«Maksimaalselt pool aastat veel, siis on
lõpp.»
Marina seisis tänavanurgal ja meenutas arsti
sõnu. Maksimaalselt pool aastat. Siis on lõpp.
Lõpp. Lõpp. Marina keerutas seda sõna suus
ringi. Sõnal oli vastik maitse ja kuidagi kandiline
kuju.
Lõpp tähendas nägemise lõppu.
Lõplikku pimedaks jäämist.
Silmaarsti juurde ajas Marina tõdemus, et
töö arvuti taga hakkas silmadele haiget tegema ka
puhkepausidele ja prillidele vaatamata. Tööd oli
palju, arvutigraafikust Marina veetis helendava ekraani taga
umbes poole kõikidest oma ööpäevadest.
Keskpäevale vaatamata oli valgus Marina ümber
hallikas ja udune. Õhtu tulekul muutus udu kiiresti
tumedamaks. Poole aasta pärast on valgus läbi.
Tasapisi imbus Marina mõtetesse teadmus selle kohta,
mis veel läbi saab. Töö näiteks. Kodu
näiteks -- kui eluasemelaenu maksmine üle
jõu hakkab käima.Normaalne elu -- kui
ollakse harjunud normaalseks pidama, et shoppamise, linnas
jalutamas käimise, teatrisse ja metsa minekuga ning muu
taolisega saab üks veerandsaja aasta vanune naishing
iseseisvalt hakkama. Läbi saab ka ööklubides
tantsimine -- valge kepiga klubiust kobav beib vaevalt
et väga ligitõmbavalt mõjub.
Auto, sedastas Marina uue mõtte. Liising on pooleli
-- ja kes selle autoga sõitma hakkaks?
Üksildase intiimeluga ning karjäärile suunatud
eluviisiga kaasnevad mõned varjuküljed, kui juhtud
ootamatult sandiks jääma, mõtles naine
tänavakohvikusse istudes ja topeltespressot limpsides.
Teisalt jälle -- keda sul pole, ei saa sind ka maha
jätta, mõtles ta edasi.
Töö, lõikas jälle teadmine ta
meeltesse. Töö, mille kohta ta oli alati öelnud,
et neil on vastastikku truu suhe, millesse ükski mees
ära ei kipu mahtuma. Töö, mis võimaldas
talle kõik selle, tänu millele ta end olemas tundis
olevat -- tema enda elu ja iseseisvuse. Lõpp pole
ainult nägemisega, teadis ta. Lõpp on ka tema eluga.
Vabasurm, mõtles Marina. Enne päris pimedaks
jäämist tuleb see ära teha. Teiste armust
vegeteerima ei jää.
Valus känkar rinnus ajas end üha suuremaks ja
ogalisemaks. Silmi kogunenud pisarad muutsid niigi veidi uduse
vaate sootuks hägusaks.
Läbi pisarate nägi Marina, et tema lauda istunud
naine vaatab teda pika pilguga. Mida põrgut ta
jõllitab, mõtles nutja endamisi, väljapoole
aga püüdis kiirata midagi naeratuselaadset, mida
täiendas ebamäärane «ärge vaadake
palun, kõik saab kohe korda.»
«Silmad,» ütles lauda istunud naine.
Marina ehmatus lõpetas pisarad hoobilt.
Ebamäärane kogelus oli kõik, mille ta
kuuldavale suutis tuua.
«Silmad,» ütles naine uuesti. «Sinu omad.
Kui sa ei näe, ei saa sa tööd teha. Oled sa
mõelnud, mis edasi saab.»
«Eee... ei ole,» kokutas Marina. «Aga
-- kust te teate. Ja -- kes te olete.»
Tundmatu lükkas tuulega näole vajunud juuksesalke
kõrvale ja naeratas.
«Minu nimi ei ütle sulle ilmselt midagi. Kui tahad,
võid mind näiteks Fortunaks kutsuda. Kui see ei
sobi, siis kutsu nii, nagu sulle meeldib. Aga et kust ma tean
-- ma ei tahaks jälle kuidagi ebadiskreetselt
mõjuda, aga ma tean kõike. Ma olen
klubijuhataja.»
