See pole mingi jutustus.

Kõik sedasorti meenutused algavad tavaliselt tõdemusega, et jutustaja on juba vana. Võivad alata ka kirjutaja esimese selge lapsepõlvemälestusega, millele siis vähimagi häbitundeta erilist tähendust püütakse külge pookida.

Aga nagu juba öeldud, pole käesolev mingi lugu või jutustus. Ma ei pane neid sõnu kuhugi pärgamendilehele kirja ega jutusta neid enda ümber kogunenud seiklusjutuhuvilistele imaginaarsetele poistele. Ma lihtsalt mõtlen nendele oma nooruses aset leidnud traagilistele sündmustele, nii et kõige õigem oleks pidada seda lihtsalt meenutuseks või mälestuseks.

Aga mingi jutustus see pole, neid olen ma oma tüütavalt pika elu jooksul juba niigi ülearu palju pidanud küll kirja panema, küll suusõnal huvilistele ette kandma. Igasugused sündmuste järgnevuse loogikal rajanevad narratiivid on mind surmani ära tüüdanud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda enam tunduvad põhjalikud ja sündmuste toimumise järjekorda austavad ning fikseerivad jutustused üha mõttetumad. Pigem tunduvad mulle olulisemad eredad episoodid ja olulised hetked. Selliste tulevikkumuutvate momentide täpne ja detailne kunstnikusilmaga kujutamine tundub mulle ajaloo seisukohast olulisemgi, kui kõige toimunu täpne ja igav kirjapanek. Kas mul seda arvates ka õigus on, kes seda teab? Mina pole teadlane ega kunstnik, vaid käsitööline.

Rohkemgi veel tundub mulle aga, et veel üht samasugust valedest kubisevat lugu pole maailmale tarvis. Enamik minu kirjapandud tekstidest nimelt võltsib fakte, vaikib ebasoovitavaid sündmusi maha, rõhutab ülemääraselt minu heategijate pisikesi õnnestumisi, kiidab taevani nende harvaesinenud positiivseid iseloomujooni, vaikib maha kõik taunimisväärse ning laimab neid, keda mul on veresidemete ja poliitiliste paratamatuste tõttu tulnud oma vaenlasteks pidada. Ma ei ole selles mõttes midagi haruldast, kõik minusugused kirjutavad täpselt samalaadsete sisemiste ja väljastpoolt tulnud juhiste järgi.

Loomulikult pole kõik minu kirjapandu algusest lõpuni vale ja väljamõeldis. Valdav enamik minu poolt kirjapandust peaks siiski tõde olema. Ja loomulikult pole need valed suured, pigem on tegu detailide, nüansside, rõhuasetustega. Põhijoontes on mu kirjapandu siiski tõde. Aga kes on üldse piisavalt autoriteetne, et tulla ja näidata näpuga: see on vale ja see on tõde? Issand jumal? Temaga on mul oma arve. Mis on üldse tõde ja mis mitte? Mis on päriselt aset leidnud ja mis eksisteerib vaid meie mõtetes fantasmide ja imaginaarsete soovkujutlustena? Kõige selle tõttu, mis minuga mu 14. eluaastal juhtus, on mul täielik õigus nii kummalisi küsimusi esitada. Kumb maailm on tõesem, kas see, mis on pärgamendilehele või papüüruserullile esimesena kirja pandud ja siis ruumipuudusel või muudel ja mitte nii tavalistel põhjustel maha kustutatud, või see, mis sinna siis asemele on kirjutatud? Teadmine, et ka seda mahakustutatud kirja on tegelikult võimalik lugeda, ei ole praegu laialt levinud. Kas muutmise läbi kaob üks maailm samamoodi kui käsikiri, kas muutub ta silmale sama kättesaamatuks, aga säilib tegelikult tulevaste põlvede jaoks?

Tulevased põlved... jah! Oma ameti tõttu olen ma sageli mõtisklenud, kelle jaoks ma neid illumineerijate poolt kauniks tehtud manuskripte kirjutan. Kindlasti mitte oma kaasaegsete jaoks, sest minu maailmas ei ole kirjasõna au sees, minu maailm ei loe. Ei oskagi lugeda. Oskavad vaid need vähesed, kes palvetavad. Need, kes valvavad maailma kirjapandud vaimupärandi üle. Need, kes vanu käsikirju tõlgivad, illumineerivad, kopeerivad, säilitavad. Lisaks vaimulikele oskavad lugeda küll ka vähesed sõdijad, aga neil tõesti vähestel, kes väiksena seda koolitust on saanud, pole päris elus enamasti aega kirjatarkust uurida ning enamasti on nad selle oskuse ka unustanud.

Seega ei pane ma minevikus ja oma kaasajal aset leidnud sündmusi kirja mitte oma kaasaegsete jaoks, vaid tulevaste põlvede tarvis. Kas muudab see fakti, et ma oma heategijate poliitiline tööriist olen ja vaid neile sobilikku kirja panen, kuidagi hullemaks? Kas on sel üldse mingit tähtsust, et ma niimoodi oma ajast väära pildi jätan? Kas ma muudan seda tehes ka ajalugu ennast? Kummast saab päris ajalugu, kas sellest, mis tegelikkuses aset leidis või sellest, mida loevad tulevased põlved minu käsikirjadest ja võibolla oma rumaluses tõeks peavad? Või mis hetkel saab toimunu tõeks, kas toimumise hetkel või pärast selle jäädvustamist, sõnadesse valamist? Kui ma enam-vähemgi vastuseid teaksin, ei esitaks ma neid küsimusi endale juba aastakümneid üha uuesti ja uuesti.

Ja ometigi see, mida ma kõige rohkem sooviksin tulevaste põlvedeni jõudvat, see pole jäädvustatud ühessegi kaunilt illumineeritud manuskripti, mida kiivalt hukkamineva maailma kaose ja hävitustöö eest kaitsevad paksud kloostrimüürid. Ja nagu pilkena kogu mu elutööle ei saa ma seda ka kirja panna. Ma saan seda pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, kui kohev lumi on jumaliku rahuna katnud kogu maastiku alates kaugetest mägedest ja tohutusuurtest kuuskedest kuni kirikute ja kantside katuste ja tornideni ning isegi töötegijate viletsate osmikuteni, oma tornikambris leegitsevate ja susisevate kaminapuude saatel vaid meenutada, ma saan seda vaid mäletada. Aga see mälestus hääbub koos minuga...

Nii et tegu on meenutuse või mälestusega. Või siis pihtimusega, kui soovite. Ometigi on ka mu pihiisa minuga praegu vaid imaginaarsel kujul. Ja kui päris aus olla, ei ole mul vähimatki tarvidust pihtida. Ja ma pole seda juba aastakümneid reaalselt teinud. Küll olen ma sageli kujutlenud, et istun oma armastatud pihiisa vastas, käed tema soojades pihkudes ning tunnistan üles kõike seda, mis mind koormab, kõike seda, mis tundub olevat tehtud valesti, kantuna õelusest, omakasust ja argusest. Ometigi poleks mul kõike seda teha tarvis. Minu elu on ses mõttes olnud tõesti kummaline. Kui ma olin kolmeteistaastane, andis mu isiklik jumalakarjane mulle kõik patud ette andeks. Kuni surmani. Sellise koormaga, uskuge mind, ei ole lihtne elada. Eriti väga vanaks nagu mina. Mitte et mul seda vaja poleks läinud. On, ja kuidas veel. Kuigi mulle kõrgemalt niipalju aastaid ja raudset tervist on antud, on mu elu üsna paradoksaalsel moel olnud äärmiselt verine ja vägivaldne. Lugematu arv kordi olen ma sattunud poliitiliste ja dünastiliste intriigide keskmesse, kui juhuse tahtel on võimalus -- ja paraku ka kohustus -- olukordi ja sündmusi ning ka elusid ja inimsaatusi kujundada minu nõtradesse kätesse usaldatud. Kui kõik su tulevased patud on juba ette andestatud, siis tekitab see tohutult kiusatusi. Kiusatusi mängida inimsaatustega nagu puunukkudega ja seda kõike ühe imaginaarse idee ja eesmärgi nimel. Kõike selle nimel, et maailm saaks kunagi kauges tulevikus paremaks. Kui tihti olen ma pidanud astuma verest libedaks muutunud paleetreppidel, nägema pealt väikeste laste lootusetuid katseid nende tapetud vanemaid ja majakondseid ellu äratada. Kui tihti olen ma pidanud pealt nägema toorest vägivalda ja rüüstamist maanteedel, külades, metsades, kloostrites. Rääkimata näljahädadest ja sellest tulenevast antropofaagiast surnute kallal. Ja kogu see inimsoo hukkaminek selle nimel, et maailm kunagi saaks muutuda paremaks.

Mäletan, kui tihti ja innukalt ma omal ajal noore ja idealistlikuna sel teemal oma jumalakarjasega vaidlesin. Eks just tollal saidki alguse need meie niivõrd erinevaks kujunenud teed, mis paljule plaanitule verise kriipsu peale tõmbasid. Minu pihiisa oli Tusculumi krahvi Albericus III poeg -- Püha Peetruse Patrimooniumi valitseja, Rooma peapiiskop, Jeesuse Kristuse vikaar ning läänekiriku patriarh Tema Pühadus Paavst Benedictus IX. Minu pihiisa ja armastatu.

Üks huvitavamaid selle aja ideesid oli jumalarahu, mis tekkis imperaator Otto II surma ja Otto III kroonimise vahepealsel ajal Gallia provintsides, Burgundias ja Akvitaanias. Huvitav just selle poolest, et püüdis ära keelata rüütliseisusele juba sajandeid omaseid tegevusi. See püüdis suisa muuta rüütlite mõttemaailma. Õhtumaa provintsid, mis olid selle sajandi esimesel poolel pidanud hirmsasti kannatama saratseenide, normannide ja madjarite rüüstamise käes, kosusid oluliselt pärast Lechfeldti lahingut, milles imperaator Otto I Suur oli madjarid puruks löönud. Kosus ka rüütlite seisus, kes ei pidanud enam kaitsma oma vara võõraste rüüstajate eest ja sai jällegi hakata omavahelisi tülisid lahendama. Ning kui Ottode keisririigis oli valitseja autoriteet väga suur, siis Francia kuningriigis ja teistes kristlikes valdustes polnud sealsetel kuningatel oma krahvide ja rüütlite üle mingit võimu. See omakorda suurendas rüütlitevahelisi vaenusi nendel maadel, mille käes kannatasid kõige enam maaharijad ja vagad mungad oma kloostrites, sest isegi need langesid sageli tooreste rüütlite vägivalla ja rüüstamise ohvriks.

Ma ei ole väga kindel selles, milline on mu kõige varajasem mälestus. Ma justkui mäletaks oma kodu, õigemini mäletan ma häguselt seda hämarat kodutunnet, kindlustunnet. Ma mäletan justkui, et see kodu oli pisike, madala laega, pime, kohutavalt haisev, aga samas mõnusalt pehme ja soe koht. Rohkem ei või ma selle kohta kindla peale midagi väita. Hiljem olen ma loomulikult paigutanud selle mosaiiki, lisanud vajalikud elemendid -- üsna ilmsesti oli siis tegu ühe erakordselt viletsa talumehe hurtsikuga, kus lisaks inimestele ka loomad sees elasid. Kas oli sealt pärit mu ema või oli mind pärast sündi teatavatel põhjustel sinna kasvama toimetatud, selle vastu pole ma ausalt öeldes kunagi huvi tundnud.

Minu esimene selge mälupilt pärineb hetkest, kui ma sellest turvalisest kohast igaveseks lahkusin. Hiljem sain ma teada, et see viletsatest onnidest koosnev küla asus kusagil Põhja-Švaabimaal ning et kui mulle sinna järele tuldi, olin ma umbes nelja-aastane. Hiljem siit- sealt pudenenud vihjete põhjal olen ma tuvastanud, et ma võisin ilmselt sündida Issanda Aastal 1019.

See esimene mälupilt ongi mu kodukülast. Ma mäletan, et raskel veovankril seljaga sõidusuunas istudes ja nii tõhusalt riidehilpudesse pakitult, et mul pea võimatu ennast liigutada oli, vaatasin ma üha väiksemaks muutuvat asulat. Kui ma selle peale hiljem tagasi mõelnud olen, pole see esimene mälupilt kunagi paigal püsinud, ilmselt võib selle põhjuseks pidada külmunud pori- ja lumesegusel teel rappuvat vankrit.

Oli talv ning umbkaudu kolmkümmend osmikut asusid võrdlemisi lähestikku -- polnud ka kuhugi eralduda, kui kogukondlik mentaliteet seda lubanud olekski -- küla asus tol hetkel tohutuna tundunud oru põhjas. Vanker, milles mina rappusin, rühkis aga mäest üles. Mäletan, et vaatepilt oli isegi ilus. Küla piiravate mägede nõlvu katsid suured raske lume all lookas kuused, kogu maa oli valge, kui mitte arvestada porisegust tumedat rada, mis viis vankri juurest alla asula juurde, kus üksikud inimesed onnide vahel askeldasid, ise väikesed nagu hiired või oravad. Takkajärgi olen mõelnud, et ilmselt valiti minu äraviimseks varahommikune aeg, mil inimesi veel eriti liikvel polnud, aga kuidas põhjendati minu kadumist koha peal, võin vaid oletada. Selle rappuva talvise pildiga ei seostu mu hinges mingeid tundeid, ei ole mingit otsest kodust lahkumise kurbust ega midagi säärast. On vaid kummaline teadmine, et see on nüüd siis läbi ja algamas on midagi uut.

Ma ei tea tolle küla kohta suurt midagi, ma ei tea, kas ma elasin seal oma emaga ja näiteks tema surm minu äraviimise tingis, ma ei tea, kas ma mängisin seal kohalike lastega või hoiti mind onnis peidus. Õieti tean ma tolle küla kohta vaid umbkaudset asukohta.

Ma ei mäleta kogu järgnenud teekonda üksikasjaliselt, ma ei oska arvata, mitu päeva see kestis, teekonna lõpuosast on mul meeles mingeid üksikuid detaile, mäletan, et mõnda aega ratsutas meie vankri kõrval uhkes rüüs hobune ja selle küljel nägin sama uhkes ja värvikirevas riietuses jalga. Mäletan mingit linna ja kirikutorne, mäletan ka, et mägine maa muutus laugemaks, kuni suured lumised mäetipud sootuks kadusid, aga kõik need mälestused sulavad lõpuks kokku üheks virrvarriks ja milleski päris kindel ma ei ole. Kogu reisist on kristallselgeid mälupilte lisaks kodukülale vaid üks. Ja miskipärast olen ma täiesti kindel, et see pilt pärineb teekonna esimesest päevast.

Ma olin ikka veel seljaga reisisuunas ning me olime uuesti teel mäkke, aga tuttavat metsaga palistatud orgu polnud enam kusagil. Oli hoopis võrdlemisi lage lumine väli, mida kuskil kauguses vist piirasid lumised metsad. Mäkkeviiv tee ei läinud otse, vaid tegi järsu tõusu tõttu rohkelt kurve, seetõttu õnnestuski mul ühel hetkel näha meie sihtpunkti, näha, mis on selle mäe harjal. Mäetipus kõrgus tohutute müüride ja taevassekaduvate tornidega linnus, mille suunas vonkles tume teelint.

Veelgi selgemalt tuleb mu silme ette aga pilt hetkest, kui olime juba linnusemüürini jõudnud ning tee väravani kulges kiviseinaga paralleelselt. Mäletan, et püüdsin end hädiselt oma riidekuhja sees kivimüüri poole pöörata, maakividest taevassekõrguv sein oli üleni lumest härmas ning see kaunis vaatepilt tekitas minus soovi seda ilu puudutada, veenduda, et tegu pole illusiooniga. Aga loomulikult ei ulatunud mu käsi linnusemüürini. Kuid minu hädist liigutust oli märgatud ning seda ilmselt ekslikult küsiva žesti pähe võetud, sest üks hääl (korduvatest katsetest hoolimata ei suuda ma meenutada, kas see kuulus naisterahvale või mehele) teatas mulle:

«Waiblingen.»

Otto III sai Roomlaste keisriks täpselt neliteist aastat pärast oma isa Otto II surma. Paavst Gregorius V poolt, kes Teutooni kuningriigis oli kandnud lihtsalt Bruno nime, maikuus Issanda Aastal 996 kroonitud keiser oli sel ajal viisteist aastat vana. Tema nooruse ajal olid keisririigi asevalitsejaiks naised. Esmalt ta ema Romania printsess ja keiser Otto II lesk Theophania ning selle surma järel ta vanaema, suure Otto I naine, leskkeisrinna, Burgundia Adelheid, kelle abipalve ja salajane abieluettepanek omal ajal Otto I Langobardiasse oligi toonud. Otto III soovis rohkem kui ta isa või vanaisa taastada Roomlaste impeeriumit selle endises hiilguses. Teutoonide kuningriigi käekäigust ta eriti ei hoolinud, tema maailmariigi keskuseks pidi saama Itaalia ja Rooma. Pärast Püha Isa Gregoriuse surma lasi ta Rooma rahval paavstiks valida oma õpetaja, meie aja kõige targema inimese Aurillac'i Gerberti, kes hakkas ennast igati sümboolselt kutsuma Silvesteriks, olles teine sellenimeline Rooma peapiiskop. Esimene Silvester teatavasti oli imperaator Constantinus I Suure ristiisaks.

Järgmised viis-kuus aastat oma noorest elust veetsin ma Teutooni kuningriigi pealinnas Magdeburgis, mis oli juba vanast ajast Saksi hertsogite residentsiks. Ma ei näe mingit põhjust neid aastaid pikemalt meenutada. Ma kasvasin nagu tavaline selles eas poisslaps, jooksin mööda Magdeburgi kuningalossi teenijate ruume ringi, aeg-ajalt pääsesin ka linna jooksma, aga seal oli liiga palju inimesi, kellest ma mitte kedagi ei tundnud, ning kuna ma olin pigem kinnise loomuga ja rääkisin vaid tungival vajadusel, ekslesin ma enamuse aega hea meelega lossis. Keegi minu vastu mingit huvi üles ei näidanud, sõin ja magasin koos teenijatega ning mängisin vahel omavanuste lastega, keda lossis just vähe ei olnud. Ja kindlasti polnud ma tollal veel selles eas, et mind oleks hakanud vaevama mõte, miks mind just sinna oli toodud.

Vahel harva nägin vilksamisi ka Roomlaste keisri Otto III poegi Heinrichit ja Ottot, aga kuna nad olid minust vastavalt 12 ja 7 aastat vanemad ning liikusid peamiselt ringi linnuse teises tiivas, siis kokku me eriti ei puutunud. Ja loomulikult oli ka seisusevahe. Siis ühel hetkel neli-viis aastat pärast minu saabumist Magdeburgi olukord muutus. Ma olin juba veidi varem tähele pannud, et minuvanustele teenijalastele hakati õpetama, kuidas hobuste ja koertega ümber käia ning muid spetsiifilisi oskusi, mida suure linnuse majandamine nõuab. Minu eakaaslased rüütliseisusest, keda ma küll eriti hästi ei teadnud, kadusid aga ükshaaval Magdeburgist. Minu küsimuse peale seletas üks tallimees mulle, et neid saadeti teiste aadlimeeste linnustesse paažiks, nad pidid seal omandama rüütlioskusi ja muud eluks vajalikku. Selle vestluse järel hakkasin ma esimest korda huvi tundma, et mis siis minust peaks tulevikus saama, aga kellelt seda küsida, ei suutnud ma ka välja mõelda. Tallimehelt kindlasti mitte.

Ning siis teatati mulle ühel hommikul, et koos teistega hakkan ma nüüdsest saama koolitarkust. Kes on need «teised» ei jõudnudki ma pärida, umbes tund aega hiljem leidsin ma end koos kümnekonna väga erinevas vanuses poisi ja noormehega kirjatarkuse algtõdesid õppimast. Seal oli 20aastane Saksi Heinrich, kelle ta isa varsti pidi kuulutama enda asemel Teutoonide kuningaks, oli ka ta 14aastane noorem vend Otto ning veel mitu erinevas vanuses noorukit, kelle hulgas ma tundsin ära lossi rohusegaja poja, ühe kokapoisi ning lossikloostri munkade järel papüüruserulle kandnud poisi. Nagu hiljem selgus, oli Roomlaste imperaator Otto III otsustanud luua Magdeburgi lossikloostri juurde valitud noormeeste jaoks kooli, kus esmast kirjatarkust aga ka paljusid muid asju õpetada. Miks mind oli arvatud valitute hulka, ei osanud ma kuidagi välja mõelda, ja kuigi ma olin õppuritest selgelt noorim, osutusin ma enamikus õppeainetes kõige andekamaks.

Ja ma puutusin nüüd lähemalt kokku ka suure keisri poegadega. Heinrich oli veidi kinnisem, apaatsem ja mulle tundus ka, et ta on kuidagi tehtult tõsine, aga selles polnud midagi imelikku, kuna pidi temast ju varsti kuningas saama. Ja loomulikult nullis igasuguse meievahelise suhtluse ära suur vanusevahe. Seevastu ta noorem vend Otto oli aval, lahke, ülimalt liikuv ning naljakas. Aga napilt kuu aega pärast kooli asutamist lahkus Otto Magdeburgist, me saime teada, et oma keisrist isa käsul viidi ta Lõunasse, Vahemere äärde, kust temast tulevikus pidi saama Langobardia kuningas Ottavio. Ka Heinrich ei käinud koolis kaua, ta pidi peagi kuningaks kroonitama ning seejärel ootas teda ka abielu.

Järgnevad kaks aastat keskendusin ma kirjatarkuse, ajaloo, piibli ja muu sarnase tundmaõppimisele, samas oli kummalisel kombel unarusse jäetud üks külg mu harimisest -- ma ei olnud kordagi elus hobuse ega ka eesli seljas ratsutanud ja ma poleks midagi osanud peale hakata mõõgaga. Ja need küsimused vaevasid mind tollal hulga rohkem, kui see, mis minust tulevikus saama pidi. Seda ootamatumalt välk sisse lõi.

