel küll ühe teise
tädi, aga mitte meie ema peale, aga ta ei sobi meile, kuna
mina olen ka telepaat, kusjuures arenenud ja valmis edasi
arenema. Saate aru. Ka keskkonna projekteerimine pole mingi ime.
Meil on inimesi, kes loovad terveid linnu, nii et seal
liikumiseks ja kõikide soppide avastamiseks läheb
aega kuid. Ma muidugi ei väsi kordamast, mille nimel
liikumiseks ja mille avastamiseks! See on ju projektsioon. Me
vajame midagi, noh sõna otseses mõttes
käegakatsutavat. Midagi sellist, mida me võiks
kasvõi kuid avastada, aga millest lõpuks tolku ka
oleks. Meie aja raiskamine on kallis lõbu. Kui poiss
hakkama ei saa tuleb teil temast loobuda. Te teate seda ju? Ma
olen õhuvirvenduste pärast liiga palju kordi
ühest majast teise käinud. See kõik on kurnav
ja kulukas ka.»
Ema noogutab. Tal on silmanurgas midagi niisket, midagi
sellist, mille ta on nelja muretu aasta lootmise ja unistamise
juures ammu unustanud. Pisaratel on komme kõige viimasel
hetkel ilmuda, siis kui enam ei jaksa rongile hüpata.
«Te vähemalt ütlete, mida te temaga teete kui
tema etteaste ei meeldi?»
«Ei midagi halba. Neid kasutatakse maailma
paremaksmuutmisel. Asutus peab ka millestki elama.»
Ema teab, et projekteerijaid kasutatakse
meelelahutusäris üsna tihti. Lihtsalt mõte, et
ta ei saa oma last enam kunagi näha, kuna leping nii
nõuab, ajab tema vere keema ja tekitab vajadust kriisata,
küünistada, nurruda -- mida iganes, et ainult
ei peaks oma kuudis hiljem pooltühja pilguga tühja
kohta vahtima.
Nüüd on Rani kord kõigi tähelepanu
keskpunktis olla. Poiss ise, mõned kuud tagasi viieseks
saanud, loomulikult ei taipa ilma ütlemata, mida temalt
tahetakse, ta pole isegi vanemate inimeste vestlust pealt
kuulanud, sest kass laua all vajab sügamist ja lisaks
sellele avastab ta, et kahvli teravad otsad teevad lauda katva
lillelise vakstu sisse neljase augurea. Ainult ema teab, kuidas
poiss õigele rajale liigutada. Ta kükitab
jõmpsika kõrvale ja sosistab sellele midagi
kõrva sisse. Võõras kehitab isale otsa
vaadates küsivalt õlgu ja saab vastuseks rahustava
peanoogutuse. Kui isa näeb, et sellest ei piisa, siis lisab
ta: «Käivitamisprotsess võtab vahest
aega.»
Rani ei käivitata nagu masinat. Tegelikult on saladus
lihtne. Lastel ja emadel on oma keel nende salamaailma kohta,
millest isadel tihti aimugi pole. Ran käivitub sõna
peale. Ema palub tal muinasjuttu näidata ja poiss teeb
seda, millest ta ise veel aru ei saa, millest tegelikult veel
ükski hing aru pole saanud. Ta hakkab muinasjutuga pihta.
Ta vaatab lauale ja korraga on laud kadunud. Kuigi
võõras on oma sõnul meeletult projektsioone
näinud, pole ta kunagi kohanud kedagi, kes midagi
paugupealt ära kaotaks. Tavaliselt on projektsioon nagu
hologramm, paremal juhul libamaailm, mille taga võib
reaalsetele asjadele otsa komistada. Eksperimentide
läbiviimiseks kasutatakse lennuvälja suurust lagedat
ala, kus lihtsalt pole millegi otsa põrgata ja ka siis
võtab katsealusel millegi ärakaotamine või
loomine vahest tunde aega. Parimad saavad hakkama minutitega,
nagu ta teab ja korraga... Siin ajab viiene jõmpsikas
laua sekundi murdosa jooksul laiali nagu suitsupilve.
«Kas te nägite seda,» küsib
võõras ülierutunult.
«See on alles soojendus,» muigab ema, kes esimest
korda võõra sissetormamisest peale enesekindluse
tagasi saab. «Kas te teate, mis on kõige
veidram?»
«Mis?» küsib võõras
ettevaatlikult.
«Lauda ei ole tegelikult ka enam.»
