02.05.2002 |
Märt Saar
Prints valgel hobusel |
Arvustused |
Tänud Kiisukesele & M.Kassile
Kaks korda nädalas käin väljas, sest siis
vurab tänavale piimamees Harri. Hommikul kell kaheksa,
piimapurk käes, ootame naabrimemmedega tänavanurgal ja
räägime. Ega väga palju uut ja huvitavat polegi
arutada; on ikka need vanad igipõlised jutud, mis
televiisorit vaadates ja raadiot kuulates tekivad.
Räägime intrigeerivatest poliitikameestest,
redus olnud metsavendadest, terrorirünnakutest ja muudest
sarnastest katastroofidest. Mida muud on teha varahommikust
piima oodates? Oskaks ilusa häälega laulda, siis
laulaks. Aga vanast peast ununevad laulusõnad,
jäävad vaid üminad ja peenikesed piiksumised,
nagu mu tütrepoeg ikka ütleb.
Kella kaheksaks oleme memmedega platsis, seisame hanereas,
kõigil piimaraha näpus. Kellel viis, kellel
kümme krooni. Kui pidupäev tulemas, siis olen
kümne krooniga platsis. Vahest tütrepoeg tuleb
külla, siis korraldame pidusid: mina teen pannkooke
moosiga, tema sööb ja räägib kuidas koolis
läheb.
«Postimeest» mul enam ei käi.
Peale taasiseseisvumist paar aastat tellisin, siis läks
leht kallimaks kui piim, ja nägemine muutus kah
häguseks. Pensioniga saab küll maksud makstud ja
hädavajalikud ostud tehtud, kuid uued prillid
jäävad ostmata.
Kui seal Toompeal ka mõni elukogenum istuks, küll
siis ka okullaarid ja «Postimees» ühe tavalise
pensionäri laual oleks. Aga palju neid intelligente seal
ikka on -- rumalamad jäävad kodumaale,
targemad lendavad Ameerika ja Hollandi. Vastavalt isiklikele
vajadustele.
Riigile mõtlevad paljud, riigielanikele vähesed
...
*
«Oh, Maikl, ära jäta mind!»
«Ma pean, sa petsid. Hüvasti Meeri.»
«Oh Maikl.»
«Ma pean...»
Tuba oli väike ja lihtsalt sisustatud. Ülestehtud
voodi ühes seinas, raamaturiiul teises. Keskel, puki peal,
asetses televiisor. Ja kolmejalgsel toolil, mis selle ette
asetatud, istus kõhukas memm, naaldudes
võimalikult ekraani lähedale.
Subtiitrid lõpetasid dialoogi ja igaõhtune
seriaal sai läbi. Televiisor klõpsatas kinni.
Naine tõusis toolilt püsti ning pühkis
kleidiservaga silmanurki, millesse pisikesed pisarad olid
tekkinud. Maikl oli Meeri maha jätnud, seda ei juhtu mitte
iga päev.
Raske sammuga astus pensionieas mammi uksest välja.
Kööki jõudes vajus ta toolile ning
lõikas rindkere najal paar kääru leiba.
Määris neid pool-sulanud võiga ja raputas
rohelise sibulaga üle. Lauakell tiksus monotoonselt, tilk-
tilk haaval kadus olevik minevikku. Mõtlikult
söödi leib lõpuni.
*
Vanamees on juba ammu surnud. Viisteist aastat varsti
möödunud. Jäi teine keskeas põduraks.
Põetasin küll, kuid mis see enam aitab, kui teine
juba niigi haige. Vanamees suri köhides, pisarad silmis.
Selgelt mäletan, kuidas ta järsku vakatas, käed
külmaks muutusid ja mina üksi jäin. Tütar
elas sel ajal veel minuga.
Uut abikaasat ma enda kõrvale ei taha. Eks neil
kõigil ole mõni «kiiks» küljes.
Jaanusel oli, väimehel on, piimamehel on, presidendil
on...
Aga prints valgel hobusel? Kas nemad on olemas?
Usun, et kusagil nad olemas on, sest miks me (naised) muidu
neid ootame. Kedagi täiuslikku, ilusat,
«kiiksudeta» ja valgel ratsul. Kohe päris
valgel.
Kui kuskilt muinasjutumaalt ratsutaks kohale prints valgel
hobusel, küll ma siis temaga kaasa läheksin.
Võtaksin paar salvrätti ja televiisori kaasa.
Ratsutaksime üle aasade ja läbi metsade,
hüppaksime üle hekkide, puhkaksime allikate
ääres ja naudiksime päiksepaistet. Vaatleksime
koos pilvi ja räägiksime ilmaelust. Siis elaksime oma
kuningriigis, kus ma kõrgel tornis lastele riideid
õmbleksin. Mul oleks oma aed, mis punetab roosinuppudest,
oma õukond, ja oma täiuslik abikaasa. Oma prints --
valgel hobusel.
