Kolonisatsiooni teises etapis jõudis inimkond
Locustale. See oli kuiva kliimaga Maa-tüüpi planeet,
mida asustas karjakasvatajate ja maaharijate rass. Pärast
Locusta hõivamist jäi inimkond paikseks. Pole
ühtegi rahuldavat selgitust juhtunule, kuid fakt on see, et
kolonisatsioon lõppes ootamatult ja inimkond loobus
kosmose edasisest alistamisest.
Mis täpselt Locustal juhtus, jääb arvatavasti
igavesti saladuseks, nagu ka see, mis sai rassist, keda inimkond
Locustal kohtas. Me ei tea, millised nad olid ja kuhu
kadusid.
Nad lihtsalt kadusid ja neist ei jäänud
vähimatki märki. Isegi mitte mälestust...
Suur Terpilaagi Entsüklopeedia
Kuum õhk väreles kõrbe kohal, tuul kandis
laiali punakat tolmu, mis oli kunagi moodustanud silmapiiril
murenevad mäed, ning veeretas traatkõva
põuarohu seemnepusaraid. See madal hõbedane rohi
oli ainus, mis suutis siinsel lagedal ja üksildasel
kiltmaal vastu pidada, miski muu siin ei kasvanud. Ajanud juured
paakunud maa pragudesse, turritas see surmapõlgavalt ka
kõige kuivemates kohtades, otsekui irvitades
lõputu põua üle.
Päike oli madalate harjade taha vajunud ning tuul
tõi tolmust hoolimata päevasesse leitsakusse pisut
värskendust. Varjud tihenesid. Öö tõotas
tuua veidigi leevendust neile, kes siinses jumalast
hüljatud maanurgas oma elupäevi õhtusse
veeretasid.
Jah, siin -- keset seda trööstitut
kõnnumaad -- kössitas asula, mõjudes
eemalt vaadates äraeksinud loomana, kes on tulnud
kõrbesse surema.
Õieti polnud siin midagi, mida asulaks nimetada
-- vaid üks tänava mõõtu
vahekäik majade vahel ja veidi kaugemal rodu hajali
osmikuid, millest osa oli juba sisse langenud. Murdunud labadega
tuuleratas kriiksus roostetanud masti otsas, suurendades veelgi
muljet surevast või juba surnud loomast. Kuid asula
elas.
See oli tõesti olnud suremas, kuid siis leiti uued
karjad. Suured. Metsikud. Keegi ei teadnud, kust need pärit
olid. Keegi ei mäletanud, kust need olid tulnud või
kuidas siia sattunud. Ja ka linn oli vaid paari päevatee
kaugusel. Ja asula ei surnud. See kosus. Osmikuid hakati uuesti
üles ehitama, rajati uued karjaaiad, pikendati koguni asula
«peatänavat».
Ja kõrts, mis kunagi polnud hääbumist
täiel määral tahtnud tunnistada, oli esimene, mis
nüüd uuele elule ärkas. Selle melu kostis
kaugele. Muusika rõkkas, kõlas joobnute naeru,
klaasid ja pudelid kõlisesid. Polnud kahtlust --
asula ei kavatsenudki niipea kusagile kaduda. See oli
näinud paremaid ja halvemaid aegu ning üle elanud
mitmesuguseid asukaid. Nüüd oli ta taas valmis uusi
elanikke vastu võtma.
Johnnie seisatas ja lasi pilgul üle kaugusest paistvate
mägede libiseda. Olid ajad, kui nood olid kõrgemad,
järsemad, teravamad...
Johnniet haaras alati seletamatu kurbus, kui ta mõtles
neile ammu ununenud aegadele. Aegadele, kui planeet oli olnud
noorem, «suurem», seletamatum ja ohtlikum. Aegadele,
mida tähistati mõistega «kolonisatsioon».
Nüüd oli see vaid sõna, kombinatsioon
häälikuid, mida enam ei kasutatud ja mille
tähendustki enam täpselt ei teatud. Kunagi oli see aga
reaalsus, aeg täis uhkust, iseseisvust ja uusi
väljakutseid.. Metsik aeg; karmide meeste karm aeg...