«Mismoodi ei ole? See peaks olema nagu varjus või
sedasi. Ma ei oska seda täpselt seletada, targemad teevad
seda, mina olen lihtne agent. Portfellimees. Aga ma olen asja
pealt näinud ja tean, et kui projeteerimisruumis on esemeid
võib sinu jaoks nähtamatutele asjadele otsa joostes
viga saada.»
«Kui te arvate, et see on trikk, siis katsuge
järgi. Jookske ennast vastu lauda surnuks.»
Ran irvitab.
Ta projekteerib toa mööblist päris
tühjaks. Jääb vaid põrandalamp.
Muinasjutus peab põrandalamp olema. Tema teab niiviisi.
Sest muidu oleks pime ja pimedas oleks koll. See oleks ohtlik.
Ran ei kavatse ennast ohtu seada. Tema muinasjutud on küll
imelikud, aga mitte kunagi ohtlikud. Toolil istunud
võõras leiab ennast järsku piinlikust
asendist põrandal, selili tolmu sees, ristluud valutamas,
jalad laiali ja sealt kuskilt sääremarja tagant
särab talle vastu imelapse ema. Lapsed kilkavad naerda.
Võõra aju töötab kiiresti. See vaagib
läbi mõned, mis-siis- kui-variandid ja ei suuda
otsustada, mis oleks koledam, kas see kui poiss põranda
alt ära kaotaks või see kui korraga enam midagi
hingata ei oleks. Ema aitab ta maast püsti. Teised
pereliikmed on ettenägelikult hetk enne presentatsiooni oma
toolidelt tõusnud ja näivad kõik
võõra üle muigavat. Iseäranis Ran. Ja
võõras tunneb, et tal hakkab millegi pärast
hirm tekkima. Ta kobab kätega õhus kohta, kus oli
kapp. Seal pole mitte kui midagi. Tühipaljas õhk,
tema selles naeruväärselt sobramas, otsekui kavatseks
ta sealt iga hinna eest oma kadumaläinud sokid üles
leida.
«Las ta paneb asjad tagasi,» ütleb
võõras. Ta teab, et kui ta peaks teist korda sama
lausuma, oleks see juba kerge palve alatooniga.
«Ta pole veel alustanudki,» ütleb ema.
«Te tahtsite ennenägematut asja näha. Ei. Te
tahtsite seda kogeda. Oma käega katsuda.»
Võõras pole oma pikkade tööaastate
juures midagi ligilähedastki mekkida saanud. Ta käib
uskumatul pilgul toas ringi ja proovib veel asjatult enda
ümber kobades mõnda reaalset objekti tabada, aga
mida pole, see on olematusse haihtunud mööbel koos
õhtueine, raamatute, pesu ja jumal teab mille
kõigega veel.
Rani muinasjutus saabub ootamatu pööre. Neli seina
on liiga piiravad. Miks mitte olla lilledest lõhnaval
heinamaal? Kuskilt pilvepiirilt, ähvardavalt
kõmisevate piksepilvede tagant on linnulennult näha
kogu aas, lõpmatu, silmapiirini täis tundmatuid
taimi, õietolmust kolletavaid tuulepuhanguid, kusjuures
heinamaa on ebareaalselt tasane, nagu oleks see kasvatatud
hiiglaslikule lauaplaadile. Selle keskel seisavad viis olendit.
Üks neist uskumatult silmi fokuseerimas. Miskipärast
on võõral tunne, et miski siin maailmas pole
siiski esmakordne. See on veider mõte, sellise
harvaesineva, ei, tegelikult absurdse sündmuse juures. Ta
unustab mõtte kohe. Kui ta pole mõistust kaotanud,
siis viib see esitlus siin inimvõimed uuele tasandile,
avab võimalused, mida varem olnud ei ole. Heaoluriik,
käib paratamatult võõra mõtetest
läbi. Ta läheb perekonnast,
võidurõõmsast naisest eemale ja korjab
aedmaasikaid, pistab need suhu ja mälub. Sülg alustab
seedimist. Ta saab poisi muinasjutust osa. Sööb marju,
mida tegelikult pole olemas. Või siiski on. Kuradima
pärast, need maitsevad veatult ja täidavad
kõhtu ka. Mis siis kui poiss saab vanemaks ja teab
täpselt, mida ta ette kujutada tahab. Leivapätse
täis ladu, sportautodega kaetud pind. Kui poissi
õigesti kasvatada, ja seda firma ka teeb, siis ei saa
iial olema halba muinasjuttu. Kõik saavad kõike
omama. Kas see pole mitte liiga kommunistlik mõtlemine,
mõtleb võõras ja lööb siis
käega. Mis vahet seal enam. Firma hoolitseb vist esimese
suurfirmana maailmas helge tuleviku nimel. Kõigi jaoks.
