21.03.
Tahaksin olla ema sarnane. Tal on selline pikk kael,
luigekael, kutsutakse seda ja pisike punane monalisalik suu,
naeratus on tal nagu hindu jumalannal, sellel söakal ja
sõjakal, surmaval ja ohtlikul, kelle nime ma ei
mäleta, justkui tilguks see äsja tapetud, tema
altarile ohvriks toodud vaenlaste magusast verest. Veri, veri,
veri -- minu ema suu lausuks naeratades justkui selle
sõna.
Kuigi ta sõnad ei ole kunagi meelega julmad, näib
kogu tema peidus pool olevat kogunenud nendesse huultesse, mis
nii kaunilt ja salakesi ja ühtepuhku naeratavad. Ema kulmud
on kaarjad ja suunduvad viimasest kolmandikust natuke
järsult alla nina poole, mis on indiaani, juudi, kotkanina
ja mille sõõrmed nuhutavad õhku justkui
metslooma sõõrmed, ( kes seisatab pärast
hommikust käiku allikale jooma -- jahe allikas,
värskendav pulbitsev voolav vesi -- mis ootab mind
ees -- ma püüan aimata ) mandlisilmad on nii
suured ja viltused ja ripsmed on liblikatiivad aga
põsesarnad teravad, tungivad esile ja mu ema juuksed
muudavad värvi, kuid kunagi ei ole nad mustad. Blond,
kuldne, vasekarva, samblaroheline, porihall, mis iganes, mitte
must.
31.03.
Ma olen hakanud liikuma ema moodi kui oleme koos, jalutame
Ududes või tuleb siis tema meie juurde. Perla ei liigu
graatsiliselt, ei libise hääletult, ei hõlju
kassi nõtkusega, pehmed sandaalid tippimas, ei, mu ema
liigub nagu noor sälg, tugev aga natuke nurgeline oma
liigutustes, nõtkus kombineeritud millegi aimatavalt
puisega, hobuse samm kõnnumaal. Ehk sellepärast ei
olegi kellelgi tulnud pähe teda saatuslikuks nimetada
või mõne kuulsa kurtisaaniga võrrelda,
milline naeruväärne komme siin levinud on. Millisena
ma Ingmarile tundun,kui meenutan ühel
õhkõrnal hetkel oma ema tema hobuseliku
liikumisega; kassi, sest Hashe, kui teda üldse millegagi
võrrelda saab, näib sellena; pööran ehk
pead ja heidan juuksed taha isa zestiga nii et see ajab vaataja
pilgu segadusse, sirutan ennast hommikul voodis ja haigutan ja
olen täiesti teravalt iseenda moodi, nii tõeline, et
tõelisem ei saagi olla ja väga stiihiline, aga ei,
seda ma endale ei luba, kuigi see olen mina ise.
Võibolla eksisteerin ma parimal võimalikul
viisil. Võibolla halvimal.
Minu keha ei ole ema ega isa kehakujule sarnane. See on nii
ebamäärane -- ma mõtlen sarnasust. Ema
on lühikest, isa pikka kasvu. Kumbki neist ei ole nii peene
kondiga nagu mina. Olen keskmist kasvu, pikem emast, aga isast
lühem. Isas pole kriipsugi ema kerget nurgelisust,
liikumise asemel tundub ta kulgevat ühest punktist
teise, ta on sihvakas kuid lapselikult pehmete näojoontega,
ebamäärast värvi silmade ja peaaegu valgete
juustega. Võiks öelda, et ta on ilus, aga osades
inimestes tekitab ta seletamatut, paanilist hirmutunnet. Miks ka
mitte?
Ema kinkis mulle oskuse lahendada saladusi ja
mõistatusi, ühendada ja lahti seletada
informatsiooni. See on anne, suur anne. Paljud annaksid selle
eest kasvõi hinge. Aga enamasti pole mõistlik seda
kasutada, sellel pole mõtet. Kõik asjad jooksevad
lõpuks ikkagi üksteise sisse kokku ja moodustub
kassikangas, umbsõlm või kude -- kuidas
kunagi. Lõpuks on pahandus ikkagi käes.