Aga kes mind vaest ikka tahab? Vana ja kortsus nagu ma olen.
Siin linnas küllalt kaunitare, keda printsid ära
võiksid võtta.
Ja pealegi, kes siis väiksele Toomasele pannkooke teeks
ja ta kooliprobleeme mõistaks? Kes oleks talle vanaema
eest kui vanaema ise printsiga minema kappab?
*
Raadio lülitus vooluvõrku. Sahinal otsiti
üles lähim raadiokanal. Magus baritonihääl
laulis:
«Kui roosad nupud su näos
õiele puhkemas on,
siis naeran ja hõiskan ma taas,
et ilus mu printsess siin on...»
Väsinud memme ohe. Klõpsatus -- raadio
vakatas -- vaikus.
Veel üks käär leiba. Veidi võid ja
rohelist sibulapuru.
Akna tagant kostus maantee sumbunud müra.
Mööduva ratta krõbisev veeremine --
ilmselt postiljon sõitis oma tavalist trajektoori.
Punguvatel okstelt kostus linnulaulu. Ületee naabrimaja
aknail helkis päike.
Viimaks tõusis naine püsti, võttis
raadiaparaadi alt mõned rohelised rahatähed, laua
alt kaks kilekotti ja lahkus majast. Suuna võttis
mõnesaja meetri kaugusel asuva kaubakeskuse poole. Sini-
kollane silt kuulutas: «Säästu Market».
*
Ega ma hea meelega poodides ei käi. Vanaduses pureb aeg
liigestesse ja kõndimine läheb aina vaevalisemaks.
Vanasti oli teistmoodi -- nooruses sai kõvasti sporti
tehtud -- isegi võistlustel käisin, kusagil
lauasahtlis on vist isegi üks diplom.
«Marie Põldre saavutas viiesaja meetri jooksus
III koha, ajaga...»
Varem polnud mingeid kaubakeskuseid. Iga kauplus ajas oma
väikest äri. Konkurents ei olnud pankrotistav nagu
praegusel ajal. Kuhugile nurgale kerkib suur Netto ja rodu
väikseid ettevõtteid kaob ümbrusest. Ja siis
nad seal Toompeal imestavad -- miks küll rahvas ei
armasta eestimaist. Eestimaist lihtsalt ei ole.
*
Uksed avanesid automaatselt. Õhus hõljus
värskete puuviljade aroomid. Õunad, pirnid
viinamarjad, kiivid.
Rodu hõbedasi ostukärusid seisid üksteise
otsas. Võtnud ühe neist, asus pensionär seda
lükkama. Nooltega märgistatud värav avanes ja
sulgus. Marie Põldre sõitis kaupade sekka.
Viimaks, kui käru sai poolenisti täis --
see oli ta jaoks terve nädala portsion --
sõitis mammi müügileti ette. Pani
saiapätsi, leiva, konservid, küpsised, jahu, suhkru,
munakorvi, margariinikarbi ning kiletatud kurgi lindile ja
jäi ootele. Eesseisev musta kaabuga härra
lõpetas maksmise. Müüja tervitas formaalselt.
Toidud said oma määratud hinna, pensionär
maksis.
Lahke härra, kes ennist järjekorras ühe koha
võrra ees oli seisnud, ootas lahkel ilmel kuniks ta sai
maksud.
Huvitav, mida ta küll tahab? Miks ta naeratab?
«Tervist. Kas ma võiksin teil aidata
toidukotte tassida? Mis te ikka vaevate ennast; ja mul on niigi
käed tühjad.»
Naine kohmetus -- kust küll selline
viisakus? -- «Kui te just soovite,»
ütles ta ja ulatas kaks toidukotti hallipäisele
härrale.
«Kas siit on pikk maa koduni?»
«Kuidas võtta... kaks-kolmsada meetrit.»
«Sellisel juhul -- aitan teil need koju tassida.
Teil on maja autotee ääres?»
«Jah, aga...»
Selleks ajaks olid nad juba keskuse ustest jõudnud
välja jalutada. Mees suunas võtmekimbu parkla poole
ja vajutas. Justkui tulistas. Kostus piiksumine, valge
Volkswagen pilgutas oranzhe suunatulesid. Härra oli
kõnnakut aeglustanud, ilmselt seepärast et Mariega
ühes sammutempos püsida.
*
Ma ei petaks kunagi Jaanust -- isegi nüüd,
viisteist aastat hiljem, kui ta siit ilmast on lahkunud. Kui
olen kord kedagi lubanud armastada senikaua kuni suren, siis
seda ma ka teen. Jaanusele andsin ma sellise lubaduse.
Ja väike teejoomine ei ole mingi petmine. Kui üks
lesk kutsub mõnd lahket härrat teed jooma, siis ei
maksa teha sellest mingeid järeldusi. Mina pakkusin
Hildridile -- nii ta ütles oma nime olevat
-- kõige tavalisemat pärnaõieteed,
suhkruta. Väike võileib käib asja juurde.