Marina tundis väikeseid uitmõtteid peas sebivat.
Hull, mõtles ta. Maniakk, mõtles ta veel.
Mõni sensitiiv äkki hoopis? Nõid? Äkki
kaetab ära...? Äkki teeb terveks...?
«Ei kaeta,» vastas naine tema jahmatuseks tema
mõtetele. «Terveks ka ei tee. Ma pole jumal. Ma olen
klubijuhataja.» Naise käsi osutas allapoole.
«Selle klubi, noh, mida teie põrguks
nimetate.»
Marina silmitses naist varjamatu uudishimuga. Haige inimene,
mõtles ta. See, et naine vastas, et «ei ole, ei
haige ega ka inimene,» ei suutnud Marina enesetunnet enam
isegi mitte hullemaks muuta.
Klubijuhataja nägi välja täiesti tavaline.
Suurt kasvu, üsna korpulentne, pikad mustad juuksed
lõdvas hobusesabas, näol sõbralik naeratus,
ülahuulel õhkõrn must vurru-ude. Üleni
mustas -- pika seeliku ja lohvaka pluusiga, hulk
kuldehteid kaelas, randmetel ja sõrmedes.
Marina muudkui vaatas. Vaatamine mõjus kuidagi veidi
rahustavalt. Klubijuhatajat vaatamine ilmselt ei seganud.
«Kas sulle on kunagi öeldud, et sul on ilus
keha,» küsis ta. «Möhh,» suutis Marina
vastata. «On küll. Mis see siia puutub?».
«Pakun sulle tööd ja väga head
sissetulekut,» sõnas naine. «Sa jääd
pimedaks -- see tähendab, et arvutigraafikaga sa
enam ei tegele. Tule strippariks. Saad endale võimaldada
kõike, mida hing igatseb. Saad ennast teostada. Saad
piiritult imetlust. See on ainus töö, mis sulle
pimedana nii palju sisse võib tuua ja nii palju vaheldust
pakkuda. Sinu enda asi, kas räägid kellelegi, et sa
oled pime või mitte. Sama lugu striptiisiga --
sinu valida, kellele sa sellest räägid, kellele
mitte.»
Marina jõllitas naist varjamatu jahmatusega. Et ta
ilus on, oli talle päris palju öeldud. Et ta tantsida
oskab, teadis ta samuti. Aga strippariks...? Samas --
miks mitte. Veidi varem oli ta ju lausa surmaminekust
mõelnud, striptiis pole kindlasti mitte hullem valik.
«Oletame, et ma olen nõus,» vastas ta
aeglaselt ja sõnu kaaludes. «Mis edasi
saab?»
«Edasi tuled minuga kaasa ja hakkad
tööle,» vastas naine.
«Aa.. aga, kohe või?»
«Kohe. Siitsamast. Me ei lähe kaugele. Valime
riided, teeme meigi ja lähed lavale.»
«Täna???» Kolm küsimärki olid lausa
kuuldavad.
«Täna,» vastas klubijuhataja. «Tule
proovi. Sundust ei ole. Kui ei meeldi, võid juba
täna ära minna. Kui meeldib, võid paigale
jääda. Tasemetest ja tasust hakkame siis
rääkima, majanduslikult sa igatahes ei
hävi.»
Marinale tundus, et see polnud tema hääl, mis
nõusoleku andis. Aga «okey» sai kuidagi
öeldud ja Marina tõusis, et naisele
järgneda.
*
«Night Club 24 tundi Nonstop» oli kirjutatud
uksele, mille klubijuhataja Marina ees lahti tõmbas.
«Kena põrgu,» turtsatas tüdruk
mõttes. Ja taipas samas, et imelikust klubijuhatajast on
vähemalt nii palju kasu olnud, et ta märkaks midagi
peale iseenda hingevalu ja elumure.