Ilma repressioonita. Ja see on midagi võimsamat kui
kommunism. See on jumalik. Esimest korda hakkab ta aru saama, et
paradiis pole paljalt sõnakõlks.
Võõras ei vaja enam rohkem tõendeid.
Otsing on lõpule jõudnud. Tema käeulatuses on
ilmselt maailma kõige võimsam projekteerija.
Miskipärast põrnitseb Ran teda altkulmu.
Võõral tekib taas halb eelaimdus, nagu oleks
midagi kohe kokku langemas.
«Te ei meeldi vist poisile,» imestab ema.
«Vahest taipab ta, et peab teiega kaasa tulema. Kodu maha
jätma.»
«Jama,» hüüatab võõras.
«Me tuleme ise teie juurde. Poisile peab võimaldama
selle, mille keskel ta rahul on. Võimalikult vähe
meie töötajaid teie seas, võib olla ainult kaks
või kolm. Ta vajab lihtsalt õpetajat ja see peab
olema asjale pühendunud ja väljaõppe saanud
spetsialist.»
Võõra pead läbib
ettenägemissähvatus, küll hägune, kuid
piisavalt jube selleks, et tema südant hetkeks seisata. Ta
ei saa sellest aru. Ta näeb tüdrukut. Meeri oli vist
ta nimi. Ta ei saa aru, miks see temas sellist jubedust tekitab.
Tüdruk kõigest istub ja sööb midagi, aga
tema jaoks oleks see nagu pilguheit põrgusse. Tüdruk
ise nuusutab süütul ilmel eemal siniste kroonlehtedega
piksepilvede vahelt piiluva päikese poole
püüdlevat taime. Kostab müristamist. Misasi kurat
see tal seal kahvli otsas ripneb.
«Kui vana ta on?» küsib võõras,
häiriva kujutise ajust põrmustudes, emalt,
nimetissõrmega Meeri poole osutades.
«Kuuene.»
«Kuuene?» Kuus! Mis talle sellega seostub?
«...saavad
erakorralised...tavaliselt...ületatakse...hiljem kui
poistel... «
Mingi loeng kunagi minevikus. See on see, mis
võõrast kõigutab. Mingi lõik
sellest.
Uus sähvatus. Ta näeb iseennast ruttamas. Segane
pilk silmis, keel ripakil. Ta tajub hirmu selles kõhnas,
pruunis pintsakus kehas. Sellist, mis ähvardab südame
rinnust välja pressida ja ta näeb ennast ruttamise
pealt sähvatust läbi elamas. Ta ei tea täpselt,
mida ta seal näeb, kuid see peab olema midagi ebameeldivat,
sest ta haarab jooksult peast kinni ja karjub meeletult.
Ühest käest pudeneb selle toimingu järel mingi
ese ja hetk enne sähvatuse lõppu saab ta aru, et see
on püstol.
Ema märkab võõras toimunud muutust. Too
seisab endise ringikepslemise ja imestamise asemel kangestunult
keset rohelust ja põrnitseb kordamööda neid
kõiki. Ema astub lähemale ja puudutab peaaegu
jäist käsivart, külma nagu surnu ihu, kutsub oma
tegevusega esile kogu mehe keha läbiva värina ning too
vaatab talle ebakindla pilguga otsa.
«Kas teil on paha,» küsib ema murelikult ning
katsub võõra pulssi. Veri voolab tolle kehas
meeletu kiirusega.
«Ma ei tea,» pomiseb võõras.
«Me saame ju hakkama, eks?»
«Hakkama millega?»
«Rani kasvatamisega, teie firma ja minu
perekond.»
«Ah, Ran. Jah, muidugi.»
«Vastik äike,» pomiseb Ran ja vaatab üha
ähvardavamaksmuutuvasse taevasse, kus päikesel enam
kohta pole.» Ta viib nad uude, turvalisemasse kohta. See on
õhtune mets, kus ei mürista. On lihtsalt soe.
«Me peame vist pabereid vormistama hakkama,» lausub
ikka veel kahvatu võõras. Ta kükitab maha ja
avab oma portfelli, mida ta pole korrakski käest lasknud
ning hakkab selles sorima, püüdes leida täitmata
blankette kuhja paberipahna seest.