Olen hakanud tundma, et isal on minust kahju. See ei ole tema
tunne ja ma ei tea, mis see kaasa võib tuua.
Olen inimestest võõrandunud.
2.04.
Ja ema usub minusse, on määranud mu oma
järglaseks, mida ma küll alles hiljuti teada sain. Kas
see on nii sellepärast, et olen ta ainus laps? Ei. Nende
hõimul, ühiskonnal või kuidas iganes ma seda
nimetada võiksin, pole sellist tingimata oma
järeltulija eelistamise kommet, eriti mitte minu emal. Ema
lemmik lastest on Elin, mingil kummalisel kombel saavad nad
hästi läbi. Mis saab edasi ja kas ema mõtles
asja tõsiselt või petab ta mind ? Koos
kõigi segavate faktoritega on minu määramine
juhiks pretsedent üle neljasaja aasta. Selline teadmine
tekitab ebameeldiva, õõnsa tunde.
2.08.
Ema on lõpuks jõudnud oma põlisvaenlase
jälile, too on varjunud Natha nime taha ja valitseb
seejuures päris suurt riiki. Kõiki kokkuahnitsetud
varasid pole tal seejuures enam alles, kuigi nii
kaheksatkümmet protsenti hoiab ta kindlalt käes. Ta on
taiplikult viinud naiste õigused riigis miinimumini,
seitse kümnest hõimu liikmest on ju naised, kuid ema
väidab, et ülestõusu korral pole sellest
õhkagi kasu. Natha hävitas nii palju vendi ja
õdesid kui vähegi suutis, ütleb ema, aga sama
palju seadsid end kättemaksuhimuliselt asemele tema
ümbruskonda. Natha otsustab liiga palju välimuse
järgi, ütleb Perla. Peaaegu kõik
halliilmelisemad kaaskondlased tema ümber on minu ema
hõimust, mis kõige toredam, Natha on abielus mu
ema õega. Aga ise ta lihtsalt ei tea seda, ütleb
Perla. Inimesed võivad näida erinevad, kanda maski
ja see on teinud Nathast tõeliselt paranoilise inimese.
Õde on muidugi pidanud näguripäevi läbi
elama, aga tal on tore poeg, täiesti hõimuverd. Ka
seda pole mees ära jaganud. Ema ei taipa vist ise, kui
õel ta on. Äkki ta polegi, äkki oleme me
kõik sellised. Tegelikult.
Ilma Perla, juhita ei saanud hõim Natha vastu
aktiivselt võidelda. Ta on tugev. Ta on kudunud enda
ümber tõelise kaitsevõrgu. Aga nüüd
on aeg käes. Aeg lõplikuks võitluseks. Mina
jään Ingmari juurde ema eest paluma. Keda
küll,kui taevas ei lähe arvesse, aga nõnda ta
ütles, palu minu eest, sest see tuleb vastik. See on
tema sõda, sõda verivaenlase vastu. Isale tehtuga
läks Natha juba liiale, astus vanadest tavadest üle.
Tea, mis temast siis saab, kui Pärl võidab. Mina
olen kui trumpäss tagataskus, natuke ebaaus ja peidetud.
Saab Perla surma, jätkan mina tema tööd. Iseasi
muidugi on minu sobivus juhi kohale. Aga seda me veel
näeme. Ja loodetavasti ikkagi ei pea nägema. Segane
lugu.
6.12.
Elin
Ma tean, et D. peab päevikut, aga mul ei õnnestu
sellesse sisse murda. Ausalt öelda, ma ei proovinudki peale
teist korda enam, niisiis olen väga viisakas ja kui D. seda
eales lugema juhtub, võib ta kindel olla minu austuses
tema privaatsuse vastu. D. teab, milline mu tahe ja
järjekindlus tegelikult on. Selle eest, et Ing iialgi seda
ei loe, ma juba hoolitsen.
