Täiskuu eredas valguses seisis valges kleidis naine.
Tema juuksed lainetasid maheda tuule käes, mis
lõhnas suve järele.
Ere valgus muutis õhu häguseks, täites selle
mitmete varjudega ja Nicalea ei näinud naise nägu.
Hoiatavalt tõstis naine käe ning väga kaugelt
jõudsid Nicaleani sõnad, mis palusid tal end
hoida.
Nicalea raputas endalt une. Ta lebas äsjaabiellununa
isand Asgerni kõrval suures voodis, mille naine oli
kaasavaraks saanud.
Ettevaatlikult libistas Nicalea end voodist välja ja
astus paljajalu magamistoa akna juurde. Taevas oli pilves ning
õhk väljas näis paigal seisvat. Kuid elu ei
seisnud paigal.
Üllatunult märkas Nicalea, et ta näeb kohti,
mis tema teada asusid Asgerni kivimajast väga kaugel,
selgesti.
Mäed, mis kõrgusid idas, paistsid kui peopesal
olevat. Nicalea nägi seal olendeid, kellele ta ei osanud
nime anda, pimeduses ringi sebivat.
Põhja jäid paksud laaned, mille taolisi Nicalea
polnud kunagi näinud. Sealgi liikusid veidrad elukad.
Läänes paistsid Asgerni põllud. Nende keskel
oli väike kõrgendik, millel paiknes mingi veider
tume tahukas. See pakkus Nicaleale huvi ning ta otsustas
hommikul sinna poole jalutada ja natuke ringi vaadata.
«Naine!» äratas Nicalea tema
mõtisklustest Asgerni unine hääl. Nicalea
vaatas voodi poole ja nägi, et mees kobas tema
järele.
«Ma olen siin,» ütles noor Nicalea ja
läks tagasi voodisse ilma, et oleks uuesti akna poole
vaadanud.
Nicalea ei saanud veel mitmel järgneval päeval
põldude vahele jalutama minna. Kohustused, mida tal tuli
Asgerni emandana ikka veel majas viibivate pulmakülaliste
ees täita, võtsid kogu aja. Nõnda juhtuski,
et noor naine asus teele põldudevahelisele kingule
tuulisel pühapäeva pärastlõunal.
Taevas oli pilves ning Nicalea kiirustas, sest ta tundis
õhus vihma, aga märjaks saada poleks talle
meeldinud.
Tahukas, mis keset küngast seisis, oli väiksem, kui
ta kaugelt tundunud oli. See oli sile kivi, mille ühele
küljele olid tahutud ruunid. Ruune endid tundis Nicalea
küll, sest mere ääres, kus ta kasvanud oli, pandi
kirjaoskusele suurt rõhku, mitte nagu sisemaal. Asgern
nimelt oli oma naist üsna põlastavalt silmitsenud,
kui kuulis, et too mõistab kirjutada ja lugeda.
Vaatamata tuttavatele ruunidele ei saanud Nicalea kirjutatust
aru, sest kasutatud oli võõrast keelt.
«Kuidas sa selle koha üles leidsid, emand?»
küsis äkki vanadusest kähe hääl ning
Nicalea pööras end ringi, et end kõnetanut
silmitseda.
Tegemist oli vana mehega, kelle pikk habe langes
vöökohani ning kortsulises näos helkisid tumedad
silmad. Mees kandis laia hõlsti ja hoidis peos jugapuust
sauda.
«Tervist, isand, ma nägin seda kivi
aknast.»
«Millisest aknast?» tahtis vanamees teada, uurides
samas põhjalikult Nicalead.
«Asgerni magamistoa omast.» vastas naine, leides
küsimuse väga veidra olevat.
«Nägid sa veel midagi, väike emand?»
«Mägesid ja metsi, neis elavaid olendeid.»
«Soo? Kohe nii kaugele näed sina.»
«Hommikul vaatasin lävelt uuesti, aga laaned olid
kaugel ja mäed kadunud uttu,» tähendas
Nicalea.
