Petr avas aupaklikult ukse. Ta peaaegu, et kummardas mulle.
Imestasin sisimas, mis ometi lahti on -- peale seda, kui
hommikusöögi lauas dermitooriumi ylem teada andis, et
Chron ootab mind esimesel võimalusel, lisades
sinnajuurde, et ma ei pruugi täna tundidesse tulla
-- käitusid ylejäänud inimesed minuga
nagu peatselt kroonitava kuningaga. Hoolimata sisemisest
rahutusest säilitasin välise rahu ja malbuse. Olin
nagu iga teine tavaline teise astme Õpilane, kes kandis
tumedat ilustusteta ryyd, oli kuulekas ja ei rikkunud korda.
Teise astme Õpilasi Chron vastu ei võtnud. See
polnud tavaks. Arvatavasti see tekitaski kogukonnas
segaduse.
Astusin Chroni kabinetti. Lihtsa ruumi sisustuse moodustasid
raamaturiiulid, hiigelsuur laud, kaks kõrge korjuga
tooli, kamina ees madal pink ja veeolendit kujutav maal, mis
kattis terve parempoolse seina. Aknaid ruumis polnud. Need
polnud tegelikult ka tavaks.
Chron seisis kamina juures ja silmitses põlevaid
halge. Ymber pööramata viipas ta käega, et
istuksin. Järgisin käsku.
Ta kohendas tuld ning istus siis teisele poole lauda. Halli
ryy kapuuts kattis peaaegu täielikult ta nägu
-- silmi polnud näha. Olin kuulnud
räägitavat, et tema pilk on nii terav, et kui ta sulle
otsa vaatab, siis jääd pimedaks. Yhtki faktilist
tõestust selle kohta polnud mul õnnestunud
leida.
Istusin langetatud päi, silmitsesin oma käsi ja
pyydsin mõelda mitte millelegi. Tajusin ruumi pinget ja
pyydsin sellega kohaneda.
«Kõik see, mida kavatsed peale vestlust kirja
panna, on plagiaat,» lausus Chron viimaks.
Vaikisin.
«Isegi need sõnad ja dialoog enne tegelikku
mõttearendust on juba olnud.»
Vaikisin.
«Mnjah, sul on õigus -- sarnaste
vormidega lugude sisud on erinevad, kuigi loomis- ja
ehitusmaterjal on yks ja seesama -- sõnad.
Erinevad sellepärast, et loomise taust on erinev.»
Vaikisin.
«Mida sa teada tahad?» Halli kapuutsi alt kostuv
hääl kõlas pehmemalt.
Avasin suu, ent enne kui midagi öelda jõudsin,
vastas pehme ja kume hääl minu eest.
«Eelkõige kysid sa, et kuidas nii, kuidas tahan
mina teada, kui ma isegi ei tea, miks mind kutsuti.»
Panin suu kinni ja noogutasin nõustuvalt.
Chron naaldus vastu tooli kõrget seljatuge ning
näis millegi yle tõsiselt kaalutlevat. Tema vasaku
käe nimetissõrm toksis ylahuult.
«Kindlasti kysitakse sult kunagi hiljem, et kus oli
selle loo algus, lõpp ja milline tähendus sellel
on?»
Noogutasin ja julgustust saanuna valmistusin midagi ytlema.
Mida, jääb saladuseks, sest Chron kummardus laua
kohale ja andis viipega märku, et teeksin sama.
Laual oli hulk koonuseid, kerakesi, karbikesi,
tööriistu, raamatuid. Esemetes olid esindatud
kõikmõeldavad värvid ja värvused. Yhelgi
asjal polnud konkreetset värvi, sest need vaheldusid
pidevalt.
Chron pistis käe raamatute ja kuupide vahele ning
tõmbas välja keskmise suurusega kera. Ta hoidis seda
avatud peopesal. Viisakalt lähendasin oma näo kerale,
et seda vaadelda.
Jah, see oli Maa. Planeet, millel on elu ja kõige
levinumaks eluvormiks on «homo sapiens». Nägin
pilvi yle mandrite voogamas, ookeanidel syndivaid torme, aimasin
ära tihedalt asustatud maakohad.