Täpselt kaks nädalat tagasi, selsamal tunnil ja
minutil sai Nathaiyo võitu Pärlist ja hukkas ta.
Nojah, see ei ole veel kindel. Tean täpselt, mis seal
sündis, aga oma teadmiste allikat täpsustan teksti
lõpupoole.
Nathaiyo lasi juba enne võitu püstitada oma palee
teisele siseõuele ( milline privileeg ühele
vaenlasele!) kena piraka tapalava, nagu türannidel ja
diktaatorikestel ikka kombeks on olnud. (Siinkohal ei saa
jätta mainimata tapalava Udude
siseõuel(kaheksandal), mida on peale D. tulekut(nagu olen
kuulnud) häbematult vähe kasutatud. D. ei oska isegi
öelda, kas see on hea või halb ja Ingi käest
küsima ma ei lähe, oh ei, nii loll ma ka ei ole.) Kaks
nädalat võttis tal aega, et ümbritseda see
loitsude kattega. Nojah, nagu ma olen aru saanud, oli see
päris hea. Läbitungimatu Perla kaaskondlastele. Perla
ise oli samuti Väega kenasti kahjutuks tehtud. Nathaiyo
rivistas oma nõunikud, ministrid jne. rahva kenasti
publikuks üles, et kõik saaksid koleda naisdeemoni
surmas ikka veendud ja võttis omaenese kenasti
mittemaniküüritud kätte väga uhke pistoda.
Muidu oli ta püüdnud olla tõeline
härrasmees, et heastada oma osalust D. isaga seotud
intsidendis, vaadake, mina seda küll ei teinud, mina
olen härrasmees. Ehk ta, lollike, arvaski, et keegi ei tea
ja et Ashe polegi välja ilmunud, kuigi ei, selle pidi ta
Perlalt teada saama. Arvan, et Perla jättis talle mulje,
otsekui oleks Ashe mälu kadunud või midagi sellist.
Muidu oleks Nathaiyo vist Perla suure hirmuga vabaks lasknud ja
ise näiteks mungaks hakanud. Ta on üks nendest, kes
Ashet pööraselt kardavad.
Pärl oli saanud parima kohtlemise osaliseks, kuid lavale
tuli teda tassida. Ta oli murtud, ta juuksed olid läinud
halliks ja silmadest voolasid pisarad. Kena tsirkus, nagu hiljem
selgus, aga ärgem rutakem ette. Niisiis lohistatakse Perla
tapalavale tema elu niiöelda suurimaks etteasteks, Nathaiyo
vaatab teda põlgliku ja natuke solvatud ja alandatud
pilguga, võta ennast kokku, naine, ja sure
väärikalt, kunagi olid sa suur väejuht,
või mis iganes, appi, mul on juba piinlik. Arglikul,
väriseval häälel palub Perla täita oma
viimane tahe. OK, kui see on mõistlik. Nathaiyo ei salli
nutvaid naisi, talle on nutt äärmise nõrkuse
tundemärk, ta kiirustab, komistab, appi, üks asi on
avalikult tappa suur ja tugev vaenlane, saavutada täielik
triumf, teine asi on avalikult võimutseda nõrga
naise üle.
Perla viimne soov on saata oma naeratus pojale, ainsale
lapsele. Nathaiyo teab küll seda poega, OK. Too pole
millekski võimeline. Teda pole ju isegi tunnustatud. Ja
Nathaiyo saadab vaimu abiga Perla naeratuse, lühikese ja
õrna, sekundiga kohale, nii et Perla võiks veel
viimsel hetkel tunnetada valitseja suuremeelsust.
APSAKAS :) -- kas pole smileyd mitte toredad
asjad!