Vanamees muheles veidralt.
«Sa ei ole kohalik, eks, väike emand,» oletas
ta.
Nicalea noogutas:
«Ma tulen mereäärsest linnast,»
«Jah.»
«Kuidas te teadsite, et ma pole kohalik?»
küsis Nicalea, unustades võimaluse, et kogu
ümbruskond võis olla kuulnud, kust Asgerni noor
naine tuleb.»
«Kohalikud ei näe asju, mida sina näed,»
ütles vanamees süngel ilmel, kuid jätkas samas
rõõmsamal toonil, «aga jätame selle,
väike emand. Sul pole vaja selle pärast pead
murda.»
Nicalea leidis, et teda asjade nägemine eriti ei huvita,
kuid kivi kohta tahtis ta teada küll. Nii ta ka vanamehele
ütles.
«Oh, see on ühe iidse kuninganna haud.» Vastas
vanamees hooletusega, mis oli vastuolus tema tõsise
ilmega.
Nicalea tahtis paluda, et vanamees talle tollest kuningannast
räägiks, kuid too viipas keelavalt käega.
«Mõni teinekord, väike emand.» Ning
veel palus vanamees Nicaleal Asgernile temast mitte
rääkida, sest too ei pidavat vanasse eriti hästi
suhtuma. Nicalea leidis selle palve veidra olevat, kuid ta lubas
siiski suu kinni hoida.
Hiljem mõtles Nicalea, et tal poleks olnud Asgernile
vanamehest midagi rääkida, sest ta ei teadnud tolle
nime ega midagi.
***
Päevad venisid omasoodu. Nicalea leidis end oma
kurvastuseks tihti tegevusetult istumas ning ei millelegi
mõtlemas. Asgern oli jõukas ning kõik
naistele määratud kodutööd tegid ära
palgatud tüdrukud.
Ühel päeval suve lõpu poole mindi marjule
ning Nicalea vahetas oma pisut uhkema kleidi lihtsate
tööriiete vastu ja lippas sammuti metsa.
Ta hoidis targu teistest tüdrukutest eemale ning sattus
kaugemale kõrgete puude vahele, kui ta oli plaaninud.
Vihm tabas Nicalead küll ootamatult, kuid ta ei kaotanud
pead, vaid seisatas ühe kõrge kuuse all, mille tihe
võra naist vihma eest kaitses.
«Tervist, preili, kas selle uhke kuuse all jätkub
ruumi väsinud ja läbiligunenud rändurile?»
küsis üks hääl äkki ning pead
tõstes nägi Nicalea võõrast meest, kes
naise peanoogutuse peale kohe julgelt kuuse alla astus.
«Dimion on minu nimi. Isand Asgerni poeg.»
Nicalea tegi suured silmad. Loomulikult oli ta vahel
imestanud, miks võttis Asgern naise alles hilises
keskeas, kuid võimalikele lastele teiste naistega polnud
ta veel kunagi mõelnud.
«Nicalea,» tutvustas naine end, olles
üllatusest üle saanud, «Asgerni emand.»
Nüüd oli noormehe kord imestada:
«Isa võttis uue naise? Miks, kas Eithi ja
Tinmariga juhtus midagi?»
«Kes on Eith ja Tinmar?» tahtis Nicalea teada.
«Minu vanemad vennad. Kas nad ei ela siin?»
Nicalea raputas pead. Näis, et tema abikaasa polnud
talle nii mõndagi rääkinud.
***
«Asgern, miks sa mulle oma poegadest ei
rääkinud?» küsis Nicalea samal õhtul,
kui nad voodisse heitsid.
«See on valus koht. Nad läksid kõik
ära.»
«Miks? Sa oled ju jõukas, sul on, mida lastele
pärandada.»
«Mina mõtlesin ka nii. Kui Dimion ära
läks ei pidanud ma seda millekski, sest ta on kõige
noorem ja kuulas alati Gondelori muinasjutte hauakivist ja
nõidadest.»
«Gondelor?»