Arvaku siis naabrinaised mida tahes.
Näitasin Hildridile ka elamist: kopitushõngulist
graazhi, sahvrit, magamistuba, külalistetuba ja isegi
ärklikorrust. Talle paistis see kõik huvi
pakkuvat.
Väga meeldis Hildridile Jaanuse vana mõõk,
mille ta kunagi sõjapäevil väljamaa
antiikvariaadist ostnud oli. Selline hõbedase teraga,
peale kriipsutatud midagi võõras keeles,
käepide mustast eebenipuust, kaunistatud hõbedaste
dekoratsioonidega. Aga eks igale mehele meeldi seesugused
vidinad, isegi lapselaps Toomas mängib sellega, kui mind
keelamas pole. Ning kui väimees külla satub, siis
uurib imetlusega seda vanaaegset relva.
Aga Jaanus vaatas kuidagi teistmoodi...
Ta hoidis mõõka põlvedel, paitas
sõrmedega hellalt tera. Vahepeal tõstis imetledes
kõrgele õhku, tegi paar välkkiiret vibutust.
Ise nii vana, aga nii osava käsitsemisega. Ütles, et
on kunagi nooruses tegelenud külmrelvadega.
Hiljemgi külastas ta mind. Vahest käisime koos
poes, siis ei olnud jalavaeva. Pakkusin talle viiekümne
aasta vanustest serviisidest teed, vahel pärnaõie,
teinekord mustsõstra. Aga hiljem veetis ta pool
külastusajast mõõga seltsis. Ei pannud
õieti tähelegi, kui ma teda sööma
kutsusin. Ja peale külaskäiku näis ta kuidagi
nooremana. Viimaks tundus, et tegemist ei ole üldsegi mitte
hallipäise kaabut kandva härraga, mustad juuksesalgud
paistid tal keset halle kiharaid kasvavat.
Küsisin küll, et kas ta siis värvib oma
juukseid. Aga ta ainult naeratas; vaid vähesed kortsud olid
tal. Ju siis oli asi pärnaõietees...
*
Marie Paldre ärkas varem kui tavaliselt. Aken oli
ööseks lahti jäänud ja tuul lehvitas
võidukalt sitskardinaid.
Aga ma ju panin kõik aknad kinni, mõtles
uneuimast virgunud pensionär ja ajas end istuli.
Tuppa oli selgesti kuulda kevadekuulutajate viisijuppe,
maantee sumbunud mürinat ja kardinate tasast lehvimist. Aga
kuidagi tühi tunne oli tal. Kuigi kõik tundus korras
olevat -- magamisriided olid seljas, kortsus tekid
voodil, mööbel olemas, lambipirnid alles. Aga midagi
oli puudu.
Marie ajas end püsti, nühkis valusaid liigeseid ja
pani akna kinni. Vahetas öösärgi villase kleidi
ja särgi vastu ning tegi voodi ülesse. Alles siis
mõistis ta, mis oli valesti.
Voodi kohal, kus tavaliselt oli rippunud
hõbedekoratsioonidega mõõk, oli must kaabu.
Just selline nagu ta mäletas Hildritit kandvat olevat.
Marie võttis seinalt, roostes naga otsast, kaabu,
vaatas seda ja jäi mõttesse.
Või et seda ta siis mult tahtiski. Sellepärast
ta siis külas käiski. Sellepärast ta mul aitaski
poes käia. Kõik ainult ühe tühise
mõõga pärast.
Veel mitu tundi oli Marie sügavas mõtiskelus.
Hajameelselt koristas ta tube, jäi tihti aknast välja
vaatama ning istus laua ääres, ilma et oleks midagi
teinud. Köögilauale, raadio kõrvale, oli ta
jätnud kaabu. Soliidse musta kaabu, mis häälitses
puiselt, kui seda sõrmenukkidega koputada.
Hajameelsus kestis hetkeni, mil hele uksekell tilises.
Ehmunult ärkas Marie üles. Kiire astumisega liikus
ta välisust avama. Peeglist mööda minnes uuris ta
seda lähedalt ja kohendas oma soengut. Siis avas ta
ukse.
Hele kevadviirg lõi tänavalt sisse.
Põõsastesse peitunud tiivulised siristasid
tervitavalt, mõni üksik liblikas otsis ripsutades
nektarit. Soe kevadhõng lõi esikusse.
Uksel seisis väike poiss, blond käharpea, ja
naeratas lõbusalt.
«Vanaema-vanaema kas sa teed mulle pannkooke?»
Vanaema südamelt kadus teatav lootusekiir, mis tal
peeglit vaadeldes oli olnud. Ent see kadunud tunne vahetus
rõõmuga. Rõõmuga, mis ikka vanadel
headel sõpradel on, kui nad taaskohtuvad. Marie naeratas
ja sasis poisi käharpead.
«Muidugi-muidugi, mu väike prints.»
|