Chron osutas sõrmega, «näed, siin on see
piirkond, kus peaksid olema vihmametsad. Inimesed nimetavad neid
oma planeedi kopsudeks. Niipalju on neist praegu
järel.» Seda polnud just palju, võrreldes
sellega mis oli. Neelatasin. Teadmine on üks asi,
nägemine midagi muud.
«Siin on suured metsa-alad, näed?»
Pealtnäha ühtlast metsamassiivide tumerohelist
vaipa inetasid hiiglaslikud tühimikud --
hoolimatult maharaiutud puude asemel laiusid laialisongitud ja
elutud maalapid.
«Vaata seda siin,» osundas nimetissõrm
linna. Planeedi yks suurimaid linnu säras tuledes, kuigi
oli suvi. Kaunites aedades voolas vahuvein ja sädelesid
teemandid. Peatänavatel liikusid klanitud kontoriametnikud
ja sõitsid pikkades ridades autod. Kõrvalistel
uulitsatel ja mahajäetud majades inimesed elasid, systisid,
surid, magasid, kerjasid... politseinikud peksid tillukesel
parkimisplatsil poisikest, kelle sõrmede vahelt oli
asfaldile pudenenud leib.
Pöörasin pilgu ära. Chron asetas helesiniselt
kumava kera ettevaatlikult alusele ja istus tagasi sygavale
tooli, toetades laupa ristatud kätele.
Nii kummaline oli suhelda inimesega, kelle nägu kattis
suures osas kapuuts.
«Kuidas synnib sinu loodud maailmas niisuguseid asju,
kui sinu algidee on hoopis teistsugune?» pärisin
viimaks.
«Minu algidee on tasakaalustatus. Minu unistus ja
eesmärk on mõtlev olend, kes yha arenedes ja juurde
õppides õpib mõistma asjade olemust ning
viimaks on suuteline mõistma tasakaalu ideed.» Ta
vaikis viivu ja jätkas siis: «Seni, kuni looduses
puudub mõistuse kandja, on maailma tasakaal paigas.
Niipea, kui ilmub asjade olemuse yle arutlev olend, antud juhul
siis homo sapiens, hakkavad asjad millegipärast viltu
kiskuma. Inimese ja tsivilisatsiooni seisukohalt olulisi
avastusi ja leiutisi hakatakse kohemaid kasutama
hävitamiseks.«
Ta vangutas pead. Mina kuulasin huvitatult.
«Mul on niigi vedanud,» jätkas Chron.
«Kui yks inimtsivilisatsioon tegi endale lõpu peale
elektri avastamist, teine peale tuumajõu avastamist,
kolmas peale biorelva loomist, siis see siin on kuidagi suutnud
kõigi nende asjade keskel ellu jääda. Selle
asemel aga hävitab ta usinalt oma elukeskkonda, saeb oksa,
millel ise istub, nagu vist öeldakse. Ja määrab
end niimoodi aeglasele hävingule,» lõpetas ta
nagu pisut hämmeldunult omaenese sõnadest.
«Sa oled alati mõnisada tuhat olendit hukkuvast
maailmast päästnud. Maa erinevad ristikummardajad
usuvad igayks ise moel, et nende usk kindlustab neile
sellelaadse pääsemise. Kust neil selline arusaam? On
see nii?» arutlesin ja kysisin mina.
Chroni syles lebav parem käsi tegi ebamäärase
liigutuse.
«Noh, tegelikult võtan ma välja need, kellel
on liigi eksisteerimise jooksul välja arenenud kõige
parem geneetiline kood, kelles on kõige rohkem
Mõistmise algeid. Religioonivormil on siin kyll vähe
kaalu. Kuigi jah, kui nii mõelda, siis on mingeid
tendentse esinenud, aga mitte olulisel
määral.»
«Kas ...?»
«Ei. Sa ei vaja seda teadmist.» katkestas Chron
mind järsult. «Õnneks on olnud ka edasiminekut.
Kui katsetuste ja loomiste algusaegadel oli mul raskusi vajaliku
arvu nõndaöelda õigete leidmisega, siis nyyd
on Mõistmise alge kandjaid oluliselt rohkem kui need
mõnisada tuhat. Tegelikult teeb mulle muret see, et isegi
kriitilise massi yletamisel ei näinud ma mingeid
normaliseerumise ehk siis tasakaalustumise märke.