«Üks vanamees, kes varasematel aegadel siin kandis
elas. Kui ta ka mu vanemad pojad üksteise järel minema
meelitas, ajasin ta ära.»
Nicaleale meenus vanamees, kellega ta kivi juures oli
rääkinud. Mõeldes lubadusele, mille ta tollele
oli andnud, arvas Nicalea, et too vanamees oligi Gondelor.
«Kas hauakivi on see mürakas seal põldude
vahel?»
«Gondelori sõnul küll. Kuid ma ei usu seda
jama, eriti peale seda, kui need rumalad lood mu pojad mult
võtsid.»
«Ära ole nii kibestunud, Dimion tuli ju
tagasi,» lohutas Nicalea Asgerni.
«See on hea. Kuigi ta ei tundu just kõige paremas
seisus olevat.»
Sellega pidi Nicalea nõustuma, sest noor mees
nägi nõnda kurnatud ja väsinud välja, et
Nicalea isegi pidas teda hulga vanemaks kui ta oli. Ning
söönud oli Dimion ka nii, nagu pooleks ta juba
väga kaua aega süüa saanud.
Järgmistel päevadel nägi nii Asgern kui tema
noor naine rõõmuga, et Dimion kosus
silmnähtavalt ning omandas ruttu noorusliku sära,
millega ta eriti Nicalead võlus.
***
Nicalea tuli parasjagu jalgsi külast, kui Gondelor metsa
vahelt väljus ning noore naisega ühines.
«Ma saadan sind, väike emand.»
«Tere Gondelor,» vastas naine see peale ning
rõõmustas millegi pärast, nähes vanamehe
näos üllatust.
«Asgern rääkis mulle sinust,» seletas
ta.
«Sa rääkisid talle siiski meie eelmisest
kohtumisest.»
«Ei,» raputas Nicalea pead, «ma küsisin
tema poegade kohta ja nii tulid sinagi jutuks. Aga sul oli
õigus, Asgern on sinu peale pahane, sest sa meelitasid
tema pojad kodunt minema.»
«Aga ma olen kuulnud, et Dimion tuli tagasi.»
«Tuli,» nõustus Nicalea, «kas sa tead,
kus ta käis? Ta ise ei taha sellest eriti
rääkida.»
«Dimion käis ära kaugel, teiselpool
kõiki piire. Imestan, et ta tagasi jõudis, aga
ilmselt on temas rohkem ema verd, kui keegi arvata oskas.
Asgerni esimene naine toodi ka mereäärseist paigust.
Temas voolas sama veri, mis sinuski.»
«Kas ta oli mu sugulane?»
«Ei teagi täpselt, võib-olla kaugelt. Sama
veri voolas temas küll.»
Nicalea ei saanud päris hästi aru, mida vanamees
silmas pidas, kuid kuna Gondelor ei kavatsenud ilmselt rohkem
selgitada, otsustas naine teema mujale juhtida.
«Tead sa midagi Dimioni vendadest?»
«Mõningad uudised on minuni jõudnud
küll.»
«Palun räägi!»
«Tinmar, Asgerni vanuselt teine poeg, langes paari aasta
eest ühe saatan-ingli küüsi, sellest peale on ta
selle jubeda olevuse armuori.»
«Saatan-ingel?»
«Õudne ja kuri olevus, kelle pimedatel aegadel
lõid mustad isandad. Pooleldi saatan, pooleldi ingel.
Väga ohtlik ja suure väega. Varem oli neid vähe,
aga nüüd on nõid leidnud mooduse, kuidas nad
paljuneda saavad. Seesama nõid vangistas ka Asgerni
vanima poja. Eith hukkus tema õudsetes
vangikongides.»
«Mis nõid? Isegi Asgern mainis teda?»
«Kas sinu kodukohas ei teata temast midagi?»
küsis Gondelor. Nicalea raputas pead.
«Õnnelik rahvas elab mere ääres.
Loodan, et nad ei pea kunagi nõiast kuulma. Ta toob
ainult õnnetust.»
«Kes ta niisugune on?»
