Sadas peenikest septembrilõpu uduvihma, mis torkis
madalas alusmetsas kahlavaid mehi ja pani nad õlgu
väristama. Jõu säästmiseks kõnniti
hanereas, hoides üksteisega mõõdukat vahet.
Liikumine toimus peaaegu hääletult, sest jalaasted
sumbusid luitunud mustikaväätides ja samblikus. Aeg-
ajalt võis kuulda vaikset kirumist, kui mõni
veelookas puuoks oma laadungi möödujale krae vahele
sahmatas. Viimaks nad peatusid, kogunedes grupijuhi
märguande peale vanasse sammaldunud pommikraatrisse plaani
pidama. Viis meest silmitsesid taskulambi valgel suurt
kilekattes kaarti, mõõtkavas ja detailides mis
poleks tsivilistidele eales kättesaadav olnud. Grupijuht
Valeri vedas kondise sõrmega kaardile jooni, venitades ja
väänates kohanimesid oma emakeelele
suupärasemaks.
«Tulime siit... üle Ulanovo ja Piusa... ja siit
keerasime Ilumetsa peale. Siiamaani ligi kakskümmend
kilomeetrit. Kõik on esialgu hästi kulgenud, aga ei
maksa veel liiga entusiastlikuks muutuda -- see oli retkest ka
kõige kergem osa. Nüüd oleme kontrollpiirkonnas
ja nagu te teate, peame niikaua tiirutama, kuni leiame otsitava.
Selleks võib kuluda mitu päeva...»
«Ega me juba praegu pole hiljaks jäänud?»
päris pikk ja tusailmeline Gennadi, pühkides
veepiiskade kee kaabuservalt.
Grupijuht kehitas õlgu. «Aga võib-olla
olemegi. Mis siis, see on kindralstaabi mure. Nemad kinnitasid,
et otsimiseks jääb peaaegu pool nädalat.» Ta
pani käed puusa ja vaatas hämaruses ringi.
Ümberkaudne mets sahises ja krabises ning kusagil
häälitses lind «tviit! tviit! tviit!»;
seesama lind või siis orav hüppas liiga julgelt
ladvaokstel, mispeale sammaldunud kuusk etendas ühe hetke
väga tõepäraselt koske.
«Ilus koht see siin,» nentis ta.
«Kõlbab küll, et keha kinnitada ja
ööbidagi.» Ta vaatas põgusalt kaarti.
«Käidavamad teed jäävad meist kaugele,
aga igaks juhuks paneme valve välja. Alustab Oleg, vahetame
umbes kahe ja poole tunni tagant. Uuesti hakkame liikuma kell
pool kuus hommikul. Selge?»
«Jah, seltsimees vanemseersant,» kinnitas
tedretähniline nooruk; teised noogutasid pead. Ta kohmitses
raske seljakoti õlgadelt maha ja soris selles, kuni
leidis väikese priimuse ja plasku kütusega.
Mõlemad paistsid täiesti kasutuskõlblikena,
mis oli varustamise juures pigem erand kui reegel --
alates kasvõi sellest, et Olegile määrati mitu
numbrit suurem vihmamantel, mis lotendas nagu buldogi nahk ja
takerdus alalõpmata millegi taha; lõpetades
Valeriga, kes avastas tagavarapadrunite karbist komplekti
roostes mutrivõtmeid. Mantli juures oli vähemalt
seegi hea, et tema käisega kõlbas suurepäraselt
nina pühkida. Ja siinse ilmaga tuli seda liigutust teha nii
tihti, et see muutus lausa automaatseks. Vihm ju ei tahtnud
lakata, ainult vaheldus: kord rauges üksikuteks piiskadeks,
mis sulpsatasid piiritusleegil auravasse veekruusi, siis
jälle kasvas sombuseks sajuks, mis lahjendas katelokis
soojenevat lihakonservi. Oleg segas toda laisalt suure
alumiiniumlusikaga ja nagu mõnegi pika pausi ajal,
unustas end mälestustesse, mõeldes hiljuti Sladkije
Tumanõ lähedal toimunust.
Temale, kes ta oli sündinud Severomorski linna
lähistel Taga-Uuralites, näis Sladkije Tumanõ
korraks kodukoha moodi, aga see oli kõigest viirastus --
see vene talude ühtne vaim, mis paneb südame
põksuma ka siis, kui kõik on ammu
hääbunud. Seda kohta siin polnud kantud ühelegi
kaardile ja vägivaldse mahajätmise märkide
järgi võis arvata, et tiitlit «asula nr.
215» kandnud küla jääbki vaid sissekandeks
mõnes varjatud rohelises toimikus. Kümmekond maja
paiknesid hajali paari ruutkilomeetri peal. Majadeks oli neid
isegi palju nimetada -- hädapärasel viisil
kokkunaelutatud barakid, ei enamat. Igaüht kattis armetu
tõrvapapist katus, millest turritas välja korstna
pikk raudtoru. Seal väänles ka pealetungiv umbrohi,
ronis üle kõdunenud tarade ja püüdis
seinapragudest sisse tungida. Luitunudsiniste raamidega aknad
seisid pärani lahti ning ühe juures parvlesid
kärbsed. Jahedust ja kerget vihmasadu arvestades tundus see
Olegile kummaline, aga ju pidi seespool siis midagi väga
isuäratavat leiduma... Vettinud pesu õõtsus
nööridel või vedeles tuulest loobitult poris;
Oleg silmas titesärki, millest jooksis üle roomikute
selge muster. Mudane tee hargnes kaheks: üks keeras kuhugi
segametsa vahele, teine viis karjamaale, kus kondised
lüpsmata lehmad ammusid valust, peletades hirmunud
ringijooksmisega lendu korjustel istuvad suured varesed.
«Gazikud» ukerdasid loksudes läbi pori, kuni
peatusid eelviimase maja juures. Sellest püsis püsti
vaid tahmunud viltune sein, mille märg tapeet laperdas
vaevaliselt tuule käes. Mehed ronisid välja. Valeri
kohendas laskuva pistrikuga embleemi mundrikäisel ja
läks kõrgematele ohvitseridele teatama RO-grupi
(Riskovannõje Operazii) saabumisest, teised
jäid väikese salgana seisma, jälgides taamal aset
leidvaid sündmusi. Metsaveeruga paralleelselt oli üles
seatud mõnikümmend raskekuulipildujat, mis praegu
vaikisid. Sealt majadeni jooksis viis laia tranšeed. Veel
edasi metsa poole võis näha tihkesse mulda
süvendatud laskepesasid, kust paistsid kolmjalal 76mm
tankitõrjekahurite peened torud. Laskepesade vahesid
täitis teravate vaiade ümber keritud okastraaditihnik,
kohati nii paks, et päevavalgus ei tunginud sellest
läbi; siia-sinna oli pillutatud veel üksikuid
miinipildujaid. Kogu sõduritest kihav rindejoon venis
rohkem kui kilomeetri peale ja jättis seejuures üpris
korrastamatu mulje. Oleg tajus mingit ettearvamatust või
kõhklust, millest ajendatult ta tagasi jõudnud
grupijuhilt küsiski:
«Mis siin juhtuma peaks? Keda piiratakse?»
Valeri tammus kimbatuses jalalt jalale. Senimaani oli ta
sõidu eesmärgi kohta poetanud vaid üksikuid
häguseid fraase ja nüüdki alustas ta kobamisi,
rääkides grupi üldises suunas. «Mis ma oskan
öelda, pole see koht tavaline polügoon ega toimuv
-- mõni taktikaline õppus. Olegil on
õigus, me püüame kedagi või midagi
kätte saada. Mehed rabelevad siin neljandat päeva
juba. Ja rabelevad veel kaks korda niipalju, kui mingit selgust
ei tule.» Ta viipas käega. «Aga lahendus on,
näete, seal metsatukas. Välja ei lasta tulla, aga
ära ta kah ei lähe. Mehed iga natukese aja tagant
tümitavad, kohe südamest tümitavad, aga sitke on
ta nagu põrguline, ei tee väljagi. Vaat nii on
lood.»