Perla kaob, hajub hetkega õhku. Teda lihtsalt enam ei
ole seal. Ei ole. Plats puhas. Ta -- daa. Hehehehee.
Kleebin siia D. jaoks pisikese pildi oma õelast
naeratusest.
Nathaiyo kisendab, katkub juukseid, ent enam pole midagi
teha. Mees kargleb ühe koha peal nagu lollakas
hüpiknukk ja kõigil on selge, et sellest loost head
nahka ei saa. Mõni mees laseb ehk hirmust püksid
täis. Pooled aukandjaist põgenevad, mõned
laseb ta tappa. D. vastu saadetakse välja terve
palgamõrvarite armee ja Nathaiyo poeb oma kambritesse
tema vastu vaime kutsuma. Aga sellest on vähe abi,
sest...
...ma istun Ududes õdusas toas otse kamina
kõrval, oleme toas vaid seitsmekesi: mina, Ing, Teo, D.
ja kaks teenijanäitsikut, ning Tulin, kes meile mingil
kitarritaolisel Dena muusikariistal mängib ning vaikselt
laulab. Ainsana lastest olen kodus mina. Toas on hämar. Teo
näib tukastavat, Ing sosistab midagi Dīle, kindlasti
midagi, mida lapsed kuulda ei tohi...
...ja korraga puhkeb D. naerma. Ta naerab kui Udude
lhewa, kellest on räägitud, et ta lendab otse
päikeseni välja, naer algab tema seest ja purskab
pisikeste trillerdustena välja, muutub helinaks ja siis
naerab ta juba kõva häälega. Lõpuks
suudab ta jätta, tõukab järsult eemale Ingmari
käe, mille too tema poole on sirutanud, vaatab julgena Teo
silmadesse, mis ärganuna on omandanud tavapärase kalgi
läike ja, oh õnnetust, vaatab meile otsa üsna
sarnase pilguga, silmad safiiridena sätendamas, pupillid
ahenenud, rahulolev muie näol, hambad paljastatud
irvituseks.
''Olen Perla järglaseks määratud,»
ütleb ta. Ja keegi meist ei tea veel, milliseks ta on
muutunud.
Aga me aimame. Keegi pole veel julgenud Teole nõnda
silma vaadata. Appi! Õigemini aiman mina. Ing vahib D.
poole üsna lollaka näoga. Rahunenud näoga. Ing
õpetab mulle juba paar aastakest erinevates
situatsioonides käitumist. Kallis õpetaja! Jobu. Kui
mina niimoodi käituksin, laseks Ing mul käekirja
parandamise põhimõttel nii viissada korda mingit
solvavat, aga nupukat vanasõna ümber kirjutada. See
selleks. Elini sisemonoloog venib sutike liiga pikaks juba. Aga
pole lugu. Point on selles, et mul on käesoleva
situatsiooni ajal vesi ahjus.
Ülejäänud kaks päeva, mis on vaja oodata
selleks, et teda ametlikult tunnustataks, näeme me
tõelist Perla teisikut. Ing saab muideks vastu hambaid,
vist esimest korda oma elus. See on minu suurpäev. Tantsin
mööda Udude Lossi vasaku tiiva koridore ja huilgan
rõõmust. Jess, jess, jess! Tundun südametu,
jah? Aga... nojah, Ing pole just alati kõige kenam olnud
ei minu ega D. vastu. Kuulsin isegi kõlakat, et D. ei
jäänud Ingi juurde vabatahtlikult, vaid Ing lihtsalt
võttis ta endale. Vägisi. Aga seda ma ei usu. See
tundub viimase mögana. Ing ei ole ikkagi selline. Ta on
niigi kenam kui Teo, kes söödab vangivõetud
vaenlasi aias taimedele. Issi.