Ma võisin olla kümnene, kui mulle ühel hilissuvisel hommikul teatati, et keiser Otto soovib minuga kohtuda ning et selleks tuleb mul minna Ravensburgi.

Ravensburgi linnus Švaabimaa lõunaosas erines Magdeburgi kuningalossist nagu öö ja päev. See oli rajatud alles paarikümne aasta eest ning eelkõige oli see siiski sõjaline tugipunkt ning ajapikku kujunes sellest keiser Otto üks lemmikresidentse Spalato, Ravenna ja Aacheni kõrval. Vestlus Roomlaste imperaatoriga on mul tänini sõnasõnalt meeles. Sama selged mälestused on mul ka teekonnast Ravensburgi, mille ma saatsin mööda eesli seljas (kogu mu saatjaskond ratsutas hobustel) ning seda oma elu esimest ja ilmselt ka pikimat ratsasõitu ei unusta ma ilmselt surmatunnini. Nagu ka seda, et pärast pikka aega istumise, seismise ja kõndimisega probleeme oli.

Imperaator võttis mind vastu pisikeses ja hämaras kambris, mida valgustasid suitsuse leegiga põlevad seintele kinnitatud tõrvikud. Selles väikeses vinguses ruumis, mille kiviseinu katsid ilmselt Hommikumaist päritolu mustrilised vaibad, mõjus keisri isik veelgi imposantsemana. Ta oli pikka kasvu, äärmiselt laiaõlgne, pigem väikese peaga, mida raamis sirge joonega pügatud must juuksesalk. Kui räägiti, et Vahemere ääres kannab keiser toogat ja kuldset loorberipärga, siis nüüd oli ta riietunud lihtsaisse teutooni rõivastesse ning üldse näis, et ta on pigem valmis minema jahiretkele kui keiserlikule vastuvõtule. Esimese asjana nuputasingi välja, et see audients on mitteametlik.

Seisin Maailma Isanda ees ja püüdsin pead pööramata veenduda, kas ruumis veel inimesi on, aga tundus, et mitte. Imperaator istus ja jälgis mind, tema sileda kortsudeta näo ja energiliste liigutuste järgi ei oleks võinud küll arvata, et ta järgmisel aastal viiekümneseks saab.

«Olen kuulnud, et sa olid kirjatarkuses Heinrichist ja Ottost osavam?» Ta rääkis samas teutooni murdes, mida kõneldi ka Magdeburgis.

Noogutasin vaikides, oskamata midagi tarka öelda.

«Mitte eriti jutukas? Ja kelleks sa tahad saada?»

Õlakehitus. Neelatasin, asi hakkas juba totakaks muutuma, järgmiseks küsib ta, ega ma viimati tumm ole.

Järgmine küsimus oli aga hoopis mingi segane mulin, millest ma sõnagi aru ei saanud.

«Misasja?» kraaksatasin.

«Rääkida vähemalt mõistad,» keiser muigas, «aga kreeka keelt on vaja õpetada.»

Värvusin näost punaseks.

«Meie tänase kokkusaamise eesmärgiks on sinu tuleviku kohta üht-teist paika panna. Täpsemalt teha kindlaks, kas sul on minu ettepanekutele arvestatavaid vastuväiteid, ja kui ei ole, mida sul siis veel tarvis õppida on. Sobib?»

Noogutasin, aga keisri näole tekkivat irvitust ennetades ütlesin kohe: «Jah, sobib.»

«Niisiis,» asus imperaator Otto kohe asja juurde, «ma lubasin kunagi sinu emale ja tema haual ka sinu isale, et sa ei pea kunagi puudust kannatama ning et ma teen sinust korraliku inimese, ausa kristlase, kellest meie pühale impeeriumile ja kristlikule kirikule kasu saab tõusma.»

Ma olin üsna pahviks löödud, et omalt poolt midagi öelda.

«Sinu staatuses noormeestest saavad sageli oma suguvõsa või kuningriigi kroonikud. Aga mitte lihtsalt ajalookirjutajad kuskil tolmuses skriptooriumis või tornikambris, vaid ka reaalse poliitika tegijad. Oma kuninga nõuandjad, konfliktide lahendajad. Ja selleks ametiks tuleb õppida. Nii kroonikuks kui nõuandjaks. Paraku pole mul praegu käepärast ühtki inimest, kes mõlemat kunsti valdaks, seetõttu tuleb loota, et salanõuniku rolli õpetab sulle elu. Ja loodame, et mitte väga valusalt.»

Mõttete virr-varr keerles mu peas, kümneid küsimusi tuli korraga pähe. Kes olid mu vanemad? Mis «minu staatuses noormehed»? Mida täpselt õpetab elu ise? Ja nii edasi, aga kokkuvõttes ei saanud ma ühtki neist küsimusist üle huulte. Vahtisin vaid keisrile tummalt otsa. Maailma Isand aga ilmselt ei märganudki mu täielikku hämmingut, vaid jätkas:

«See-eest aga elab ja töötab siinsamas praegu keisririigi põhjaalade parim kroonikakirjutaja Arnulf, kes ise küll meiega seotud ei ole, aga kellele on asjaolusid selgitatud. Nii et kuidas see ettepanek sulle tundub?»

«Ma ei oska ratsutada ega mõõgaga ümber käia,» oli kõik, mis ma endast täielikus segaduses välja suutsin pressida.

Keiser hakkas naerma.

«Seda pole sul eriti ka tarvis osata, kuigi kui järele mõelda, siis võib see kunagi su elu päästa,» imperaator jäi mõttesse, «aga mõõga asemel peaks sulle pigem pistoda käsitsemist õpetama.»

«Elu päästa? Pistoda?» kohmasin ma segaduses.

«Just, mida kõrgemale sa jõuad, seda rohkem saad endale vaenlasi, kes sulle hea meelege pistoda selga torkaks.» Keiser oli tõsisemaks muutunud. «Aga lõplik valik jääb loomulikult sulle. Kas sa tahad Saksi keisrisoo kroonikuks ja salanõunikuks saada?»

«Jah,» vastasin ma sugugi mitte erilisest soovist mingi hertsogi- või keisridünastia nimel pistoda selga saada, vaid lihtsalt seepärast, et mingit mõistlikku alternatiivi mul tol hetkel oma võimaliku tuleviku suhtes ka pähe ei tulnud.

«Siis on hästi, sel juhul jääd sa siia ja Ravensburgi Arnulf hakkab sulle kroonikuametit õpetama. Ja kolme-nelja aasta pärast ehk hakkad sa minu juures Spalatos või Pavias Ottavio õukonnas oma teist ametit õppima. Või tahaksid sa Magdeburgi tagasi minna?»

Raputasin ägedalt pead, nüüd sellele ajale tagasi mõeldes ei meenunud mulle sellest hallist Saksimaa linnast midagi meeldivat, mind ei oodanud seal keegi, see Maailma Isand näis aga olevat esimene inimene, kellele mu tulevik korda läheb.

Ta muigas: «Ka mulle ei meeldi seal külmas Põhjas, ometi jäid mu isa ja vanaisa lõpuni eelkõige nende barbaarsete teutoonide kuningaiks... Aga räägi nüüd, kas sa oled kõik need aastad millestki tõsiselt puudust tundnud? Kuidas sa oma eluga rahul oled? Kui sul midagi vaja on, ükskõik, kui tähtsusetu see asi ka ei tunduks, ütle, ja sa saad selle.»

Pisarad tulid vägisi silma, ma ei osanud seda, millest puudust tundsin kuidagi sõnades väljendada, nii ma siis läbi nutu lörisesingi, et tahaks ratsutama õppida. Keiser Otto tõusis oma toolilt, tuli mu ette ja põlvedele laskudes embas mind.

«Loomulikult õpetatakse sulle ratsutamist. Ma sain juba aru, kui rumal see küsimus oli, minul olid vähemalt ema ja vanaema, sina oled aga pidanud ilma vanemate ja ühegi sõbrata kasvama,» keiser tõusis, ohkas, sasis korraks mu valgeid juukseid ning avas kambriukse. «Ometi ei lähe ka edaspidi kergemaks.»

«Kas... kas te lähete tagasi Dalmaatsiasse?»

«Paraku jah, eelkõige pean ma jumala ees vastust andma püha impeeriumi valitsemise asjus, kõik muu tuleb hiljem. Aga ma teen sinu kohta siin enne kõik korraldused ja paari aasta pärast tuled sa juba ise Itaaliasse.»

Ja enne kui ma oma silmad päris kuivaks sain pühkida, oli keiser läinud. Mõnda aega konutasin ma üksi selles kambris, kus ikka veel püsis midagi, mis meenutas Maailma Isanda hiljutist viibimist selles tagasihoidlikus ruumis. Siis juhatati mind naabertornis asuvasse pisemasse kambrisse, millest pidi saama järgnevaks paariks aastaks mu eluruum. Järgmisel hommikul viidi mind aga kuulsa kroonikakirjutaja Ravensburgi Arnulfi juurde, kellest ma juba Magdeburgis oma õpingute ajal kuulnud olin. Arnulf oli väga vana, umbes 60aastane, kiduravõitu vanamees, kelles ma ka järgnevate aastate jooksul mingit erilist sädet ei suutnud tuvastada. Tegu oli tuima, aga korrektse ajalookirjutajaga, kes oskas oma tohutuid teadmisi suurepäraselt edasi anda, kuid oli muidu lihtsalt igav inimene. Praktiliselt kogu tema aeg, mis minu õpetamisest järele jäi, möödus kroonikaid lugedes, mida ta oli oma elu jooksul Ravensburgi aukartusärataval hulgal kokku kogunud. Kogu minu sealoleku ajal toodi talle igal nädalal paar-kolm uut manuskripti.

Ma õppisin tema käe all kreeka keelt, asusin lugema vanu kroonikaid, lisaks õpetas see Savoiast pärit vana burgund mulle veel Vahemere selles piirkonnas kõneldavat ladina keelest välja kasvanud rahvakeelt, mis kohati suuresti erines, kuid millest juba ladina keele abil põhimõtteliselt aru võis saada. Algteadmisi sain ma ka Gallias ja Langobardias kõneldavatest keeltest.

Ma sain ka oma hobuse ja õppisin vabadel hetkedel Ravensburgi mägises ümbruses ratsutama, pärast paari tundi mõõgaharjutusi loobusin vabatahtlikult sellest mõttetult raskest relvast ja sellest ajast alates olen ma alati vööl tavalisest veidi pikema teraga pistoda kandnud. Paraku osutus aga Ravensburg Magdeburgiga võrreldes täielikuks kolkaks. Linnuses elasid peamiselt sõjasulased, teenijarahvast oli siin vähe ja minuealisi poisse-tüdrukuid praktiliselt polnudki. Kuna ratsutamise ja Arnulfiga peetud vestluste kõrval seal praktiliselt mitte midagi teha polnudki, lugesin väga palju vanu käsikirju, õppisin põhjalikult tundma Õhtumaa ajalugu ja eriti kõige uuemal ajal toimunut. Kui minust pidi saama valitseja nõuandja, siis, tundus mulle, pidid sellised teadmised mulle igal juhul kasuks tulema. Ühel õhtul umbes nädal enne minu ootamatut lahkumist Ravensburgist toimus üks meie tavapärane vestlus Arnulfiga, millest ühte katkendit mäletan väga hästi.

«Arnulf, mille järgi kroonik endale nime saab?»

«Oma elupaiga järgi näiteks. Mina pole ju Ravensburgist pärit, aga enamiku oma töödest olen ma kirja pannud just siin. Samas võib ju kroonik endale nime võtta ka oma kodukoha järgi. Aga sina vist ei tea oma kodukohta, niipalju kui mulle on selgitatud.»

Noogutasin. «Ja mis nime ma peaksin siis endale võtma? Ravensburgi Adrian?»

«Sa oled ju pikemat aega elanud Magdeburgis. Ja nagu ma aru sain, lähed sa mõne aasta pärast ehk Pavia õukonda. Ja kes teab, mis kloostrisse või kantsi sa oma eluõhtul juhtud. Aga ka Magdeburgi Adrian või Pavia Adrian ei kõla ju pahasti.»

Tüüpiline Arnulf, kellele sellised asjad raasugi korda ei läinud. Mina olin siis noor ja sellised tegelikult väheolulised asjad läksid mulle väga korda. Raputasin pead. Ma ei tahtnud saada Magdeburgi Adrianiks.

«Ma vist siiski tean, kust ma pärit olen. Ma arvan, et Waiblingeni Adrian kõlab päris hästi.»

Nädala pärast tõi kuller sõnumi, et Roomlaste keisririigi vasall Burgundia kuningas oli ilma pärijateta surnud ning, et keiser Otto III käsul pidin ma suunduma Paviasse Langobardia kuninga Ottavio IV käsutusse. Võib vist ette kujutada, millisesse ootusärevusse ma selle sõnumi kättesaamisel sattusin. Tundsin end justkui täiskasvanute «päris» maailma ukselävel olevat. Aga samas kõlasid mu kõrvus ka keiser Otto hoiatussõnad inimestest, kes hea meelega mulle pistoda selga lööks.

Rooma keisri tiitlit kandnud frankide ja langobardide kuninga Karli pojapojad jagasid Issanda Aastal 843 Verduni linnas oma vanaisa riigi kolmeks. Kolme aasta eest surnud Karli poja keiser Ludwig Vaga vanim poeg Lothar sai keisritiitli ja lisaks langobardide ning burgundide vanadele maadele ka frankide põhialad Austraasia ja Neustria piiril koos keisririigi pealinna Aacheniga. Vanuselt järgmine Ludwigi poeg Akvitaania kuningas Pippin oli viie aasta eest surnud ning Akvitaanias valitses ta poeg Pippin II. Kolmas poeg Ludwig sai endale impeeriumi idaalad: Saksimaa, enamiku Austraasiast, Tüüringi, Baieri ja Alemannia. Noorim poegadest Karl sai Neustria ja süserääniõiguse Akvitaania kuningriigi üle.

Ma ei unusta kunagi Paviasse jõudmist. Oli 1032. Issanda Aasta novembri algus, ilm oli sel kargel päikeselisel hommikul hilissügiseselt külm, hingeõhk oli selgesti näha, maa oli külmunud, aga must, mulle räägiti, et igal talvel ei tarvitsegi Pavias lund näha. Langobardia kuningas Ottavio IV seisis oma uhkes vammuses vana kuningalossi sisehoovi trepil. Alates sellest hetkest ei suuda ma temast mõelda enam kui Ottost, vaid ikka ja ainult kui Ottaviost. Kuigi ta sünni järgi oli ju saksi verd, siis väljanägemiselt meenutas ta just neid lõunamaalasi. Tal oli oliivipruun jume, süsimustad juuksed, sile nahk ning tema valged hambad lausa särasid ta päikesestpõlenud näos. Kuningas ruttas astmeid vahele jättes trepist alla mulle vastu ning vaevalt olin ma ennast sadulast maha libistanud, kui Ottavio mind süleles.

Võimatu on kirjeldada seda tunnet, mis kuuma lainena läbi mu keha käis. Keegi mäletas mind! Kellelegi valmistas taaskohtumine minuga heameelt!

«Sa oled suureks kasvanud, Adriano!» teatas üheksateistaastane kuningas mind lõbusa pilguga hinnates. Ottavio pani käed mulle õlgadele, «sa ei kujuta ettegi, kui hea meel mul sind näha on!»

Oh kui hästi ma seda ette kujutasin! Ma ei osanud midagi asjalikku öelda, ei teadnud, kuidas ma võin käituda, ja et kas kuninglikku joviaalust on lubatud ka ta alamatele.

«Mul on ka väga hea meel, mu kuningas» vastasin ma häbelikult naeratades ja lootes, et kohalik keel, mida ma õppinud olin, ka enam-vähem korralikult kõlas. Ottavio oli mind just selles keeles kõnetanud.

«Jama!» teatas mu kuningas, «kutsu mind ikka Ottavioks, sina ometi võiksid seda teha, siin ei suuda ma kedagi teist selles niikuinii veenda. Ma vaatan, et Ravensburgi Arnolfo on sind hästi õpetanud.»

Ottavio haaras mul käest ja vedas mind enda järel lossitrepist üles.

«Nii et sa mäletad mind Magdeburgi ajast?» julgesin küsida, kui olime trepist üles jõudnud ja mööda üht heledalt valgustatud võlvkäiku edasi ruttasime.

«Aga loomulikult, kuidas ma saaksingi mitte mäletada. Sind või Enricot. Mitte mingil juhul! Ja meie imperaator,» ta pilgutas mulle lõbusalt silma, «on sinu edusammudest samuti rääkinud, meie suguvõsa väike kroonik!»

Jõudsime keskmise suurusega söögisaali, mille suure laua ääres sõid siin-seal relvakandjad. Nad kõik tõusid meie sisenemisel püsti, aga kuninga käeliigutus sundis neid tagasi oma tegevuse juurde. Ottavio vedas mind laua keskele ja pani enda kõrvale istuma.

«Sa hakkad istuma mu paremal käel, teisel pool istub mu kuninganna,» ta naeratas. Samal hetkel toodi meile ette kerge hommikueine.

«Sa oled abielus?» küsisin imestunult.

«Aga loomulikult, juba üle aasta. Sulle polegi öeldud? Isa valis mulle naiseks Benevento vürsti tütre Bianca, ta on küll minust neli aastat noorem, aga ootab juba meie esimest last.» Ottaviole valmistas selle teate väljaütlemine ilmselgelt uhkust. Ma teadsin, et Teutoonide kuningas Heinrich II oli abielus Franconia hertsogi tütre Agnesega ning et neil oli juba kolm poega sündinud, kes küll kõik üsna haiglased ja viletsa tervisega olid. Fakt, et ka Ottavio oli naisemees valmistas mulle korraga rõõmu ning mingit kadeduse ja kurbuse vahele jäävat tunnet.

Pärast hommikueinet esitleti mulle kuninganna Biancat, kes oli samuti tumedate juustega minust veidi pikem ja hetkel üsna jämeda keskkohaga neiu. Seejärel näitas Ottavio mulle oma kuningalossi; kui olime jõudnud peatorni lahtisele vaateplatvormile, küsis Ottavio mult äkki:

«Kui täpselt sa üldse tead, miks sind just nüüd siia toodi?»

«Keiser Ottavio selgitas mulle omal ajal, et kui ma teadmised kroonikakirjutamisest olen omandanud, siis pean ma õukonnas oma ameti teist poolt õppima. Õppima inimesi jälgima, nende käitumist ette aimama ja selgitama ja... ja ma loodan, et pistodast ei saa mu töövahendit?»

«Sellist plaani minul küll pole, imperaator kinnitas mulle, et sinust peab tulevikus saama minu nõuandja. Ja ei midagi hullemat,» Ottavio muigas.

«Ja mis saab pärijateta Burgundia troonist?» Ma eeldasin üsna õigesti, et see surm oli käivitanud sündmused, mis tasapisi hoogu kogusid.

«Päris nutikas, aga õukondlane peab oskama nii tähtsale teemale ettevaatlikumalt ja umbmäärasema jutuga läheneda. Meie imperaator on andnud Burgundia saatuse otsustada Püha Isa Giovanni XIX kindlatesse kätesse. Eelmise paavsti Benedetto VIII ajal, kes muide oli ta vanem vend, oli Giovanni või ilmaliku nimega Romano Roomas senaatoriks ja konsuliks. Giovanni ja kadunud Benedetto vanim vend on Tuscolo krahv Alberico, kes praegu oma püha venna kõrval Roomat valitseb. Tuscolani suguvõsa on sõprussuhetes mu isaga ning valitseb Roomas õigupoolest tema armust. Seega on üsna selge, et Giovanni annab Burgundia sellele, kellele meie imperaatori sõrm osutab.»

Siit tornitipust oli kogu Pavia linn näha. Vaatasin selle massiivseid müüre ning küsisin: «Ja kellele tema sõrm siis osutab?»

«Üsna kindlalt minule. Isa kavatseb oma impeeriumi keiser Diocletianuse laadis asevalitsejate vahel ära jagada, teisiti pole sellist riiki võimalik juhtida, ütleb ta. Enrico peaks saama lisaks Teutooni aladele ka Lotharingia, minule on määratud Langobardia ja Burgundia. Isa ise jääb valitsema Dalmaatsias ja Kreekas.»

«Ja paavst on vahelüli vaid moe pärast?»

«Just, see on meie imperaatori poolt geniaalne käik, kuna tegelikult võiks ta ise uue Burgundia kuninga määrata, aga tema tõelise rüütlina annab otsuse tegemise püha kiriku kõige autoriteetsema vaimuliku, jumala maapealse asemiku kätte.»

«Ja mis nüüd siis edasi saab?» pärisin nõutult.

«Burgundia pealinnas Arles'is teeb paavst kuu aega pärast jõule oma otsuse teavaks, sinna peaks kogunema kõik võimalikud pretendendid. Ja seal võib üsna palavaks minna. Ka meie läheme sinna.»

Järgnevatel päevadel ei jäänud ma oma kuningast kordagi maha, saatsin teda kõikvõimalikel tseremooniatel, kokkusaamistel tõrksate vasallidega ning seejärel korraldatud uhketel söömaaegadel. Mulle tundus, et millegipärast usaldas Ottavio mind poliitilistes küsimustes rohkem kui kedagi teist. Mina poleks küll usaldanud praktiliselt võõrast poissi, kellega mõne aasta eest paar kuud koos koolis on käidud. Aga ju arvasid keiser ja kuningas, et minu tänulikkus, et nende sugu mind nagu kutsikat teepervelt üles oli korjanud, minu ustavuse tagab. Iseenesest arvasid nad muidugi õigesti.

