20.04.2002 |
Märt Saar
Sügisöö kukkumised |
Arvustused |
Kuu, tähed, sputnikud ja komeedid --
tänud selle eest, et suudate vaadata
probleeme nii üleolevalt ja helgelt.
Inimlikult lootustandvalt.
Mees lebas kõhuli sügisasfaltil ja uuris
pingsalt maapinda. Tegelikult oli ta kohustatud seda tegema,
kuna ta lihtsalt oli kukkunud -- ilma, et ta seda oleks
tahtnud.
Tumedal maanteel, millel ta parasjagu lebaskles, oli ka paar
üksikut lompi. Kõik nad sirasid tänavalaternate
valguses ja lõid omapärase öise virr-varri.
Mehele pakkus ninaesine lomp enim huvi. Tegemist oli
vereloiguga, mis aina kasvas, tänuks mehe
ninasõõrmeile, kust lakkamatult tilkus midagi
sooja. Olukord pakkus kukkunule huvi -- kahtlemata.
Kuskil eemal, tagahoovis, undas sügistuul. Raagus
puuoksad lõid tontlikke kontuure; mõni vapram koer
ulgus hundilikult. Mees lebas rahulikult edasi ja vaatas aina
suurenevat loiku.
Veri oli paks ja soe, lõi ninna omapärase odoori.
Just see sobiski kõdunevate puulehtede kontrastiks: imal
veri ja teeperves mädanevad sügislehed.
Loigust peegeldus taevane kuukuma ja eredamate tähtede
kauge virvendus. Mehe eluvedelikust peegeldus
kõikehõlmav universum. Omapäraselt
filosoofiline, veidrikult romantilne ja sügisöiselt
õudne, paistis see peegelpilt loigust vaadates.
Viimaks kergitas mees ennast teelt püsti. Nina oli
lõpetanud veritsemise, iilid ragistasid ikka veel raagus
puuokses, ööliblikad ripsutasid tänavalampide
ümber tiibu. Mees võttis mantlihõlmast
salvrätiku ja pühkis punase nina väheke
roosakamaks. Heitnud veel ühe pilgu lombi poole,
jätkas ta öist tänavakõnnakut.
Mõnikümmend meetrit eemale jõudnud,
hakkasid tänavalaternad vilkuma. Valgus sisse, valgus
välja. Viimaks kustusid hoopis. Mees aeglustas
kõnnakut: pimedas oli ohtlik kõndida nagu ta juba
ennist oli kogenud. Kellegi tuhmid sammud kostusid selja taga,
siis võttis maad jälle see vaikus.
Pettekujutelm, mõtles mees ja jätkas ettevaatliku
jalutamist.
Viimaks süttisid lambid uuesti. Mees kiirendas sammu.
Külm tuulepuhang sundis teda mantlihõlmu koomale
võtma. Sügisilm, teadagi.
Varjud pikenesid ja kadusid, kui mees lampidest
möödus. Imelik vaadata, kuidas kellegi keha suudab nii
kiirelt varjudes deformeeruda: algul väike paks
päkapikk, siis pikk ja kiitsakas korvpallur.
Vahepeal tundus nagu kellegi vari oleks lisandunud asfalttee
valgusvihkudele. Mees pani nähtuse jällegi
pettekujutelmade arvele. Pikk tööpäev seljataga,
teadagi.
Siis äkki, kui mees seda kõige vähem oodanud
oli, kukkus ta taas. Ninuli, nagu ennist. Ebameeldiv
üllatus, põlv tuikas valusasti ning lõug
kipitas nagu oleks liivapaberiga paar korda üle
käinud. Kas jälle oli mõni kivi jalge ette
jäänud? Või mees vaevles tasakaaluhäirete
küüsis?
Hakanud end uuesti jalule ajama, leidis ta, et kellegi tume
vari ulatub temani. Keegi oli ta selja taga.
«Kukkusid jälle, või mis?»
Tenor, pisut kriuksuv ja vanaldane.
«Ja-jah,» kobistas kukkunu vastata.
Kusagilt tagantpoolt kerkis äkiline tuulepuhang. Mees
tundis kuidas ööõhk ta juukseid sasib ja
justkui külma veejoaga üle valab. Kõrvalseisev
vari omandas kurjakuulutava välimuse: kiitsakas tegelane,
keep seljas, teravatipuline krae üles tõstetud.
«Su veri on maitsev.»
Mees tardus käpuliseisakus. Mida teadis
võõras vari tema vere maitsest?
«Vabandage, aga..» püüdis mees midagi
vastata.
«Kohe niivõrd maitsev, et maitseks kohe
veel.»
Kuivetu klomp kerkis jalutaja kurku, kuklakarvad kerkisid
püstloodi, laup tõmbus külma higisse.
«Vabandage, aga...»
«Pole midagi, pole midagi.»
Metalne heli, justkui liigendnuga tõmmataks lahti.
Kiitsakas vari hoidis kõrgel, enda kohal, midagi teravat.
Ilmselt nuga, jõudis käpuliolev mees
mõelda.
«Lahtine haav eritab enim verd. Kas teadsid?»
Mees mõtles paaniliselt mida järgmiseks ette
võtta. Hirmust haaratuna, ei suutnud ta end liigahtada,
õud tarretas ta külmale asfaltteele. Mees teadis
sisimas, et tal pole pääsu. Viimset tahtejõudu
kokku võttes, kuiva klompi alla surudes, otsustas ta
vähemalt vaadatagi, kes või mis ta selja taga
on.
«Lahtine haav eritab enim verd...» korrutas
vari.
Vilksamisi nägi mees, kuidas varju käsi langeb,
otse ta suunas. Vähemalt ennem... ennem langemist
jõudis ta näha võõrast.
Võõras oli pikk kõhetu vanamees,
üleni musta riietunud. Keep lehvis saatanlikult ta seljas
ja lõi võrdpildi nahkhiirega. Valge kõrge
krae ulatus kortsuliste põskedeni. Külm
sügistuul sasis ta halle juukseid, loopides juuksesalke
sinna-tänna. Võõra silmad olid eebenmustad ja
vaatasid hingeläbivalt oma ohvri poole. Nina oli terav ja
ulatus suuni...
Ei, ta ei ole vampiir, jõudis ohver mõelda.
Vanamehest Batman?
...suu oli praguline ja raamis musta pimedust. Suu oli
avatud, sealt hingus surma...
«Kas teadsid, et vanast-peast peame leidma uusi
mooduseid elamaks, vastupidamaks? Metalli me üldiselt ei
armasta, aga aeg nõuab oma reforme. Siit ka see nuga. Ja
kas teadsid, et lahtisest haavast ei ole mingit probleemi vere
kätte saamisega? Eriti veel siis, kui sul vanast-peast
hambaid enam pole.»
Kortsuline vanamees naeris, suunurgad tõusid
kõrgele, kuid mustjas tühimik seal huulte vahel
tekitas õõnsa tunde. Hambutu irve.
«Ja ühel vanal vampiiril ei tohiks lutsimisega
probleeme tekkida.»
Hõbedane sähvatus, ilmselt kiire noahoop,
käis silme eest läbi. Külm asfaltee, jäine
tuulepuhang...
...ja soe veri.
|