Nüüd oli kõik teisiti. Alla käinud.
Mandunud. Midagi oli juhtunud. Midagi, mis oli ajaloo
hämarustes kaduma läinud. Mingi muutus, hiiliv ja
salalik nagu vari, mis muutis kõik ähmaseks ja
ebaselgeks, moonutas, kustutas, tegi midagi isegi asjade
olemusega...
Ta ei teadnud, mis see oli. Liiga palju minevikku oli
jäädavalt hävinud. Tahtlikult; tahtmatult
-- kes seda enam teab. Vahet polnud. Nad olid unustanud
-- see oli peamine. Nende mälestustes oli
lünk, tervete ajastute pikkune hämarusse mattunud ala.
Aeg, mida ei tahetud või ei suudetud mäletada
-- kolonisatsioon. Huvitav, et sõna ise oli
säilinud. Ilmselt oli see nii tähtis, et hakkas
iseseisvat elu elama, keeldudes unustuse hõlma vajumast.
See oli kaotanud oma esialgse näo ja sisu, kuid
vältinud aegade tolmuks muutumist. See üritas neile
meenutada midagi, mis oli oluline; midagi, mida oleks tulnud
mäletada.
Johnnie jälgis, kuidas ta sammudest üles keerutatud
tolm laisalt maha tagasi langes. Tolm. Kõikjal tolm.
Isegi nende mälestusi kattis tolm, mis ei lasknud
näha, mis selle all peitub. See häiris teda. Ta
kahtlustas, et oli tegelikult ainus, kes selliste asjadega oma
pead vaevas, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta oli alati
pisut teistsugune olnud.
Või... oli hoopis tema endine ja kõik teised
teistsugused? Ta ei teadnud. Kõik oli muutunud; ka nad
ise. Nad polnud enam need, kes olid olnud. Või kelleks
olid end pidanud. Johnnie ei mõistnud isegi täpselt,
mida ta sellega silmas pidas, kuid tal oli tunne, et kunagi oli
kõik teisiti, isegi nimetus, millega nad end nimetasid.
Siis, enne kolonisatsiooni, enne linnu, enne karjasid...
Millegipärast oli ta kindel, et ka karjad olid selle
kõigega kuidagi seotud, kuid küsida polnud enam
kelleltki -- kõik vastused olid jäänud
tolmu alla maetud perioodi, mille nimi oli kolonisatsioon.
Just sellest oli mandumine alguse saanud, vähemalt
Johnniele tundus nii. Igal juhul muutus ta alati kurvaks, kui
sellele mõtles.
Johnnie ohkas ja astus edasi, kuni jõudis Paddy
kõrtsi juurde. Ukse ees seisjad liitusid temaga, kui ta
sisse astus. Ainult üks vana ja krimpsus taat ei liikunud
paigast.
«Hei, vana, kas sa keelt kasta ei taha?»
hõikas Johnnie talle.
«Minu joomapäevad on möödas,»
krigistas too, vaadates oma rahulike selgete silmadega Johnniele
otsa. «Kui inimene on nii vana, kui mina, peab ta hoidma
end viina eest.»
Johnnie naeris nukralt.
«Just vanadele ongi viina vaja, see teeb nad
nooreks!»
Ta astus kõrtsi.
Põrandaid katva niiske saepuru lõhn ning viina
ja õlle tuttav aroom mõjusid ergutavalt. Muusika
mängis.
Ta astus leti juurde ja hõikas:
«Hei, Paddy, anna üks pits!»
«Kuidas edeneb?» päris kõrtsmik higi
pühkides ja lükkas märjukese üle leti
lähemale.
«Jim ja Jack läksid loomi ajama,» kehitas
Johnnie õlgu. «Jäin linnast tulekuga hilja
peale, muidu oleksin isegi kaasa läinud.
Räägitakse, et olevat suur kari.»
«Metsik?»
«Arvata võib,» noogutas Johnnie.