Täitsa lõpp on see hõim, kuhu D.
nüüd kuulub. Veri. Nende enamust kutsutakse Veri. Veri
annab nõusolekuid, võtab vastu, tõukab
ära. Sünnib laps hõimuväliselt, tal kas on
Veri või ei ole. On, võetakse ta vastu. Ei ole, ja
ta kas tõugatakse ära või jäetakse
ainult siis, kui ta milleski erilist annet ilmutab ja tema
lastega tehakse samamoodi. Orbudekodudest on hõim lapsi
kasvatada võtnud, sest neil on Veri, mis võib
välja lüüa ka põlvkondi hiljem. Nad
kuuluvad kokku nagu sipelgapesa, neid on igas ilmanurgas ja neid
ei ähvarda vananemise oht, sest peamiselt on nad
segaabielus. See pole mingi häbi. Nad tegutsevad
lakkamatult üksteise heaks, peavad rasketes oludes vastu
aastasadu, on alati üksteisele toeks. See, kuidas tehakse
kindlaks lapse kuuluvus hõimu, on üsna hästi
hoitud saladus. Kuulujutud küll liiguvad, aga enamik neist
on üsna lollid.
Ja niimoodi sattuski D. sõltuvusse
päevikupidamisest. Seal peaksid olema kirjas seigad enamiku
tema elu kohta. Aga ma ei muugi seda lahti, ei muugi, ei muugi
!!!
Lõpetan igaks juhuks ära.
8.01.
Olen tagasi, küll väsinud ja läbiklopitud, aga
siiski elus ja terve. Elin on kirjutanud siia minu eest. Ei
oskagi midagi öelda tema kirjatüki kohta, loll laps ta
igal juhul ei ole. Et liiguvad jutud minu ja Ingmari kohta
-- mõni üllatus !
Sel hetkel, kui naerma puhkesin, saabus minusse kogu Perla
vaim, kõik tema tarkused, kogemused ja õelus
-- kenasti ühtesulatatult. Olin sageli kuulnud tema
naeru ja ikka selle tagant mõistatust otsinud, ent
saladus oli suurem, kui oskasin aimata. Ja Perla ise polnud
surnud, teadsin seda, kuigi ta polnud ka Natha võrkudest
välja rabelenud. Aga saatnud ära kogu oma olemuse,
polnud Perla enam muud kui vari, õhuke kui
ämblikuvõrk, aga siiski olemas. Paljud tema
eelkäijad oleksid ennem surnud, kui sellise julgustüki
sooritanud. Seda loitsu, mida Natha tähele ei pannud, sest
vaene mees lihtsalt ei teadnud seda, kasutati viimati väga,
väga ammu. Aga meie kaks teadsime seda. Natha ei
teadnudki, et ma hõimu kuulun.
Pidin leidma Perla varjukuju kenasti Natha õuelt ja ta
elustama, mis oli muide väga lihtne. Minna kohale ja naerda
oli vaja. Enne muidugi sõda lõpuni sõdida.
See oli alles asjakohane komplikatsioon! Täna ma rohkem ei
kirjuta. Lähen vaatan, mis Ingmarist sai, ta peaks umbes
poole tunni pärast tagasi jõudma. Loodan, et ei
riivanud eriti tema ego selle «vastu hambaid
andmisega».
9.01.
Elin
Või et mina ei ole loll laps! Ja seda peab see
häbematu kiitmiseks! Pätt, suli, karjavaras, kaabakas
ja sitapea! Mina isiklikult leian, et ma tegin tema eest
kõva töö ära oma kirjutisega ja see on
igati geniaalne. Hakkan oma päevikut kirjutama,
käigu ta kuu peale!