Vastupidi, peale suurte valitsussysteemide vahelise vastasseisu
lagunemist on asi päris käest ära läinud.
Vägivalda ning vaimuhaigusi yha tekib ja tekib. Sõdu
puhkeb iga päev igas planeedi nurgas...»
«Inimesed ei suuda mõista, kuidas keegi
võib lubada kõike seda õudust, hoolimatust
ja kylmust syndida lasta...» Mu vihje oli ilmne.
«Et peaks toimetama nagu «deus ex machina»
või?» kysis Chron malbelt.
Ta kummardus taas yle laua minu poole.
«Tegelikult olen seda meetodit korra kasutanud.
Ajaarvamise järgi olid miskid 60-d, kui peaaegu oleks
tuumaraketid lendama hakanud. Aga samal ajal arenes armastust ja
rõõmu jutlustav liikumine ning mulle tundus, et
see on just see, mida vaja. Aga sellest kujunes uimastipilvedes
hõljumine ja lihtsalt logelemine.»
Viivu pärast Chron jätkas: «See inimkond ei
näe võimalusi, mida talle antakse. Oma ja teiste elu
määramisel on alati palju valikuid --
paremaid, halvemaid, keskpärasemaid.
Kättejõudnud ajastu olend ei mõtle kaugemale
iseoma elust. Ta elaks nagu igavesti. Ta on surma oma
eksistentsist välja lylitanud ja sellega koos ka
järgnevad põlvkonnad. Inimene on valinud elamise
viisiks «siin ja praegu». Ja see tähendab
hävimist,» naeratas ta nukralt.
»Enesehävituslik protsess on võtnud
kummalised vormid. Esikohal pole enam mitte otsene fyysiline
tapmine, vaid kaudsed suretamise vormid --
looduskeskkonna saastamine, yksikisiku ymbritsemine
võimalikult kahjulikest ainetest loodud tehisymbrusega,
sisuliselt toiteväärtuseta toidu pakkumine isegi
imikutele,» rääkis Chron edasi.
«Sul on vist sellest kahju,» oletasin.
«On kyll. Kummaline, aga see on nii. Maa
tsivilisatsiooni mõningad osad on suutnud luua nii palju
huvitavat. Samuti on inimesed loonud nii palju paralleelmaailmu
oma maailma kõrvale. See on ainus tsivilisatsioon, mis on
olulise osa oma eksistentsi ajast pyhendanud otseselt
igapäevaeluks mittevajaliku -- kirjanduse, kunsti,
muusika loomisele. Võtame näiteks Beethoveni 9.
symfoonia. Oled seda kunagi kuulanud? Huvitav, kust selline
imeline anomaalia kyll pärineb?» lõpetas ta
mõnevõrra ootamatu kysimusega iseenesele.
Või mulle?
«Julgeksin spekuleerida, et antud inimkond loob endale
ebateadlikult masohhismiks sobiva ymbruse, millega toimetulekuks
tuleks oluliselt vaeva näha. Kuna aga see tundub yletamatu
takistusena, siis põgenetakse omaenese
«loomise» valdkonda?» pakkusin eneselegi
ootamatult välja pähe turgatanud võimatuna
näiva idee.
Ruumis võttis maad vaikus. Tundsin, et olen yletanud
piire, mis kirjutamata valitsevad Õpetaja ja
Õpilase vahel. Õpilane ei räägi, kui
temalt konkreetselt ei kysita. Minult ei olnud kysitud. Chroni
terav pilk (mis siis, et silmi polnud näha!) mu
õhetama löönud põskedel, tumeda ryyga
kaetud õlgadel ja kahvatutel ristatud kätel andis
seda mõista terve minutipikkuse igaviku.
Seejärel andis ta märku uuesti laua kohale
kummarduda. Ühegi sõnaga mu eksimust
kommenteerimata.
Keskendusime uuesti meie vahel helendavale kerale.