Ottavio suhtus minusse ka vabal ajal nagu armsasse lähisugulasse ja südamesõpra, mitte nagu poliitilisse salanõunikusse, kes pealegi veel mingit nõu anda ei mõistnud. Me käisime koos ratsutamas ja jõime õhtuti koos veini ning ma kahtlustan, et tema mahitusel sokutati mulle ükskord kaela isegi minust umbes viis aastat vanem teenijatüdruk, kes mind lauast minema aitas, kui ma ühel õhtul liiga julgelt üht kanget veini olin joonud. See naine, nimeks oli tal vist Angelica, aitas mind mu kambrisse ning hakkas mind kiirustades lahti riietama. Ma olin võrdlemisi täis ega suutnud miskit tarka teha ega öelda, mäletan vaid, et tundsin ennast äärmiselt totakalt. Angelica igatahes teadis, mis teha tuleb, ka mina teadsin teoreetiliselt, Magdeburgis olin ma igasugu asju näinud, kuigi ma midagi sellist varem ise teinud polnud. Ravensburgis praktiliselt ühtki ea poolest ligilähedaseltki minuvanust tüdrukut ei olnud, seega olin ma kuni selle hetkeni süütu.

Angelica riietas mind lahti ning teinud sedasama endaga ronis mulle peale, püüdes minu käsi tema rindu masseerima panna. Miskipärast jättis see mind aga täielikult külmaks, mis oli kummaline kõigi nende juttude põhjal, mida veidi vanemad poisid Magdeburgis olid rääkinud. Ma ei tundnud absoluutselt mingit erutust ja nii purjus ma nüüd ka ei olnud! Minus süvenes tunne, et midagi on väga valesti. Ka Angelicale hakkas vist asi kahtlane tunduma, igatahes tõmbas ta mind istuli ning surus mu näo oma jalgevahesse, ilmselt siis heas usus, et see mind üles kütab. Paraku läks vastupidi, sest tema jalgevahest mulle ninna tunginud vanaks läinud kala haisu meenutav lõhn keeras kõik mu kõhus segamini ja enne kui ma millestki aru sain, olin kogu rikkaliku õhtusöögi ja kalli veini välja oksendanud.

Mis edasi juhtus, ma õnneks ei mäleta. Igatahes oli hommikuks kõik koristatud ning Angelicat ma lähimatel päevadel lossis ei näinud. Kui ma teda mõne päeva pärast vilksamisi nägin, ei teinud me kumbki nägu, et teineteist tunneksime. Õnneks ei maininud ka Ottavio seda intsidenti kunagi poole sõnagagi, kuigi ma olen üsna kindel, et ta toimunust teadlik oli.

Novembri keskel tõi kiirkuller Roomast sõnumi, et paavst Johannes XIX oli novembri algul ootamatult surnud. Olime Ottavioga mõlemad üsna nõutud ja ootasime Spalato kullerit, kes saabuski nädal hiljem, olles samas ka Rooma sündmuste osas paremini informeeritud. Pärast vestlust keiserliku kulleriga kutsus Ottavio mind enda juurde ning sõnas:

«Meie imperaator on oma plaane muutnud. Ja seda põhjusel, et Rooma rahvas on endale uue paavsti valinud. Benedetto IX, loomulikult Tuscolani suguvõsast. Loomulikult teab ta üldjoontes, et püsib oma pühal ametikohal vaid senikaua, kuni talitab meie isa juhiste järgi. Ikkagi soovib imperaator, et me mõlemad kohe Rooma suunduksime ja uue kirikuisaga tutvuksime ja talle võimalikult soodsa mulje jätaks. Sinule on isal eriline ülesanne,» Ottavio irvitas ja jätkas: «ta soovib nimelt, et sa uue paavstiga isiklikult sõbraks saaks, see kindlustaks meile soodsa otsuse antud küsimuses, aga oleks kasulik ka sinu edasist karjääri ja kõiki tulevasi arenguid silmas pidades, kuna näib, et see Benedetto IX jääb ametisse aastakümneteks.»

Ma ei saanud millestki aru.

«Kuidas ja miks peaks õnnestuma minul saada sõbraks Rooma paavstiga?! Kas kedagi talle eakohasemat ei leidu?» küsisin üsna õnnetult.

Selle mõtteavalduse peale puhkes Ottavio valju häälega ja üsna ohjeldamatult naerma, paljastades oma helevalged hambad. Kui ta lõpuks jälle rääkida sai, ütles Langobardia kuningas:

«Kedagi eakohasemat on antud olukorras raske leida. Tuscolo krahv Alberico lasi roomlastel uueks paavstiks valida oma kaheteistaastase poja Teofilatto. Saad sa aru, Adriano, uus paavst on sinust aasta noorem!»

Ning pärast hetkelist pausi lisas ta: «Ja minu saamine Burgundia kuningaks sõltub nüüd mingil määral ka minu uuest nõuandjast.»

Meie Õnnistegija sünnist polnud veel möödunud tuhandet aastatki, kui Püha Peetruse Patrimooniumi valitsemine täiesti kõlbmatute inimeste kätte anti. Kui ristirahvas oli hukka minemas, siis näis, et kristliku maailma pea näitab isiklikult ette, kui sügavale pattu on võimalik langeda. Rooma peapiiskopiks said neil sajandeil ilma kirikliku kasvatuseta ilmalikud aadlimehed, kellega manipuleerisid Rooma linna vägevad patriitsid. Paavstid pidasid armukesi ja muutsid Lateraani palee sageli Rooma linna suurimaks lõbumajaks...

Me jõudsime Rooma teise jõulupüha piduliku missa ajaks, mida viis läbi Tema Pühadus Paavst Benedictus IX isiklikult. Püha Peetruse kirik oli roomlasi ja kaugemalt tulnud palverändureid puupüsti täis, aga Ottavio ja mina trügisime sellest hoolimata ettepoole. Jõudsime esiritta just missa lõpuks. Sel hetkel nägingi ma esimest korda elus Rooma paavsti. Ja just seda paavsti. Benedictus IX oli riietatud valgesse kuldääristustega rüüsse ning ta kandis ka kõrget tiaarat. Kui paavst püsti aidati ning ta kirikust lahkumisel korraks näo rahva poole pööras, nägin, et ta oli erakordselt ilusa näoga minust ehk veidi lühem poiss. Minust käis läbi mingi kummaline värin. Instinktiivselt vaatasin kohe enda ümber, et näha kas nii ebareaalne vaatepilt nagu lapspaavst ka teistes hämmingut tekitab, aga näis, et roomlased on oma hingekarjasega igati rahul. Vaatasin tagasi paavsti poole, miskipärast oli ta kõndides kuidagi ebakindel ning ta silmavaade oli üsna hägune. Kui esimest sai raske tiaara süüks panna, siis teist kindlasti mitte.

Kui paavst kirikust lahkumiseks meist möödus, tungis mulle ninna kole alkoholihais, hiljem sain ma teada, et Benedictus IX oli selleks ajaks juba rohkem kui ööpäeva järjest pidutsenud ja joonud.

Paavsti kantselei asjaajaja sõnul pidi meie vastuvõtt toimuma järgmise päeva hommikul Lateraani palees, aga juhtus nii, et kui me hommikul paleesse jõudsime teatas kimbatuses olev kantseleiametnik, et vastuvõtt jääb Püha Isa haigestumise tõttu ära. Kuna nii Ottavio kui mina mõistsime, mislaadi haigus see on, tekkis kuningal mõte, et tuleks eraviisiliselt paavsti juurde pääsemiseks kasutada inimesi paavstikantseleist, kes said raha ka Pavia kuningakassast. Ottavio arvas, et on parem, kui ma üksi paavsti ruumidesse hiilin ja nii leidsingi ma ennast teise jõulupüha ennelõunal hiilimas mööda salakäiku paavsti ruumide poole.

Heledast kivist seinu katsid saratseeni päritolu vaibad vaheldumisi Tusculumi krahvisoo vappide ja relvadega. Lõpuks jõudsin juhatusi meeles pidades vaibaga eraldatud ukseava juurde, mille taga pidi algama paavsti puhkeruum. Kuna seest kostus kummalisi hääli, piilusin ettevaatlikult vaibanurka üles tõstes sisse. Ruumis oli kümmekond inimest.

See «ruum» oli tegelikult paras väike saal. Heleda marmoriga kaetud seintel veiklesid kesktalvise hommikupäikese kiired, märkasin, et saalil oli tõesti palju aknaid, mis ühele tumedate toonide ja väheste ning väikeste akendega harjunud põhjamaalasele kuidagi paljastav tundus. Saalis oli ilma silmatorkava süsteemita laialipillutatud mitmeid madalaid magamisasemeid, riideid vedeles siin-seal, justkui oleks need kiiruga seljast kistud.

Tasaste oiete ja ähkimise saatel harrastas see seltskond tegevust, mida ma siiani olin harjunud äärmiselt ebamoraalseks ja jumalavallatuks pidama. Need nooremapoolsed inimesed olid saali põrandal ja magamisasemeil enamasti paarikaupa ametis asjaga, millest minu ajal avalikult ei räägita, kuigi nagu ma hiljem vend Gianfrancolt kuulsin... aga ei ole mõtet ette rutata, mõtlemise ja meenutamise lõbu kaob ära, kui mõte sihitult edasi-tagasi visklema hakkab, kõige naudingurikkam on siiski mõtelda sündmuste peale järjekorras, vähemalt on nii minu puhul.

Enamik ruumisolijaid tundusid olevat mõned aastad minust vanemad, seal oli nii noormehi kui neiusid, loomulikult. Suurem osa neist ei kandnud üll ühtki riideeset. Ometi olin ma selleks ajaks maailma mitmepalgelisusest juba sedavõrd aru saanud ja sellega harjunud, et ma väga üllatunud polnudki, mingil määral loomulikult olin, aga rohkem tegi see vaatepilt mulle nalja. Kui juba paavstilossis midagi sellist toimub, pole ime, miks nii paljud viimase paarikümne aasta kroonikatest hukatusest ja veeuputusest räägivad.

Minu irvituseks kõverdunud suu vajus aga täielikus hämmingus lahti, kui ma ühes noormehes paavst Benedetto IX enese ära tundsin. Minu üllatuse tegelik põhjus võis aga olla hoopis tõigas, et Benedetto oli loomaasendis vahekorras ühe mustajuukselise ja üsna tuttava näoga poisiga. Nojah, muidugi, kuigi poiss oli all ja paavst peal, tundsin ma temas ära ühe kooripoisi, keda missa ajal Püha Peetruses näinud olin. Kummalisel kombel ei tundunud nende vahekord kuidagi eemaletõukav või jälestusväärne, nagu meie püha usk on püüdnud õpetada. Pigem tundus see huvitav ning minu kehast käis soojalaine läbi.

Kuna sellises olukorras oli ruumisisenemine täiesti mõeldamatu, jäin oma mugavasse peidupaika ootama. Kuna seltskond üsna ilmselt ka purjus oli, siis polnud ime, et nende jõud rauges ning nad vaikselt une ja oimetuse vahelisse tardumusse langesid. Ootasin igaks juhuks veel veidi aega ning sisenesin siis hiirvaikselt. Olin ühest Arnulfi tohutust arhiivist pärit papüüruserullilt lugenud, kuidas valitsejate nõunikud sageli ka nende salamõrtsukatena peavad töötama, ning tahtsingi nüüd põnevuse pärast proovida, kas mul õnnestub seal nii vaikselt liikuda, et keegi üles ei ärka. Ja nii ma seal siis keskpäevaste Rooma päikesekiirte käes luurasingi ning inimesi ja ümbrust silmas pidasin. Saalist läksid mitmes suunas koridorid, mõnedesse sissepääs kaetud vaibaga, mõnedesse mitte. Uurisin tasahilju neid koridore ning avastasin, et üks vaibaga eraldatud võlvkäik viis pisikesse magamisruumi, mida, nagu laialipillatud riiete järgi arvata võis, kasutas ilmselt paavst ise.

Mu peas hakkas tekkima mingi hämaravõitu ja mitte eriti selgepiiriline plaan, igatahes läksin ma tagasi saali, võtsin paavstil õrnalt õlgade alt kinni ning hakkasin teda mööda põrandat tema eraruumi poole vedama. Magajatest ei reageerinud kergele lohistamishelile keegi, vaid Benedetto ise pomises midagi läbi une. Kuigi tema pomin oli Rooma dialektis, leidsin ma oma rõõmuks, et see Pavias kõneldavast palju ei erinegi. Lõppeks oli mul ju ülesanne täita: saada sõbraks selle poisiga, Rooma paavstiga.

Ma vedasin ta magamisruumi ning tõstsin kuidagi voodisse ja kuna ta oli ihualasti, siis tõmbasin ka mingi õhukesest riidest lina talle peale. Hoolimata talvisest ajast, oli siin palees üllatavalt soe. Mul oli plaanis jääda siia selle ilusa poisi und valvama ja ootama, millal ta ärkab. Ja nii ootasin ma seal kokku õhtuni.

Minu pika ja ebatraditsioonilise vigiili algusest võis olla möödas paar tundi, kui kuulsin saalis mingit häält ning hiilisin vaikselt vaiba taha vaatama. Põrand ja magamisasemed olid endiselt täis poolpaljaid noormehi ja neide, kes oma sügavat veiniuima välja magasid. Nende vahel hiilis ringi aga üks erakordselt kummaline kuju. Üleni musta azagouki sametisse riietunud kiitsakas punaste juustega ning kummalisse grimassi moondunud näoga kogu kummardus järgemööda kõigi magajate kohale, vangutas teatraalselt pead, immiteeris vahel liigutusi, mida need magajad paari tunni eest olid sooritanud ning naeris võikal häälel, mis ilmselt oligi paavsti magamiskambrisse kostunud. Kondiste sõrmede vahel mudis ta väikest vilepilli, mille ta mõneks hetkeks huultele tõstis, et sellest ühe või kaks kummalist nooti kuuldavale tuua.

Jälgisin teda ilmselt just selliseks otstarbeks vaipa tehtud august. Järsku too õuduse kehastus võpatas ning pööras oma saatanliku näo otse minu suunas, tardusin paigale. Mõistus ütles, et ta ei saa mind näha ega mingil muul moel mu olemasolust teadlik olla. Ometigi võin vanduda, et ta liigutas justkui hoiatades minu suunas oma kondist nimetissõrme ning, pöördudes siis välkkiirelt paavstiga vahekorras olnud kooripoisi kohale, tõstis vilepilli suule ning tegi justkui puhumisliigutuse. Noot tuli aga seekord välja hoopis iselaadne. Magav kooripoiss võpatas unes, ta keha värises ning jäi siis lebama. Salapärane vilepillipuhuja aga vaatas võidurõõmsa näoga minu poole ning jooksis siis saalist välja. Ootasin igaks juhuks veidi aega ning läksin siis kooripoissi uurima. Ta lebas külili, suu lahti, näol valugrimass ning ta kaelast paistis kuklapoolel välja väike imepeenike ora. Võpatasin ja kuulsin siis kuskilt kaugusest sedasama võigast naeru, mis oli hetke eest kõlanud siin saalis.

Ruttasin tagasi paavsti magamiskambrisse, teadmata, mida selles palees toimuvatest veidratest sündmustest arvata. Ja niimoodi ma seal oma segaste tunnete ja mõtetega istusin ning valvasin Jeesuse Kristuse vikaari und. Mõtlesin ka selle peale, mida ma enne saalis näinud olin. Mõtlesin ka selle peale, mis oli minu ja Angelica vahel toimunud. Kuna keiser Otto käsul oli Arnulf mulle kreeka keelt õpetanud, teadsin ma paari loetud manuskripti põhjal väga hästi, mida tähistatakse sõnaga «paiderastia» -- poistearmastust. Teadsin ka, et paganlikus Kreekas oli see ühiskonna poolt igati lubatud. Ning kuigi Moosese raamatud keelasid omasooliste ühteheitmise, oli seda Rooma allakäigule järgnenud sajandeil ikka ette tulnud. Mõnel pool, eriti Vahemeremaades suhtuti sellistesse inimestesse üsna ükskõikselt, põhjas aga keelasid vanad germaani barbarite seadused sellise suhte kompromissitult ära.

Aga et mina võiksin olla selline, keda tüdrukute asemel huvitavad poisid, see polnud mulle varem pähe tulnud. Igatahes ei tundnud ma selle mõtte ees mingit jälestust või vastikust. Ma vaatasin minu ees magavat paavsti. Benedetto oli kergelt lokkis kuldpruunide lühikeste juustega, tema nahk oli kastanpruunikalt tõmmu, ma võtsin talt ettevaatlikult lina pealt ning vaatasin teda. Ta käsivarred, jalad ja rind olid karvadeta. Kogusin tükk aega julgust ning lõpuks libistasin oma sõrmeotstega üle ta käsivarre, tundsin otsekui välgutabamust ning mõnutunnet, millist kunagi varem polnud kogenud. Kogusin end veel ja libistasin peopesaga üle magaja rinna, siis viisin käe alla kõhule, kogu mu keha surises magusalt, ma tundsin ennast kohutavalt hästi... kuni voodipeatsist kostus:

«Mis? Mida?»

Võpatasin ning tõmbasin hirmunult käe tagasi. Rooma paavst ajas ennast voodis istukile, seda tehes mänglesid kõhu- ja rinnalihased ta kastanpruuni naha all nii, et pidin seda nähes peast ogaraks minema. Näis, et Kristuse ülemkarjane oli end täiesti välja maganud. Haarasin ta käe ja suudlesin seda.

«Kes sa oled?» küsis paavst kesk-Itaalia dialektis.

«Adriano Waiblingenist, Teie Pühadus, Langobardia kuninga Ottavio kroonik ja nõuandja,» vuristasin oma Pavia hääldusega.

«Võid mind nimepidi kutsuda, tiitlid on nondele lollidele,» sõnas paavst.

«Mis nime pidi? Benedetto või Teofilatto?»

«Benedetto. Lõppeks valisin ma selle nime endale ise, kui mind paavstiks karjuti. Kuidas sa siia sattusid?»

«Ma tulin... sind otsima, minu kuningas soovis, et me vestleksime Burgun...»

«Poliitika on igav,» teatas Benedetto, «nagu ka kirikuasjad, nagunii olen ma vaid nukk, keda mu isa nööridest tõmbab. Aga sellest olen ma aru saanud, et mida vähem neisse asjadesse oma nina toppida, seda rohkem elupäevi jumal annab,» ta tegi grimassi, aga lõi instinktiivselt risti ette, «ja mida sa siin enne üldse tegemas olid...?»

Värvusin näost punaseks.

«Ei miskit erili...»

«Milleks häbeneda, kui see meile mõlemale meeldib...,» seda öelnud võttis Benedetto mu käe, viis selle tagasi enda rinnale, tundsin, kuidas ta rinnanibu kõvaks muutus. Tema soe ja jumalikult sile nahk ajas mind hulluks. Benedetto tõstis oma jalad üle voodiserva ning tõmbas mind ligemale. Ta hakkas mind lahti riietama, kui ta sellega valmis oli saanud panin oma käed ta reitele ning nihkusin lähemale. Võtsin kätega ta tagumikust kinni ning surusin oma hõõguva näo ta kõhu vastu, oma rinna vastas tundsin ta jäigastunud suguelundit...

Üsna võimatu on seda tunnet, seda mälestust kirjeldada. Võib ju füüsilist tegevust kirjeldada, ja ma valetaksin, kui väidaks, et see meeldiv ei olnud või et ma seda nüüd, aastakümneid hiljem pisimateski detailides ei mäletaks. Muidugi mäletan: kui mitmeid kordi olen ma ennast tagasi mõelnud sellesse süütusse ja puhtasse noorusaega, kui me vaid oma lõbuks elasime ja meie valikud tegelikult siiski nii lihtsad olid... Aga puhtalt füüsilise lõbu kirjeldamine ei annaks asjast õiget pilti, see ei annaks mingit ettekujutust selle tunde suurusest ja sügavusest. See, mis Benedetto ja minu vahel juhtus, oli armastus esimesest silmapilgust. Ja samas oli see armastus surmani. Surm muidugi hakkas seda armastust igal sammul märgistama. Alustades kasvõi tollest nimetust kooripoisist.

Kui me pärast seda kirglikku ühteheitmist higiste ja õnnelikena voodis lebasime, olin ma kuidagi eriti kindel, et ka Benedetto jaoks oli see midagi teistsugust, mitte nagu kooripoisid tema orgiatel. Nagu hiljem selgus, osutus mu tunne õigeks. Kuigi see oli nii kirjeldamatult mõnus, jäid varasema õpetuse poolt sisseharjutatud mõttemallid mind veidi painama.

«Benedetto,» ma panin oma higise käe tema kõhule, «see, mida me tegime, on ju Püha Kiriku järgi patt?»

«Jah, aga see kirik on noorem kui inimsugu. Ja see tegevus on inimsoole täpselt sama loomulik kui mehe ja naise ühteheitmine. Kui meile naisterahvaga olla ei meeldi, kas me peaks siis terve elu sellepärast kannatama? Ja kui see meile mõlemale meeldib,» ta pigistas mu kätt, «miks siis lasta ennast segada usust, mis laseb sel maailmal nii hukka minna, et minusugusest saab Jumala asemik maa peal?»

Tollal olin ma veel aus kristlane, mul ei olnud siis veel põhjust vihata. Ometigi...

«Ja näiteks saratseenide juures on poistearmastus täiesti lugupeetud,» jätkas Benedetto, «kui nende riik veel ühtse valitsemise all oli, paarsada aastat tagasi, siis pidas kaliif Harun al-Rašid oma Bagdadi palees suisa eraldi sellise väljaõppe saanud noormeeste gruppi, kes õukonnas vajadusel esinesid, neid kutsuti mukhannathideks. Tollane õuepoeet Abu Nuwas on nende kohta armastusluulet kirjutanud. Ma olen lugenud ühte Albarracinis tehtud tõlget... Hiljuti käis minu ees kauge Ghaznaviidi emiiri Masudi saatkond -- tema noored sõjapealikud, seldžuki soost vennad Togrulbek ja Tšagibek, kes samuti hea meelega omavahel ja minuga ühte heitsid...»