Grupijuhile sekundeerides alustasid raskekuulipildujad oma
madalahäälset müdinat, nende kuumenevad rauad
aurasid jahedas õhus ja sealsamas keerles ka
masinaõli vänget lõhna. Drillitud
kärmusega varjusid avamaal seisnud sõdurid
kaevikutesse ja dzottidesse, jäädes ootele.
Nüüd kui maasturites saabunud mehed teadsid, mida
vaadata, märkasid nad, et puud on mürskudest ja
suurekaliibrilistest kuulidest pilbasteks löödud
või maast juurtega üles rebitud; nad nägid
metsaveerul ka tulelõõma jälge, seda
söestunud kännutüügaste ühetaolist
rida.
Valeri pidi häält tõstma: «Ja nagu ma
ütlesin, ega keegi täpselt ei tea kah, millega tegu.
Seepärast ongi piiramisliin kirju nagu kirbupesa.» Ta
näitas käega sinna, kuhu kõikide pilgud niigi
koondusid. «Jälgige ise, mis toimub. Ma arvan, et
see üritab vist jälle välja
tulla...»
«Kas me ei peaks varjuma?» küsis Oleg.
«Siin on ohutu,» kinnitas Valeri.
«Jääme siia. Ja vaadake nüüd!»
Inimene?
Masin?
Nad ei näinud kedagi.
Kuid üks puu langes vastiku praginaga pikali. Valge
känd turritas nagu lahtine luumurd.
Ja tahmunud soomuk metsaveerel vajus aeglaselt lömmi.
Nagu oleks see tehtud värskest savist, mitte needitud
terasplaatidest. Selle peale ärkasid miinipildujad
köhatusega ellu, pumbates 50mm kildlaenguid BTR-i poole.
Metall kiunus, puuoksad tuiskasid ja maapinnalt kerkis
prahvatuste saatel õhku mullasambaid. Rinne ärkas ka
vasakul ja paremal. Kummargil sõdurid sumpasid kaevikutes
läbi pahkluukõrguse mudasopa, tassisid juurde uusi
kuulipildujalinte ja uusi mürske ning heitsid eemale
kasutatud laskemoona jäänukeid. Majade juures ootav
rühm jälgis pinevusega, kuidas osa ühest
üpris metsalähedasest tranšeest äkitselt
sisse vajus. Sõdurite ulgumine läks üle
korinaks, mis sumbus kanonaadi lärmis. Oleg raputas
piinatud ilmel pead, keeras pilgu maha ja siis tagasi toimuvale.
Miinipildujad olid sihtimisnurga muutmise ajaks vaikinud,
alustasid siis aga uue hooga. Kaugemal lõid 82mm
kahuritorud üksteise järel tinaraske mürtsatusega
tagasi ja paiskasid siis mürsukestad välja.
Sõdurite meeleheitlikult otsusekindla ilme põhjal
võinuks arvata, otsekui oleksid nad aastas 1942 ja just
äsja kuulnud kindral Tšuikovi suust legendaarse
«Mitte üks samm tagasi! Võidame siin või
sureme...»
«Peatage tuli! Peatage tuli!» hüüdis
üks kõrgematest ohvitseridest kätega vehkides.
Korraldus liikus vasakule ja paremale ning relvad vaikisid. Ta
kogus mõned alluvad enda ümber ning mõnetise
arutelu järel kästi ka Valeri ligi. Nad vestlesid
küllalt kaua, heites grupi poole mõtlikke pilke.
«Kolm vabatahtlikku minu kõrvale,»
nõudis Valeri naastes.
Mehed jõllitasid üksteist altkulmu. Oleg juba
liigutas end kõhklevalt, aga enne jõudsid
mõned teised ette astuda.
Valeri tegi «hrm-hmmm» ja nühkis hajameelselt
oma mokahabet. Ta kitsale näole tekkinud mõru ilme
pani vabatahtlikud ärevusest sõrmi mudima. Läks
veel hetk, siis jõudis ta otsusele.
«Nüüd,» sõnas Valeri, «peate
metsas kontakti looma. Tõkketulega aeti see nii-
öelda loomake kaugemale, nii et ärge kartke,
kõik peaks olema ohutu. Eks teate ise paremini, kuidas
selliste asjadega toime tulla, mina siin juhiseid ei anna. Aga
üht ma ütlen: mis iganes see on, kätte tuleb ta
saada. Teie kasvatamine ja teisse uskumine maksis väga
palju ja ülemused on mures, kas see tasus end ära.
Näidake neile, et te pole prahi pealt riisutud. Teie
kolm,» viipas ta vabatahtlikele ja näitas siis
ohvitseride poole, «saate sealt täpsemad juhised.
Metsas olge ettevaatlikud, aga ärge unustage, et te olete
eelkõige sõdurid. Te ei kõhkle, ei oota, ei
karda. On see nii?»
«Jah, seltsimees vanemseersant.»
«Minge siis.»
Ei neil kes läksid, ega neil kes jäid, polnud
püütavast aimu. Kuid nad ei paistnud ka ehmununa ega
tundnud võõristust, kuivõrd kogu elu olid
nad iseendas midagi võõrast hoidnud.
Kell tiksus viimaseid minuteid nelja poole, kui vabatahtlikud
ohvitseridele au andsid, kuulasid päid noogutades ja
hakkasid siis laskepesade ja tõkete vahel tiirutades
metsaserva poole astuma. Tuul pildus vihmapiisku näkku.
Märg pori lirtsus jalge all, kus maapinda kujundasid
sügavad rattaroopad, mürsukraatrid ja veolintide
mustrilised vaod. Kolm mustas vormis eriväelast heitsid
morni pilgu neile suunatud relvatorudele, ronisid siis üle
murdunud puude ja kadusid metsa. Kuulipildujate lukud
kolksatasid. Lindid tõmmati valju klõpsatusega
masinasse. Kõik jäid vaikseks, ootele.
***
Oleg meenutas, kuidas lahvatas spiraalne leegivihur
-- pürootiku märk --, mis kerkis üle
latvade; meenutas puid valjul visinal tuld võtmas, okste
raginat ja eriväelaste karjeid metsas; meenutas ohvitseride
vaidlust, millest kostsid välja vaid rõhutatud
vandesõnad.
«Ma ei suuda Sladkije Tumanõt ikka veel
unustada...» tunnistas Oleg olnust naastes ja võttis
kausi priimuselt. «Mäletad? Kolm meest surnud ilma, et
nad isegi õieti mõistnuks, mille eest. Sama
hästi võinuks nende asemel olla meie! Ja ohvitserid
olid veel sihukeste nägudega, nagu tahaksid kõiki
korraga «peale saata». Mul hakkas lausa hirm.» Ta
koukis lusikaga kausist lihatükke ja vangutas neid
mäludes pead. «Sa ei kartnud tookord, Buda?»
Budaks hüüti mõtliku olemuse ja koguka
väljanägemise pärast Ruslani.
«Natukene,» kehitas ta õlgu ja sõnas
siis argiselt: «Väike hirm on alati, aga see ei sega.
Ma käisin pärast baasi laos, seal on meie nimedega
tinakirstud juba valmis. Päris ilusad teised, jah. Nii et
mis mul ikka muretseda, kui ülemused juba teavad, kuidas
asi ükskord lõpeb.»
«No mind jääb see kilukarp küll kauaks
ootama,» viskas Oleg bravuurselt. «Enne tahan ma lapsi
ja lapselapsi ja juubelipilti ajalehes; tahan Suvorovi medalit
ja sõjaveteranide koosolekuid -- ja alles
kõige lõpuks kolme kogupauku surnuaial. Vaat
nii!»