Keerdtrepp viis allapoole. Punastele seintele oli maalitud
kollaseid ja oranzhe tuleleeke. Pilet 100 krooni, luges Marina
knopkaga seina külge pandud veidi määrdunud
paberilehelt. «Taga paremaks,» mõtles ta ja
tundis, kuidas ennistine nututuju päriselt üle
läks.
«Ma võin odavas ööklubis nonstop
strippi tantsida. Ma võin samas klubis nõusid
pesta. Ma võin muudki -- raadios saateid teha
või levilauljaks hakata või lapsehoidjate
agentuuri luua. Elu pole veel üldse läbi.»
«Ei olegi,» ütles klubijuhataja end trepil
ümber keerates ja talle otsa vaadates. «Sa võid
siinsamas klubis ennast väga korralikult üles
töötada ja rikkaks saada.»
Marina otsustas naisega otse rääkida, et mitte iga
tema «mõtetelugemise» peale ära
ehmatada.
«Kuule, ma ei taha sind ega su ettevõtmist
solvata, aga kas see koht veidi liiga odav ei ole, et siin
töötades rikkaks saada? Kui pilet maksab sada krooni
ja sa pead personalile palka maksma ja renti tasuma ja ise ka
millestki elad...»
Klubijuhataja üks suunurk tegi muigamise moodi
liigutuse. «See pole see koht. See on raam. Juhuslike
sisseastujate ja maksupolitsei jaoks. Sina tuled järgmisse
ruumi.»
«Ahah,» kostis Marina. Ja küsis veidi
trotsakalt: «Litsiks vä?»
Klubijuhataja vangutas pead. «Madal lend sinu kohta.
Strippariks, ütlesin ju.»
Nad olid jõudnud väikesesse koridorisoppi.
Klubijuhataja trummeldas kahe käe sõrmeotstega vastu
seina. Marina vaatas ta sõrmuseid -- neid oli
palju ning need olid suured, rasked ja omapärased
-- ega märganudki, kuidas täpselt seina sisse
uks tekkis.
«Eee... kuidas ma siit välja saan kui mulle sees ei
meeldi,» küsis ta.
«Ütled mulle, et sa tahad minna ja ma viin su
ära,» vastas klubijuhataja. «Ma ei hoia enda
juures kedagi, kellele see ei meeldi.»
Marina astus läbi seina tekkinud ukse.
Luksus kuubis, oli esimene pähe kerkiv
sõnaühend. Ruum säras kullas ja kalliskivides
nagu muinasjutu röövlikoobas. Araabiapärane,
kangastus Marinale uus sõna, ilmselt inspireerituna ruumi
täitvast mahedast muusikast.
«Kui siia jääd, on siin sinu
töömaa,» ütles klubijuhataja.
«Ma võiksin proovida,» kõlas Marina
hääles selge tunnustus säravale, kuid samas
väljapeetud interjöörile.
*
Klubijuhataja osutus heaks stilistiks ja meikariks --
mida tema enda veidi lohaka välimuse taustal poleks olnud
just kerge uskuda. Marina istus sätendavate bikiinide
väel suure peegli ees ja vaatas, kuidas teine naine tema
näokese kallal askeldab.
«Sinu töö on mehe pilk endale
püüda,» rääkis klubijuhataja meikimise
ajal. «Järgmise sammuna viid ta niikaugele, et ta
tahaks sinu jagamatut tähelepanu -- see
tähendab, et ta telliks privaattantsu. Viid ta oma ruumi ja
tantsid talle. Ta maksab selle eest heldelt. Kolmandiku teenitud
rahast saad endale.»
Marina jäigastus jälle. «See kõlab
nirult,» ütles ta.
«Ei kõla,» vastas klubijuhataja. «Kui
tahad tõeliselt teenida, lased mõnel mehel end
puudutada.»
«Jah, ja siis maksan oma litsihonorarist jälle kaks
kolmandikku firmale,» ütles Marina solvunult.
«Kas litsiksolemine on su unistus, et sa muudkui sellele
vihjad,» küsis klubijuhataja. «Ma mõtlesin
puudutuse all käesuudlust või midagi niisama
süütut.»