Benedetto jutt katkes, sest tuulispasa hooga saabus ruumi hiiglasekasvu kõhukas uhketes riietes mees. Nähes meid kõrvuti ilma ühegi katteta voodis lebamas, moondus ta nägu kohutavaks raevugrimassiks. Pidades mind ilmselt mingiks kohalikuks alamat sorti noorukiks, pöördus ta paavsti poole ladina keeles:

«Veinist ja tüdrukutest jääb sulle ikka veel väheks, hukkaläinud roojane loom! Kes see lipakas veel on?»

«See on Langobardia kuninga Ottavio IV nõunik ja kroonik Hadrianus Ghibellinus, ta saab kõigest suurepäraselt aru, isa,» vuristas Benedetto.

See hiiglane oligi siis kõikvõimas Tusculumi krahv Albericus III, kes valitses keiser Otto armust kogu Püha Peetruse Pärusmaad. Mulle ei antud aga hetkegi aega mõttemõlgutusteks, sest krahv Albericus haaras meie all olevast linast kinni ja tõmbas meid ühe ropsuga püsti.

«Pange ennast riidesse, väikesed värdjad!» seda röögatanud virutas ta oma poja pikali. Me panime end kiiresti riidesse, mispeale krahv oma pojale uue hoobi andis. Benedetto kukkus toanurka ja tõstis käed pea kaitseks.

«Ja sina, sohikust värdjas, oled selle libuga paras paar,» seda öelnud valmistus krahv mullegi hoopi andma, Benedetto, nähes seda, hüppas püsti ja püüdis oma isa kätt peatada, aga see tohutu kindas rusikas peatus enne, kui ta poeg selleni jõudis, Tusculumi Albericus jõllitas ilmselgelt üllatunult ukseava minu selja taga. Siis kogus ta end kiiresti, ning andis minule mõeldud hoobi hoopis oma pojale. Seejärel astus ta oma pikali kukkunud pojale tähelepanu pööramata minust mööda ning laskus siseneja ette põlvili ja suudles selle sõrmustes kinnastatud kätt. Ma pöördusin ümber, et näha, kes oli see siseneja, kelle nähes võis peksta Rooma paavsti, aga ei tohtinud teha sama Langobardia kuninga kroonikakirjutajaga.

Uksel seisis Roomlaste keiser ja Maailma Isand Otto III.

Roomlaste imperaatori Otto III eraelu ei alanud õnnelikult, kui mitte arvestada lapsepõlve ema ja vanaema asevalitsuse all. Kui Otto III kroonimise järel otsustas alaliselt Rooma jääda ning oma residentsi Aventinusel sisse seadis, oli see suureks pettumuseks tol ajal linna valitsenud Crescenzi perekonna peale Crescentiusele. Kui Tuscolani suguvõsa oli tuntud Saksi dünastia taotluste toetajana Langobardias ja Roomas, siis Crescenzid leidsid, et imperaator Otto ja tema südamesõber ning õpetaja paavst Silvester II soovivad korraldada mingit Teutooni-Romania vandenõud Rooma patriitside vastu ja neid kõrvale tõrjuda. Alust võis neil olla selleks kahtluseks sellevõrra, et keiser tõesti Konstantinoopoli õukonnast ja kommetest lugu pidas ning neid Lääneski juurutada lootis. Tegelikult soovis aga ka konsul Crescentius sõlmida liitu Saksi soost keisri vastu Konstantinoopoli basileusega...

Keiser Otto III seisis ukseavas ja kortsutas kulmu, krahv Albericus põlvitas tema ees, langetatud päi. Otto, kes ei jäänud kasvult ja õlgade laiuselt Tusculumi krahvile sugugi alla, lükkas Albericuse kõrvale, nii et see äärepealt tasakaalu oleks kaotanud, ning ruttas minust mööda, aitas pikalilöödud paavsti püsti ning selle ette põlvili laskudes suudles Benedetto kätt. Hämmastunud paavst rohkem rutiinselt kui sellest aru saades tegi keisri langetatud pea kohal õnnistava žesti. Ennast püsti ajanud krahv puhises tigedalt.

«Krahv Alberico, oodake alumises audientssaalis. Ja sina, Adrian, mine kõrvalsaali, sinuga räägin ma teisena.» Esimene lause oli öeldud kohalikus dialektis, teine põhjateutooni keeles.

Ilmselge solvangu osaliseks saanud Tusculumi krahv, kes ka teutooni keelest aru sai, lahkus kerge peanoogutusega. Mina suundusin tuttavat koridori mööda saali poole, leides end mõtisklemas selle üle, kas hommikuse orgia osalised on sealt juba lahkunud. Põrand ja magamisasemed olidki tühjad, ruumi oli koristatud ja tuulutatud. Akna ääres seljaga minu poole seisis keegi. Punase- mustakirju rüüs võõras pööras ümber ning ütles kummalise ja erakordselt võõra kõlaga keeles, milles ma teatavate raskustega ometi Pavias ja Roomas kõneldava keele ära tundsin:

«Tere, Adriano!»

«Tere,» vastasin kõheldes ning sammusin lähemale.

«Mina olen Gianfranco... hmm... Grottaferratast. Ma olen su... keisri nõunik.»

Grottaferrata Gianfranco oli pikk, väga pikk. Isegi vist keiser Ottost pikem. Üldse näis ta olevat kuidagi eriliselt terve jumega ning tal näis luudel liha märksa rohkem olevat, kui ma tavaliselt olin inimeste puhul tähele pannud. Tema habe ja vurrud olid aetud ja mis teraga ta seda nii hästi oli teinud, sellest ma aru ei saanud, ka lõhnas ta kuidagi eriliselt hästi.

«Mina olen Langobardia Ottavio nõunik... vist.»

«Loomulikult oled! Keiser Ottavio on mulle sinust päris palju rääkinud. Sul saab tulevastes sündmustes päris suur osa täita olema. Me leppisime keisriga kokku, et ma annan sulle mõnikord, kui aega saan, veidi näpunäiteid, et sinust võimalikult ruttu võimalikult hea nõunik saaks. Meil ei ole nimelt kuigi palju aega. Saksi dünastia seis pole sugugi nii pilvitu, kui hetkel paistab. Kujundlikult öeldes, ma haistan õhus järjekordset kriisi. Täna muidugi ei tule õpetamisest suurt midagi välja, sest Ottaviol ja minul on kaunis kiire. Aga kunagi lähikuudel me veel räägime, ma otsin su ise üles.»

Tema kiire jutu saatel jalutasime ühe akna alt teise alla ja siis jälle tagasi. Kesktalvine õhtu oli taeva juba pimedaks teinud.

«Mis sa arvad, kuipalju inimesi Roomas praegu elab?» küsis ta järsku, tundus, et ta mõtted on üsna hajali.

«Kümme tuhat?» pakkusin ma huupi.

«Rohkem siiski, kolmkümmend viis tuhat, madalseis on möödas, samas, kahtlen, kas see arv enam kunagi maailma pealinna omaaegse rekordini tõuseb, kardinaalselt uusi asjaolusid arvestades, muidugi... aga eks seda saame näha. Igatahes tuleb lähiajal seda tendentsi väga hoolikalt jälgida. Sellest saab järgnevate sündmuste üks olulisemaid indikaatoreid.»

Ma jäin seisma ja vahtisin talle ammulisui otsa. Ta vaatas üllatunult mulle otsa, otsekui mingist teisest maailmast tagasi tulles ning naeratas:

«Ma räägin liiga segaselt, jah? Nojah, aga vaatame siiski, mis materjalist sa tehtud oled. Kuidas sa tänaseid sündmusi hindaksid?»

Ma vakatasin. Mida paganat see mõistatuslik tüüp «tänaste sündmuste» all silmas pidas? Ta ei saanud ju teada, et...? Ei kindlasti mitte! Ta on keiser Otto nõunik, järelikult peab ta silmas pidama midagi, mis on seotud imperaatoriga... Kõheldes laususin:

«Ma ei saa aru, kuidas keisri tänane käitumine talle kasu toob. Krahv Alberico tundus väga alandatud olevat. Kui te ütlete, et niikuinii tuleb kriis, siis miks on kasulik oma liitlasi enda vastu üles keerata?»

«Nii, et Ottavio korraldaski stseeni?» rohkem tõdes kui küsis Gianfranco, «nojah, me vaidlesime sel teemal ja ma soovitasin, et ta võiks seda teha, et kriisi tehislikult esile kutsuda, kuigi talle see üldse ei meeldinud. Igatahes, ma näen, et sinust võib asja saada. Kui sa asjaolusid teaksid, ei tunduks see tänane stseen sulle sugugi kummaline. Liit Tuscolanidega hakkab meie jaoks ennast lihtsalt ammendama.»

Ta võttis taskust mingi pisikese eseme, mida mul näha ei õnnestunud ning hüüatas: «Vaat' kuidas aeg lendab! Keiser ootab sind juba paavsti magamistoas, mine jooksuga! Ja pea meeles, et me kohtume veel!»

Pistsin vaikse jooksuga tuttava toa poole punuma, kui Gianfranco mulle veel järele hüüdis: «Ja edaspidiseks katsu leiutada mingi moodus, kuidas kindlaks teha, kellega sa räägid. Ma oleksin ju võinud Tuscolo krahvi või mis veel hullem, Romania salakuulaja olla!»

Keiser Otto istus üksinda toas ja näis olevat mõttesse vajunud. Ma köhatasin. Ta vaatas aeglaselt üles ja naeratas:

«No tere siis, väike Adrian!» Põhjateutooni keeles, jällegi.

«Tere,» ütlesin.

«Näib, et oled vahepeal rääkima õppinud, üldse oled sa nende paari aastaga kõvasti muutunud, no räägi, oled sa oma uue elukorraldusega rahul?»

«Väga rahul, kuningas Ottavio suhtub minusse väga hästi,» ja lisasin väikese kõhklusega, «nagu sõpra.»

Keiser puhkes vaikselt naerma:

«No loomulikult suhtub hästi, kuidas ta teisiti saakski, praegusel raskel ajal tuleb kõigil võrsetel kokku hoida.»

Miks pagana päralt peavad kõik kogu aeg mingit mõistujuttu rääkima?

«Nii, ja nagu tavaliselt pole mul üldse aega, et sinuga pikemalt juttu ajada, loodetavasti see aeg veel tuleb. Nüüd sellest, mis edasi saab. Otto juba seletas sulle, mida sinult oodatakse, Benedictuse osas, ma mõtlen?»

«Jah, ma pidin paavstiga sõbraks saama... ja mulle tundub, et ma sain sellega juba hakkama,» punastasin.

Keiser, kes mu punastuse tõelist põhjust aimatagi ei osanud, noogutas: «Väga hea siis, mulle nagu tundus ka, et teie vahel oli mingi klapp, selline klapp, mille puhul võid olla kindel, et sealt suunast pistoda karta pole.»

Võpatasin. Ja panin samas imeks, kui hea inimestetundja keiser oli.

«Väike üllatusmoment või lihtsalt keerukas situatsioon paneb inimesed spontaanselt käituma. Jäta see meelde, sellest võib sullegi tulu tõusta. Aga nüüd asjast. Mina ise Arles'i tulla ei saa, kuna ma andsin otsuselangetamise õiguse käest ära ja sinna kohaletulek võiks jätta mulje, et ma paavsti otsust mõjutada tahan. Aga sina lähed sinna koos Benedictuse ja Ottoga ning seal teeb paavst pärast paaripäevast nõupidamist ja pidutsemist oma otsuse teatavaks. Selle otsuse ma tegin talle muidugi juba teatavaks, aga sinu ülesanne on teda kogu selle aja ikka meie poolel hoida. Aga sellise isaga on vist ka raske uskuda, et ta pooli vahetab... Benedictuse paavstikstegemine oli Albericuse kõige rumalam poliitiline käik, sellega kaotas ta kogu oma isikliku väärtuse meie silmis, aga see selleks. Arles'is pead sa olema veel äärmiselt tähelepanelik ja ettevaatlik. Minu nõunik usub, et lähiajal juhtub midagi erakordset, mille peale ma mõeldagi ei taha. Igatahes pea kõike ja kõiki silmas ja millegi kahtlase korral teata kohe Ottole. Ja kanna endaga seda alati kaasas,» ta osutas mu pistodale, mida ma polnud jõudnud kiire riietumise käigus vööle kinnitada. Õnneks polnud keiser selle kummalise detaili üle mõtisklema hakanud. Keiser Otto tõusis püsti ja ohkas:

«Ja jälle ma lahkungi, aga sina ära muretse, kõik peaks olema korraldatud nii, et sind löögi alla ei seata, vähemalt seda, mida me oleme soovinud varjata, on esialgu ka varjata õnnestunud.» Keiser patsutas mulle õlale ja lahkus.

Jäin ruumi üksi vaid mõneks hetkeks, sest kohe pärast keiser Otto lahkumist sisenes Benedetto. Ta lonkas veidi vasakut jalga ning osa ta paremast näopoolest oli paistes ja punakassinine. Tormasin talle vastu ning me suudlesime ja embasime, seejärel vajusime mõlemad põrandale maha ning läbi nuuksumise hakkasin laup vastu tema laupa seletama:

«Mina ju pidin sinuga sõbraks saama keisri ja Langobardia kuninga käsul, aga kui sa vaid käsed, lähen ma minema ja ei tule enam kunagi tagasi, ükskõik mida nad siis minuga ka ei teeks, või käse ainult ja ma ei räägi neile sõnagi, mis me omavahel oleme rääkinud ja ma ei katsu sinu otsuseid poole sõnagagi mõjutada... aga ära keele mul siiski siin käia, ma tahan sinu juures olla, mul on koos sinuga hea, ma armastan sind, sa hakkasid mulle meeldima juba siis, kui ma sind jõulumissa ajal kirikus esimest korda nägin.»

Vastuseks noogutas Benedetto vahetpidamata, kui ma olin lõpetanud, hakkas ta mu pisaratest märga nägu suudlustega katma. Me riietasime teineteist lahti ning Benedetto rääkis:

«Pole mingit vahet, minu elu sõltub sellest, kui osavalt ma oskan keiser Ottavio kaardile mängida ja tema soosingut säilitada ning ka sellest, kuivõrd mu isa teda kardab.»

Me saime riidest lahti ja pugesime linade alla. Küsisin:

«Kas ta praegu ei või uuesti tulla?»

«Ei, keiser lubas mulle, et jätab oma isiklikust ihukaitsest mulle kümme rüütlit, nad valvavad uste juures praegugi, ainult ma ei oska nendega sõnagi rääkida, sina oled vist Saksimaalt pärit, sa pead minu juttu neile tõlkima hakkama.»

Kallistasin teda tugevasti nõustumise märgiks. Meie soojad kehad liibusid teineteise vastu ning me saime mitu korda üheks. Lõpuks vajusime rahunenult ja rahuldatult vaiksesse unne, viimase asjana enne minu kaisus uinumist sosistas Benedetto:

«Mina armastan sind ka, vaata, et sa minu juurest kunagi ei lahku!»

«Ma luban!»

Ma ei ole ilmselt võimeline kirjeldama seda rahu- ja rõõmutunnet, millega ma sel õhtul uinusin ja järgmisel hommikul ärkasin. Ma oleksin võinud öö otsa rõõmust ja vaimustusest Lateraani palee esisel väljakul ringi hüpata. Vaid Paviasse jõudmine oli minu varasemast elust selle päevaga emotsionaalselt võrreldav, aga Ottavios leidsin ma siiski vaid väga hea sõbra, Benedettos leidsin ma see-eest inimese, kelleta ma oma edasist elu ei füüsilises ega emotsionaalses mõttes enam ette ei osanud kujutada.

Järgmised kaks nädalat on mulle siiani meelde jäänud, kui kogu mu elu kaks kõige õnnelikumat nädalat, millest ei meenu mulle vastikuid valikuid, mõrvadest rääkimist, tapmisi, vägivalda ja muud sarnast, vaid armastus ja ainult armastus. Me olime Benedettoga koos kõigil hetkedel, mis tal päeviti kohustuslike audientside ja tseremooniate vahele jäid. Ning muidugi öösiti. Ma ei tea tänaseni, kas Ottavio sai aru, milliseks Benedetto ja minu vaheline suhe oli arenenud, igatahes ei ööbinud ma pea ühelgi ööl Langobardia kuninga residentsis, vaid Lateraani palees. Ilmselt siiski arvas Ottavio, et ma võtan oma ülesannet lihtsalt äärmise tõsidusega ja lähenen sellele ülima põhjalikkusega. Julgen ka arvata, et Benedettolgi oli minuga tutvumisest kasu, sest meie koosoldud ajal hakkas ta oluliselt vähem veini jooma, kunagi tunnistas ta mulle, et ta oma esimese pooleteist paavstiksoleku kuu jooksul harva veinivaba päeva nägi. Ka selliseid üritusi, mida olin tol hommikul saalis näinud, enam ei korraldatud. Benedettole ja minule jätkus täielikult teineteisest, me ei vajanud täielikuks õnneks midagi enamat kui teineteise lähedalolekut.

See oli õnnelik aeg. Siis algas aga meie reis Burgundia kuningriigi pealinna Arles'i.

Saratseenid vallutasid Fraxinetumi kindluse Alam- Burgundias Issanda Aastal 891 ning tegid sellest oma piraaditegevuse tugipunkti. 972. Issanda Aastal võtsid Omaijaadi mereröövlid pantvangi Cluny vägeva abti Maioluse, kelle eest nõudsid tohutut luna -- tuhat naela hõbedat, mis vagad mungad Cluny's väga kurvaks tegi. Pärast luna maksmist ja vabanemist korraldas Maiolus koos Arles'i krahvi Guillaume II-ga, kes oli hiljem suur jumalarahu toetaja, ristisõja uskmatute vastu ning sundis neid Fraxinetumit loovutama ning Burgundiast lahkuma.

Ma ei suuda oma elule tagasi mõeldes kuidagi selle kohta sõna «seikluslik» kasutada. Paljude jaoks kindlasti mu elulugu oleks põnev, huvitav ja seiklusrikas, aga need sõnad justkui eeldaks kõik mingeid lõbusaid juhtumisi. Ometi on lõbusad ja rõõmuvalmistavad hetked mu noorusest pigem seotud Benedettoga ja hiljem Lotario kasvatamisega. Teekond Arles'i ja hiljem sealt tagasi Rooma oli üks neid mitte eriti sagedasi kordi mu elus, kui saatus viis mind paleekoridoridest, lossitornidest, hämaratest võlvkäikudest ja kloostrite skriptooriumidest välja ja näitas päris maailma kogu oma viletsuses ja jõhkruses. Näitas vaeseid töötegijaid, kondiseid nälginud naisi ja lapsi, kes kaklesid viimast välja pannes poriste juurikate pärast ja muid sedasorti õudusi.

Meie uhke protsessioon oli just jõudnud Ventimigliast mööduda, kui Cuneo teed mööda lähenev kuller meid peatas. Pika ratsanikerivi alguses ratsutasime kuningas Ottavio ja mina, siis tuli kuninglike rüütlite ihukaitsesalk, mis oli teutoonidest komplekteeritud, seejärel uhke paavstitõld, mida saatsid rohked vankrid ja tõllad ta kantseleiametlike ning arhiividest kaasavõetud oluliste ürikutega. Kõige lõpus ratsutas paavsti isiklik ihukaitsesalk, mille keiser Otto oli talle armulikult andnud. Kusagil meist eespool, kuhu silm ei seletanud suundus Arles'i poole ka Tusculumi krahv oma kaaskonnaga.

Langobardia kuningakoja kulleril, kes tuli Ivrea suunast, oli ming suusõnaline teade Ottaviole. Selle ära kuulanud tõmbus mu kuningal kulm kortsu. Ta andis kullerile käega märku oodata ning jäi mõtlema. Siis otsekui endas selgusele jõudnud, pöördus ta minu poole:

«Adriano,» ütles kuningas vaikselt, «Ivrea krahv Ludovico on minu vastu mässu alustanud ning vallutanud Novara ja Torino. Ma pean võtma pooled oma rüütlitest ja kiirustama Ivreasse, enne kui ta jõuab mingi suurema liiga kokku koguda. Sinule jääb nüüd ülesandeks meie püha isa,» ta viipas peaga selles suunas, kus pidi olema paavsti tõld, «kenasti Arles'i saata. Paavsti ihukaitse ja poolte minu rüütlitega peaks sa sellega toime tulema küll, kuigi need alad on täis saratseene ja normanne. Aga kuskil eespool on veel Tuscolo krahv oma meestega...,» Ottavio näis siiski kõhklevat.

«Ma saan hakkama,» lubasin, kuigi mul polnud vähimatki ettekujutust, kuidas reaalse saratseeniohu korral tegutseda.

«Muidugi saad,» muutus ka Ottavio sellest mõtteavaldusest enesekindlamaks. Ta asus endale oma salgast kõige osavamaid ja ustavamaid rüütleid välja valima ning sellega valmis saanud, ratsutas korraks veel minu juurde. Me embasime niivõrd, kuivõrd seda kahel hobuse seljas istuval ratsanikul võimalik teha on, ning kuningas sõnas:

«Et sul allumatusega probleeme ei tekiks, kulub sulle ära see väike asi,» kuningas võttis oma kõrvast kõrvarõnga, mis kujutas endast pisikest Saksi dünastia vapiga plaadikest ning surus selle mulle kerge torkega vasakusse kõrva.

«Mind tunnevad nad ka näo järgi ära, aga sinul on nii kindlam.» Seda öelnud viipas Ottavio oma ratsanikele ning galopeeris nende eesotsas Ivrea teed mööda minema.