«Jälle see vana teema...» pistis keegi. Oleg
laiutas selle peale käsi, märgates, et Buda mustad
silmad uurivad teda mõtlikult. Korraga kerkis Olegi
kõrvalt tema pussnuga ja -- otsekui
nähtamatu käe visatuna -- plaksatas nooruki
pea kohale puusse.
«Enne seda tahtsin ma kah igasuguseid asju,»
ütles Ruslan vaiksel häälel, vastuseks
küsimusele teiste pilkudes. Ta kehitas osavõtmatult
õlgu, samas kui nuga nõksatas tüvest lahti ja
hõljus oma kohale tagasi. Või mine tea, äkki
oligi mehel sisimas ükskõik. Oleg igatahes
mõistis. Buda suur kasv polnud ju ainus, mis teda
teistest eristas. Ta lonkas veidi ja üks tema näopool
näis halvatusest tabatult kahvatu maskina; kulmude vahelt
vasakule lõua alla jooksis pikk valge arm. Oletati mingit
õnnetust tööstusvoolu või välguga,
aga täpselt ei teadnud keegi ja küsimise peale ei
vastanud mees midagi. Aga peaaegu kindlasti sai ta just selle
õnnetuse läbi võime telekineesiks, ja mitte
tavaliseks, vaid lausa esmaklassiliseks...
Nad vaikisid. Ruslan oli meenutustega samas kohas kus Oleg.
Maasturid, mis tõid RO-grupi Sladkije Tumanõ
juurde, viisid mõned neist paari tunni möödudes
baasi, et jagada viimaseid näpunäiteid eesoleva jaoks.
Tegelikult tähendas see hullumeelset kiviklibustel metsa-
ja külavaheteedel kihutamist, mis sai alguse hetkest mil
see vastutulest hoolimata metsast väljus,
kõike ettejäävat sirgjooneliselt maatasa tehes.
Kahuritorud murti pooleks või paisati tikkudena laiali,
maa nihkus ja pressis kõik tranšeed kinni,
kuulipildujalindid lõhkesid valjul praginal.
Kümmekond sõdurit põgenesid paanikas, aga ei
jõudnud kuigi kaugele, enne kui kuulipildurid nad
ohvitseride käsu peale maha niitsid. Üks kukkunud
desertööridest tõstis vaevaliselt pead, aga
lähim ohvitser astus ligi, muljus saapaga ta kuklale ja
vajutas ta näo tagasi veresegusesse soppa. Kuid hirmu
nakkus oli juba levinud ja kui loomake
tõkkeliinidest gigantse tankina läbi tungis, ei
kohanud ta mingit arvestatavat vastupanu. RO-lased istusid
selleks ajaks juba autodes, mis võtsid kruusa üles
loopides paigalt. Üks neljast masinast jäi aga
asjatutest starterivajutustest turtsuvana maha. Hetke seisis ta
veel oma kohal, siis aga paiskus otsekui katapuldist lastuna
kõrgele õhku ja kukkus paarkümmend meetrit
eemal puruks. Keegi ellujäänutest püüdis
rusudest välja roomata; püüdis isegi siis, kui
plahvatanud kütus muutis ta leekivaks tõrvikuks...
Ja baas, pääsenute lootus, võttis neid vastu
tülpimusega, mis järgnes mitmetunnisele tulutule
koosistumisele. Alles pärastlõuna saabudes leiti, et
jahitav on liikunud üle piiri Kagu-Eestisse. Kiiruga valiti
algsest RO-grupist välja viis, kes pidid selle,
maksku mis maksab, kätte saama. Suure kodumaa au ja teaduse
nimel. Ja siin nad nüüd siis olid.
Oleg lõpetas oma konserviga ja istus kaugemale,
seljaga vastu puutüügast, mille samblikust kerkis ta
ninna kõdulõhna. Ta sülitas ja vaatas, kuidas
tillukesed vihmapiisad valge läraka lahustavad,
võttis sinisest maakaardiga pakist «Belomori»
ning varjas hõõguva paberossiotsa sõrmede
taha. Teised rullisid lahti magamismatid ning seadsid end
pruunikas-roheliste vihmamantlite sisse, kuivõrd muid
peavarje nende varustuses ette ei nähtud. Gennadi vedas
kaabu silmile ja jäi norinal magama,
ülejäänud veel nihelesid enne rahutusse unne
suikumist. Oleg sajust suurt ei hoolinud; poisiklutina
päevade kaupa seente või marjade korjamine harjutas
nii rabiseva vihma, sääskede, kui pika
kõndimisega. Sõjaväkke võtmine tegi
heateo, uskus ta, sest ei lasknud ta elul manduda sama halliks
kui teistel kodukoha meestel. Oleg mõtiskles vahel,
milline võiks elu seal praegu olla, ning iga kord muutus
kujutluspildi loomine üha raskemaks. Severomorsk, kus
külarahvas poes ja pesemas käis, oli kolgas, mille
südameks agul ning ääreks slumm. Olukorra muutis
eriti hulluks valitsuse äraspidine hinnapoliitika, mis
jättis odavaimaks lõbustuseks kärakapanemise.
Maksis ju viinapudel vähem kui piimapakk ning Severomorski
spordiklubi kuumaksust võis end sama kaua oimetuks juua.
Linnas leidus ka paar «teatud maja» ehk siis nii
mõnigi «lahke anniga» naisterahvas, aga Oleg ei
jõudnud sealkandis veel nii vanaks saada, et julgenuks
asja ette võtta. Kuigi ükskord oli ta sellele
päris lähedal. Oh jaa, veel üks kustumatu
mälestus...
Ta seisis tookord majauksel ja poikvel aknast, mille ees
õõtsusid paksud roosad kardinad, kostus itsitamist
ja rämedahäälset naeru. Oleg hõõrus
higiseid peopesasid muudkui vastu pükse ning kuulis
südant kloppimas, ega julgenud koputada. Ta heitles seal
endaga vist päris kaua, veeretades peas sobivaid
sõnu ja näppides kortsunud rahatähti taskus,
kuni uks ühtäkki avanes. Ta võpatas, aga
välja astus kõigest üks pikk loikam, et endale
plotski keerata. See tehtud, hingas ta vänget tubakasuitsu
sügavate sõõmudega sisse, kratsis
hõredat habet ning avastas siis Olegi, kes ikka aralt
ukse kõrval seisis ja maha vahtis.
«Soo-oh!» imestas loikam. «Õite noor
poisu.»
Ei olnud ta noor ühti, neliteist juba. Kuid kidura kasvu
pärast pakuti talle alati märksa vähem aastaid.
Ta kaalus ropu sõimuga vastamist ja ütleski midagi,
aga jäi äkilises tappasaamise hirmus poole sõna
pealt vait. Kostus vaid hale, tähenduseta kiuksatus.
«Vot mis hääl,» mõtiskles loikam,
imedes suitsuotsa hõõgvele. «Väeti kui
su noks, mis?»