«Arleya elab põhjas iidsete mustade isandate
kantsis. Ta üritab maailma endale allutada. Kuid mul on
tunne, et see ei õnnestu tal seni kuni ilmas on Serenea
verd inimesi.»
«Serenea?»
«Kuninganna, kelle hauakivi seisab Asgerni
põldude vahel.»
«Mis on tema veres erilist?»
«Tead, väike emand, see kuulub sellese valdkonda,
mida Asgern nimetab rumalateks muinasjuttudeks. Ei ole vist hea
sulle kõiksugu tobedaid mõtteid pähe
ajada.» viimaste sõnadega lipsas Gondelor tagasi
metsa, teades suurepäraselt, et oli saavutanud vastupidise.
Nicalead huvitasid need kurikuulsad muinasjutud nüüd
väga. Õnneks teadis ta kedagi, kes talle neid
räägiks. Ja tegemist polnud sugugi Gondeloriga.
***
Dimion nagu Nicaleagi oli päevad läbi tegevuseta,
see pärast polnud raske leida võimalust temaga
rääkida.
»Dimion!» hüüdis Nicalea ja jooksis
noormehele, kes oli mõne aja eest majast eemaldunud.
«Kas juhtus midagi?» küsis Dimion, endal peas
selline nägu, nagu oleks ta mõnelt valgustkartvalt
teolt tabatud.
«Mul on paar küsimust, millele sina kindlasti
vastust tead,» vastas Nicalea.
«Noh?»
«Kohtusin paari päeva eest Gondeloriga ning tema
jutus esines üsna tihti keegi nõid ja keegi
kuninganna. Tahan, et sa räägiksid mulle
neist.»
«Miks Gondelor ise ei rääkinud?»
«Ta arvas, et su isa saab pahaseks, kui ta mulle
räägib.»
«Ja kui mina räägin, siis ei saa,»
«Sina ei ole ju Gondelor,» ütles Nicalea ja
naeratas kelmikalt.
«Millest ma siis alustan? Vahest hauakivist ja
Sereneast. Kõigepealt ei asu Serenea haud päriselt
kivi juures. See püstitati sümboolsena, kui Serenea
teise maailma ära läks.»
«Mida see kiri seal hauakivil tähendab?»
«Ma ei tea, ma ei mõista ruune lugeda.»
«Mina mõistan, aga keel on
võõras.» Dimion vaatas Nicalead veidra
kõrvalpilguga, enne kui jätkas:
«Serenea kuningriik laius läänest itta ja
lõunast põhja. Legend räägib, et tal oli
suur vägi ja ta võitis musti isandaid. Tema
kuningriik oli õnnelik. Ta ei surnud ära, vaid
läks ära teisele poole piire...»
«Sinna, kus sina ära käisid?» küsis
Nicalea järsku. Dimion pigistas suu kriipsuks kokku ja ei
öelnud tükil ajal midagi.
«Põhimõtteliselt küll,»
jätkas noormees lõpuks, «Serenea rahvas
püstitas hauakivi ning tema pojad ja tütred
läksid ära mere äärde elama. Minu ema
pärineb neist. Nii on minuski kübeke Serenea
verd.»
«Gondelor ütles, et sinu emas voolas sama veri, mis
minus,» tähendas Nicalea. Dimion silmitses naist
mõtlikult.
«Mina tulen ju ka mere äärest,» selgitas
Nicalea.
«Kas tahad Arleyast ka kuulda?» saanud jaatava
vastuse, rääkis Dimion edasi, »Serenea lapsed
läksid mere äärde ja jätsid kõik
siia. Kõige all pean ma silmas lugusid ja legende, see
selgitab ka seda, miks seal sinu kandis temast midagi ei teata.
Igatahes olid Serenea viimased sõnad, et ta tuleb
ühel päeval ühes oma järglases tagasi.
Umbes minu vanaisa noorpõlves astus mängu Arleya.
Ta pärineb suurte võlurite soost ning pidas end
tagasi tulnud Sereneaks
Kuidagi sattus ta isandate kantsi ja hakkas mustade
jõudude nõiatariks.