Jäin nõutult salkkonda vaatama. Ratsutasin nende juurde ning ütlesin:

«Kuningas Ottavio nimetas mind teie juhiks, aga ma arvan, et reaalse juhtimistegevusega saab Piacenza krahv paremini hakkama.»

Minu poolt väljavalitud ülik kummardus kerge muigega ning ratsutas minu juurde. Alles siis märkas ta minu kõrvas keisrite vapikilbi kujutist, tõsines hetkega ja oli kärme hüppega hobuse seljast maas ning kummardus sügavalt ja suudles mu kinnastatud kätt. Ka kõik teised rüütlid tulid segaduses sadulast maha ning laskusid põlvili. Olin hämmelduses selle vaid keiserlikele ja kuninglikele isikutele osaks saava auavalduse pärast.

«Tõuske püsti,» hüüdsin, «ning kuulake krahv Luigi korraldusi. Mina jätkan teekonda Tema Pühaduse tõlla kõrval.» Seda öeldnud võtsin suuna reisiseltskonna tagumise osa poole. Nägin veel silmanurgast, kuidas krahv Luigi di Piacenza enda ümber kogunenud tähtsamatele kuningavasallidele midagi seletas ning oma kõrva puudutas, mispeale kõik minu suunas vaatasid. Peagi hakkas meie uhke protsessioon aga uuesti liikuma ning ma jõudsin paavstitõllani seda kiiremini.

Kogu järgneva teekonna veetsin paavstitõllas koos Benedettoga. Fraxinetumist möödusime igaks juhuks ringiga ning ühtki reaalset ohuolukorda meie teekonna jooksul ei tekkinudki.

Burgundia kuningas Raoul III suri 1032. Issanda Aastal ilma järeltulijateta. Tema õed olid abielus suurte ülikutega, aga polnud üldse kindel, et troon just nende järglastele peaks minema. Bertha mees oli Blois' ja Champagne'i krahv Eudes II, Gisela oli laulatatud Baieri hertsogi Heinrichiga ning Gerberga meheks oli Švaabi hertsog Hermann. Burgundia krooni nõudlesid igatahes Bertha poeg Blois' Eudes, kellel sellele tegelikult päris suur õigus võis olla, Gisela poeg Heinrich ja Gerberga tütre Gisela mees, Franconia hertsog Conrad.

Burgundia pealinna Arles'i oli läbirääkimistele ja paavsti otsuse teadasaamiseks kohale sõitnud tohutu hulk suuremaid ja vähemtähtsamaid ülikuid. Kohtusin nenedega enamasti rikkalikel õhtusöökidel, mida peeti Burgundia kuningalossis. Meie esimesel Arles'is veedetud päeval pidas paavst jumalateenistuse St. Trophime'i kirikus, mis oli rajatud 417. Issanda Aastal ning mida peeti Gallia priimaskirikuks. Nime oli see saanud Efesose Throphimuse järgi, kellest teadupärast sai esimene Arles'i piiskop. Selles kirikus oli juba iidsetest aegadest kroonitud Burgundia kuningaid ning mõne päeva ehk nädala pärast pidi siin Burgundia kahekümne kaheksandaks valitsejaks kroonitama Ottavio.

Sellel esimesel jumalateenistusel nägin üle mitme aasta jälle ka keiser Otto vanimat poega Heinrichit, kes kandis uhket tiitlit rex teuthonicorum. Ta sasis lõbusalt mu juukseid ning patsutas mind seejärel õlale:

«Sa oled suureks kasvanud, Adrian!» ütles ta teutooni dialektis. Ma nägin, et Teutoonide kuningas tundus nüüd märksa avalam ja lõbusama loomuga, kui ma teda varasemast ajast mäletasin. Tal olid heledad juuksed nagu minulgi ning ka kehaehituselt hakkas ta üha rohkem oma isa meenutama. Ta päris mu kroonikuameti kohta ning uuris siis mida ma uuest paavstist arvan.

Kehitasin õlgu: «Ma saan temaga väga hästi läbi...»

Seisime kiriku välisukse lähedal. Äkki märkas Heinrich sisenevat tuttavat nägu, sest ta suule tekkis lai naeratus, ta käsi libises mu õlalt ning kuningas ruttas tulijale vastu. Pöördusin ning nägin kahte kuningast venda embamas -- tulija oli tolmuses reisivammuses Ottavio. Nad tulid minu juurde ning Ottavi embas mindki. Ta uuris mu reisi kohta, seejärel ootasime ära jumalateenistuse lõpu ning suundusime koos paavstiga, keda me kõik vormiliselt saatsime, Arles'i kuningalossi. Seal sain neljasilmavestluses Ottavioga teada, et Ivrea Ludovico mäss oli maha surutud ning Novara ja Torino nende valitsejaile tagastatud. Ludovico oli vandunud truudust oma kuningale ning talle oli andestatud. Teadsin ajaloost, et Ivrea valitsejatega olid kimpus olnud juba Otto I Suur ja oma noorusajal ka Otto III. Issanda Aastal 1002 oli tollane krahv Arduin kuulutanud end Langobardia kuningaks, kuid pärast lühikest sõda, milles ta lüüa sai, loobus ta ilmalikust elust ja suri kümmekond aastat hiljem Fruttuaria kloostris.

Järgnevaid päevi täitsid läbirääkimised ning õhtuti puhati end välja rikkaliku söögi- ja joogilaua taga. Vormiliselt kuulas paavst ära kõigi pretendentide taotlused, samas seisis tema taga kogu aja ta isa, kes talle vastuseid kõrva sosistas, vahel,viitsimata seda teha, ise valju häälega paavsti vastuse teada andis. Mina osalesin läbirääkimistel Ottavio saatja ja nõuandjana. Kuigi ma mingit nõu oma kuningale ei osanud anda, õppisin neil kohtumistel nii mõndagi kasulikku, mida mul alles aastate pärast Langobardia ja Burgundia valitseja heaks õnnestus rakendada. Mäletan veel, et võõramaised valitsejad silmitsesid mind kuidagi imelikult ja üllatunult, aga tollal ei suutnud ma kuidagi välja nuputada, mis selle põhjuseks võis olla.

Ning siis saabus läbirääkimiste viienda päeva õhtu, õhtu, mida ma tänaseni sama selgelt mäletan, justkui oleks see alles eile olnud. Kuigi ma olen oma elus piisavalt verd ja tapatalguid näinud, kaalub see õhtu üles kõik tulevased koledused, mida ma siis veel kartagi ei osanud. Järgmisel päeval pidi paavst lõpuks oma otsuse teatavaks tegema ning õhtune söömaaeg ja jooming olid seetõttu eriti uhked. Mäletan, et keisri pojad olid veiniga ehk liialdanud, rohkem Heinrich, kes oli ilmselgelt joviaalsem kui tavaliselt. Ka Ottavio püüdis lauas tema kõrval istuvale Faucigny' krahvi neljateistaastasele tütrele muljet avaldada ning rääkis midagi, mis neiut pidevalt naerma ajas. Samal päeval oli Paviast saabunud kuller teatega, et tema kuninganna oli sünnitanud tugeva ja terve poisslapse, kes Ottavio ja keisri varasema kokkuleppe järgi pidi nimeks saama Lotario. Ilmselt oli see rõõmusõnum suuresti Ottavio tavapärasest tihedama veinikarika tõstmise põhjuseks.

Õhtu oli juba hiline ning lauda olid lisaks keisripoegadele ja Faucigny krahvile jäänud veel Tusculumi krahv, paavst, Romania saadikud Konstantinoopolist, Arles'i krahv Guillaume, peapiiskop Hugo, Aosta Umberto, Daakia Kanuti poeg Harald ja mõned vähemtähtsad kohalikud Burgundia parunid.

Ka mina olin keskmiselt veinine. Kuna ma ei saanud ametlikel puhkudel Rooma paavsti kõrval istuda, pidin suhtlema mingi kohaliku paruni noore naisega, kelle nime ma olen ammu edukalt unustanud. See erakordselt tüütu vestluskaaslane püüdis ennast mulle lausa juhmi järjekindlusega külge kleepida, kuigi ta enda nohisev kõhukas abikaasa ta teisel käe istus. Ilmselt ka selle tüütu vestluse tõttu jõin ma veini veidi ülearu. Ma tundsin ühest küljest rõõmu Ottavio poja sünnist, teisalt painas mind mingi kummaline ärevus, mida ma kuidagi seletada ei osanud. Mäletan täpselt, et vaatasin lauas istuvaid ja rõõmsalt vestlevaid veiniuimas ülikuid justkui läbi udu, ma nägin neid naermas, žestikuleerimas, lambakintsu närimas ja veini rüüpamas, aga nende vestluste melu justkui polnudki kuulda. Lõpuks ajas see ebareaalne vaatepilt mul südame pahaks, tundsin, et pean minema, ka keisripojad olid mõne hetke eest lauast lahkunud. Tõusin, pomisesin paar vabandussõna paruniprouale ning suundusin oma magamisruumi poole. Kuna tundsin end ülearu purjus olevat, ei tahtnud ma Benedetto ruumi minna, kuigi me kõik ööd koos olime veetnud.

Taaruval sammul läksin seinu kobades mööda kitsast koridori oma kambri poole. Seinaorvades põlesid kohutava vinguga tõrvikud, tunneksin justkui praegugi silmis seda kipitust ja ninas vastikut vingu, mida tol õhtul. Peatusin ühe akna juures, lükkasin selle pikemalt mõtlemata lahti ning pistsin pea välja. Koos värske ja külma talveõhuga paiskusid mulle näkku ka pehmed lumeräisakad. Meenutasin, et lumi on siinkandis üsna haruldane. Vaatasin alla sisehoovi, seal seati parajasti kolme hobust reisivalmis, pakid olid neil juba sadulate taha kinnitatud, loomad häälitsesid rahulolematult ning tammusid värskel lumel edasi tagasi.

Miks pidi keegi praegu vastu ööd lahkuma, kuulamata ära homset otsust? ei saanud ma aru. Aga nähtust mingite asjalike järelduste tegemiseks olin ma liiga purjus. Pealegi mõjus värske õhk mulle veelgi uimastavamalt. Tõmbasin akna kinni, heitsin korraks pilgu põrandale, kuhu oli tekkinud õhuke lumekiht ning jätkasin teekonda oma kambri suunas. Mingil hetke muutus koridor laiemaks ning ühe kiviseina asemel tundsin järsku käe all paksu seinavaipa. Mõistus ütles, et selle vastu ei maksa kõvasti toetuda ning kobasin rohkem teise seina poole.

Äkki kuulsin kuskil mingit sahinat, summutatud hüüatusi ja müdinat. Jäin seisma, tundsin, kuidas õhtune ärevus ja äng mind uuesti jäägitult endasse haaras. Sesisin ja püüdsin pingsalt kuulatada. Seina katva vaiba tagant see sahistamine ja sosinad kostsidki. Suurem müdistamine oli lõppenud, ja just nüüd lõi otsekui välguna mu teadvusse, et need hääled kõlasid nii, justkui peetaks kuskil meeleheitlikku võitlust. Võitlust elu ja surma peale. Ning see teadmine naelutas mind otsekui kivikuju paigale. Ma ei saanud teha ainsatki liigutust. Oli eriliselt tobe tunne. Ma olin justkui pime, kes kuuleb pealt mingeid väga olulisi helisid, aga ei saa millestki aru, kuna ei näe, mis neid hääli põhjustavad. Mind valdas tunne, justkui oleks ma mingis vales maailmas, maailmas, mis on seisma pandud, ning et seal kireva mustriga vaiba taga elab oma elu õige maailm, kus parajasti midagi väga olulist aset leiab.

Nägin vaipa kergelt liikumas, mu ärevus kasvas. Kuulsin samme, kuid ei suutnud ikkagi paigalt liikuda. Keegi astus mööda võlvkäiku tasasel sammul minu poole, kuid ma ei suutnud tulijat veel kaarduva koridoriseina tõttu näha. Kui see inimene lõpuks nähtavale ilmus, oleksin šokist äärepealt püksid täis teinud. Ning minu hirm muutus lausa paanikaks, kui ma mõistsin, et ikka veel sammugi teha ei suuda.

Minu suunas tuli seesama groteskse näo ja punaste juustega kiitsakas kuju, keda olin näinud Lateraani palees ning kes oli millegipärast tapnud kooripoisi. Ta lähenes ning ma nägin ta kohutaval näol kavalat muiet. Sõrmede vahel hoidis ta oma vilepilli, mille mõned noodid nii surmavaks võisid osutuda. See saatana poolvend möödus minust vähimatki välja tegemata ning sellest tekkinud hämming tõi mind tagasi maailma. Mõistsin, et saan jälle oma ihuliikmeid käsutada. Ainult kuhu minna, mida teha? Niimoodi ma seal mõne sekundi nõutult seisin ja püüdsin oma mõtetevirrvarri kontrolli alla saada, kui kuulsin sosinaid ja jällegi samme.

Seekord olid sammud kiirustavad ning tulijaid oli kindlasti mitu. Nägin koridoriseinal kolme varju ja kohe ka nende omanikke. Veripunastes maaniulatuvates rüüdes lähenesid erutatult sositades kolm Romania keisririigi saadikut, mind nähes nad vakatasid ning möödusid kiiresti. Viimasena mööduja märkas midagi mu pea vasakul küljel ning jäi kohtlase näoga seisma. Ka eesruttavad romealased olid seisatanud ning märganud ilmselt sama. Minu kõrval seisja küsiva pilgu peale vastas üks neist kreeka keeles:

«See on küll üllatus. Aga ei. Kiire on. Mitte siin. Leitakse liiga ruttu.»

Seepeale ruttasid nad minema. Alles nüüd märkasin, et viimase romealase pika rüü maaniulatuv serv oli jätnud põrandakividele punase triibu. Kummardusin ning puudutasin seda. Veri, loomulikult.

Olin justkui uuesti paanikasse sattumas, aga surusin selle kuidagi alla. Mõte töötas palavikuliselt. Mis oli selle vaibaga kaetud seina taga? Kelle ruumid? Ruttasin edasi ning jäin esimese ukse ette seisma. Veretriip algas siit. Lükkasin ukse kohutava eelaimdusega lahti ning sisenesin pimedusse. Oleksin libedal põrandal peaaegu pikali kukkunud. Veel ühe eesriide eest lükanud jõudsin kambrisse, kus ainsaks valgusallikaks oli üksik seinalpõlev tõrvik. Kaks ülejäänud tõrvikut olid põrandale aetud ning kustunud. Nüüd nägin ka, miks. Mul hakkas sees pöörama. Samas tegi see vaatepilt mind korrapealt kaineks. Luksuslikud mööbliesemed olid mööda tuba laiali pillutatud, väikestelt laudadelt ning seintelt oli pisemaid esmeid maha pühitud, need seinad olid meeleheitliku võitluse tummaks tunnistajaks. Põrandal lamasid vereloigus Roomlaste keisri Otto III pojad Heinrich ja Ottavio. Tapetult.

Ma ei tundnud järsku enam oma jalgu ning langesin põlvili. Kogu maailma vajus kokku ja mattis mind enda alla. Minu hea Ottavio siin! Ja surnud! Ma keeldusin sellest teadmisest. Mu hägune pilk vilas siia-sinna. Heinrichi kõri oli läbi lõigatud ning ta rindkeres oli kümmekond torkehaava. Ottaviol oli torkehaavu lisaks rindkerele ka kätel ja jalgadel, kortsus ja puruksrebitud riided ta seljas näitasid, et tema oligi rüselenud. Heinrich oli ilmselt ootamatult tabatud. Puhkesin karjuma ning langesin nagu niidetult Ottavio peale. Mu silmist purskusid pisarad, ma tagusin rusikatega jõuetult vastu kivipõrandat.

Siis Ottavio oigas. Libistasin end tema pealt ära, ta avas silmad, kuid pilk neis ei kuulunud enam elavale inimesele.

«Adriano, kui hea, et sina...,» sosistas ta ning ta kahvatute huulte vahelt tuli plump-plump erepunast verd, «luba mulle, et hoolitsed Lotario ja Bianca eest.... Kasvatad Lotariot...»

«Luban, luban,» kuulsin ma end läbi pisarate ütlemas.

«Siis on hästi... Nad on nii haavatavad... Ja sina oled meist nüüd pea ainus, kes on järel... kuningas Lotario nõunik...,» seda öelnud, ohkas Ottavio oma viimase ohke ning jäi liikumatult lebama. Surnult. Seekord juba kindlalt.

Kuningas Lotario nõunik! Tõesti! Kuningas Ottaviot ei olnud enam, oli kuningas Lotario, mõne päeva vanune! Minu maailm oli aga kokku kukkunud. Lõplikult ja pöördumatult. Minu Ottavio oli läinud. Igaveseks. Tol hetkel ei olnud ma enamaks võimeline. Minestasin.

Arles'i krahvid ja peapiiskopid olid alati suured jumalarahuliikumise toetajad, kuna just nende aladel oli kaos ja anarhia esimese aastatuhande möödumisel kõige suurem, lisaks omavahel tülitsevatele vasallidele, laastasid maad saratseenid, keda ei suudetud enam Fraxinetumist välja ajada, ja normannid, kelle rüüsteretked uue aastatuhande esimestel kümnenditel hoo sisse said. Seepärast olidki nii Arles'i krahv Guillaume IV kui ka peapiiskop Hugo veel Kristuse taevamineku tuhandenda juubeli ajal rahuliikumise eest võitlejad, kuigi see algatus nii Francias kui mujal Gallias juba minevikuks oli saanud.

Edasisi episoode ei või ma tõestisündinuteks vanduda, võibolla ma tõesti nägin neid ja need leidsid meie maailmas aset, võibolla manas neid mu silme ette mu vaevatud mõistus või nägin ma midagi kusagilt mujalt pärit olevat. Midagi võõrast.

Lebasin verisel põrandal, mõte seisis, vaid silmad nägid toimuvat. Ma ei kuulnud midagi, polnud ka mingeid emotsioone. Uks avanes ning eesriide eemalelükkamise järel nägin punasest nahast pehme põhjaga jalanõusid. Need kuulusid sellele vilepilliga grotesksele mõrtsukale. Nägin vaid jalgu. Need tulid minu juurde, minu kohale kummardus ta nägu, vilepill huulte vahel. Siis kogu järsku võpatas ning vaadanud hirmunult ukse poole, puges peitu seinakardina taha. Nägin ikka ta jalavarje. Uksest olid sisenenud uued jalad. Seegikord tundsin need ära. Ottavio ihukaitseülem. Luigi di Piacenza. Pikkade sammudega tormasid need jalad Ottavio juurde ning käed katsusid ta auklikust kehast elu leida. Ebaõnnestunult. Rüütli jalad lahkusid ruumist. Eesriide tagant tulid jälle välja vilepillipuhuja pehmed jalanõud. Need lähenesid uuesti minule, kuid ka seekord segas mingi heli seda värdjat. Ta käsi rehmas demonstratiivselt ning jalad lahkusid ruumist.

Tol hetkel ei mõelnud ma millelegi, hiljem seda kummalist vaatemängu meenutades, olen tabanud end mõttelt, et nii sageli olen ma näinud vaid käsi või jalgu, aga mitte kunagi nende omanikke. Varajasest noorusest pärit mälupilt manab mu silme ette vankri kõrval ratsutanud rüütli jala, nüüd need jalad. Ning üsna mitu korda oma hilisema elu jooksul olen ma juhuslikult sattunud nägema käsi. Käsi, mis hoiavad pistoda või käsi, mis valavad peekrisse mürki või käsi, mis lämmatavad padjaga väikelapse. Ning kunagi pole mul õnnestunud näha nende käte omanikke. Täpselt nagu see eesriide taga seismine. Teispool elab mingi mulle võõras maailm oma elu, mina aga seisan pimeduses ja näen vaid häguseid vihjeid selle maailma kohta. Neetud!

Uued jalad jooksid ruumi, ma tundsin ju neidki! Nad jooksid minuni ning Benedetto hääl karjus: «Adriano! Eiiii!». Benedetto laskus mu kõrvale ning tema meeleheitlikud raputused tõid mu tardumuse meelemärkusetust olekust välja.

Ma pomisesin midagi ning Benedetto rabas mind istuli:

«Sa oled üleni verine, ega sa haavatud pole?» seda küsinud hakkas ta juba mu keha veristest kohtadest läbi kompama. Raputasin pead:

«Ei, mina ei ole. Aga Ottavio...,» puhkesin uuesti nutma. Benedettolgi jätkus nüüd silmi mu tapetud heategijate jaoks. Ta näost oli seda vaatepilti nähes igasugune värv kadunud. Ta lihtsalt haaras mind oma embusse ja sosistas:

«Vähemalt jäeti sind mulle alles! Ei võetud ära! Jumal, Suur Jumal, ma jõudsin juba mõelda, et olen su igaveseks kaotanud. Sa oled elus Adriano, oh, kuidas ma sind armastan, kui sa oleks surnud, poleks ka minul mõtet edasi elada, oh, Adriano, sa lubasid, et ei jäta mind kunagi. Enam ei jäta ka mina sind kunagi hetkekski üksi. Kogu aeg koos.»

Benedetto kattis mu verist nägu suudlustega ning minagi noogutasin ta sõnade peale, mida ta üha uuesti ja uuesti kordas. Ma ei tea, kaua me seal niiviisi olime. Mingil hetkel, südaöö oli juba ammu möödas, avati uks uuesti ning eesriie lendas eemale, tehes tee vabaks keiser Otto III imposantsele isikule. Valugrimassi Maailma Isanda näol on võimatu sõnadesse panna. Ta fikseeris ruumis toimuva ühe hetkega, Benedetto lasi minust lahti. Keiser langes minu juurde põlvili ning embas mind:

«Jumalale tänu, vähemalt sina oled elus! Aga see veri...»