Oleg ei osanud midagi vastata, tundes vastikult kihelevat
häbilainet end üle võtmas. Ta sirutas käed
ette (võib-olla punetava näo varjamiseks) ning juba
järgmine hetk kostis sisin nagu kuuma triikraua asetamine
märjale riidele. Nolk tõmbas hinge ja hakkas siis
nii valjult kisendama, et tarretas Olegi kangeks. Viiv hiljem
vabanes ta krambist ja pistis plagama, jõudes enne veel
märgata loikami käsi, mida söestumata kohtades
katsid nüüd põletusvillid ja veritsevate
haavandite ristuvad praod. Muidugi ei jäänud see
sündmus saladuskatte alla, mistõttu nädalate
viisi käidi nii nende majast kui ka Olegist kaarega
mööda, ja sosistati, ja sosistati... Kuulujutud
jõudsid lõpuks välja instantsidesse, millest
tavaline inimene teadagi ei taha, ning kõige tulemusena
leidsid ta kasuvanemad ühel õhtul
köögilaualt mõnisada dollarit ja tembeldatud
dokumendi, mille järgi oli nende poeg sundmopiga
sõjaväkke võetud. Pärast loendamatuid
nuukseid ja viinapitsi sulpsatavaid pisaraid suutsid Olegi
kasuvanemad olukorraga kuidagiviisi leppida. Nad olid lihtsad
inimesed, mõlemad neljaklassilise haridusega, ega
söandanud end riigi asjadesse segada. Pealegi, dollar oli
kõva valuuta ja sealjuures imetabane ravim kaotusvalu
leevendamisel. Eriti sellises kohas nagu Severomorsk. Ja kui
kõik oli viimaks öeldud ja tehtud, jäi lootus,
et sõjavägi on kahest ätist jõudsam
poisiklutist mehe kasvatamisel. Olegi uueks koduks sai kasarmu
Loode-Venemaal, kus ta koos veel mõnekümne noorukiga
paigutati lihtsõduritest eraldi blokki. Nad kõik
olid mingil moel erilised; mitmete oskused ulatusid tema
tulesüütamisest kaugemalegi. Kuhu uus elu ja
töö ning uued kohustused viivad, ei osanud ta siis
ette näha.
Oleg mattis järjekordse sigareti sambla alla ning
läitis uue. Veel paarkümmend minutit. Taevas oli
võtnud sügava sinakasmusta tooni ja puulehed
kahisesid pilkaspimeduses. Öövaikuses hakkas krabinaid
ja sahistamisi kõrva rohkemgi kui päevasel ajal,
kuid siiamaani olid kõik helid äratuntavalt
looduslikud. Ta mõtles une peletamiseks lauludele, mida
Valeri baasis alailma ümises.
... ja vaikset lauluviisi täis
Sai frondiäärne laas.
Me kuulasime, mõteldes --
Kas üksteist näeme taas?
Võib lüüa tääk, võib
võtta kuul,
Ei hirm meist jagu saa.<>
Küll ükskord puhub võidutuul
Ja pääseb kodumaa
End ritta seadkem hommikul,
Viib lahingusse tee.
See' nimel, mis meist möödas on,
Mis homme tuleb veel...
Ta kordas seda nagu mantrat, kuni sõnad läksid
segi ja kaotasid tähenduse. Viimaks süütas Oleg
väävlipraginal tiku, et aega kindlaks teha. Ta
tõusis põlvede naksudes, haigutas, sirutas end ja
äratas siis Ruslani. Vaevumata tasast kohta otsima, laotas
ta magamismati sinnasamasse, heitis pikali ja keeras
looteasendisse tõmbudes vihmamantli enda peale. Libe riie
lõhnas natuke kummiselt, just nagu ujumismüts
või lapsena kantud voodrita botikud. Oleg sulges silmad.
Praegu oleks ta isegi tahtnud vihmapiisku toksima, kuid uinuda
võis ka lihtsalt sügistuule silituste abil.
***
Poole kuuest, kui süngeilmeline Gennadi lõpetas
öövahi, peitsid nad oma laagrisoleku jäljed ja
ikka veel üpris unistena jätkasid rännakut.
Väsimus istutas neisse tuska ja veel ei proovinudki nad oma
korratust hanerivist loobuda. Heinamaid kattis hall
kasterõske ning selle kohal lasus paks piimjas udu;
puudeviiru ähmane siluett siugles lähenedes või
kaugenedes nende paremal käel. Nad kõndisid ja
kõndisid, vahetades üksikuid repliike, juhiks vaid
Valeri ja tema intuitsioon. Hommik jõudis juba
päikest togida, et see ärkaks ja end taevakummile
poolkaart tegema seaks, aga sammusid nad ikka nördinud
nägudega, justkui tulnuks magamise asemel öö
läbi sakummi süüa ja viina peale nuusutada... Aeg
möödus tasahilju ja külad metsade taga
ärkasid. Õhk kandis nendeni kaevurakmete krigina,
plekkpange kolksatused ja karjamaale aetavate lehmade ühise
bassihäälse «muuuuh!». Päike
jõudis üle seniidi, kui nad lõunapausi ajaks
raiesmikuserval peatuse tegid. Valeri nõustus viimaks ka
pooleteisetunnise puhkusega. Halvemal juhul võis ees
seista veel mitu päeva rännakut ja jõudu
kiirmarsile kulutada polnud praegu mõistlik. Nad
sõid kuivtoitu ja seadsid end uinakule, kõik peale
grupijuhi. Puhata oli siin hea: raiesmik oli sumbe ja peaaegu
tuuletu. Mõned väiksemad mutukad koperdasid aralt
üle norgus pohlavarte, et magajaid lähemalt
takseerida.
Ühel hetkel, kui ta oli juba pikka aega kaarti
jõllitanud, muutus Valeri pilk risti-rästi kulgevate
joonte kohal häguseks ning ta silmad vajusid kinni. Vaevalt
mõni viiv hiljem lõi ta need pärani,
arusaamatuses. Ta ei mõistnud, kas äsja kuuldu
pärines unest või mitte, aga võpatas varsti
pärast suikumist taas ärkvele. Sõdurid magasid,
järelikult oli hääl olnud vaid tema peas. See
polnudki õieti midagi arusaadavat, rohkem nagu kiire
vatramine üksikute äratuntavate sõnadega. Ehkki
helid olid vabad igasugusest tundevarjundist, kahtlustas Valeri
neis vaenulikkust. Ta vaatas sõdureid
tähelepanelikumalt. Dmitri päästikusõrm
tõmbles, nagu hoiaks ta unes automaati ja tulistaks
pikkade valangutega. Oleg niheles, puudutades alatasa oma laupa.
Gennadi mõmises midagi. Ruslan hingeldas
astmaatikuna...
«Aitab!» pahvatas Valeri järsult. Ta ajas end
rutakalt püsti, togides saapaninaga lamajaid.
«Üles nüüd, kõnnime edasi. Magasite
küll.»
Oleg vaatas kella ja maigutas suud, püüdes
üleliia otsekoheseid sõnu alla suruda. «Aga...
vaevalt pool lubatud ajast!» sõnas ta lõpuks
nördinult.
«Sellestki küllalt,» lõikas Valeri.
«Päevast aega tuleb otstarbekalt ära kasutada.
Siinkandis äratab valges ringikõndimine vähem
kahtlusi.» Ta tõmbas mantli endale selga, ajas
käed seljakoti rihmadest läbi ning vinnas kandami
turjale.
«Kõigepealt teeme natuke kiiremat jooksu ja siis
läheme sörkimisele üle. Nii saab vere korralikult
käima. No hopp, läksime.»
Nad trampisid läbi tiheda männimetsa, tehes
kohmakaid hüppeid üle murdunud puude ning
pühkides näolt sinna alatasa kleepuvaid
ämblikuvõrke. Valeri mõtles, kas polnud ehk
jooksukäsk äratuntavalt põgenemise sarnane.
Õnneks ei hiilanud mehed oma läbinägelikkusega,
nii et nad võiks ehk veel minutit kümme
jätkata; liikuda kaugemale kohast, kus ta sisemine
häirekell oli millestki võõrast märku
andnud. Siis meenus Valerile, millise uskumatu kiirusega oli
toimunud loomakese väljatung Sladkije Tumanõ
juures, ning pagemise asjatust mõistes andis ta meestele
käsu peatumiseks.