Noh, siis leiti mitte kaugelt siit Serenea ennustusraamatud.
Arvan, et see oli Gondelor, kes need leidis, kuigi ta ise seda
omaks ei võta.
Ennustamisraamatutes oli üsna konkreetselt kirjas, et
musta nõia võim kaob, kui üks Serenea soost,
kes on käinud teiselpool piire ja üks Serenea soost,
kes näeb, saavad püha lätte juures kokku ning
hirmus torm tõuseb, et hävitada mustade isandate
teener.»«Sina oled see üks, kes on käinud
teisel pool piire,» ütles Nicalea, kui Dimion vait
jäi.
«Võib-olla. Seal, kus ma käisin, nägin
ja kuulsin ma nii mõndagi, mis paneb mind arvama, et mul
on targem kodust lahkuda.»
«Ära seda küll tee! Asgern kurvastab siis
väga, ta on juba kord sinust ilma
jäänud!»
«Jah, aga Arleya teab minust ning ma ei saa riskida, et
ta tuleb siia ja hävitab kõik, mida sa
ümberringi näed.»
«Aga sa võid ju üles otsida selle, kes
näeb ja minna püha lätte juurde.»
«Ja kus ma otsima peaks? Pealegi ei ole see kindel, kas
ma olen see «üks», kellest jutt.»
«Miks mitte?»
«Vanal ajal rääkisid nad imelikult. Nad ei
öelnud mees ja naine nagu meie, vaid mõlema kohta
üks. Kaks, kui oli tegemist kahe mehe või naisega.
Ma ei tea, kas need, kellest ennustused räägivad on
mehed või naised.»
Just sel hetkel jõudsid nad hauakivini ning jäid
selle juures mõtlikult seisma.
«Mida see tähendab «see, kes
näeb»?» küsis Nicalea mõne aja
pärast.
«Inimene, kes näeb läbi õigete akende
kaugele. Mustade isandate kantsis on ka üks Vaatamise aken
ja Arleya näeb. Tõenäoliselt oli tal
võimalus veel mõnest aknast vaadata, selle
pärast ta end Sereneaks pidaski, sest ka tema
nägi.»
Nicalea oli istunud hauakivi kõrvale ning ta vaatas
mõtlikult ümbrust. Ta pilk libises üle idas
olevate mägede ja põhjas laiuvate metsade.
Ähmaselt meenutasid need talle midagi ning tõmbasid
veidraid seoseid ühe unenäo juurde. Kuid imelikud
aimused luhtusid enne, kui Nicalea jõudis neile
keskenduda ning ta jättis asja seekord sinna paika.
***
Sellel ööl nägi Nicalea jälle seda
unenägu, mida ta oli näinud esimesel ööl
Asgerni majas.
Jälle ergas taevas täiskuu, heites varje ja
tuhmistades pilku, laskmata näha valges kleidis naise
nägu.
Vaid üks asi oli erinev. Ärgates mäletas
Nicalea täpselt, et esimesel korral oli tal palutud end
hoida, kuid seekord jõudsid temani sõnad, millest
ta aru ei saanud, kuid mis sellegipoolest tuttavad tundusid.
***
Kuigi hommikul sadas vihma, otsustas Nicalea siiski
välja jalutama minna. Justkui iseenesest sammusid naise
jalad mööda tuttavat rada hauakivi poole.
Seistes keebis vihma käes, luges Nicalea
mõtlikult võõraid sõnu, mis
ruunikirjas olid kivisse raiutud.
Ta lausus neid enda ette ja korraga sähvatas temas
ära tundmine.
«Xk jer lainte, xk jer mainte, lor rhin, ry javel,
untrea unro, loca lush.»
Sõnad olid samad, mida oli lausunud naine Nicalea
unenäos!
Nicalea ei jõudnudki kõige üle pikemalt
mõelda, sest raske käsi langes tema õlale ja
pööras ta ümber.