Järgmine asi, mida ta teab on see, et ta on
üksinda. Pole ei lapsi ega vanemaid. On peaaegu pime ja
kuskil eemal karjatab kõrvukräts hiirejahil
pahaendeliselt. Siis lõikab vaikust ainult tema
hingamismootori sisse-välja töö. Ta tunneb ennast
justkui sügavast unest ärganuna, ometi on ta
kõik see aeg ärkvel olnud. Mäluga on midagi
lahti. Too poiss. Tal on meeles, et ta põrnitses teda.
Kas temaga on midagi tehtud. Kas ta on ära projekteeritud.
Jumala eest! Ta tõuseb ja samas hakkab hääl
tema peas kiiresti sõnu pudistama. Ärkavad mingid
talle esialgu võõrad refleksid ning mingi
käsk sunnib teda väsinult naeratama. Mälu hakkab
auklikumaks muutuma. Talle meenub korraks hetk aasal ja see on
nagu ähmane unenägu, mis tuleb meelde alles mitu
ööd peale selle nägemist, kusjuures on
võimalik, et see pole esimene kord seda näha.
Hääl tema peas käsib tal liikuma hakata.
Kiirustada.
Võõras leiab ennast meeletult jooksmas. Ta ei
tea kuhu. Poiss on ta hulluks ajanud. Selles on ta
nüüd kindel. Või siis mitte?
«...saavad
erakorralised...tavaliselt...ületatakse...hiljem kui
poistel... «
See kummitab teda jälle. Korraga täidab ta
lüngad ja mäletab nüüd täpselt kust
lause pärit on, kust see pärineb ja miks see teda nii
meeletult piinab.
«Kui tegu on puuetega lastega siis,
...võimed...just tüdrukud. Lihtsalt võimete
ilmnemise piir...tavaliselt aastake...Sellise võimaluse
tekkimine on siiski rohkem kui ebatõenäoline, sest
üldiselt pole tüdrukutes suurt eeldust midagi
erakordset korda saata. Kõik oleneb sellest kas peres on
erakorraliste võimetega lapsi.»
See tüdruk! See kuradima süütu, downiga Meeri!
Ta on midagi teinud. Ta teab nüüd, mida teha. Ta
läheb tagasi ja laseb selle raisa ribadeks.
Võõras haarab portfelli ja tõmbab taskust
püstoli, tormab maja poole ja tajub kuidas ta üha enam
mälu kaotama hakkab. Ta peab kiirustama.
Uus sähvatus, nagu kalk sukavarras tema silmakulmu alla.
Ta näeb ennast aasal tatsamas, koos tolle perekonnaga ja ta
on neetult elevil, nii kuradima elevil, üldse mitte mures,
nagu ta peaks olema. Kulub veel sekund, et aru saada sellest,
näeb ta nüüd minevikku või tulevikku. Ta
taipab ja haarab kätega peast. See on liigne paradoks tema
piinatud mõistusele. Sest ta on sellel aasal olnud ja
läheb sinna ilmselt ka tagasi. Kohutavas hirmus ei pane ta
tähele püstolit kukkumas, ta üha tormab ja
tormab, mõistes lõpuks seda, millega tüdruk
hakkama saanud on. Ta on aega lükanud. Mingil talle vaid
talle mõistetaval viisil on ta sündmused korduma
pööranud ja korraga ei tea võõras enam,
kas ta jookseb seda lõiku läbi metsa ja üle
aasa, tolle hubase majakeseni, tüdrukut tapma ja sellega
tragöödiat ennetama esimest korda või on ta
seda jooksnud lugematu arv kordi. Ta hakkab karjuma.
Uus hääl tema peas kordab ühtelugu.
Sa jääd hiljaks. Kokkusaamine. Sa jääd
hiljaks. Sa pead ta hävitama, et see nõiaring kaoks.
Kokkusaamine. Neil on võimetega laps. Sa lähed teda
kontrollima. ...hävitada...Sa hakkad hilinema. Miks? Sa
hakkad hilinema. Tee kiiresti. Jookse. Nad ootavad. Sul on
töögraafik. Sa pead homme koju jõudma.
Üle ukseläve tormates näeb ta tüdruku
nägu, mille varjab hetkeks kahvel selle otsa pikitud
peedisalatituustiga. Siis kaob kõik udusse ja ta
mäletab ainult seda, et ta kiirustas kohtumisele, et mitte
hiljaks jääda. Võõras tormab laua juurde
ja vajub esimesele ettejuhtuvale toolile istuma ning perekond
puurib teda pilkudega üllatunult.
«Juua,» kähiseb ta meeleheitlikult.
|