Ei saa aru, mõtles Marina. «Ei peagi,»
vastas klubijuhataja ning mässis Marinale õhukese
salli ümber. «Mine saali, võta üks jook ja
vaata, kas suudad mõne mehe tähelepanu enesele
tõmmata.»
Marina otsustas proovida. Keegi ei saa sellest ju kunagi
teada, mõtles naine endamisi.
Huvitav, kas ma tantsimisega ikka hakkama saan, kramples peas
viimane murelik küsimus enne saali astumist.
*
Privaattantsuni jõudmine käis üllatavalt
lihtsalt. Mees, kes Marina endale tantsima kutsus, oli
ähmaselt tuttava moega. Poole tantsu pealt mõistis
Marina, et mees on tuntud toiduainetööstur Rudolf
Sekker ning tuttav on ta ajalehefotodelt ja
teleintervjuudest.
Mees ihales Marinat puudutada. Ning näitsik libises
üha ja üha ta käte vahelt läbi, andmata
puudutuseks võimalust. Mehe käsi sai tema siidist
puusa silitada vaid imelühikese hetke, siis lõppesid
privaattantsuks eraldatud minutid.
Mees lahkus klubist ning Marina tundis kummalist erutust.
Mitte päris seksuaalset, täpsustas ta enda jaoks.
Natuke seksuaalse moodi, aga muidu hoopis teistsugune tunne.
Klubijuhataja astus tema juurest läbi. «Sa
võid tänaseks koju minna, aitab esimeseks korraks
küll,» sõnas ta pehmelt. «Olid väga
tubli. Just sinusugust naist ma siia tööle tahtsingi.
Võid alati tagasi tulla. Kui tuled, astu sellesse
tänavalt näha olevasse klubisse sisse, olen sekundite
möödudes sinu juures ja toon su siia.
Töögraafik on vaba, oled oodatud kellaajast ja
kuupäevast sõltumata.»
«Ja -- raha...?», küsis Marina.
«Vaata oma pangaarvet,» sõnas
klubijuhataja.
*
Marina tundis end tänavale jõudes kummaliselt
väsinuna. Ta sõitis koju, puges voodisse ja jäi
magama. Öösel ärgates tundis ta nälga ning
tõdes, et külmkapis valitseb tühjus.
Teksad jalga ja ööpoodi, otsustas naine.
Tänavanurgal jäi ta pangaautomaadi kõrvale
seisma. «Oleks võinud ju klubijuhatajale oma
arvenumbri anda,» kirus ta ennast. «Eeldusel muidugi,
et see mutt mulle üldse midagi maksta tahab.»
Kontot kontrollides vajus Marina suu lahti. Arvel, kus oleks
pidanud olema tuhatkond krooni -- pluss-miinus paarsada-
ilutses kuuekohaline number. Värisevate kätega printis
naine konto väljavõtte. «Klubijuhatajalt,»
seisis hiiglasliku sissemakse taga märge.
Noor naine ei minestanud. Ma ei karju. Ma ei minesta. Ma ei
hääleta kiirabiautot. Ma ei räägi oma
ehmatusest võõrale mehele teiselpool tänavat.
Ma ei unusta kaarti automaati. «Ma-ei...» lihtlaused
keerlesid Marina peas nagu palve.
Ta võttis sada krooni välja ning kontrollis konto
jääki uuesti. Kõik oli sama -- summa
oli saja krooni võrra vähenenud.
Marina ostis bensiinijaamast leiba ja vorsti ja jogurtit. Ja
ühe õlle. Ja ristsõnad.
Raadiost tulid õhtused uudised. «Tuntud
toiduainetööstur Rudolf Sekker sooritas täna
õhtupoolikul enesetapu. Raadiojaama andmetel tegi mees
seda veidi pärast kasiinost väljumist kui oli maha
mänginud kogu oma varanduse.»
Marina teadis korraga väga täpselt, kui suur kogu
see varandus oli. Miinus sada krooni, teadis ta ka. Ja veel
midagi tuli talle meelde.
«Kui tahad, võid mind Fortunaks kutsuda,»
oli öelnud klubijuhataja.
|