«Ei ole minu oma...,» seda öeldes purskusid pisarad mu silmist uuesti ning osutasin jõuetult Ottaviole ja Heinrichile, «Miks? Miks? Miks?»

Keiser ohkas ning esimest korda märkasin, et tegelikult on ta lihtsalt üks vana ja väsinud mees, kes peab väga rasket koormat kandma. Püha sädelus ta ümbert oli justkui minema pühitud. Siin oli vaid üks isa, kes leinas oma surnud poegi. Tapetud poegi.

Järsku keiser võpatas.

«Kust sa selle said?» küsis ta mu kõrvale osutades. Katsusin kõrva ning tundsin seal Ottavio poolt antud vapikilbiga kõrvarõngast. Seletasin katkendlikult, mil moel see minu kätte oli juhtunud. Keiser pööras justkui teolt tabatud poisike pilgu tema järel ruumi sisenenud krahv Luigi di Piacenzale, kes noogutas vaevumärgatavalt, aga tema näoilme ei kinnitanud mu sõnu, vaid ütles hoopis: nüüd tean ka mina!

Keiser ohkas: «Kui juba, siis juba, ehk kaitseb see sind isegi paremini, kui salatsemine.»

Otto III tõusis ning läks oma poegade juurde. Ta pani oma käed kummalegi laubale ning jäi sellisesse poosi mitmeks minutiks, siis vajutas ta neil silmalaud kinni ning tuli tagasi minu juurde.

«Kuidas te siia sattusite, te ei pidanud ju Arles'i tulema?» küsisin.

«Aga ma ootasin siin lähedal.»

Ruumi oli sisenenud veel paar inimest keisri kaaskonnast ning ma tundsin ära Grottaferrata Gianfranco, kes mulle nukralt noogutas. Ta sosistas midagi keisrile kõrva, mispeale see otsekui võpatas.

«Arvad? Et siis selline löök? Korraga?»

Nõunik noogutas aktiivselt.

Keiser pöördus Piacenza poole: «Viis rüütlit Magdeburgi ja samapalju Paviasse. Ja kui mu pojapojad tervetena minu juurde tuuakse, korraldan ma neile rüütlitele sellised abielud, et...»

Keiser, aga siiski praktiline inimene. Seejärel saatis Otto III kõik peale oma nõuniku ja paavsti ruumist välja ning käskis mul rääkida, mida ma olin näinud. Kui jõudsin oma jutuga saatanliku vilepillipuhujani, Benedetto võpatas.

«Meie narr? Gualtiero?» küsis ta imestunult.

«Sinu isa mürgisegaja?» võpatas ka keiser. Ta haaras paavsti kuue rinnaesisest kinni ja väänas selle sõlme, «vannu, et sinu käsi siin mängus polnud!»

«Pühakute nimel, ei olnud, kuidas ma saanukski Adriano ve...» vuristas Benedetto hirmunult.

«Aitab,» lõikas keiser ta jutu katki, «ma usun sind, pealegi kinnitas ka Adriano, et olete sõbrad.»

Rääkisin oma loo lõpuni, varjamata ka seda, mida arvasin olevat näinud oma poolmeelemärkuseta seisundis. Veretöö toimepanijate osas polnud suurt kahtlust, kindlasti oli sellega seotud Romania saatkond ja ilmselt ka Tusculumi krahvi mürgisegaja.

Keiser mõtles mõne hetke ning sõnas siis: «Söögisaali, kõik!»

Läksimegi tema järel hanereas pidusaali poole, teel tuli meile vastu Piacenza krahv, kes teatas keisrile, et romealastest saadikud on põgenenud. Otto III ei lasknud ennast sellest häirida, jõudsime söögisaali, kus laua taga istus ikka sama seltskond, kes minu lahkudeski paari tunni eest. Keiser Ottot märganud Tusculumi krahvi näoilme rääkis rohkem, kui olnuks tarvis. Maailma Isanda käeviipe peale võtsid Piacenza krahvi relvakandjad Albericuse vahi alla. Üllatunud seltskond hakkas sumisema. Kõik lauasolijad tõusid ja tulid Roomlaste keisrile oma austust avaldama. Oma suureks üllatuseks märkasin, et Grottaferrata Gianfranco kasutas ära hetke, kui kõigi pilgud olid keisrile pööratud ning puistas mingit pulbrit Arles'i krahvi ja peapiiskopi veinipeekreisse. Meie pilgud kohtusid, ta muigas saladuslikult ja pani sõrme suule. Ma noogutasin. Kas neil oli keisriga mingi varasem kokkulepe? Kas ka need mehed olid mõrvades süüdi?

Keiser andis kurvalt teada, et ta pojad on tapetud, aga et see ei muuda Burgundia küsimuses midagi. Et paavst teeb järgmisel päeval siiski oma otsuse teatavaks.

Päeva sündmused olid sellega lõppenud. Ma ei suutnud kujutleda end keisri rolli, kas tema sel ööl üldse und saab? Polnud tal ju siin maailmas enam õieti kedagi järele jäänud. Minul oli vähemalt Benedetto, kelle embuses ma selle öö veetsin. Langobardia kuninga nõunikuna ütlesin talle ka, kelle ta hommikul Burgundia kuningaks peab nimetama.

Keiser Constantinus VIII surmaga Issanda Aastal 1028 oli Makedoonia suguvõsa meesliin Konstantinoopoli troonil otsa saanud. Keisrinnaks kuulutati tema vanem tütar Zoe, kes oli abielus Roomlaste keisri Otto III-ga, kuid Otto õigust Konstantinoopoli troonile ei soovinud sealne paleearistokraatia ehk ametnikkond tunnistada. Pigem tehti panus Zoe nooremale õele Theodorale ja selle mehele, kelleks oli väepealik Georgios Maniaces. Militaarsele provintsiaristokraatiale ei meeldinud Maniaces oma madala päritolu tõttu, pigem oleks nad soovinud näha iidse Rooma impeeriumi ida- ja läänealade taasühendamist ja niimoodi riigi tugevdamist, seega kaldusid nad pigem Zoe ja Otto III poolele.

Sellega ongi tegelikult kõige olulisem möödas. Ühtki rõõmsat hetke enam ei tule. Edasi läheb kõik langevas joones. Seda oleks ma pidanud tegelikult juba siis aimama, aga polnud ma ju tolleks hetkeks tutvunud veel vend Gianfranco teooriatega ega osanud niimoodi ühtedest sündmustest teiste vääramatut toimumist järeldada.

Järgmisel hommikul, kui uudis keisripoegade jõhkrast tapmisest oli juba levinud, nimetas paavst Benedetto IX pidulikult St. Trophime'i kirikus uueks Burgundia kuningaks verivärske Langobardia kuninga Lotario III, kes Burgundia kuningana hakkas kandma nime Lothar II.

Laps ise toodi Arles'i kolm päeva hiljem ning krooniti kõigi auavaldustega kuningaks. Nii hästi ei läinud Teutooni Heinrichi lastel. Kui Pavias õnnestus Otto III saadetud rüütlitel vaenlase rünnakut ennetada ja laps ning tema ema oma kaitse alla võtta, siis teekond Magdeburgi võttis palju rohkem aega ning rünnak oli seal Piacenza rüütlite kohale jõudes juba toimunud. Kaks vanemat Heinrichi poega, neljane Otto ja kolmene Heinrich tapeti mõrtsukate poolt, vaid kuninga lese, Franconia Agnese vaprus päästis noorima ta poegadest, kaheaastase Ludwigi, kes kuningas Heinrichi surmateate järel kuulutati Ludwig V nime all uueks Teutooni kuningaks. Kolme kuningriigi kahe lapskuninga regentideks nimetati nende emad.

Viis päeva pärast neid traagilisi sündmusi surid Arles'i krahv Guillaume IV ja peapiiskop Hugo öösel magades. Hommikul ei suudetud neid lihtsalt äratada. Ma ei olnud enne kuulnud mürgist, mis nii pika aja pärast alles mõju avaldab. Igatahes oli see äärmiselt leidlik vahend. Leidlikum ehk isegi kui Gualtiero vilepill. Gualtierot muide ei leitud ning Albericus väitis surmkindlalt, et ta narr oli Rooma jäänud. Arles'i uueks krahviks sai mürgitatud Guillaume'i seitsmeaastane poeg Beranger. Võis oodata parunite rahutusi ja rohkeid sisesõdasid.

Keiser Otto liikus neil päevil nagu unes, ta tegutses justkui energiliselt kättemaksuplaani ette valmistades, samas oli näha, et ta liigub vaid inertsist ja kohusetundest. Talle oli tekkinud uus kohustus, mille täitmine, keiser kartis, talle üle jõu käis, kohustus elada nii vanaks, et ta pojapojad meheikka jõuavad. Otto III käsul viibisin ka mina kättemaksukava kokkuseadmise juures. Keisri käsul pidid Langobardia ja poolsaare lõunaosa kaubalinnad kokku panema hiigellaevastiku. Selleks läkitas ta erikullerid Veneetsiasse, Genuasse, Pisasse, Napolisse, Amalfisse, Anconasse ja Barisse. Kättemaksuretke pidi juhtima keiser isiklikult. Minu kaasatulekut Otto III õnneks ei nõudnud, ilmselt pidas ta merereisi siiski veidi ohtlikuks. Pidin saatma paavsti tema tagasiteel Rooma.

Kättemaks ise oli hirmus, nagu ma hiljem teada sain. Keiserlikule laevastikule paigutatud suur rüütlivägi rüüstas Konstantinoopolit mitu päeva, linnaosad, milles asusid tsiviilaristokraatia uhked lossid, purustati. Romania ametnikkonna enamik tapeti. Keiser lasi vangistada oma naiseõe Theodora, selle mees Georgios Maniaces hukati moel, millest sulg tõrgub kirjutamast. Pärast seda karistusaktsiooni tõmbus keiser tagasi oma Spalato lossi, kust ei väljunud mitu kuud.

Benedetto ja minu tagasitee Rooma oli üsna nukker. Nägime kohutavat viletsust, nälja poolt tapetud inimeste surnukehasid üksteise otsa kuhja heidetuna teeäärsetel põldudel, polnud kedagi, kes neid oleks matta suutnud. Ning kuigi keisri esindajana valitses Langobardiat Piacenza krahv, olid mitmed krahvid ja hertsogid, kuuldes kuninga tapmisest, hakanud oma vanu vaenusi üle soojendama ning maad ootasid seega ees rasked sisesõdade aastad. Samade murede kätte oli langemas ka Teutooni kuningriik.

Impeeriumi tulevik oli ülimalt ebamäärane, keiser oli ennast sulgenud Spalato paleesse ega ilmutanud huvi maailma asjade vastu, Langobardia ametlik regent, viieteistaastaselt leseks jäänud kuninganna-ema Bianca ja kuningas Lotario olid Pavias pigem krahv di Piacenza pantvangid ning see kasutas neid oma isiklikes huvides osavalt ära. Teutoonimaal puhkes verine kodusõda Franconia ja Baieri kodade vahel. Esimesest oli pärit regendist leskkuninganna Agnes, samal ajal kui Baieris valitses Saksi dünastia kõrvalharu, mis oli alguse saanud Otto I Suure vennast Heinrichist.

Kuuldes neist sündmusist, adusin ma esmakordselt täie selgusega, kuivõrd lihtne on muuta tulevikku või ajalugu. Kuigi vandenõulased Konstantinoopolis ei osanud ilmselt oma halvimateski unenägudes ette näha sellist karistusaktsiooni, oli nende löök siiski olnud geniaalne. Oli löödud haav, mida lihtsalt ei olnud võimalik ravida.

Siis sain ma aru, et paar geniaalselt ajastatud ja perfektselt ellu viidud mõrva võivad maailma ajalugu tundmatuseni muuta. Kuigi Otto III oli hävitanud oma vastased, olid need siiski suutnud lõhkuda ka keiser Otto impeeriumi. Ja tulevik pidi näitama, kas pöördumatult või mitte.

Rooma-teekonna lõpul möödusime Grottaferrata kloostrist, mis oli välja kasvanud samas kohas kolmekümne aasta eest tegutsenud eraklast. Kuulsa legendi järgi oli ka keiser Otto noores eas selles eraklas kaks nädalat paastunud ja palvetanud. Kloostrihooned olid madalad ning teravate katuste ja tornideta. Seda imposantsemana kõrgus kompleksi keskel üksik kõrge nelinurkne madala katusega kellatorn. Ehitisi ümbritsesid puudesalud, praegu küll veel raagus, aga varsti, kevade lähenedes pidid nad lehte minema. Aga isegi praegu oli see vaatepilt kaunis, kloostrihoonete vahel ringisagivad mungad sisendasid minusse rahu. Mõtisklesin, kuidas võis keisri nõunik Gianfranco Grottaferrata kloostriga seotud olla, aga mingile targale järeldusele ei jõudnudki.

Rooma jõudes ootas meid ees ebameeldiv uudis, juba varem siiatoimetatud Tusculumi Albericus oli vahi alt põgenenud. Millegipärast oli see tal eriti lihtsalt läinud, mistõttu kurjad keeled sosistasid, et selline oligi keisri soov, kes talle üht hoopis hirmsamat karistust kavandas. Benedetto lasi selle peale vaid oma ihukaitsemeeskonda tugevdada.

Minu hinges valitses tollest saatanlikust ööst saadik kõle ja tühi tunne. Minu sõber ja heategija, inimene, kellele mu saatus korda läks, oli surnud. Mul ei olnud vähimatki soovi elada Pavias inimeste keskel, kes on mulle võõrad, liikuda nois süngetes ja pimedates lossides, kus seinavaiba tagant võis välkkiire torkega mõni pistoda ka minu elu lõpetada. Ainus inimene, kes mulle korda läks, oli Benedetto. Kuna Ottavio oli igaveseks lahkunud, klammerdusin ma seda enam Benedetto külge. Ning ajapikku tänu üha kevadisemaks muutuvale ilmale, Lateraani palee valgest marmorist seintele ja avaratele, valgust sisselaskvatele akendele hakkas maailm meie jaoks jälle helgemaks muutuma. Me keskendusime oma armastusele ning minu suurim soov sel ajal oli, et ma saaks jääda igaveseks Benedetto kõrvale, saada tema nõunikuks, kuna ühtki Saksi soost valitsejat, keda ma nõustada oleks saanud, polnud ju järele jäänud.

Ühel õhtul märtsi lõpus, kui ilm oli juba kevadiselt soojaks läinud -- just oli alanud ka uus aasta, andsin Benedettole edasi teutoonist ihukaitsemeeskonna pealiku teate, mis hoiatas võimaliku normannide kallalatungi eest. Nende viirastuslikke laevu olla nähtud Tiberi suudmes. Meil polnud selle teadmisega aga suurt midagi peale hakata, lisajõude Rooma kaitsmiseks poleks niikuinii kuskilt võtta olnud.

Kuna lähenes ülestõusmispüha, täpselt tuhat aasta oli möödumas Kristuse taevaminekust, kui täpne olla, oli meil jumalateenistuste ja muude ürituste ettevalmistamisega päeviti palju tegemist. Benedetto selja taga oli sel ajal tema ristiisa Giovanni Graziano, kes talle kirikuasjades nõu andis. Krahv Albericus oli põgenenud oma linnusesse Tusculumis ning oli seal ennast kindlustanud.

Tol õhtul, kui lahtistest paleeakendest tungis sisse kevade joovastavaid lõhnu ning linnamelu, istusime Benedettoga väikeses saalis ning rüüpasime peekritest veini. Esimest korda üle pika aja tundsin ma ennast kergelt, hing oli rahulik ning näis, et Benedettogi on õnnelik. Ta vaatas unistavalt aknast välja sumedasse Rooma kevadõhtusse. Panin peekri lauale ning puudutasin Benedetto käsivart. Ta vaatas mind ja naeratas.

«Kui saaks selle hetke peatada ja kustutada kõik, mis on olnud. Nii näib maailm ja meie elu päris ilus.»

Noogutasin nõusolevalt. Istusin ta kõrvale ning suudlesin teda. Benedetto hakkas mu särki seljast võtma. Suudlesin ta kaela, siledaid käsivarsi ja rinda. Ühinesime sealsamas akna all, olles joovastunud nii veinist kui sumedast õhtust.

Näis, et Arles'i tragöödiast hoolimata oli meie elu oma tavapärasesse voolusängi tagasi suundumas. Nii ainult näis.

Normandia hertsogi vasallil, rüütel Tancred de Hauteville-la-Guicharde'il oli kahe naisega kokku kaksteist poega ja veel rohkem tütreid. Esimese naise Muriellaga olid tal pojad Guillaume, Drogon, Humphrey, Geoffroy ja Sarlot. Teise naise Fressenda pojad olid Robert, Roger, Humbert, Mauger, Guillaume, Auvrai ja Tancred. Aastatuhande vahetuse paiku käisid normanni ülikud sageli palverännul Jeruusalemmas. Need pelegriinid tegid vahepeatusi Lõuna- Itaalia rannikulinnades ning Salerno vürsti ja Apuulia hertsogi palvel sekkusid nendevahelistesse tülidesse. Nähes, kui osavad sõjamehed on normannid, saatsid Salerno, Apuulia, Capua, Napoli ja Benevento vürstid oma sõjameestega sõna Franciasse, et sealt veel normanni sõjamehi tuleks.

Järgmisel hommikul äratas meid ennekuulmatu lärm. Olime jäänud magama lamamistoolidele samas kohas, kus eelmisel õhtul olime vestelnud ja armatsenud.

Nüüd oli varahommik ning läbi lahtiste akende kuulsime tänavailt lärmi, millist polnud kunagi varem kuulnud. Samalaadsed hääled kostusid ka palee sisemusest. Virgusime Benedettoga üheaegselt ning vaatasime unesegaste pilkudega mõistmatult teineteist. Vaatasime üheaegselt aknast välja ning avanev vaatepilt röövis meilt hetkeks liikumisvõime. Nüüd oli ka selge, mis helisid olime kuulnud. Inimeste karjed, appihüüded, röökimine, nutt, hala ja needmine segamini sõjarelvade kolinaga.

Lateraani palee esisel väljakul käis võitlus. Benedetto ihukaitsemeeskonda kuuluvad rüütlid pidasid ebavõrdset võitlust pikakasvuliste ja kohutava välimusega sõjameestega. Normannid! rabas mind kohutav teadmine. Samal hetkel sain teadlikuks, et Benedetto värisev käsi oli haaranud kinni mu paljast käsivarrest, millele karge hommikuõhk oli tekitanud kananaha.

«Mis nüüd?» sosistas ta.

Vaatasin paleeväljakult eemaleviivaid tänavaid, seal käis sama ebavõrdne võitlus linlaste ja rüüstajate vahel. Kuna enamik inimestest oli relvastamata, kujutas see justkui karistusaktsiooni, mitte enam- vähemgi võrdsete vastaste võitlust. Tol hetkel ei võinud ma muidugi teadagi, kui lähedale tõele ma oma mõttega olin jõudnud. Nüüd pöörasin tähelepanu ka palee alamatelt korrustelt kostvatele häältele. Sama metallikõlin, sama meeleheitlikud hüüatused.

«Peitu!» ütlesin, «pageda me ju ei jõua ja kuhu meil minna?»

Tormasime esmalt ukseni, mis viis peatrepile, kust pääses igale korrusele, aga nägime, et ka trepil käis meeleheitlik ja vihane võitlus. Näha oli, et paavsti ihukaitsemeeskonna allajäämine ning hävitamine on vaid ajaküsimus. Jooksime tagasi saali ning sealt ühte koridori, mis oli tupiktee, nagu ma väga hästi teadsin. Aga mujale polnud minna.

Seinaorvasid eraldasid siin suured eesriided, ühe sellise varju peitusimegi. Seal veetsime oma elu ühe kohutavaima päeva. Enamus aega olime lihtsalt vait, hoidsime teineteisest kinni ja värisesime hirmust.

Mingil hetkel, ma ei suuda meenutada, kaua olime juba seal konutanud ning kuulanud kord kaugenevaid, siis jälle lähenavaid võitlushääli ning võõras keeles karjumist, hakkas Benedetto kuidagi eemaloleva häälega monotoonselt rääkima:

«Esimest korda juhtus see Issanda Aastal 410, kui visigoodid kolm päeva Roomat rüüstasid, aga võrreldes järgmise korraga oli see pigem aukartlik rüüstamine, nii olen ma lugenud. Teine kord tuli nelikümmend viis aastat hiljem. Vandaalid rüüstasid linna neliteist päeva ning just pärast seda rüüstamist tabas Roomat tõeline langus. Paleesid ei parandatud, linnaväljakutest said heinamaad, kus ümbruskaudsed inimesed oma pudulojuseid karjatasid. See oli maailma pealinna lõpp. Kolmas kord tuli Issanda Aastal 846, kui rüüstajateks olid saratseenid. Pärast seda lasi paavst Leo IV Vatikani linnaosale müüri ümber ehitada, aga näib, et sellest pole mingit kasu.»

Benedetto jäi vait ning minule meenus järsku jutuajamine Grottaferrata Gianfrancoga, kus ta oli rõhutanud Rooma käekäigu olulisust ja seda, et linna kasv on justkui mingi indikaator. Mida siis praegused sündmused peaks näitama, ennustama? Millele viitama? Kaosele? Sellele, et ühtki kindlat paika pole selles maailmas enam olemas? Et ka Õhtumaa kirikupea palees pole enam turvaline olla? Minu tupikus mõttelõnga katkestas raskete metalsete sammude kõmin. Need peatusid kuskil meie juures ning eesriie tõmmati järsku ühe ropsuga eest.

Meie peale vaatas ülevalt alla suurt kasvu kogukas noormees, ta võis olla neli-viis aastat meist vanem. Uhkes sõjarüüs, mida katsid tolm ja veri, vaatas ta meie peale ja justkui ohkas kergendunult. Ta kummardas ning ütles kohalikus keeles:

«Roberto d'Altavilla.»