See selleks. Ise nad nimetavad endid veel
täiskasvanuteks. Muidugi sai ta sellega hakkama. Ing
käis terve esimese nädala ringi justkui kummitus (nagu
neid meil veel vähe oleks!) ja mõtles kõva
häälega: »Ta ei saa sellega hakkama!» Siis
muutus ta normaalseks tagasi, kuigi hulga tigedamaks, kui varem
ja mina hoidsin tema teelt igal juhul kõrvale. Ma ei saa
kogu sellest värgist enam aru. See pole küll uudis, et
nad minu eest midagi varjavad, aga seda infi on rohkem kui ma
arvasin. Mida sellest ikka juhtuda saab, et D. on Juht? Meie
vaenlased peaksid ju nüüd meist kaarega
mööda käima! Mingi jama on Perla ja D. vahel
olnud, sest Perla tunnistas teda oma järglasena alles
viimastel minutitel. Vaja oleks ju olnud palju varem,
hõim ei ole temaga üldse harjunud. Ja mingi
kiskumine pidi ka nende ja Ashe vahel olema, sest too
käitus nii imelikult. Kuidas Pärl ja Ashe
üldse lapse said. Öäkk. Erakordsed tegijad
ikkagi.
Aga mida ma ei pannud kirja, on see, et ma käisin Ashe
juures. Siis kui D. minema läks. Ta sisuliselt kadus
ära ja ma olin kohutavalt mures. Nii Ashe kui Pärl on
jätnud mulle juhised, kuidas enda juurde pääseda.
Ma ütleks, et nad peavad teineteist vastastikku napakateks,
suured targad, nagu nad on. Ja Perla oli surnud. Niisiis panin
ma õhtul öösärgi kenasti selga,
ütlesin Ingile head ööd ja...kui Ing oli ära
läinud, tõusis hea laps üles. Panin selga
rohelise sametist kleidi punase pihaosaga, jalga valged sukad ja
mustad nahast kingad. Juuksed panin klambritega üles
-- tahtsin kena välja näha, Ashe on üsna
hirmutav tegelane. Mida paremini ma riides olen, seda
enesekindlam. Välja arvatud korsett. See on öäk.
Olen seda ainult paar korda kandnud. Ja sellised pirakad
vanaaegsed tseremoniaalsed kleidid. Neil peaks rattad all olema.
Nagu ratastega kohvritel. Mulle meeldib ikkagi ennast
liigutada.
Kõige selle peale panin ma väga kena, karusnahaga
ääristatud keebi. Teo kinkis selle mulle. Kui ma
küsisin, mis looma nahk see on, vaatas ta mulle pikalt
otsa, otsekui ei suudaks uskuda, et ma rääkida oskan
ja ühmas: »Karusnahk !» Ma arvan, et ta
ise ei teadnud. Mehed on ikkagi lollid. Mingis mõttes.
Oh, oleks ema siin ! Tema oskaks seletada.
Niisiis panin ma end kenasti riidesse ja avasin värava.
See oli üsna keeruline. Kui ma olin veendunud, et olen ikka
elus, selgus, et isegi mu riietus oli viimase peal korras.
Läbi värava minnes oli lihtsalt tundunud, nagu
tõmmataks mind läbi solgitoru pluss hakitaks
nugadega.
Seisin peaaegu et Udude taolises koridoris ukse vastas, mille
ka kohe lahti lükkasin, muidugi, Ududes oleks see olnud
tõeline julgustükk peale seda intsidenti Teo
lihasööjate taimedega... Aga see selleks.
Ühesõnaga, seal Ashe oli. Täiesti ihuüksi.
Tuba ei olnud väga suur, kuid lagi oli väga
kõrge. Kogu põrand ja seinad olid kaetud
vaipadega. Vikerkaarevärvides, sadu värve
üheainsa silmapilgu jooksul. Mul hakkas pea ringi
käima. Ashe nipsutas sõrmeküüsi ja korraga
kõik värvid tuhmusid. Ta oli nii kummaline keset
kõiki neid värve, ainult valgesse riietatud.
«Sa oled üks väga õnnelik väike
tüdruk,« ütles Ashe. «Kas sa tead, kui harva
ma siin üldse käin?«
Muidugi ma ei teadnud. Mida ta mind narrib.