«Teised kõrbesse ei kipu.»
«Siis on kena noosi oodata...»
«Ole mureta, ega sinagi ilma jää,»
irvitas Johnnie. «Kuni sul seda mürki jätkub,
voolab niikuinii pool rahast sinu kukrusse.»
«Tõsi ta on,» naeratas ka kõrtsmik
ning ta lai nägu läks veelgi laiemaks.
Kusagil kriuksus uks. Verandal kostsid sammud.
«Tee oli vist väga tolmune, noormees?»
ütles madal krigisev hääl.
«Jah,» vastas keegi. «Tolmu oli tõesti
rohkem kui vaja. Kas te ei astuks sisse ja jooks midagi? Vihkan
üksinda joomist.»
«Tänan,» vastas teine. «Olen selleks
liiga vana. Saalis on küllalt teisigi mehi.»
Kõnelejaks pidi olema krimpsus vanamees, kes ka ennist
oli keeldunud kõrtsituppa astumast.
Lähenesid rasked sammud, uks avanes ja lävel seisis
Jack.
Ta lasi pilgul ringi käia ja märkas Johnniet.
Noogutanud vaevumärgatavalt, astus ta väsinud
kõnnakul üle saali ja räntsatas Johnnie
kõrvale leti äärde istuma.
«Klaas õlut, Paddy,» sõnas ta
kähinal. «Mu kurk on tolmu täis.»
Paddy kallas talle kannu vahutavat õlut, millest Jack
poole ainsa sõõmuga tühjaks jõi.
«Oled siis tagasi,» konstateeris ta lõpuks
Johnnie poole vaadates.
«Nagu näed,» naeratas Johnnie. «Muide,
mul on ka järgmise partii jaoks ostja välja vaadatud.
Kuidas teil läks? Kas jaht oli tulemuslik?»
«Tulemuslik?» kordas Jack aeglaselt. «Jah,
niipalju kui see puudutab püütud loomade
arvu.»
«Ma ei mõtle arvu. Kas paljud said
püüdmise käigus vigastada?»
«See oli veriseim sigadus, mida ma olen eales
näinud!» vastas Jack tigedalt. «Ma ei taha
meenutadagi, kui palju loomi ma maha lasin, ja kuidas nad
välja nägid. Ma ei tea, kui paljud end läbi
okastraadi murdsid, et siis hiljem kusagil kõrbes
kõngeda.»
«Seda ma kartsin,» ohkas Johnnie löödult.
«Ma ütlesin kohe, et see uus püügimoodus
okastraadiga pole õige asi... Kuidas Jim sellesse
suhtub?»
«Jim?» Jack tõstis pilgu. Ta silmad olid
valu täis. «Jim on surnud, Johnnie. Nad tallasid ta
surnuks, need neetud karvutud elajad! Nad läksid metsikuks,
need kahejalgsed tõprad, ja siis see juhtuski... Ta on
surnud, Johnnie...»
Surnud? Johnnie ei suutnud seda uskuda. Nad olid sünnist
peale koos olnud, tema, Jack ja Jim. Nad olid sõbrad,
keda mitte miski ei saanud lahutada. Ja nüüd korraga
ei ole Jimi enam. Kuidas siis nii?
Ta tundis, et peab välja saama, värske õhu
kätte.
«Pane see minu arvele,» sõnas ta Paddyle ja
tõusis. «Ja ole hea, telli pärg.»
«Saab tehtud,» kinnitas kõrtsmik,
«ära muretse. Mis ma lindile lasen
kirjutada?»
««Igavene mälestus Jim Beam´ile. Jack Daniels
ja Johnnie Walker.»»
Silmad kipitasid.
Kitiinist liigeste naksudes ja valust suiseid kiristades
astus Johnnie kõrtsist välja kargesse
ööõhku. Tähed sirasid.
Johnnie tõmbas tundlad, mille otsas silmad olid,
sisse. Kipitus vähenes veidi.
«Igavene mälestus,» sosistas ta.
«Igavene...»
|