«Puhake, saate oma kolmkümmend minutit,» lubas
ta. Nad istusid või lamasid, suitsetades ja
mõtiskledes. Valeri jalutas eemal ja näis
pealtnäha loodust nautivat, aga mõtted olid tal
murelikud. Ta mäletas liiga selgesti oma
nekrutipõlve raugematut kärsitust ja oletas, et ka
tema käsualused võivad liiga tuliselt reageerida
sellele, mida ta ütlema pidi. Nad on laisad, jah, laisad.
Liiga vähe drilli, liiga pikad linnaload, liiga palju
võimalusi pead pilvedesse pista. Kui nad tagasi baasi
jõuavad, võtab ta selles suhtes kindlasti midagi
ette. Kuid astuda tuleb üks samm korraga ja parem mitte
mõeldagi loobumisest.
Kui pooltund möödus, pöördus Valeri
tagasi teiste juurde, vaatas neile pikalt otsa ja sõnas
siis vaikselt: «Aeg on käes. Me oleme selle
lähedal.»
«Eh... mis?»
Nad said ühekorraga püsti, kiiremini kui istmikku
nõelatult. Grupijuht näppis kõhkleval ilmel
oma mokahabet.
«Mul on kindel tunne, et see on juba siinsamas.
Edasi tuleb tegutseda vastavalt instruktsioonidele. Meil on vaja
isikut, kes seda transpordiks. Baasis oletati, et
ülesandeks sobib esmajärjekorras Dmitri. Ma tahan
nüüd teada, kas tema asemel pakub keegi teine ennast
kandjaks.»
Nad vaatasid meest peaaegu et kaastundlikult. Nudipäine
Dmitri sattus RO-gruppi kümmekond aastat tagasi,
kahekümnekaheselt, kui ta oli juba mitu korda tahtlike
süütamiste eest kinni istunud. Sellest ajast
pärinesid ka augud puuduvate esihammaste kohal ning
tigeduspitser tema tõmmul näol. Paras paar
Gennadiga, öeldi mõnikord tagaselja, käivad
koos nagu pikne ja tormipilved... Vahel käitus mees aga
nii, nagu hoiaks mingi lepe teda maailma asjadest hoolimast.
Nüüdki kehitas ta õlgu.
«Võin ka ise. Aga kuidas see käib?»
«Sa kannad seda endas. Ta siseneb ja muutub pärast
seda inaktiivseks. Läheb justkui talveunne, mõistad?
See ei kaalu midagi ega tee sulle midagi.»
«Täitsa nagu puhas õhk?»
Valeri noogutas pead: «Täpselt nii.».
«Kõlab päris oivaliselt,» märkis
Dmitri irooniliselt suud kõverdades.
Grupijuht hõõrus kaela ja vaatas
nõudlikust pilgust mööda. «Kõik
käib tõesti väga lihtsalt. Sa kannad selle
tagasi baasi ilma, et peaksid vahepeal millegi üle
muretsema. Kannad kohale ja pärast seda on sul luba
kasvõi päevapealt erru minna. Saad polkovniku
auastmele vastava pensioni ja nii muudki veel.»
Ta tegi pausi, et viimasele lausele suuremat kaalu anda ning
läks siis jutuga edasi: «Muide, miks ma teilt enne
küsisin -- sama jutt kehtib kõigi kohta. Kui
Dmitri mingil põhjusel hakkama ei saa, võib
üritada keegi teine.»
Mehed raputasid kõhklevalt pead, hoolimata lubatud
kõrgest aukraadist ja «nii muustki veel».
«Jäägu siis sedasi,» otsustas Valeri.
«Ma isiklikult valvan, et kõik toimuks
ettekirjutuste kohaselt. Saage aru, väga tähtis on
meie loomake korralikult baasi toimetada.»
«Saame aru küll. Mis meil ikka vaielda, see on ju
käsk,» laiutas Dmitri käsi. «Läheks
vaid paremini kui Sladkije Tumanõ juures...»
«Seal oli probleem milleski muus,» tõrjus
Valeri. «Valed inimesed ja vale taktika.» Ta tahtnuks
justkui midagi lisada, aga rehmas vaid käega.
«Ükskõik, nagu see enam midagi muudaks. Hakkame
pihta.»
Ta paigutas sõdurid kujuteldava ruudu nurkadesse ning
käskis Dmitri keskele.
«Seisa vabalt, siruta käed enda kõrvale
välja ning pane silmad kinni,» juhendas ta. «Kui
sa oskad lausuda sõnu, mis võiksid aidata, siis
tee seda mõttes. Ta peaks aru saama ja võtma, mida
pakutakse.»
Nad vaikisid. Veelgi hallimast taevast kõrgete
mändide kohal kukkusid harvad piisad, rabistades ülal
üksikute tuulehoogudega võidu ladvaoksi. Oleg tundis
end uimaseks muutuvat ja sulges silmad. Ta aistis vahelduvat
külma ja kuumust ning jälgis kõrvaltvaatajana,
kuidas mõtted rööbastelt maha jooksid.
Hingetõmmetesse sekkus südamelöökide
rütm, kuni viimasest hakkas terve ta keha võppuma.
Siis ta ärkas, mõistes, et Gennadi hoiab teda
õlgadest ja raputab.
«Ennäe lunaatikut, püstijalu jäi
magama,» pilkas ta. Teiste ilmed olid mornimad.
«Ei midagi,» raputas Valeri tema küsivat ilmet
nähes pead. «Sellest polnud kasu. Ma olen kindel, et
tundsin seda enne läheduses, kuid nüüd on
see tunne kadunud.»
«Liigume kontrollpunkti,» pakkus Oleg. Ta tajus
sealsamas, et sõnad tulid välja kuidagi...
veidralt.
Valeri pilgutas arusaamatuses silmi. «Mida sa
ütlesid?»
«Võtame seal baasiga ühendust, ehk on nad
midagi paremat välja mõtelnud. Kõik pole ju
veel kadunud ja kahtlemata on see... on mõttekam kui...
kui suvalises suunas...»
Ta näis väga segaduses olevat, tundes
rääkimise ajal kasvamas toorest iiveldust. Midagi oli
mõtlemises teisiti kui varem. Sõnad polnud
lihtsalt juba peas olemas, vaid need tekkisid miljonite
üksikute mälupiltide kombineerimisel, rafineeriti
välja minevikus toimunu põhjal. «Parem»
polnud lihtsalt abstraktne mõiste, vaid korraga hoopis
see, mida kõik kunagi juhtunud head asjad talle
kokkuvõttes tähendasid. «Kadunud»
filtreeriti läbi kogu kaotus- ja loobumisvalu, mis ta oli
eales läbi elanud.
Nüüd vaatasid kõik teda suuril silmil. Isegi
Dmitril vajus suu lahti. Valeri astus kaks sammu tagasi, sikutas
puusakabuurist püstoli -- ainukese, mis oli neile kaasa
antud -- ja võttis Olegi sihikule.
«Miks sa niimoodi räägid?» küsis ta
külmalt. Eriväelase kõne oli samasugune nagu
selle saadetud laused lõunases unes: ülimalt
kokkusurutud, vankudes seosetuse ja mõistetavuse piiril.
Veel kummalisem, silmavalgeid kattis tal mingi hallikas
niidistik, just nagu veresooned aga samas midagi
võõristust tekitavat. Ta väristas õlgu
ja koheselt tuli ka selginemine. Ta langetas relva ja pani
tagasi kabuuri, tundes ühtaegu kergendust ja
ärevust.
«Meie tagaaetav on hoopis Olegi vastu
võtnud,» nentis ta.
Neli silmapaari uurisid noorukit, nagu peaks tollele kohe
sarved ja saba tekkima.
«Nooguta, kui sa meist aru saad,» pöördus
Valeri ta poole.
Oleg noogutas.