Põrand ja seinad olid tõmbunud tumedateks ja
ruumis oli peaaegu pime. Ashe riided helendasid nõrgalt
pimeduses ja ta suured silmad läikisid.
«Räägi!» ütles ta.
Surusin küüned peopessa ja paanilise hirmu alla.
Rääkisin D. kadumisest. Tema ainult naeris. Ja siis
rääkis ta mulle Perla hukkamisest. Kirjeldas seda
üksikasjalikult. Ise nipsutas aeg-ajalt
sõrmeküüsi. Naks, naks, naks.
Mul polnud tarvis küsida. «Ma vaatasin seda
pealt,« ütles ta. Jumal teab, kellena.
»Miks sa teda siis ei päästnud?» See ei
olnud minu hääl, või oli? Selline hale
piiksumine.
Naksutamine katkes hetkeks. «Aga ma teadsin ju kogu aeg,
mida ta teeb.»
Väike hetk imestunud tähelepanu sai mulle
saatuslikuks. Ashe lausus hästi kiiresti: »Kõik
on korras. Küll ta tagasi tuleb. Tubli, et sa minuga
rääkisid.» Ta pani käe mu õlale ja
tõukas mind eemale. Ja siis olingi ma oma toas tagasi.
Muidugi. Tema jaoks käis värava läbimine
siis nii.
Aga ma olin elus ja saanud oletatavalt häid
uudiseid.
Kas olin? Brrr.
Pugesin voodisse ja püüdsin
külmavärinatest lahti saada.
Ashe elas terve aasta meie juures. Siis ma teda ei kartnud.
Ma ei saa aru, miks ta nüüd nõnda muutunud
on.
12.01.
Ingmar käitub ebalevalt. Naeruväärne. See olen
mina ja ma olen elus. Olgu ometi õnnelik!
See, kuidas me linnani jõudsime, võtab enda
alla päris suure materjali. Olgem ausad -- ma pean
selle niikuinii üles tähendama. Teen seda veidi
hiljem. Igal juhul jõudsime me viimase pidepunkti,
paksude müüride ja koledate sõnumistega
kaitstud linnani üsna ruttu. Sisse me ei saanud. Aga sealt
välja ei saanud ka keegi. Ja mis kõige tähtsam,
suutsin kindluse ilusti loitsu sisse keerutada.
See tähendas, et abi polnud võimalik kutsuda.
Natha keel oli kindluse sees sõlme seotud. Ta ei saanud
kutsuda appi mingeid võlglasi, vaime, deemoneid mida
iganes. Isegi mitte oma Kaitsjat. Kindluse sisse ei saanud
keegi.
Kahjuks ka meie mitte. Aga ma ei oleks saanud seda loitsu
katkestada. Natha kaitsja oli minu jaoks liiga suur
suutäis, nagu Perlagi jaoks.
Otsustasin kasutada viimast abinõud ja Veri jäi
minuga ühele nõule.
Saatsin sõnumi ja linnas algas mäss. Meie
inimeste mäss.
See on see, mida Elin nimetab Vereks. Meie jaoks ei ole
sellel nime. Osad meist kannavad seda, osad mitte. Need, kes ei
kanna, ei kuulu päriselt meie hulka. Kui ma keskendun kogu
oma jõuga ja annan käsu, siis kuulevad seda
kõik. Seda järgivad kõik. Tegelikult
häbeneb igaüks iseennast veidi ja sellepärast
pole käsu andja -- juht -- just eriti hea
olla. Mäss tähendab sisuliselt seda, et kõik
need inimesed, kellel on võime käsku kuulda,
muutuvad märatsevaks, segaseks rahvamassiks, millele miski
pole püha. Nad valguvad laiali, rüüstates,
röövides ja hävitades kõik oma teel, kaasa
arvatud inimesed, mitte millestki hoolides. Kas see ei peaks
neist tegema valitseva rassi? Ei, õnneks või
kahjuks. Lapsi, kellel on Veri, sünnib umbes pool
kõigist üldse. See tekitab
püsimajäämise probleemi, sest meid pole olemas
ilma needuse ja õnnistuseta mis meid ühendab
-- olla üks rahvas. Hetkel, mil nad on eneste
üle kontrolli kaotanud, ei hooli nad ka
ellujäämisest, mis ongi suurte kaotuste
põhjus.
