|
[ Jutt |
Jutulabor: juuli 2002 |
Uued arvustused ]
| 28.08.2002 15:01:33 |
Marcus |
Ei oskagi kohe midagi kirjutada. Algust ei olnud, lõppu ka mitte ja teksti keskel palju moraali ning segaseid vihjeid. Tegelikult mulle meeldivad sarnased jutud, kuid sellest tükist ei arva ma eriti midagi. Võib-olla tuleks natuke põhjuseid/tagamaid lahti kirjutada, võib olla ka mitte, sest eks ole see teema juba ammu end ammendanud.
Lähtudes sellest, et Algernon on ulmeKirjandusajakiri; ja et siin tuleks püüelda kirjandusliste väärtuste poole... siis kenad ja õiged ideoloogilis-ökoloogilised ideed ei maksa. mul on valus ja paha vihmametsade ja laastava arngukapitalismi pärast. aga selliste juttudega me neid ei päästa. skeem - et mõtiskleme omaette ja siis kohe lahvatanud ideed dialoogivormis jutuks tahame teha... no ei olnd ju juttu?
Oops... Nii palju arutlusi sellest, et sama ideed on ulmes varem kasutatud. Muidugi on - ja sellele viitab ka autor Chroni halli peakoti alt: "Kõik, mis sa meie kohtumisest kirja paned, on plagiaat." Õige ta ju on.
Et jumala rollist võiks kirjutada ainult tark inimene? Ausalt öeldes võiks lollide käest ära võtta ka kõigest muust kirjutamise õiguse, ehk ka rääkimise õiguse, aga siinkohal tekib küsimus, et kuhu see piir tõmmata ja kes selle piiri peaks maha märkima. Ja - kas me kõik siis ikka veel pääseks siia arvustama:)?
Chron, nagu inimeste näo järgi loodud jumalad ikka olema kipuvad, sarnaneb kahtlaselt autorile endale. Räägib sama juttu, kuulab sama muusikat ja hingab kuidagi samas rütmis. Autorist targem ta ilmselt ei ole. Endast targemat tegelast mitte et ei tohiks luua, vaid lihtsalt ei saa luua.
Võib-olla päästaks järsu lõpu mõni järgmine lugu?
Kristjan Sandriga nõustun täiesti. Lisan veel nüansi, et lugu tundub tõlkena vene keelest. Aeg on nimelt kreeka keeles Chronos. Vene keeles os-lõpp kaob, nii et Hron. Eesti keelde tagasi -- Chron.
Täiesti võimalik, et dermitooriumi asemel peaks olema dormitoorium.
Autor võib kirjutada tegelase endast ilusamaks ja inetumaks, rikkamaks ja vaesemaks, ka lollimaks, aga mitte targemaks. Jumala rollist ja sellest, mida jumal võiks arvata maailmast, tohiks kirjutada ainult tark inimene. Jaan Kaplinski ja Toomas Paul saavad sellega üsna hästi hakkama, aga mõnes jutus ma imestan, et nii mannetu tegelane on maailma loomisega hakkama saanud. Selles mõttes oli Sinilaid kindlasti parem, sest ta ei tahtnud panna uskuma, et jumala kandidaat on kuidagi eriliselt üllas, hea ja tark.
Autor on püüdlikult varjanud seda, et on jumalast rumalam, sest jutu algus ja lõpp puuduvad. Tegelased ei ole inimesed ja lisatud on kloostri õhkkond, mida lähemalt ei tutvustata. Nõnda jääb arusaamatuks, miks Aeg õpilase välja kutsus ja miks see stseen oli nii oluline, et jäädvustamist vääris. Seda võib tõlgendada nii, et Aeg (ja järelikult autor) autor teab (ja järelikult on lugejast targem). Võib aga ka nii tõlgendada, et seda ei tea autor isegi.
Mulle meeldis. Originaalne ta väga polnd tõeste, aga noorel kirjutajal on tegelt üsna raske leida midagi piisavalt uut, et keegi selle kallal nokka ei teritaks. Ja siin oli midagi, mida eriti tihti ette ei satu - mingi hämar misioonitunne, mis ysna võbiseb moraliseerimisega yht jalga, nagu mõned juba öelnd on.
Seda annab võtta mitut moodi - ka nii, et autorile LÄHEB KORDA, mida ja mix ta kirjutab. Pole sealt vist väga pikk maa asja korraliku loorimiseni ja suures plaanis konkreetsuse kasutamiseni panoraamvõtete asemel.
me wish you luck
| 09.07.2002 14:36:45 |
M.Saar |
Kõik ei pea olema originaalne. Kõik võiks olla huvitav. Originaalne ei ole alati huvitav. Kuid huvitav asi on originaalne. Antud jutt polnud ei originaalne ega huvitav. Kuid huvitavaks oleks olnud võimamlik teha. Kui veidi higistanud oleks...
see, et idee on juba x-sada aastat vana ei vähenda alati tema huvitavust...
Vast Jyrka oskab öelda, millal seda eelkommenteerijate poolt huvitavaks peetud ideed ulmekirjanduses esimest korda rakendati... Igal juhul siis, kui Leo Sinilaid sellest 1991. aastal jutukese "Jumala eksam" kirjutas, oli see juba arvatavasti juba vähemalt pool sajandit tagasi elumahlast tyhjaks pigistatud. Ei läinud Sinilaiul korda sellesse kusagilt rippumast leitud kuivanud nahka uuesti elu sisse puhuda, ei lähe ka Krygeril 11 aastat temast hiljem... Arvata aga on, et nii 10, 20 kui 30 aasta pärast ilmub sellega jälle välja mõni algaja autor, kes teenib siis kiidusõnu nende suust, kelle lugemisharjumus kaugemale kui 10 aastat tagasi ei ulatu. Ühe teise selle kuu loo kohta ütles noorautor Veskimees kuldsed sõnad seoses bambusest jalgrattaga (et bambus minu teada Kesk-Aafrikas ei kasva, on siin muidugi teisejärguline) ning käesoleva loo puhul ei ole midagi muud teha, kui Siimuga nõustuda. Lisaks kandva idee puudumisele on see jutt ka muidu arvatavasti pigem kehvem kui Krygeri ülejäänud teosed. Paha lugu, aga nii see on. Soovitan autorile soojalt ja südamest tööd teha enda kurssiviimise nimel aastakümnete jooksul kirjanduses toimunud arengutega, vastasel juhul on käesolev fiasko määratud korduma.
| 06.07.2002 14:37:05 |
magnus |
mulle meeldis - mõte, et vahest mõnel teisel tsivilisatsioonil tulevikus siiski veab vastutava isiku määramisega...huvitav, aga miskipärast tundus mulle, et Loojate enda ühiskonnas ka asjad sugugi korras pole. All we are is dust in the wind...
| 04.07.2002 19:09:02 |
Wilderness Child |
Täpselt samad sõnad - üsna talutav stiil, huvitav idee, kuid midagi jääb nagu puudu. Ilmselt ei meeldi ka mulle moraalilugemised... Lugu siiski täitsa loetav.
tegelikult on raske kindlat seisukohta võtta.
lugesin kiiresti läbi, peatusin ja lasin silmad diagonaalis tekstist üle.
sujuv kirjutusviis, loogiline ülesehitus, normaalne sõnakasutus.
kuid... nagu "hinge" pole jutus.
võib-olla arvan nii ühiskonnakriitika pärast, jätab sellise loengut pidava lapsevanema mulje.
või siis inimese loominguvõime ja ainulaadsuse kiitmise pärast. individualism...
siiski, ulmelise osa idee pole paha. Aeg ja tema õpilased.
hea.
|