«On su enesetunne normaalne?»
Ta noogutas veel kord ja tunnustas mõttes kaaslaste
külma närvi. Üks asi on staabist antud lubadused,
et kõik toimub ohutult. Teine asi on nende lubaduste
järgiproovimine, seistes mehe kõrval, kelle sisse on
pugenud midagi tornaado ja raevunud mammutikarja
vahepealset.
«Hästi, keerame siis otsa ringi ja läheme
kontrollpunkti Piusa lähistel. Seal puhkame veidi,
kontrollime, et kõik oleks korras ja kõnnime
piirile.»
«Miks me ei võiks kohalikku transporti
kasutada?» nõudis Gennadi. «Jahti pole enam
tarvis pidada, saaksime kiiresti ja kindlalt kohale.»
«Seepärast,» selgitas Valeri, «et meie
käigust ei tohi mingeid jälgi jääda. Keegi
ei tohi kuulda, keegi ei tohi näha. Ei mingeid valepasse,
valeviisasid, vale-ükskõikmida. Märkamatult
tulime üle piiri, sama märkamatult läheme
tagasi.»
«Me riskime sellega, et asi ärkab poole tee peal
üles ja paneb plehku,» ajas Gennadi takka.
«Ah, aitab juba,» heitis Valeri tüdinult.
«Kui sa seda pealekäimist ei lõpeta, siis
riskid siin ainukesena sina, oma isikliku --»
Ta vakatas. Pani siis käed puusa ja vaatas
tõredalt ringi. «Eh, loodrid, alles
näärideks tahate koju jõuda või? Hakkame
liikuma, kähku nüüd.»
***
Nad istusid ühe mahajäetud teivasjaama ees,
jälgides silmanurgast Olegi, kes rohtunud
rööbaste vahel edasi-tagasi kõndis ja
närviliselt suitsu tegi. Valeri tühjendas eemal puu
vastu põit. Gennadi vaatas seda mõtlikult,
näppis kaabuserva, kõhvitses habet ja sõnas:
«Seltsimees grupijuht keeldub jätkuvalt tunnistamast,
et meil pole ühtegi usutavat vastust küsimusele,
kuidas see transportimisel käitub. No mis siis, et
ta inimeses olles rahuneb... mul on ikka tunne, nagu veaksime
kuradima dünamiiti.»
«Mh-mh,» tegi Ruslan igaks juhuks, olles
mõtetega hoopis eemal.
«Tõtt räägid,» kiitis Dmitri
takka. Ta vibutas näppu. «Mina, muide, olen valmis
kihla vedama, et nood ordenitesse kastetud natšalnikud
staabis ei tea asjast tegelikult midagi. Meie võime siin
ju mõelda, et haritud nupumehed pingutasid praeguse
plaaniga, ikkagi kodumaa, teadus, progress! Aga teate, kui keegi
ütleks mulle praegu, et kogu värgi keeras kokku
mõni pohmellis jefreitor, siis ma ei imestaks.
Üldsegi ei imestaks!» Ta mühatas, otsekui oleks
tõepoolest just ühe sellise plaani sisse
sattunud.
Oleg lõpetas suitsu ja hakkas nende poole
kõndima. Ka Valeri sai omadega valmis, sikutas luku kinni
ja astus pükse kohendades ligi.
«Ajate sõbralikult juttu?» päris ta
rõõmsal ilmel, mis teiste tusa juures mõjus
lausa kohatuna. «Tubli-tubli. Oleg on ka kohe siin ja siis
hakkamegi jälle astuma.»
Dmitri sünge nägu võttis kibestunud ilme,
nagu oleks mõni vana haav lahti rebitud. «Miks
kuradi pärast pidi see küll sihukese nolgi
valima?» sisistas ta teistele kuuldavalt. «Kolme
tärniga õlakud va piimalõuale,
ptüi!»
«Sellised jutud jätta!» käskis Valeri
suurema entusiasmita. Ta ei tahtnud välja näidata
samasugust kadedusepiiska kusagil oma hinges. Dmitri oli temast
küll aastat kümme noorem, kuid ikkagi täismees
juba. Oleks silma kinni pigistanud ja lasknud tal au ja kuulsuse
saada, tühja temaga. Aga teised... kutsikad on nad alles,
piimalõuad! Ja noorim neist jõuab peatselt
selleni, mille nimel tema, Valeri, peab pingutama pool oma
elust. Jah, raske oleks praegu mitte kadedust tunda. Ja veel
raskem on hoida rõõmsailmelist maski, kui kusagil
sees midagi nii valusalt närib.
Nad kõndisid mõne aja paralleelselt raudteega,
siis jälle metsas; kõige ees Oleg, tema järel
Valeri, siis Dmitri, siis Gennadi, viimasena Ruslan. Oleg tundis
endas kasvamas mingit arusaamatut ärevust või hirmu,
mida ta ei osanud isegi oma mõtetes sõnastada. See
tunne muutus viimaks nii rõhuvaks, et ta oli sunnitud
peatuma ja maha istuma.
«Mis nüüd siis?» päris Dmitri
ebasõbralikul toonil.
Oleg laiutas käsi. Ta haaras maapinnalt peotäie
ruskeid vahtralehti, sõrmitses neid hajameelselt ja rebis
seejärel väikesteks tükkideks.
«Eks ootame siis, kuni seltsimees ennast kogub,»
pilkas Valeri. Ta oli millegipärast jälle närvis.
Järsult, nii et vihmamantel krudises, viskas ta koti
seljast, istus selle kõrvale ja hakkas taskuid
sigaretipaki järgi kobama. Ruslan järgis ta eeskuju.
Teised kaks vahetasid mõned kiired pilgud ja
peanoogutused ning kõndisid mõnikümmend sammu
edasi, kuuldekaugusest välja.
Esiti nad vaikisid, pannes samuti suitsud ette ning uurides
langenud lehtedega kaetud maapinda või vihmaalti taevast
puude kohal. Kagusuunast kostis saekriuksatusi, ida poolt kerkis
ilmselt mõnest korstnast peenike hõre
suitsusammas.
«Praegu oleks õige aeg tegutseda.»
sõnas Gennadi kaalutlevalt. «On sul mõni
konkreetne plaan valmis mõeldud?»
Dmitri jälgis tähelepanelikult kaaslasi eemal. Kui
ta viimaks vastas, oli ta hääl külm ja vastik
nagu porine sügismets nende ümber.
«Kael murda. Pärast seda, kui oleme teised
kõrvaldanud. Tühiasi seda liha ja luud natuke
väänata; kärvab nii ruttu, et ei saa ise
arugi.»
Gennadi vangutas pead. «Kas maksab ikka kolme vastu
minna? Hea küll, Oleg on lihtne, aga Buda ei meeldi mulle.
Mees nagu karu, vaat' et teeb sulle endale tuule alla. Ja Valja,
kes teab mida tema veel suudab... Ei, seda peab kuidagi teisiti
tegema, mitte nii otseselt! Vaja on segadust, arusaamatust,
tüli, mida iganes häirivat. Selle toel muutub meie
tegutsemine palju lihtsamaks.»
«Suudad sa seda korraldada?»
«Noh, mis seal rasket... küll ma midagi välja
mõtlen.»
Dmitri mõõtis teda umbusklikul pilgul.
«Teist võimalust ei pruugi üldse tulla,
mõistad? Parem ole kuradi kindel, et sa oma trikiga
hakkama saad.»