Silmitsesime tummalt helesinist ja rohelist kuma. Hingasime
sisse planeedi õhku, haardusime seda ymbritsevasse
infovälja lubades lõpututel infohulkadel läbida
me meeli ja tajusid. Suurmagnaadi rahulolev naeratus...,
tuhandeaastase puu kukkumise ragin... hoolikad käed
ehitamas piiret hoidmaks haruldase taime kasvamise ala turistide
ahnete pilkude eest... symfooniakontserdi viimane viiulikeelel
värelev noot... viimane lind oma liigist vaatamas viimast
korda enese ymber... lapsenaer, mis vallandub puhta vee pudelit
nähes... ja käed sirutumas selle
järele...teadlased kummardumas oma elutööde
kohale, mille tähtsus mahub meetermõõdustiku
millimeetrisse... lapseootel naine suurlinna sudusel
tänaval... kunstimuuseumist hinnalise maaliga pagev
röövel... põhjapoolkera karmis kliimas puhkenud
lillede lõhn...tuumareaktori mikroskoopiline,
märkamatu leke... televisiooni ylekanded sõjalise
konflikti kolletest...
Kukkusin istmele. Tundsin, nagu tahaks mu pea lõhkeda.
Ja ma ei teadnud, kas see oli valu- või võlutuse
tunne. Oletatatavast häbematusest tekkinud kohmetus oli
kadunud.
«Milline sihipäratus! Milline mitmekesisus!»
sosistasin omaette.
Chron noogutas. «Eks ole, ei mingisugust yleplaneedilist
yhtsust, ei mingisugust yhist pyydlust yhe eesmärgi poole.
Igayks keskendub ainult iseenesele olles kaotanud arusaama
endast kui osakesest suuremas mehhanismis.»
«See on siis ju kaos,» laususin mina.
«Jah, nagu ma juba ytlesin, on areng
reeglipärasusest pehmelt öeldes kaugel,» ytles
Chron.
Ta vaatas seinariiulil seisvat liivakella, mille
hõbedane sisu aeglaselt allapoole voolas.
«Sul on vist aeg,» arvas ta.
«Kui sa nii ytled,» nõustusin ma ja
tõusin. «Sina valitsed aega ja kõike, mis
selle sees leida on.»
Kummardasin Chronile, kes oli samuti püsti
tõusnud, sinirohelise kera pihku võtnud ja seda
pingsalt silmitses nagu näolihaste seisundi järgi
oletada võis.
«Miks sa mind siis õieti kutsusid?» kysisin
ma julgustatuna mõttest, et olen juba nagunii seadust
rikkunud ja parandada seda on ysna raske ja yks jultunud kysimus
ei tee asja enam hullemaks, kui see juba on. «Ma pole
maailmade loomise kursust ju veel isegi mitte
alustanud.»
Chroni peened ja kitsad huuled naeratasid kapuutsi all.
«Sinust räägitakse.»
Oleksin tahtnud talle otsa vaadata, aga ikka varjusid ta
silmad ryy serva taha.
«Ma pyyan olla hea õpilane,» ytlesin
tagasihoidlikult.
Chron noogutas. «Kohtumiseni.»
Kummardasin veelkord, avasin ukse ja lahkusin ruumist
kavatsusega salvestada iga sõna sellest kummalisest
kahekõnest. Siis aga taipasin, et see on mõttetu
-- nii olid toiminud kõik enne mind ja toimivad
ka pärast mind. See oli reegel. Chron teadis seda. Aga ta
pidi teadma, et mina ei pane midagi kirja, kuna reedaksin
sellega ka iseenda. Olin kindel, et sarnase sisuga dialoog oli
toimunud esmakordselt ja võib-olla ainukordselt oli
Õpetaja provotseerinud oma Õpilast ytlema midagi
oma astmele ebakohast.
Astusin trepist yles, et minna klassiruumi. Tõstsin
ryyserva kõrgemale ja sellest liigutusest piisas, et
midagi ryy voltide vahelt maha kukuks. Kummardusin ja
tõstsin selle yles. See oli helikandja. Tuhmil
ümbrisel sädelesid õrnalt tähed --
Beethoven. Mõistatasin viivu, kuidas see minu taskusse
sattus, ma ei mäletanud, et Chron oleks mulle midagi
andnud. Me isegi ei kätelnud. Seisin ja vaagisin ootamatut
kingitust pöördusin siis ymber ja võtsin suuna
raamatukogu poole.
|