Nicalea õlast hoidis kinni pikka kasvu naine, kes
kandis musta hõlsti ning silmitses oma kurjade silmadega
Nicalead. Imelikul kombel aimas väiksem naine juba, kellega
on tegemist.
«Üks kes käinud, üks kes näinud,
koos siin, pühal lättel, tõuseb torm, kaob
nõid.»
Need olid esimesed sõnad, mis Arleya oma maheda
häälega kuuldavale tõi.
«Ma ei osanud arvata, et keegi veel iidset keel
mõistab.»
«Ega ma mõistagi,» ütles Nicalea ja
lükkas Arleya raske käe oma õlalt, «ma
oskan ainult lugeda, sõnade tähenduse ütlesid
sina.»
«Ütle mulle, väike emand, kus Dimion
on.»
Nicalea vaatas pikale naisele trotslikult otsa.
«Noh, vasta juba!» nõudis Arleya.
«Kas Dimion on see, kes on teiselpool käinud?»
küsis Nicalea hoopis.
«Muidugi. On ju öeldud, et üks, kes
käinud. Käime me muidugi kõik, aga ainult
üks võib minna sinna, kus on käinud
Dimion.»
«Ja sa tead, kus asub too, kes on näinud?»
«Ei. Ma ei leia teda. Mina olen näinud. Võin
praegugi minna Asgerni magamistuppa ja vaadata Vaatamise
aknasse. Aga mina ei ole see, kes näinud.»
Nicalea noogutas kaastundlikult.
«Kuule, räägi nüüd välja, kus
see Dimioni-närakas on. Mis sa arvad, et mulle meeldib
hirmsasti siin tormi käes seista...» Arleya vakatas
poolelt sõnalt puurides oma kurjade silmade pilgu
Nicaleasse.
Vahepeal oli vaikne vihm tõepoolest
üleläinud paduvihmaks. Puhus külm tuul ning
pilved põrkusid, tekitades kõukõminat.
«Sul pole vaja mind otsida,» ütles Dimion
äkki ja astus teiselt poolt hauakivi välja.
Arleya puhkes kohtlaselt narma:
«Taevas, kui rumal ma olen, ikka lootsin, et suudan
Serenea üle trumbata, aga siin me oleme, pühal
lättel...»
Arleyale ei antudki võimalust oma lause lõpuni
öelda. Välk, mis nende kohal olevast pilvest tuli,
kihutas hauakivi poole, tabades seal hirmsa kõmina ja
susina saatel nõida. Õhku nende kohale
tõusis viirastuslik kuju naisena, kelle Nicalea ära
tundis ning kes ühe käeliigutusega Arleya minema
pühkis, võttes ta kaasa teistesse maailmadesse.
Lahkuv jõud paiskas Nicalea ja Dimioni vastu hauakivi
ning nad kaotasid meelemärkuse.
***
Kui Nicalea ärkas paistis sinitaeva päike. Kohe,
kui ta liigutama hakkas, ärkas ka Dimion.
«Kas siis maailm on nüüd parem koht?»
küsis Nicalea, kuid noormees raputas teadmatuses pead.
Alles palju kuid hiljem said nad uudiseid. Dimioni vend
Tinmar pöördus koju. Ta ei mäletanud oma
orjapõlvest midagi, kuid väitis, et saatan-ingleid
oli ühe hetkega surnud murdu.
Gondelor, kellel Nicalea ja Dimioni palvel lubati taas
Asgerni majja siseneda, noogutas ja ütles, et
tõelisi kurje elukaid on alles väga vähe.
«Kas maailm on kurjast igaveseks vaba?» tahis
Nicalea teada.
Gondelor raputas kurvalt pead:
«Mustad isandad leiavad endale alati teenreid, ka palju
ajastuid peale nende endi surma, kuid nad ei arvestanud sellega,
et ka Serenea sugu ei kao iialgi ilmast.
Nõnda käibki igavesti võitlus hea ja kurja
vahel. Ja alati püstitatakse mõni hauakivi.
23.04.2002.
|