Gennadi ohkas murelikult. Eelseisev oli küll
vältimatult vajalik, kuid mõte sellest tegi teda
vaheldumisi rahutuks ja masendas. Mitte et tapmine talle
võõras ja vastumeelne olnuks. Väeosas
kästi neil kõigil lakkamatult treenida, et kujundada
oma oskused võimalikult surmavatoovaks. Alguses
õppisid nad väikeste laboriloomade peal, siis
kasutasid hulkuvaid kasse-koeri ning viimaks... viimaks anti
nende käsutusse Smertodrom. Et oleks võimalik
harjutada ka nendega, keda sõjavangi langenutena
või surmamõistetutena ei nimetatud enam
inimesteks. Kuid nüüd oli olukord teistsugune ja
otsusele jõudmine märksa keerulisem.
«Jah,» ütles ta lõpuks vaikselt,
surudes kaabu tihedamini silmile.
«Ladna. Lase käia kohe, kui su meelest
võimalus avaneb, või kui ma niimoodi märku
annan.» Ta tegi sõrmedega veidra žesti
lõua juures. «Küll see juba aru saab, et
tuleb kandjat vahetada. Sladkije Tumanõ juures tegi ta
mürtsu kümne eest, küll ta nüüd kah
omad poisid ära tunneb.» Dmitri vajutas koni
saapaninaga lapikuks, sakutas mantlihõlmu ja noogutas
otsustavalt. «Läki nüüd. Panused on suured
ja võit tuleb vägev.»
Oleg oli end kogunud, saamata ärevusest küll
täiesti lahti. Nad jätkasid teekonda endises rivis,
liikudes mööda kitsast metsasihti. Kõndides
pöördus Oleg alatasa ümber, et Valerilt midagi
tarbetut küsida ja samas heita pilku tolle selja taha, sest
Dmitri ilme tundus kõhedusttekitav. Too, kartes et kandja
juba aimab nende plaane, tegi eelnevalt kokkulepitud žesti.
Hetk hiljem murdusid raja kõrval kaks puud, peletades
pooleldi raagus võradest välja hahkja linnuparve,
mis sööstis tiivavihinal põiki üle
metsasihi. Oleg aga kõndis seisatamise asemel edasi ja
jämedad tüved mürtsatasid tema taga vastu maad.
Valeri seevastu oli peatunud, kuid vales kohas. Üks
okstest rabas teda kukla taha ning murdis tal hetkega
selgroo.
«No neetud!» vandus Dmitri.
Näol letargiast naasnud mehe ilme, keeras Oleg end
ringi. Ta ei mõistnud kohe ja laiad puutüved
varjasid ka osa vaatest -- kuid ta nägi Dmitri
kitsasteks piludeks tõmbunud silmi ning kaht punast veeni
ta otsaesisel tukslemas, mis ähvardasid justkui iga hetk
verepilves lõhkeda. Oleg rabeles seljakoti kanderihmadest
välja ja pani jooksu.
«See asi tuleb korda ajada!» röögatas
Dmitri Gennadile. Too kõhkles hetke, surus siis
pöidla ja väikese sõrme kokku, ajas teised
sõrmed harali ning torkas õhku. Kõik oli
juhtunud nii kiiresti, et vaenupoolte vahele jäänud
Ruslan ei saanud toimuvast arugi. Nüüd tundis ta
otsekui jäist jalahoopi päikesepõimikusse, mis
pani teda lõdvana maha varisema, silmad pahupidi. Just
nõnda, nagu juhtus «harjutusloomadega»
Smertodromil, selle vahega, et kohese surma asemel kaotas
ta vaid mõneks hetkeks teadvuse. Toibudes nägi ta
kaht renegaati juba teispool langenud puid, tormamas järgi
noorukile, kes ilmselt afektiseisundi tõttu ei taibanud
metsasihilt kõrvale põigata. Ta ajas end
ägisedes jalule ning liigutas kätt kuuseokstesse
maetud grupijuhi kohal. Nahast kabuur mantlihõlma all
rebenes ja 7-millimeetrine Makarov hüppas Vologda
mehemüraka avatud peopesale. Salves oli kaheksa padrunit.
Ta vinnastas; toetas vasaku käega paremat, hingas
välja, sihtis ja vajutas neli korda päästikule.
Gennadi seisatas jooksu pealt, tuikudes ja köhides. Ta
vehkis jõuetult kätega, mis võis olla ka
tulutu katse oma jõudu kasutada ja langes siis
põlvili. Veel korraks tardus ta -- ning vajus siis
näoli maha, märja sambla ja kõdunevate
kuuseokaste sisse; ta kaabu kukkus peast ning jäi
põhi ülespidi lebama. Viimase lasu kärgatus oli
aeglaselt vaibumas.
«Ei meeldi mulle selga tulistada, ei meeldi,»
pomises Ruslan Dmitrit sihikule võttes. «Aga
tõprale tõpra mõõduga...»
Oleg põikas laskude peale metsa. Teine renegaat
seisatas ja keeras end ringi.
«Väga hea...» sosistas Ruslan, vajutades taas
päästikule.
Kuul raksatas puusse tükk maad renegaadist vasakul.
Veel kolm korda kõverdus nimetissõrm.
Kolm korda tabasid lasud raiuva heli saatel
kuusetüvesid. Nüüd oli Ruslani kord tigedalt
pomiseda. Samal ajal muutus Dmitri vihavahk õelaks
irvituseks. Ta vedas sõrmedega õhku spiraalja
märgi ja tegi liigutuse, nagu heidaks lassot. Samal hetkel
võtsid puud Ruslani ümber mühinal tuld. Kui ta
viimaks kõrbenud juuste, habeme ja kulmude hinnaga
lõõmavast haardest välja rabeles, polnud
metsasihil enam kedagi. Leegid ja laibad... niipalju siis
märkamatust tegutsemisest. Ta hingas mitu korda
sügavalt sisse-välja, pannes vastu soovile esimese
asjana Dmitrit jälitama hakata. «Eesmärk on
see baasi toimetada, ükskõik mis
hinnaga,» veenas ta ennast pominal, sammudes edasi-tagasi.
«Aga kui kandjaks saab Dmitri, siis võib ta esimese
asjana hoolitseda mu vaigistamise eest. Mina oleks ainuke, kes
teab, mis siin tegelikult toimus.» Ta kõhkles veelgi
rohkem. «Ma võiks ju selle litapoja tapmist
üritada, juhul kui ma talle järgi jõuan. Aga
mis siis, kui katse ebaõnnestub ja mul endal kõri
maha võetakse? Või kui see hakkab
jälle märatsema?» Ruslan raputas eitavalt pead.
Ta kohendas seljakotti, tegi ilmakaared kindlaks ning
sörkis jõudsal tempol metsa, jättes selja taha
kustuvad puud, mis ikka veel paksu halli suitsu välja
ajasid. Ta lootis, et tuletõrjujad trambivad kõik
segi, nii et koerad enam jälgi üles ei
võta.
Ka Oleg jooksis, küll märksa kiiremas tempos,
heites ärevaid pilke üle õla. Ta ei näinud
puude vahelt midagi, kuid kuulis Dmitrit enda taga. Kõik
oli just nagu Smertodromil, kus neid sunniti
retsidivistidega kassi-hiirt mängima. Nemad olid alati
paljakäsi, vastased aga rohkem või vähem
relvastatud. Ta trampis läbi metsa, meenutades pimedaid
ruume, ründeid, taandumisi, petlikke haake, kassisammul
hiilimist. Selgelt äratuntavaid kuulitäkkeid niisketel
seintel. Leeke, kui need pimendatud ruumikompleksis eredalt
lahvatasid. Ja karjeid, mis kajasid mööda pikki
koridore. Enamus RO-lasi suutsid lõpuks kõige
sellisega toime tulla. Välja arvatud olukord, mille jaoks
neid ei treenitud -- üks grupiliige võitlemas teise
vastu. Oleg jooksis, kuni jalad muutusid all tinaseks ning
keeldusid kiiremini liikumast; jooksis, kuni tundis vere maitset
kurgus. Ja jooksis veel. Viimaks lõppes mets otsa ning ta
avastas end sillutamata maanteelt. Edasi tulid ainult
põllud. Ta ei suutnud enam põgeneda, aga midagi
pidi ometi tegema, sest Dmitri sammud olid kogu aeg aga kindlalt
lähenenud. Ta hingas sügavalt sisse-välja,
langetas siis pea ja sirutas kokkupandud peopesadega käed
sirgelt ette. Metsaäärsed puuoksad värisesid nagu
tuulehoos, lahvatades siis järsu praginaga leekidesse. Oleg
liigutas käsi vasakule-paremale, venitades tulefrondi algul
mitmekümne, siis mitmesaja meetri peale laiali.
