|
[ Jutt |
Jutulabor: mai 2002 |
Uued arvustused ]
Õiendus
Tõepoolest on kindel sort pensokaid, kes lobisevad inglilokkidega asjapulgast ja panevad poliitikat paika. Nemad kuuluvad reipa vanainimese klassi, aga julgen väita, et neid reipaid on tublilt 1/5 kogu pensionärkonnast. Paljud ei liigugi nii usinalt, rääkimata veel ekrementidega rahvastepallist. Ei saa üldistada, et kui osa inimesi osaleb agaralt s..aga pildumises, siis teevad seda kõik. Mina kuulun nende õnnelike hulka, kelle tuttavad vanainimesed ei vaata meie igapäevast seepi ja ei räägi astmelisest tulumaksust.. OK liialdan, on küll mõni, aga nad ei ole narkootilised... Sorry, aga pidin seda kirjutama... ja arvustusi risustama.
Ene, loe "Kesknädalat".
Ma ei ole kuulnud ühtki vanainimest nõnda arutlemas, mõtlemas pankrotist ja riigihärradest. Võib-olla ma eksin, aga mu meelest ei ole vana inimese mõttepildis olulist kohta poliitikal ja valgel vewaul... Ta elab oma mäletsustes, mitte unistustes...
Ideena ikka hea. Võibolla loo ulmelisus varjabki end vanainimese unistustes?
Hmm... tubli ikkagi. Ulmest jah, jäi nagu terake puudu. Aga arvestades autori noorust on see siiski märkimisväärne lugu. Mõned näpukad esinesid. Ja veel... loos esinev "portsion" kirjutatakse j-ga: "portsjon." Edu edaspidiseks!
| 30.08.2002 12:54:28 |
Marcus |
Minule igatahes meeldis! Lasin isegi end ära petta jutu uneleval stiilil ning ei osanud sellist lõppu oodata. Jah, loo ulmelisus on kaheldav, kuid puänt oli hea.
| 12.08.2002 11:26:21 |
Indrek |
Mida siin nüüd nagu uut oli? Autorile võis muidugi oluline olla, et kas suudab pensionäri olmepilti kirjeldada. Eluvaatluste sooritamine on positiivne kalduvus, aga kirjanduse jaoks jääb tiba väheks. Tähendab, mina sain puändist aru küll. Mammi hakkas alateadvuse mõjul unelmaid liiga tõsiselt võtma ja lasi end valge Volkswageniga antiigiärikal (?) petta. Aga tõeline prints, see, kes tema ellu valgust ja armastust toob, on muidugi lapselaps. Aga oleks saanud seda palju paremini kirjutada... poeskäigud, maetud mehed, toompead ja seebikad... see kõik on liiga trafaretne. ulmeks võib ju pidada, ehkki mina sellisel punnitamisel mõtet ei näe.
lõpp tuli kuidagi järsku ja arusaamatult.kas on mõtet puändil , millest aru ei saada? kes siis lõpux vanaema juurde tuli...
mõõk...kaabu... ei saanud aru...
ja siis veel mõned kohad, kus ainsusest sa äkitselt mitmus.
lõpp tuli jah kuidagi kiire,nagu autor olex lihtsalt asjaga ühele poole tahtnud saada...
Minu kommentaar jääb selle jutukese kohta õite kõhnaks. Ei oska kuskilt alustadagi. Ma olen alati hinnanud seda, kui autor suudab lugejat koheselt oma teksti tõmmata ning tegevus on võrdses osas kirjeldusega. Kahjuks ei saanud autor sellega minu arust hakkama (ei taha sellega väita, et ise sellega alati hakkama saan) ning ilmselt seetõttu jäi ka kogu lugu minu jaoks selgusetuks kes? miks? ...jne...võibolla on süüdi ka see, et lugesin vaid pealiskaudselt, see omakorda viitab vaid ühele... Samuti meenutas too lugu rohkem fantaasiahõngulisse buketti seatud külajuttu, kui arusaadavat ulmet. Arvan, et sellega jääb veel nii mõnigi nõusse.
| 07.05.2002 12:52:00 |
Veiko |
Algul lugedes tekkis mõte, et miks, miks küll pole see lugu Jutuvaramus? Aga edasi lugedes mõistsin, et toimetus oli talitanud õieti: midagi jäi nagu puudu. Kuigi samas on see lugu tugevam kui nii mõnigi varem Jutuvaramus ilmunud.
| 06.05.2002 10:00:54 |
Kamps |
Juttu lugedes ujus silmade ette mingi Twilight Zone kulunud toonides lugu ja kujutluspilt klappis nukrapoolse tujuga ideaalselt. Ise olen samuti sellise piiripealse ulme/olme austaja ja ei pane pahaks ka südamlikku, iseennastki puudutavat kirjeldust. Soe tunne jäi. Autor arendagu julgelt samasugust liini edasi. Plusspunktid.
Kristjaniga nõus - piiripealne jah. See, et tegu oli võlumõõga ja võluonkliga, jäi ju ainult oletuseks, põhirõhk oli hästikirjeldatud olmel. Samal ajal oli see põnev oletus ja võibolla just see tuttava reaalse maailma oletuslik ja habras kokkupuutumine millegi maagilisega oli üks jutu plussidest.
Lugu ise oli kuidagi inimlikult kaasahaarav ja ehedalt positiivne. Kirjeldada Saar oskab, PVH-s on lisaks ka inimesetunnetust ja mõtet. Way parem kui Sügisöised kukkumised.
Lugu on arvatavasti kõige tugevam neist, millega autor seni on avalikkuse ette ilmunud, kuid ulmelise komponendiga on jah nii nagu ta on... Kui võrrelda Orlau "Hapra imega" näiteks siis on HI igal juhul fantastilisema süzheega, kuid ka selle osas tekkis omal ajal sama küsimus. Arvatavasti asub PVH selle piiri peal, mis eraldab "Algernoni" kui ulmeajakirja sobivat proosat muust proosast.
| 02.05.2002 17:53:12 |
Kalamees |
Ei oskagin nagu kommenteerida.
Ühinen Meelise arvammusega et ulmet seal ei olud. Loodan et autori järgmine jutt on juba ulmelisem. :)
| 02.05.2002 15:39:30 |
Meelis |
Mulle pereväärtuste kõrgelhoidmine üldiselt meeldib – selle koha pealt kiidan :) Tekst oli iseenesest ka suhteliselt ladus, hüpped esimesest isikust kolmandasse vaid häirisid vahel. Oli ka huvitavaid keelendeid (nt intrigeerivad poliitikamehed). Vaid ulmeline moment läks minu jaoks täiesti kaotsi – jutu keskel oli küll üsna kiire ja lühike keerutus, mis võis nüüd ulmeline olla. Aga ma ei saanud sellest kahjuks aru. Kas võis nii olla, et mõõgavaatlejate nimed läksid autoril sassi? Eksin?
|
