09.05.2002 |
Andre Kaupmees
Draegmoori raev |
Arvustused |
Seal ta seisis... Tema pilk oli suunatud kaugustesse, nagu
sooviks ta vaadata kaugemale kui silmapiir lubab. Tema tühi
pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ta
oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... tema
pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii
sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe
hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda,
kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist
leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus
hoogu ja lähenes Talle. Kuid isegi raevuka draakoni
lähenemine ei hirmutanud teda... Ta seisis ikka sama
emotsioonitult ja vaatas kaugustesse, isegi kõige
väiksema lihase liigutust ei olnud Tema näol
märgata... ega saanudki tundus nagu ta oleks surnud ja
seisaks vaid krampide tõttu püsti. Kui vaid tema
ninasõõrmetest tuli aega ajalt hingeõhku,
mida väljas valitseva külmaga hästi näha
oli.
Pikeerivas draakonis oli näha raevu. Mida
lähedamale ta lendas seda raevukamaks ta muutus, küll
aga ei teadnud ta isegi, miks ta nii ootamatult marru läks.
Kas võis see olla Tema stoilises rahus või selles,
et Tema pilk lausa puuris draakoni hinge, mis muidu nii kiivalt
salajases hoitakse. Kuid tegelikkuses ta isegi ei mõelnud
draakoni peale... oo ei tema peas liikusi hoopis teised plaanid.
Ta isegi mitte ei vaevunud mõtlema sellistele
pisidetailidele nagu seda oleks iidne draakon. Teades asju mida
mitte keegi teine, peale jumalate, siin ilmas ei tea, oli Ta
masenduses. See tuleb peatada, mõtles ta, kuid
kuidas?
Draakon aina lähenes ja järsku oli vanamees kadunud
ning isegi raevust, mis enne nii tugev oli, ei olnud enam
jälgegi järel. Lohe maandus vaatas ringi, kuid midagi
ei märganud. Tundes maage ja nende veidrusi ei vaevunud
lohe tema otsimisele pühenduma hakata, vaid lendas edasi
oma igapäevaste tegevuste juurde.
Kuid Ta ei olnud kuhugi kadunud Ta oli ikka veel seal samas
kus ta enne seisis. Ei olnud ta millimeetritki paigalt liikunud,
kui lohe teda enam ei näinud. Ta ohkas ja lausus oma
needuse. Tema maagilised sõnad liikusid punaka
sädelusena taeva alla, kus need veidike tantsisklesid ja
lõpuks hajusid. Needus oli lausutud, nüüd tuli
vaid oodata, kuna need neli väljavalitut tulevad Teda
peatama.
Ta teadis, et nad tulevad ja teadis ka, et Ta lõpuks
peatatakse, kuid Ta lootis ikkagi ning jõudes oma
süngesse lossi tagasi lausus ta oma viimase needuse...
Inimkond hävitab end ise, nii olen ma lausunud... ning
istus oma troonile ja jäi ootama. Draegmoor põhja
isand teadis, mis ootab ees ja mitte ainult teda vaid kogu
Aardrumi. Ainuke lootus oli, et tema viimane needus e.
Draegmoori raev täituks... nii ei oleks inimkond igavesti
oma leiutiste ohvriks.
|