Kui sõita Petserist kuskil 18 kilomeetrit Irboska
poole, jääb vasakule poole teed väike
külake, millele on nimeks pandud Pokoldova. Maanteelt seda
näha ei ole, sest vahepeal on veel niit, metsaviirg ja
maaliline org, mille põhjas voolab ojake. Oru serval
lamavad madalad taluhooned, mis oma eakusest hoolimata
meenutavad mõnusaid nukumaju.
Ennevanasti käisin ma üsna sageli Pokoldovas, et
pere ja vanavanematega suvitada. Meie maja asus
teekäänaku juures ning kuulus kunagi vanavanaemale ja
-isale, kui need veel elasid, kuid peale mõne mesipere
polnud seal enam ainsatki hingelist. Terve küla elanikkond
koosnes peaasjalikult vanadest inimestest, kuid neidki oli
masendavalt vähe.
Minu viimasel käigul Pokoldovasse oli sinna ainult
üks inimene elama jäänud, teised olid kõik
kas surnud või mujale elama siirdunud. Loodus oli
sealkandis väga ilus, mistõttu hulkusin vendadega
all orus, kopratammide juures või logeledes niisama
kuskil. Ka eelviimasel päeval olin ma vennaga orus niidul
ja sõitsime ratastega mööda pisikesi teid
ringi. Võis olla juba päris hilja, sest päike
oli metsaviiru taha vajunud, soojendades õrnalt
kõrgeid kuuselatvu. Üksikud linnud proovisid
energiliselt laulda, jäädes siiski ritsikate pidevale
saagimisele alla. Vend avaldas soovi koju minna, kuid mul oli
tekkinud idee külastada enne veel allikat, kust oja alguse
saab. Metsa sees oli lubjakivikoobas, kust vesi pahinal
mööda künkanõlva alla vulises. Kuna ma
olin seal ainult paar korda käinud, arvasin, et oleks
huvitav sinna uuesti minna. Kuid vend oli vastu. ,,Lähme
homme ja vaatame siis. Praegu on juba
hiljavõitu,»seletas ta virila näoga. ,,Eks sa
mine siis koju. Mina sind ei sunni, lähen
üksi,»kostsin ma vastu. Ma ei tahtnud järgmine
päev minna, sest siis oleksime pidanud koju sõitma
ja allika juures käimiseks oleks jäänud väga
vähe aega. Niisiis võtsin ma suuna kitsukesele
metsarajale.
Hiired, mutid ja konnad põgenesid mu eest, kes oma
urgu, kes naadilehtede varju peitu. Tee viis aeglaselt
orukülge pidi üles. Proovisin leida õiget
kohta, kus vasakule keerata ja otse allikani minna. Vesi kohises
päris ligidal, järelikult pidin olema õigel
teel. Hämarduv mets muutus aegamisi hallimaks.
Allikas pidi olema mõnekümne sammu kaugusel
(puude tõttu polnud seda veel näha), kui ma
märkasin veidi paremal eespool midagi heledat liikumas.
Jäin seisma ja vaatasin ainiti sinnapoole. Mõne
meetri kaugusel minu ees seisis pikas valges ürbis naine,
heledad juuksed poolde selga langemas, paljad jalatallad
nõgeste sees. Jäin teda vaatama, sõnagi suust
saamata. Naine hakkas hääletult minema ja ma
järgnesin talle. Ta läks täiesti otse, puud ei
jäänud talle ette ning oksad ja muu metsakõdu
ei teinud tema jalgade all vähimatki häält. Oja
kaldal naine seisatas, naeris heledalt ja siis juhtus midagi
sellist, mida ma siiamaani uskuda ei suuda. Naise keha venis
ääretult pikaks ja peenikeseks, käed ja juuksed
pikenesid ja hargnesid, ning lõpuks seisis minu ees
väliselt täiesti tavaline haavapuu. Nüüd
avastasin ma, et seisin keset vahutavat vett, saapad
märjad. Lubjakivist koobas, kust seda vett järjest
juurde tuli, haigutas siinsamas. Õhtu oli juba päris
hämaraks läinud. Mul hakkas kõhe ja ma
pöördusin tagasi minema. Hetkeks üle õla
vaadates ei leidnud ma enam seda puud, kõik nad paistsid
ühesugustena. Tõsi, üks haab paistis teistest
rohkem õõtsuma, kuid see võis mulle vabalt
ainult tunduda. Jooksin kähku koju ja ei rääkinud
kellelegi juhtunust sõnagi.
Järgmisel päeval sõitsimegi koju. See oli
umbes kolm aastat tagasi ja rohkem pole ma Pokoldovas
käinud. Piiriületamise süsteem muutus ja meil
läks raskeks piiri taga käia. Vanavanemad
müüsid Pokoldova-maja kellelegi maha ja kolisid isegi
Petserist Võrru. Praegu ei ela Pokoldovas enam
ühtegi põliselanikku- eestlast. Meie majal olevat
katus maha võetud ja üldse pidi kogu ümbruskond
selle lühikese ajaga tundmatuseni muutunud olevat. Vaevalt,
et ma kunagi üldse sinna tagasi saan ja ma kahtlen, kas see
juhtum metsas üldse tõsi on. Kuid ma pean
tunnistama, et nii see tõepoolest oli.
|