|
[ Jutt |
Jutulabor: mai 2002 |
Uued arvustused ]
| 02.09.2002 20:44:48 |
Marcus |
Pean kahjuks Indrekuga nõustuma, sest ka minus ei tekitanud see tekst mingeid emotsioone. Lihtsalt üks tavaline laast, mis võib pikemaks kirjutamisel huvitavamaks/paremaks minna, samas võib ka mitte.
Soovitaks autoril see tekst natuke sahtlisse kuivama jätta ja mõne aja pärast selle juurde tagasi pöörduda. Äkki õnnestub siis midagi vingemat kirjutada.
| 12.08.2002 12:17:39 |
Indrek |
Mingit emotsiooni see nüüd küll ei tekita. Fantasy-ainelisi jutte on tegelikult üldse raske kirjutada... peab ju olema butafoorika ja igasugu stammtegelasi... aga juttu ennast on sinna raske taha mõelda. Soovitaks autoril kõigepealt süzhee välja mõelda. Butafoorika on kõige lihtsam, selle taha asi ei jää. Ja inimestel on vahest kalduvus kirgede meelevalla sattuda. Kirgi pane juurde, emotsioone! Aga ka see, et millest õigupoolest kirjutad, tasuks selgeks teha.
Jutt sarjast "Igaühest võib saada kangelane". Kui autor tahtis näidata, et kangelaseks võib saada teenimatult ja midagi tegemata, olnuks parem peategelane varustada vaimse ja füüsilise puudega.
Lugu oli vinge .Eriti teades , et tegemist on noore kirjanikuga.
Ja kuigi siin mõnigi arvustaja mainis ,et on kasutatud mingit Tolkeini loomingut.Siis on ju selge, et noor kirjanik kelle iidol see Tolkein on, kasutab tema mõtteid, seda teevad paljud kirjanikud .
Kuid soovin sellele vahvale kirjanikule edu tulevikus.
Algus oli mõnus, täiega naiselik, muidugi, aga teadlikult ja seega mõnusalt. Feeling oli täiesti olemas, ning vihjed olid põnevad ja tekitasid ootust. Tegevus oli samas siiski natuke liiga skemaatiline.
Natuke naljakas oli muidugi juba ka see, et müstilised nägemisaknad olid kuninga magamistoas. Kuidagi lugupidamatu tundus see selliste maagiliste mööbliesemete suhtes. Umbes sama veider, kui Graali rüütlid oleks seda anumat kastmekannuna kasutanud.
Sestsaadik, kui kadunud poeg tagasi tuli, ning selgitati nõia ja esiema rolli, läks hoog loost absoluutselt välja. Selle asemel, et tegevus siis alles algaks, vedas autor otsad mõttetult kiiresti kokku.
See, et võitlus nõiaga seisnes lihtsalt mingisse kohta sattumises, oli ausalt öeldes ikka väga nõrk lahendus. Kogu algus ja vastasseisu kirjeldus jooksis hoobilt õhust tühjaks. Võitlus nõiaga oleks võinud ja pidanudki olema palju enamat kui lihtsalt vihmase ilmaga tagaaias jalutamine.
Jällegi tekkis raiskamisemulje. Asjalikult konstrueeritud algusest ja arendusest oleks võinud palju rohkem välja kirjutada.
Ütleksin, et pikema Sword&Sorcery loo kondikava on täiesti olemas, kuigi jah, selliseid lugusid on raske kirjutada ilma, et nad ei hakkaks liialt Tolkieni vms. meenutama või lihtsalt labaseks ei läheks.
Mitmed dialoogid jutus on lihtsalt üles ehitatud, neid saaks viimistleda, esitleda kolm korda pikemalt ja kruvida pinget (seepärast kasutasingi terminit "kondikava"), AGA tunnustuseks pean ütlema, et kui seda lugema hakkasin, lugesin ka kohe läbi ilma, et oleks tekkinud soov tegeleda muude asjadega, mis näitab, et lugu oli piisavalt tahke ja järjepidev äratamaks lugejas (or is it just me?) huvi.
Ainuke negatiivne emotsioon oli tõesti see, et tajusin palju kasutamata potentsiaali ja lõpp jõudis 300 lehekülje võrra liiga vara kätte :) Aga edu autorile, ootan huviga tulevasi teoseid.
Ütleksin, et pikema Sword&Sorcery loo kondikava on täiesti olemas, kuigi jah, selliseid lugusid on raske kirjutada ilma, et nad ei hakkaks liialt Tolkieni vms. meenutama või lihtsalt labaseks ei läheks.
Mitmed dialoogid jutus on lihtsalt üles ehitatud, neid saaks viimistleda, esitleda kolm korda pikemalt ja kruvida pinget (seepärast kasutasingi terminit "kondikava"), AGA tunnustuseks pean ütlema, et kui seda lugema hakkasin, lugesin ka kohe läbi ilma, et oleks tekkinud soov tegeleda muude asjadega, mis näitab, et lugu oli piisavalt tahke ja järjepidev äratamaks lugejas (or is it just me?) huvi.
Ainuke negatiivne emotsioon oli tõesti see, et tajusin palju kasutamata potentsiaali ja lõpp jõudis 300 lehekülje võrra liiga vara kätte :) Aga edu autorile, ootan huviga tulevasi teoseid.
Mulle kummastusid hoopis Staarvarred...
see kes pidi bringima Balance to the Force aga po"o"rdus hoopis Dark Side poole ;)))
Lugu oleks saanud vähemalt kolm korda pikemalt esitada, kui oleks tahetud Tolkieni matkida -- on ju Sõrmuste raamatud täis perfektseid kirjeldusi ja meeleolusid? Siin aga oli väga üksikud olme-fragmendid, mida hoidsid koos lausa ebainimlikkuseni jõudvad dialoogijupid. Hea-ja Kurja võitlus jättis külmaks, niisamuti nagu ka kolme poja juhtum ning mereäärsed ruunid... Siiski, mingi teatav stiilimaik oli sees -- seda võiks arendada.
Nunuh... sm. Ööbikmets on saanud hakkama Tolkieni järele lõhnava kuuldemänguga. Edu edaspidiseks !
st "sellise eeskujuga"
idee on arvatavasti saadud Tolkieni loomingust (ntx autori nimi, Nägemise aknad, "Gondelor/Gandalf" jms).
Sellise eeskuju on raske sammu pidada.
lugu ise: lihtne, sirgjooneline, etteaimatav.
Kergesti loetav, kergesti unustatav. Valitud teema/zanr vajaks pikemat ja põhjalikumat käsitlust. Nüansirikkust.
Prügikasti siiski ei saadaks...
Või kuidas hr Sander?
:)
|