Kõik see polekski nii hull, kuid pärast
mässu lõppu tabab hõimu krooniline
depressioon. Muidugi on ka neid, kes ei lase tujul langeda,
kelle tuju isegi tõuseb, aga neid on umbes pool
kõigist. Pika aja jooksul on neid koheldud
võrdsetena ja nad on alati olnud valmis aitama
hädasolijaid, kes on kohutavas ahastuses tehtu pärast.
Kuid juba paar põlvkonda on väldanud meie jaoks
rasked ajad ja neid on hakatud soosima. Samuti on nende
kätte koondunud suuremad rahad, võim jne. Halb on
seda öelda, kuid varem on selline kihistumine juba kaks
korda lõppenud kriisiga.
Võõrast verest perekonnaliikmeid hoiatatakse.
Kuidas, ei pane ma kirja. Ettevaatlikkus tasub end ära.
Muidugi juhtub ikkagi ebameeldivaid intsidente. Meie rahvas
on laialipuistatud, meid on palju ja hoiatused võivad
ununeda. Esineb juhtumeid, mil tungitakse kallale oma
perekonnaliikmetele. Pärast mässu esineb enesetappe.
Kuid mulle ei meeldi sellest kirjutada. Elasin kõik need
etapid juba läbi. Üsna kergelt, kuid siiski oli palju
kurbust ja pahandusi.
Mäss algas. See oli kohutav. Vähem kui kahe
päevaga oli kõik läbi. Linna polnud
jäänud peale meie soo ja nende, keda hoiatati,
ühtegi elavat inimest.
Muutusin päevapealt ebapopulaarseks. See on alati
niimoodi olnud, kuid mul oli lihtsam kui juhtidel enne mind,
sest sain jätta asjad Perla hooleks ja ise lahkuda. Hea
ettekääne oli ka haavatasaamine, mille
põhjuseks üks Natha saadetud tapjatest. Kuus on
hävitatud, kolm veel alles. Näeb, mis saab.
Arvatavasti saab neist taimeväetis. Parem oleks muidugi,
kui nad Ududesse üldse kohale ei ilmuks, mis on ka
täiesti tõenäoline.
13.01.
Teadagi peaksin ma olema võimeline unustama kiiremini,
kui keegi hõimu liikmetest. See on juba kord juhi kohus.
Aga see oli hirmus. Nathaiyo tappis tema enese naine, Perla
õde. Mis saab kord minust? Nii vähe on meie hulgas
neid, kes lõpetavad oma elu vanas eas ja
õnnelikuna. Ma ei tohi enam kedagi usaldada. Isegi oma
väheseid lähedasi mitte. Kas tuleb päev, mil ma
ei saa enam usaldada Ingmarit? Kui peaks nii juhtuma, soovin ma
vist, et ei oleks iialgi sündinud.
Aga mul ei ole valikut. Neetud olgu kõik need, kes on
eales endale soovinud võimu. Mina ei ole seda soovinud,
aga see ei vabasta kunagi süüst ega vastutusest.
14.01.
Ingmar
Ja siis sa tulid tagasi. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et sa
tõesti tagasi oled.
Ma arvan, et olen sind liiga vähe uskunud. On väga
kahju, et pean jälle ära minema. Oleks tahtnud sind
rohkem näha.
On asju, mida ma sinu kohta iialgi teada ei taha. Vaiki!
Ma ei tea, mis edasi saab.
|