Kõhus pekslevast valust hoolimata püüdis ta
uuesti jooksma hakata. Ta sai teha mõned lonkavad asted,
kui pidi veidra hääle peale ringi keerama. See oli
igasugusest inimlikkusest vaba möire, millele järgnes
meeletu ragin. Leekivad rondid paiskusid tükkideks ja
laiali, nagu oleks puude keskele granaadikimp heidetud. Viiv
hiljem ilmus Dmitri nagu lummutis -- juuksed
tulepöörises, silmadeks kaks sombust tiiki,
tahmahelbed kleepunud higimärjale näole ja ila
suunurgast nõrgumas. Oleg virutas talle leegihaamriga
otse metsistunud silmade vahele, kuid see libises kõrvale
nagu veetilk vahapaberil. Sealsamas tundis ta, et kerkib
marionetina õhku.
«Dmitri, kuidas sa võid...!?» karjus ta
paanikas. Ta tundis peapööritust, sest sõnade
väljaütlemisel astus see jällegi vahele.
Dmitri tuiutas sõnatult nooruki rabelemist ja liigutas
nagu nähtamatu kraana abil teda leekide poole. Oleg vaatas
ta silmi ja selsamal hetkel mõistis ta kõike --
seda, mis toimus Sladkije Tumanõ juures; miks see
nii kergesti temasse sisenes; miks käitus Dmitri praegu
nii. Kuid teadmisest polnud enam kasu. Oleg oli paigale
jäetud otse leekide kohale. Ta riided süttisid
kuumusest. Ta hakkas karjuma, arvates, et Dmitri kavatseb ta
otse tulle kukutada. Ja tundis siis kõikehõlmavat
iiveldustunnet, mõistes, et ei kavatse...
***
Pika kõhklemise peale otsustas Ruslan lasta asjadel
omasoodu minna ja sörkis seetõttu piiri poole, mitte
Dmitri jälgedes. Kui poiss suudab, rabeleb ta ise
olukorrast välja; kui mitte, rahu tema põrmule. Nad
polnud keegi niivõrd lähedased, et üksteise
pärast pisaraid valada. Kuid mõistatus ei andnud
talle ikkagi rahu. Kuidas on üldse võimalik, et
midagi, mis ainult tapab ja hävitab, muutub
ühtäkki nii taltsaks? Vastus näis olevat kusagil
lähedal. Vaheldumisi mõtles ta põgenevale
Olegile, nende viiesele RO-grupile, Dmitrile ja sellele.
Ta keerutas neid mõtteid üht- ja teistpidi nagu
klaasikilde kaleidoskoobis. Kui piirini oli jäänud
vaevalt paar kilomeetrit, viis ta korraga kõik need asjad
kokku.
Kõige aluseks oli fakt, et seda polnud mitte
üks, vaid kaks. Üks, keda jälitati. Teine, kes
esimest taga ajas. Polnud teada, kui kaua ja kui pika vahemaa
jooksul oli see kestnud, igatahes jõudsid mõlemad
välja Maale. Sladkije Tumanõ juures algas kassi-
hiire mäng, kus üks püüdis metsast
välja pääseda ning teine seda takistada.
Vastupidiselt sõjaväelaste arvamusele polnud neil
kinnihoidmise juures mingit osa. Miks peakski kisklevad hundid
tegema välja sipelgate hammustusest, kui pureluse
käigus enamus rautsikaid nagunii käppade all puruks
muljutakse? Kõigist teooriatest läks täppi
üksainus: et nendel on mingi tõmme RO poole.
Sellal kui sõdurid asjatu põgenemise järel
baasi jõudsid, liikus tõeline tagaajamine algul
Vene ja siis Eesti metsadesse. Siis ilmus kohale ka RO-grupp.
Tagaaetav sai viimaks võimaluse Olegi sisse varju minna.
Jälitajal polnud see enam võimalik ja nii
häälestas ta kogu ülejäänud salga Olegi
vastu ning mõjutas süngema meelelaadiga Dmitrit ja
Gennadit mõrvasid korraldama. Ja praegu on nad tagasi
esimeses ruudus: üks põgeneb Olegi sees, teine
jälitab teda Dmitrina. Jäi vaid selgusetuks, mis
juhtub jälitaja pealejäämisel.
Ruslan surus taamal piirikupitsaid märgates
lõuapärad kokku ja kratsis kõrvetustest
sügelevat kaela. Ettevaatlikult tegi ta kindlaks, et
patrulli pole näha ja hiilis siis üle piiri. See
tehtud, määras ta uuesti enda asukoha ning suundus
kirde poole. Veidi üle kilomeetri sörkis ta kiirel
sammul, kuni jõudis maanteele. Algas lühike sadu. Ta
kõndis, käed taskus ja pea norus, ning vesi nirises
vihmamantli krae vahelt sisse. Ligikaudu tunni aja pärast
jõudis ta kokkulepitud kohta, kus tema üllatuseks
juba ootasid kaks musta värvi «Nivat» ja kaks
tuttavat erariietes ohvitseri. Dmitri nõjatus laisalt
kapotile, tegi suitsu ja sülitas iga kahe mahvi järel.
Ta oli esimene, kes Ruslani tervitas.
«Jõudsid viimaks!» sõnas ta valjult,
ajas end püsti ja embas Ruslani. Too nägi ta silmi,
mille hall võrgustik pulseerivalt hõrenes ja
tihenes, ja võpatas, kuid otsustas renegaadi etendusega
kaasa minna. Ruslan ei imestanud, et Dmitri normaalselt
rääkida sai: oli loomake ju oma saagi tabanud
ja limpsis ilmselt tiigri kombel vurre, vaevumata
võõrustaja tegevusse sekkuma.
«Mäng on läbi,» sosistas renegaat talle
kõrva.
«Viigistasime,» sõnas Ruslan vaikselt
vastu.
«Kuid peavõidu võtsin mina. Ära
kurvasta, vennas... küll saad sinagi ükskord pagunid
ja puhkuse.»
Ta tõmbus eemale, patsutas Ruslani õlale ning
laiutas tehtult kahetseval ilmel käsi, enne kui istus
autosse ja tõmbas ukse paugatades kinni.
«Läki,» käskis teine ohvitser. Ta istus
juhikohale, Ruslan ronis kõrvalistmele ning rataste alt
pori lennutades võtsid mõlemad masinad
paigalt.
«Tublid poisid kõik,» kiitis ohvitser.
«Saitegi hakkama. Staabis ollakse selle üle väga
rõõmsad. Kahju muidugi, et teistega nõnda
läks nagu Dmitri Vassiljevitš kirjeldas. Kuigi ma ikka
ei mõista, kuidas need õnnetused juhtusid.
Väga kahju on nii häid mehi kaotada.»
«Nad hukkusid ülesande täitmisel, seltsimees
vanemleitnant,» ütles Ruslan vaikselt ja vaatas
maastikku, mida hämarus hakkas mustade varjudega
põimima. «Langesid vapralt nagu vene sõdurile
kohane. Au neile selle eest. Sest kes oleks arvanud, et peame
rinda pistma kurjusega...»
september -- detsember 2001
|