Seejärel laskus ta põlvili ning suudles Benedetto kätt.

«Ärge mingil juhul siit välja tulge. Kuni õhtuni,» ütles ta puiselt Rooma dialektis. Benedetto noogutas sõnatult ja tegi normanni suunas õnnistava risti.

Seejärel lasi ta eesriide uuesti meile varjuks ette langeda ning sammud eemaldusid. Vaatasin hämmastunult Benedettole otsa, aga temagi oli vähemalt sama üllatunud. Võtsin ta ümbert kinni ja niimoodi me seal seinaorvas üksteise embuses ootasime, tundes iga lihasega teise südamelööke.

See oli meie esimene kohtumine alles aastaid hiljem oma kuulsuse tippu tõusnud Robert de Hauteville'iga.

Alles tükk aega pärast igasuguste häälte vaikimist julgesime oma peidupaigast välja tulla. Palee saalid, trepid ja koridorid olid täis rüütlite ja kantseleiametnike laipu. Kõik oli segi pööratud justkui oleks torm meie vaiksest rahuoaasist üle käinud. Paavsti magamisruumid olid samas täiesti korras ning rüüstamata. Riietusime ning ma märkasin, et pistoda, mida mul oli kästud alati kaasas kanda vedeles riietekuhja all siinsamas. Aga mis kasu oleks sellest olnud otsese ja jõhkra kallaletungi vastu. Kuigi ka Gualtiero ja Romania salamõrtsukad surma külvasid, tundus vaatepilt Lateraani palees siiski kordi masendavam ja rusuvam. Sellise otsese vägivalla vastu on ka reetlikud pistodatorked abitud.

Palee esimesel korrusel kohtasime ka esimesi õnnelikke, kel oli vedanud ja kes olid ellu jäänud. Koristati surnukehasid silma alt ära, korrastati ruume. Läksime Benedettoga tänavatele. Ka siin olid ellujäänud kõik tänavatele kogunenud ning viisid surnukehi majadesse ja hoovidesse. Inimesed tegutsesid tuima järjekindlusega ning liikusid justkui elavad surnud. Benedetto tegi igas suunas õhku ristimärke, mõnel pool kummarduti tema žesti peale, teisal vaadati ükskõikse ning apaatse pilguga. Millest oleks tulnud teatavaid järeldusi teha.

Siin-seal koguneti ka kirikutesse, kus ellujäänud preestrid valmistusid tänujumalateenistusi pidama. Möödusime parajasti Santa Sabina kirikust, kui Benedettol tekkis mõte ka ise tänujumalateenistust läbi viia. Pöörasime kirikusse sisse, mitukümmend inimest palvetasid, teenistust läbiviiv preester märkas oma pontifeksi ning andis žestiga märku, et taandub, kui paavst ise soovib teenistust läbi viia. Benedetto näost võis välja lugeda tänutunnet ning rõõmu. Ta sammus läbi kõrge sammastega basiilika, möödus inimestest ja asus oma kohale apsiidis teenistuse läbiviijana. Jäin veidi kaugemale rahva sekka seisma. Benedetto pöördus seljaga kirikusse kogunenud inimeste poole ja hakkas palvet kuuldavale tooma.

Edasi hakkas kõik kiiresti juhtuma.

Kuulsin kiriku välistrepilt hõikeid ja vihast vaidlust, kirikusse tungisid tigedad ja bravuuri täis mehed, ilmselt lihunikud või käsitöölised. Kiiremini kui ma aru sain, olid nad pika basiilika läbinud ning jõudnud altari ette, kus põlvili seljaga nende poole palvetas paavst. Ma ei näinud eesseisvate inimeste tõttu, mis täpselt edasi toimus. Kõlas tuhm mütsatus ja vaikne üllatunud karje, siis nägin ühe lihuniku kirvest tõusmas ning langemas, samal hetkel tõukas teda kõrvalseisnud käsitööline, kellega ta ilmselt oligi vihaselt vaielnud, ja lihunik kukkus tasakaalu kaotades pikali. Kostus ka heli, mis andis tunnistust kirvetera ja kivipõranda kokkupuutumisest. Lihunik oli aga kohe jalul ning õudusega nägin, et ta kirvetera oli üleni verine.

Hakkasin tõugeldes ja trügides läbi inimsumma endale apsiidi suunas teed rajama. Olin mõne hetkega kohal ning avanev vaatepilt naelutas mu hetkeks paigale. Oma valges riietuses lamas Benedetto kõhuli altari ees maas. Tema parem käsi oli õlavarre keskkohast otsast raiutud ning tema minestuses keha ümber hakkas tekkima vereloik.

Pärast Johannes XIX surma vähenes paavstide tähtsus Õhtumaa valitsejate seas veelgi. Nii eli see kogu Benedictus IX alaealisuseaja. Hiljem sai ta muidugi hüüdnimeks Sõdiv Paavst...

Ei-ei-ei!!! Seda ei saanud olla! Nad ei tohtinud minult mu Benedettot ära võtta!

Maas lebava paavsti ümber seisid poolkaares mehed, kellest osa ilmselgelt soovis tema surma. Ning kirvetera sattumist kaela asemel õlavarre pihta sai seletada vaid sellega, et käsitööline viimasel hetkel mõrtsukat lükkas. Nüüd aga vaatasid nad kõik vaikuses oma kätetööd. Miskipärast oli ka kirvega mehemürakast kadunud soov oma kätetöö lõpule viia. Inimesed vaikisid. Käsitööline oli šokeeritud, lihunik aga pomises kiiresti kohalikuks murdes sõnu, millest ma suure hädaga pooli aru sain. Igatahes süüdistas ta paavsti selles, et too neid normannide vastu ei kaitsnud.

Ma ei oska öelda, kaua see hetk kestis. Järsku ärkasin ma tardumusest ja šokist ning tõin kuuldavale sellise karjatuse, mis paavsti ümbritsevad mõrtsukad võpatama pani. Ma ei olnud võimeline oma tegevust kontrollima. Enne kui ma üldse aru sain, mis mu raevunud mina õieti teha kavatseb, olin endalegi üllatuseks oma terava ja pika pistoda tupest välja kiskunud ning tormasin seda käes hoides mõrtsukast lihuniku juurde. Torkasin teda selga.

Inimese tapmine on imelihtne. Üliteravaks ihutud pistoda läks üllatava kergusega hiiglase selga, too karjatas. Tõmbasin tera välja ja lõin uuesti sisse. Ja siis veel ja veel ja veel. Ma ei ole kunagi varem ega hiljem sellises raevus olnud. See suur ja võõras mees oli minult Benedettot röövida tahtnud! Ja põhjusel, mis Benedettot vähimalgi määral ei puudutanud.

Hakkasin midagi märkama siis, kui suur lihunik korisedes pikali kukkus ja kätega haletsusväärseid liigutusi tegema hakkas. Tema kaaslased olid ilmselgelt üllatunud. Vehkisin oma pistodaga ning karjusid läbi pisarate, et nad kaugemale tõmbuks. Seda nad ka tegid, kuna suure ja tugeva mehe surm minusuguse kõhetu nooruki käe läbi oli neid ilmselt üllatanud. Aga seda eelist ei tarvitsenud mulle kauaks jätkuda. Kummardusin meeletus raevus Benedetto kohale, veendusin, et ta hingas ning otsisin kiirelt silmadega kohta, kuhu eemalduda. Altari kõrvalt viis külgmisse löövi madal ukseava. Altkulmu inimesi jälgides lohistasin Benedetto kaenla alt kinni hoides kesklöövist minema. Inimesed olid aga vist samuti aru saanud teo koledusest, mille üks nende hulgast oli just äsja toime pannud. Igatahes ei ilmutanud nad mingit soovi mulle järgneda või mind kuidagi takistada.

Niimoodi oma armastatut lohistades meenus mulle, et täpselt sedasama olin temaga teinud päeval, kui me tutvusime... Ainult siis ei jäänud paavsti lohistamisest kivipõrandale kohutavalt suurt vererada. Sulgesin ukse ja lükkasin mingi mööblieseme, olen unustanud mille, sellele ette. Silmitsesin Benedetto paremat õlavart, purustatud kont paistis vere ja varrukariide vahelt välja. Verd tuli ikka veel palju! Rebisin endalt kuue seljast ning lõikasin oma särgil varruka maha. Sidusin sellega kõigest jõust Benedetto õlavarre kinni. Kuigi see side muutus kohe verest läbimärjaks, näis siiski, et veri hakkas hüübima. Suudlesin oma armastatu nägu.

«Ära jäta mind! Sa ju ometi lubasid, et ei jäta mind kunagi... mitte hetkekski! Sa ei tohi surra! Mitte praegu!»

Benedetto tuli hetkeks teadvusele. Hoolimata meeletust valust, naeratas ta mind nähes.

«Kuhu me peaks põgenema?» küsisin nõutult.

«Tuscolosse,» oli kõik, mis Benedetto huulte vahelt välja tuli. Ta vajus jälle teadmatusse. Vaatasin meeletu pilguga ringi, minu poolt barrikadeeritud ukse vastas oli veel teinegi uks, mis pidi ilmselt õue viima. Mul pole kunagi hiljem elus olnud põhjust jumalat niisuguse meeleliigutusega tänada. Tõsi, hiljem vähenes ka mu veendumus, kas tema käsi maistes asjades üldse mängus on.

Igatahes olid selle ukse taga lasipuu külge seotud hobused. Ma pidin õnnest segaseks minema. Hobused! Lohistasin Benedetto kambrist välja ja vinnasin ta ühe looma turjale sadula ette. Ronisin ka ise sadulasse ning ajasin looma liikvele. Võtsin suuna linnast välja ida poole. Teadsin, et tee Tusculumi krahvi residentsi on jalgsi minnes viis tundi pikk, hobusel siis selle selle võrra kiirem.

Ma ei taha seda teekonda meenutada. Veel vähem sooviksin ma meenutada kohalejõudmist Tusculumi linnusesse, aga see on hädavajalik. Südaöö oli juba möödas ning sume kevadõhtu oli asendunud jahedavõitu ja selge täiskuuööga. Taevas säras tähtedest. Benedetto polnud terve teekonna vältel enam kordagi teadvusele tulnud, aga ka verejooks ta käest oli seiskunud. Minagi olin päeva ja järgnenud õhtu vapustustest minestuse äärel, aga ma ei saanud seda luksust endale lubada, minu kiirest tegutsemisest sõltus nüüd mu armastatu elu.

Tusculumi kantsi paksud kivimüürid hakkasid juba kaugelt tontliku kuuvalguse taustal paistma ning teele erinevaid varjukujusid moodustama. Valitses täielik vaikus. Et midagi on väga valesti, sain aru, kui jõudsime lossivärvani ning oma suureks üllatuseks selle pärani lahti olevat avastasin. Ettevaatlikult ratsutasin läbi värava lossihoovi. Ka siin valitses hauavaikus, kuigi ülevalt akendest paistis tõrvikuvalgus. Jätsin Benedetto igaks juhuks hobuse turjale ning sidunud looma vee ja toidumolli juurde kinni ruttasin hiilides lossitrepist üles.

See öine retk ebaloomulikult vaikses Tusculumi kantsis oli võigas. Miks valitses nii ebainimlik vaikus? Miks oli värav avatud? Küsimustel poleks lõppu olnud. Eelaimdused hakkasid selgemat kuju võtma, kui nägin lossikoridoris maas vedelevat tapetud sõjasulast. Katsusin verest libedaks muutunud võlvkäigus mitte libastuda ning suundusin edasi söögisaali poole. Sealt ma nad kõik leidsingi.

Tõrvikud põlesid seinaorvades nagu peab, lauad olid kaetud rikkaliku söögi- ja joogivalikuga. Nad kõi olid pandud istuma oma kohtadele, ainult et nende ees hõbevaagnatel oli igaühel ta enese pea. Kui ma viimase ööpäeva jooksul midagigi söönud oleks, siis oleks see toit küll kohe Tusculumi krahvi söögisaali põrandal olnud. Laua keskosas jõllitasid mind vaagnatelt klaasistunud silmadega Tusculumi krahv Albericus III, tema naine ja nende vanemad pojad, keda ma vaid vilksamisi olin näinud -- Benedetto vennad ikkagi! Lauas polnud ühtki tühja kohta, kõik Albericuse vasallid ja väärikad sõjasulased istusid lauas. Samuti eemaldatud peadega.

See oligi esimene kord, kui ma leidsin tõsise põhjuse hakata kahtlema jumala olemasolus. Tuikusin mööda lossikoridore ringi. Kummalisel kombel polnud kuskil vähimatki märki rüüstamisest, kõik mööblitükid ja riideesemed olid oma õigetel kohtadel, mingi võitluse jälgi polnud kuskil näha.

Ühes kummalises tornikambris leidsin eest veel ühe vana tuttava. Ruumi sisustasid lisaks mugavale voodile rohked mürgipudelid, imelikud klaasanumad, hõbetopsid kummaliste pulbritega ja palju muud sarnast. Töölaua taga istus peata kõhetu kuju. Ta kandis tuttavat azagouki musta sametit. Laual lebas ta punaste juustega pea. Sügavale kurku oli Gualtierole tohutu jõuga torgatud ta vilepill. Tormasin õudusest haaratuna kambrist välja.

See oli esimene hetk, kui hakkasin mõtlema, mis siis ikkagi siin toimunud oli. Kättemaks? Kuid kelle kätega? Keiser Otto kibe kättemaks? Normannide rüüsteretk? mida ma igal muul puhul oleksin pakkunud, aga puudusid märgid rüüstamisest. Või normannide rüüsteretk oligi keiser Otto kättemaks? Ilma rüüstamiseta küll. Aga äärmiselt rafineeritud aktsioon siiski. Mulle meenus, kuidas Robert de Hauteville oli justkui rahunenult ohanud, kui ta meid elusalt ja tervelt peidupaigast leidis.

Sel hetkel adusin selgemini kui kunagi varem, kui viletsad ja nõrgad on tegelikult kõiksugu salamõrtsukad ja mürgisegajad ja assassiinid. Lõpuks on toores vägivald ainus, mis loeb. See mõte rabas mind oma lihtsuses ja samas oma brutaalsuses. Kummalisel kombel sain ma just läbi Gualtiero laiba nägemise aru, kuidas vägivalla leiab üles veel suurem vägivald. Kuidas üks tegu kutsub alati esile teise. Kuidas verevalamist on võimatu peatada.

Mu mõttelõnga katkestas nutt. Väikelapse nutt. Ühest kõrvalruumist see kostiski. Avasin ukse ja sisenesin nõrgalt valgustatud kambrisse. Hällist oli kuidagi välja roninud ning ukerdas nüüd põrandal pisike poiss. Korraga ma teadsin, kes see oli. Tusculumi krahvi noorim poeg, Benedetto noorem vend!

Ja samal hetkel mõistsin ma, et kohe tuleb mul sooritada veel üks mõrv viimase päeva jooksul. Ma poleks mitte mingil moel toime tulnud kahe inimesega. Ma ei oleks ühe hobuse peale suutnud lisaks Benedettole mahutada ka seda imikut. Minu valik ei olnud raske. Ma ei kahelnud hetkekski oma valikus. Kahtlused tulid alles palju hiljem. Toona mul tegelikult ei olnud valikut. Loomulikult pidin ma päästma oma armsa Benedetto. Tõstsin lapse tagasi hälli ning lahkusin ruumist niiskete silmadega. Läksin vaikselt treppidest alla justkui kartes äratada selles võikas majas oma igavest saatanlikku und magavat seltskonda.

Täiskuu valgustas lossihoovi sama heledalt kui enne. Hobune oli oma isu täis söönud, Benedetto lamas looma turjal teadvusetult. Ma sain suurepäraselt aru, et kaua ta niimoodi ilma pädeva abita vastu ei pea. Ja siis kaotab ka minu elu igasuguse mõtte. Ning korraga oli mul selge, kuhu tuleb minna. See sõna tuli mulle pähe kuidagi täiesti loomulikult. Imelik, et ma varem selle peale ei olnud tulnud.

Grottaferrata.

Teekond Tusculumi surmakantsist Grottaferratasse oli hullem kui eelmine. Benedetto tuli ratsasõidu ajal meelemärkusele ning ta õlavars hakkas uuesti veritsema. Pool teed oigas ja nuttis Benedetto valust. Seda öist ratsasõitu ei unusta ma ilmselt kunagi, kuigi sooviks seda väga. Pimeduses viirastus mulle pidevalt häll selles nutva Benedetto vennaga. Kelle mina olin surema määranud. Kes olen mina, et selliseid otsuseid teha? Miks neid meie ette pannakse? Kes paneb?

Grottaferrata kloostriväravasse jõudsime koos esimeste päikesekiirtega. Oli kohutavalt külmaks läinud. Hobune meie all oli ülekoormusest kokku kukkumas, minule tundus eelmine hommik, kui need õudused olid pihta hakanud, meeletult kauge ajana, nii palju oli vahepeal juhtunud. Benedettost ma parem ei räägigi. Munkadel tuli meid tuli sadulast kukkumise eest piltlikult kinni püüda. Ehmunud nägusid ja oma igahommikuseid toimetusi unarusse jätvaid munki nägin jooksmas justkui läbi une. Jõudsin paari sõnaga kohalerutanud abt Bartolomeole selgitada, kes me sellised oleme, siis langetas õnnis pimedus oma teki üle minu.

Grottaferrata erakla rajas kuulus lihasuretaja ja eremiit Püha Nilos, kes oli pärit Rossanost Kalaabrias. Sarnaseid eraklaid oli tollal täis terve Latium, Toscana ja Kalaabria. Need tekkisid, kui selliste anahoreetide ümber kogunesid õpilased, kes samuti lunastava lihasuretamisega tegelesid. Kuulsa legendi järgi oli noor keiser Otto III koos Wormsi piiskopi Püha Franconiga läinud Püha Nilose juurde Grottaferratasse. Ta seadis end seal suure saladuskatte all sisse, kandes jõhvisärki ja olles paljajalu. Ta jäi sinna peitu kaheks nädalaks andudes palvetamisele, paastumisele ja valvamisele.

Ärkasin täpselt ööpäev hiljem varahommikul. Mu verised ja katkised riided olid kadunud ning nende asemele oli pandud uus riietekomplekt. Olin pisikeses kambris, kuhu aknast tõusva päikese esimesed kiired sisse paistsid. Ma olin veel nõrk, aga puhanud. Kui ma aru hakkasin saama, kus ma olen, olin ühe ropsuga püsti.

Benedetto! Mis oli temast saanud?

Riietusin kiiruga ning märkasin, et mu verine pistoda oli ära puhastatud ning riidekuhja alla asetatud. Väljusin oma kambrist ning suundusin õue. Keset hoovi seisis abt Bartolomeo ning jagas munkadele päevaks töid. Läksin kohe tema juurde ja küsisin:

«Benedetto?»

«Me tegime Tema Pühadusele uued sidemed ja ravisime haava oma meetoditega, Teie Kõrgus.»

Võpatasin, miks ta mind «Teie Kõrguseks» nimetab? Mulle meenus, et ma polnud teda tervitanud ega tänanud.

«Ma vabandan, et nii ebaviisakalt alustasin. Nii Bene... Tema Pühadus kui mina oleme teile ülimalt tänulikud, et leidsime siit varjupaiga.»

Abt naeratas.

«Abivajajate eest hoolitsemine ongi meie ülesanne, Teie Kõrgus. Aga ta on ikkagi veel väga nõrk. Pealegi on tal haavapalavik ja ta sonib.»

Nõudsin kohe enda viimist Benedetto juurde. Ta lebas minu naaberkambris valgete linade vahel. Ma polnud tema nägu varem kunagi nii kahvatuna näinud. Verekaotus oli ilmselt tohutu olnud. Tema muidu veidi tõmmu jumega näonahk oli hallikasvalge, otsastraiutud paremale käele oli tehtud korralik ja tugev side, mis minu rõõmuks ei olnud punaseks värvunud. Kuna abt oli minu selja taga, pidin tegema tõsiseid jõupingutusi, et mitte Benedettot suudelda, talle öelda, kui väga ma teda armastan.

Lasin ennast selle asemel hoopis sööma juhatada. Pärast sööki ütlesin abtile:

«Minu soov on, et ma saaksin Tema Pühadusega samas kambris magama hakata. Ma hakkan nimelt tema haigevoodi juures valvama. Kogu aeg. Ka päeval. Ja kindlasti öösel. Ma pean seal olema ja ma tahan seal olla. Ma tõotasin seda Tema Pühadusele kunagi.»

Abt Bartolomeo muigas vaevumärgatavalt. Ta kummardus vaikides.

«Kui see on Teie Kõrguse soov, siis ei saa mul loomulikult midagi selle vastu olla.»

Tänasin teda selle eest südamlikult ning suundusingi kohe oma kohale Benedetto kõrval. Kummalisel kombel oli mul juba täiesti ükskõik, kas abti muie tähendas seda, et ta meie suhtest teadlik oli, või mitte. Ja ei hoolinud ma sellestki, kui palju inimesi veel meie armastusest võisid teada.

Esimese päeva jooksul midagi ei juhtunud. Benedetto magas, ta rind kerkis ühtlaselt üles ja alla. Ma veetsin kõik need tunnid teda imetledes ning iga hetkega temasse üha uuesti armudes. Silitasin ja suudlesin ta nägu ja terveks jäänud vasakut kätt. Nutsin. Vahepeal käisid mungad, võtsid sideme haavalt, tohterdasid seda oma pulbrite ja muude arstimitega ning panid uue sideme. Õhtusöögi lasin endale kambrisse tuua. Valmistusin esimeseks uneta ööks Benedetto kõrval.

Õues läks pimedaks, mungad lõpetasid oma asjatoimetused, käisid vespril ning läksid magama. Veidi pärast südaööd kuulsin ukse taga samme. Järsku avati kambriuks ning pikka kasvu mungakuues mees astus sisse. Ta tõmbas kapuutsi peast, kuid õigupoolest olin juba hetk varem aimanud, keda ma näha saan, kuna koos temaga paiskus ruumi ka kummaliselt värske lõhn, mis oli mulle meelde jäänud ühest jutuajamisest Lateraani palees.

«Tere,» ütles Grottaferrata Gianfranco ning võttis voodi kõrval minu vastas istet.

Olin tema siiailmumisest äärmiselt üllatunud, nii et suutsin tervituseks vaid juhmi näoga noogutada.

«Nagu sa ilmselt vägagi hästi mäletad, lubasin tookord Lateraani palees, et keisri palvel hakkan sind ette valmistama nõunikuametiks. Ometi tegin ka mina mõned valearvestused ning minu aeg siin hakkab ümber saama, seega pean selle kursuse üsna kiirkorras ja lühendatult läbi viima,» ta muigas, «ma räägin vahel sõnade ja väljenditega, mis sulle võõrad võivad tunduda, ära pane seda lihtsalt tähele. Kui mu hääldus muutub liiga arusaamatuks, anna märku. Lõppeks on minu itaalia keel hoopis teisest maailmast pärit.»

«Sinu käest võib vist igasuguseid asju küsida, sa näid kõike teadvat?» pomisesin.

«Küsi aga. Kas ma ka vastata võin, on iseasi.»

«Miks see normann meid palees säästis?» tuli üle mu huulte kõige pakilisem küsimus.

«Noor Hauteville? Selline oli nende kokkulepe keiser Ottavioga. Keiser on juba mõnda aega salajases liidus Aversa normannidega, peamiselt just Guillaume Raudkäe ja Robert de Hauteville'i rüütlisalkadega. Ja muuseas: ka karistusretk Konstantinoopoli vastu õnnestus nii efektselt ja ootamatult välja mängida tänu sellele, et seal nimeliselt basileuse trooni teeniv normann Harold Hardrada oma meestega tegelikult keiser Ottavio teenistuses on.»

«Kas see, mida ma Tuscolos nägin, oli keisri kättemaks...?»

«...Mis tehti teoks normannide kätega. Just täpselt. Aga ei sina ega paavst seda küll pealt nägema ei pidanud... inimlikult oleks ma muidugi soovinud keisrit ümber veenda, et ta oma kättemaksuga liiale ei läheks, aga samas takistavad mind teatavad instruktsioonid... ja nende valguses läks kõik, nagu vaja. Võimalikult palju vägivalda, anarhiat, kaost...,» Gianfranco ohkas ja osutas Benedetto puuduvale käele, «ja oleks me teadnud, et te, rumalad, linna peale kooserdama lähete, oleks me midagi ette võtnud... Kas see siis sullegi pähe ei turgatanud, kelle peale see loll mass oma viha ja allajäämisraevu välja valab? Kas sa Rooma ajalugu nii vähe tunned?»

Et minu võisin olla süüdi selles, mis Benedettoga oli juhtunud, polnud mulle veel pähe tulnudki. «Tänu» Gianfrancole hakkas see alates sellest hetkest mulle aga seda sagedamini meenuma...

«Aga unusta see, sinu sõber saab veel terveks ja hakkab suuri tegusid tegema. Nii või teisiti.»

Ühe käega, mõtlesin mina.

«Aga tegelikult peaksin ma alustama kõige olulisemast. Sellest, mis järgnevate aastasadade sündmusi kõige rohkem mõjutama hakkab. Jumalarahust.»

«Aga seda pole ju! Selle kehtestamine ebaõnnestus täielikult...,» protesteerisin.

«Justnimelt. Aga kuula nüüd ja katsu mitte vahele segada. Kõige olulisem ongi jumalarahu puudumine! Minu maailmas oli see olemas ja selle tõttu muutus see ühiskond viiesaja ja tuhande ja tuhande viiesaja aasta pärast inimkonna paremale osale lihtsalt elamiskõlbmatuks paigaks... aga selle juurde ma jõuan hiljem. Oluline on see, et siin ja praegu õnnestus meil jumalarahu tekkimine ära hoida ja maailm peaks seetõttu arukamaks paigaks muutuma...»

«Kas praegune maailm oma näljahädade, antropofaagia, kaose ja vägivallaga on siis arukam paik!?» ei suutnud ma oma vihapurset tagasi hoida. Silmadki muutusid niiskeks.

Gianfranco vaatas mind kuidagi üllatunult, vaikis veidi ja jätkas siis vaiksel ja kuidagi veidi vabandaval toonil:

«Kummatigi on see parem ja arukam koht. Või vähemalt on ta hädatarvilik, et selline maailm tekiks. Ära arva, et me kõik need inimelud ära oleme unustanud. Ka meie põeme nende pärast pidevalt, aga vanamoodi edasi me enam ka ei suutnud olla. Maailm jääb nüüd ka tulevaste põlvede ajal üsna jõhkraks ja vägivaldseks, aga samas muutub ta ideelisel tasandil võrreldamatult vabamaks. See vägivald on vabanduse hind. Mina ja mu sajad esivanemad on selle palimpsesti B-versiooni läbi elanud, nii et moraalseltki on minu põlvkonnal ehk veidi rohkem otsustusõigust, kui sinu omal. Aga lomulikult me näeme neid tohutuid kannatusi ja metsikusi. Need poolikult söödud imikud ja oma poegade poolt rüvetatud emad jäävad meid ilmselt igaveseks saatma. Unes ja ilmsi. Ja need pead seal Tuscolos... ma nägin neid samuti. Aga samas on needsamad inimkäed kogu selle jõhkruse toime pannud.

Jumalarahust. Kui see oleks edukalt tekkinud ja ellu rakendatud, nagu see minu maailmas juhtus... siis oleks vägivald maailmast tasapisi küll taandunud, aga ka mitte tegelikkuses. Osa maailmast oleks tuhande aasta pärast lihtsalt muutunud oaasiks, mis elas igaveses jõukuses ja heaolus ja mujal toime pandava vägivalla peale oli neil lihtsam mitte mõelda. Kujutada, et seda polegi olemas. Tegelikkuses see vägivald aga süvenes ja intensiivistus. Seesama vägivald, mida nende heaolu- oaasi inimeste esivanemad, meie eneste Õhtumaa tsivilisatsioon, oli mõnesaja aasta eest üle kogu maailma laiali eksportinud.

Kui jumalarahu oleks tekkinud, oleks kirikute ja suurte vasallide ümber saanud hakata koonduma suuremad sõjajõud ja suuremad varandused, mida selle vormilt õilsa ja sisult omakasupüüdliku idee najal oleks saanud kasvatama ja kaistma hakata. Suurem võim oleks koondnud ühetede inimeste kätte. Nad oleks allutanud väiksemad naabrid ning ajapikku oleks taas tekkinud tugev riigivõim. Aga mitte üks ülemaailmne, nagu seda oli Rooma tuhande aasta eest, vaid palju erinevaid rahvusriike, kes minu maailmas hakkasid omavahel sõdima oma jabura rahvuse-idee põhjal. Igal rahvusel oli järsku rohkem ajaloolist «õigust» maale, millel juhtus elama nende naaberrahvas.

Selles uues maailmas, mis tekkis meie sekkumise tõttu, peetakse loomulikult ka pidevalt sõdu ja tapetakse süütuid inimesi. Aga kindlasti vähem ja hukkutakse siiski selliste lihtsate asjade nimel nagu näiteks mõne krahvi või paruni isiklik varandus või maavaldus. Või siis mõne üleva idee nimel. Aga selles maailmas, kus jumalarahu-idee mõjule pääses, hakati inimesi surma saatma sellise jabura nähtuse nimel nagu riigipiir. Tuhanded hukkusid selleks, et üht piiri saaks nihutada mõne päevateekonna võrra ühele või teisele poole. Kuidas saab aga piir olla piisav põhjus inimeste surmasaatmiseks?

Loomulikult oli selles maailmaversioonis ka palju näiliselt head. Kuna jumalarahu kaitses kaupmehi, hakkas ka nende seisus tugevnema. Tekkisid päraturikkad liigkasuvõtjad ja kauplejad. Majandus muidugi õitses, aga kas sellest pikas perspektiivis ka midagi head tuli? Lisaks kirikule ja kuningatele tekkis veel üks kamp, kes taotles ülemvõimu ja õigust otsustada kõigi teiste elu üle. See kamp on aga eriti näru, kuna seda kõike sooviti selleks, et saada suuremat kasumit. Elu kasumi nimel! Kas saab midagi võikamat ette kujutada?

Kõige hullem oligi see, et selles maailmas hakkas kõik keerlema ülemvõimu nimel. Üksikute jaoks olid loodud võimalused seda taotlema hakata ja seda nad ka tegid. Loomulikult on ka juba ajalooks saanud ajal kõik võimu ümber keerelnud, aga Rooma hävitamine viiesaja aasta eest andis meile unikaalse šansi luua ühiskond, kus puuduks suur riiklik võim. Mis on tegelikult tühi kott. Idee mõttes. Mis idee on riik? Rahvad, kes hävitasid Rooma ei püüelnud riigi poole. Loomulikult nimetasid nad end kuningaiks ja ka mingid ametnikud hakkasid nende ümber tiirlema, aga kuni praeguse ajani on neid ikka ääretult vähe olnud ja tendents ei näita kasvumärke. Järelikult peaks see praegune maailm olema üsna ideaalilähedane. Loomulikult köitis neid barbarkuningaid Rooma hiilgus, aga Rooma tsiviilriigi idee jäi neile mõistetamatuks.

Jumalarahu maailmas hakkavad aga tekkima suured ülikoolid, mis kasvatavad alguses peamiselt seadusetundjaid. Ja kus on seadusetundjad, seal hakatakse ka välja kaevama vanu rooma õiguse dokumente, milleta praegu mitusada aastat edukalt on õnnestunud ühiskonda mängida. Barbarite õiguskoodeksid on selle poolest unikaalsed, et räägivad peamiselt, mitu sõrme tuleb mingi kuriteo, varguse, tapmise või vigastamise eest süüdlasel küljest rebida. Riigiideed koos ametnikega need koodeksid aga ei reguleeri. Erinevalt rooma õigusest, mille need seadusetundjad tolles maailmas üles leidsid. Riigiidee hakkas jälle levima. Ja kuna neid seadusetundjaid tekkis äkki nii palju, oli neile vaja ka tegevust. Ja nii hakkas järsku tohutult kasvama ametnike hulk valitseja ümber, mis varem oli aastasadu püsinud enam vähem samades piirides.

Ja nii tekkiski see kohutav ametnike riigi idee, mille nimel inimesi hakati surma saatma. Riik kui selline oli selle printsiibi järgi midagi erilist, mis vajas kaitset ja mis oli väärt säilitamist. Ometi oli riik ju vaid mõttetu masinavärk, mis pakkus tegevust muudel aladel saamatutele ja mille eesmärgiks oli oma elanikelt seitse nahka koorida. Hiljem, pärast valgustusidee ja demokraatiaidee levikut hakkasid nad ise seda muidugi eitama ja leiutati, et riik on loodud inimeste heaks ja jaoks, aga riikide ja nende ametnike reaalsest tegevusest see ikka välja ei paistnud. Ametnik jäi ikkagi saamatu ja tühise inimese sünonüümiks, kes millekski paremaks võimeline polnudki, kui et pabereid ühest virnast teise tõsta ja rahva töö turjal liugu lasta.

Tekkisid muidugi ka õpetused, mis riiki eitasid, aga nende järgijad läksid oma praktilises tegevuses paraku ülearu vägivaldseks ja kaotasid sellega igasuguse lootuse tavainimeste silmis populaarseks saada.

Osades riikides kuningad kukutati ning needsamad seadusetundjad ja ametnikud tulid ise võimule, nimetades endid poliitikuteks. Parem osa ühiskonnast on aga kogu aeg soovinud selle seltskonna seina äärde saatmist...

Inimesest oli järsku saanud ametnike, poliitikute ja riigi vang. Ja seda kõike paljuski selle üha vägivallatumaks muutuva keskkonna tõttu. Mille algtõukena meie grupp näeb jumalarahu liikumist.

Meie eesmärk on kaitsta inimest tema enda eest. Praegu usub ja usaldab inimene iseennast või jumalat. Ja oma praktilises tegevuses toetub iseendale või oma vasallidele, vennaskonnale ja muudele sarnastele gruppidele. Tolle kõverpeeglimaailma tulevikus kaotas jumal paljude jaoks oma tähtsuse, kinnised grupid lõhuti ning inimesel ei jäänud muud üle, kui hakata toetuma riigile. Hakati uskuma riigiideesse, tühja ideesse, mille seletamiseks mõeldi välja küll ühiskondlikke lepinguid, küll muud sama jaburat. Mõistmata, et nad ise olid sedaviisi hoopis vabatahtlikult riigi orjadeks muudetud.

Meie arvutused näitavad, et siin selles maailmas nüüd enam midagi säärast juhtuda ei tohiks. Kuna pole jumalarahu ja vägivaldsus kui normaalne asi jääb inimeste mentaalsusse püsima, ei saa kirikutesse ja üksikute vasalllide või kuningate kätte koonduda varandused. Lisaväärtust ei teki ega akumuleeru, kuna seda pole võimalik millegagi kaitsta. Mõttekam on toota vaid niipalju, kui vaja läheb.

Ei teki ka ülikoole, mis omakorda ei lase levida rooma õiguse ideedel ja ei tekita ametnikearmeed, mille tõttu omakorda ei teki tugeva keskvõimuga riike. Inimene peab õppima iseenda eest väljas olema, teda ei hakka igapäevase turvalisuse tasandil kaitsma riik. Seega ei muutu ka inimene humanismi- ja renessansiaegseks juhmakaks lambatalleks, kes riigi ja ametnike bürokraatia absurdse idee nimel on nõus oma isikut ja mina alla suruma. Pluss on, et see maailm areneb täpselt nii palju, kui on eluspüsimiseks hädasti tarvis. Seega langeb ära ka oht, et Õhtumaa ennast muule maailmale peale suruma hakkaks.

Loomulikult jääb see maailm vägivaldseks ja ebakindlaks, aga see on vaba ja iseseisva ning ise oma saatuse üle otsustava inimeste koosluse tekkimise hind...»

Gianfranco vaikis. Minagi olin kuuldud monoloogist üsna vapustatud. Kuigi ma paljude sõnade ja fraaside tähendusi vaid aimata võisin, sain ma Gianfranco olekust aru, et selle monoloogi, selle idee ümber keerleb tema maailm. Et sellel ideel tema maailm püsib ning et see on tema jaoks elus kõige olulisem. Mis minusse puutub, siis ei osanud ma kogu sellest erinevate tulevikkude vahel valimisest midagi arvata. Elades just sel ajal, mil ma elasin, igatsesin pigem, et tulevad põlved saaks elada rahumeelsemas maailmas. Aga seda polnud mõtet Gianfrancole öelda. Ka polnud ilmselt mõtet nõuda selgitust müsteeriumile, et mis maailmast tema siis pärit on. Et kas maailmu siis on mitu. Kartsin tol hetkel, et ta poleks sellele vastanud. Järgmine öö tõi muidugi üllatustele lisa. Siis aga suutsin küsida vaid:

«Aga kui sa oled kogu hingega riigi vastu, kuidas sa saad siis toetada ja nõu anda keiser Ottaviole, kes tahab ometi luua suurriiki? Või annad sa talle nõu, mis ta riiki hoopis lagunemisele viib...?»

Gianfranco silmis süttis tuluke, kui ta vastas:

«See pole nii lihtne. Keiser Ottavio tahab luua universaalriiki, maailmariiki. Ta ju nimetabki ennast Maailma Isandaks. Aga tema riiki pole ju reaalselt olemas. On vaid idee Roomast ja keisri isik, mis tema maailmariigi eri osi koos hoiab. Aga kui kaob isik, noh, sa oled viimaste kuude jooksul ise näinud, mis see riigile teha võib. Teutoonimaa, Langobardia ja Burgundia on kodusõdade tallermaaks. Ja oma eluaegse Vahemere- ja Romania-ihalusega on keiser pigem andnud surmahoobi võimalusele, et kunagi saaks tekkida tugev impeerium, mille kese oleks Teutooni aladel. Selline näiline impeerium, mis püsib kõlaval ideel, on meie projektile kõige ohutum. Ta tekitab näilise turvatunde ja hävib siis kiiremini, kui seda märgata jõutakse. Nii et ära muretse, keiser saab minult parimat võimalikku nõu. Ja ehk on ta juba isegi leppinud mõttega, et Rooma impeeriumi taastamine võimatu on. Kuni suvalise riigi kuningas on vaid primus inter pares ilma mingi sisulise võimuta, on kõik korras.»

«Miks sa mulle seda kõike üldse rääkisid?»

«Et su silmaring avarduks, et sa mõistaks, et kui silmapiiril on ainult kaks võimalust, et siis sina kohe kolmandat otsima asuks. Et sa mõistaks, et võimatuid asju on vähe. Et sa teaks, millises maailmas sa elad. Ma loodan, et see jutt oli kordi kasulikum, kui pisikesed näpunäited, kuidas kellegi peekrisse mürki kallata või kuidas mingit pisikonflikti lahendada. Kuna minu aeg siin paraku ümber saab, peab neid nüansse sulle elu ise õpetama.

Neid väikseid nippe pole raske märgata. Ära kunagi toeta kõige tugevamat, vaid liitu tema vastu nõrgema poolega; kui see on liiga nõrk liit, siis sõlmi sõprussidemed tugevaga ja likvideeri tema pea ja süda ühe osava löögiga. Just sellisega, mis meidki tabas... Ära kunagi lase kellelgi silmnähtavalt tugevaks muutuda. Ära ka ise oma tugevust välja näita, pigem katsu näida nõrgem, kui tegelikult oled. Enamasti lahendab konflikti ära rahuläbirääkimine, millel vaenupoole pealik ootamatult sureb, otsene sõjategevus jäägu viimaseks võimaluseks. Suhtu oma lähikondseisse kui potentsiaalseisse reetureisse, kes ise su kohta ihaldavad. Ära lase neil omavahel väga palju suhelda, kujunda asjad nii, et kõik uudised tuleks otse sinu kätte, et sa saaksid neid vajalikul hetkel välja paisata või siis just enda teada jätta.»

Oigasin valust, mõeldes Arles'i surmadele ja et nüüd minule samasse maailma astumist pakutakse.

«Jumalat selles maailmas vist tõesti ei ole...,» sosistasin ma.

«Sellele poleks mul aus vastata, kuna ma katse-eksituse meetodil juhtumisi selle küsimuse vastuse teada sain,» Gianfranco muheles.

Edasi rääkis Gianfranco, mis sündmusi lähiaastail oodata võib. Rääkis, et Daakia ja Inglismaa kuningas Kanut sureb ja tema suur Põhjaimpeerium laguneb poegadevahelistes kodusõdades ja alistatud rahvaste ülestõusudes. Veel sain teada, et pärast Poloonia kuninga surma saab troonile ta alaealine poeg, keda Arles'iski näinud olin, kelle ajal kuningavõim nõrgeneb kriitilise piirini, et ka sealmaal vastkehtestatud ristiusk hääbub taas, andes teed vanale paganausule. Peagi surevat ka Navarra kuningas Sancho ning et temagi riik jagatakse poegade vahel kolmeks, mis tulevikus omakorda edasi killustuvad. Et Akvitaania, Francia, Lotharingia, Teutoonia, Burgundia ja Langobardia jäävad lähikümnendil maadeks, kus täiskasvanud valitseja puudumisel kuningavõim veelgi nõrgeneb ning võim pea täielikult kohalike krahvide kätte läheb. Ja et nende võimu püsivusest ebakindlamat asja pole olemas.

Siis kuulsin järsku mingit piiksu, Gianfranco pistis käe oma mungakuu alla, teatas, et peab nüüd minema, ja oligi läinud, enne kui ma midagi öelda või küsida oleks jõudnud. Jäin täielikus hämmingus tema isiku ja sõnade üle järele mõtlema, aju töötamas palavikulistel tuuridel. Niimoodi istusin võbeleva küünlatule valgel ajani, mil kambriaknast esimesed ülestõusmispühade kättejõudmist tähistavad päikesekiired sisse paistma hakkasid. Siis läksin koos teistega kirikusse hommikusele palvusele. Aga mina ei palvetanud. Mõtlesin hoopis. Ma ei palvetanud enam kunagi. Kuigi ma oma positsiooni tõttu edasise elu jooksulgi suhteliselt tihti kirikus palvetamist teesklemas pidin käima. Mitte seepärast, et mu usk jumalasse oleks otsa lõppenud. Oh, ei! Ma uskusin tema olemasolusse küll. Ainult et nüüdsest peale ma vihkasin teda.

Milline oleks olnud maailm, kui jumalarahuliikumine oleks leidnud rüütlite ja parunite poolehoidu, on ilmselt võimatu öelda. Milliseks oleks kujunenud maailm? Saja aasta, tuhande aasta pärast, kes teab? Me pole võimelised nägema eesriide taha, kus võibolla elab oma elu hoopis teistsugune maailm. Me pole võimelised nägema ka tulevikku, et teada, mille eest peaks ennast hoidma või mida tegema. Me elame maal oma elu otsekui pimeduses. Kuskil on jumalik valgus, aga meieni see ei paista. See võib olla karistuseks, kuna inimsugu on teinud kohutavaid patte ja teeb neid ka edasi. Aga ei tarvitse olla...

Hommikul otsisin üles abt Bartolomeo ja küsisin tema käest, kes vend Gianfranco selline üldse on. Abt vaatas mind kummaliselt ning ütles:

«Meie kloostris pole ühtegi vend Gianfrancot... olete äkki vähe maganud või on teilgi palavik tekkinud?»

Lubasin talle, et katsun edaspidi paremini magada ning palusin, et ta mu küsimuse unustaks, ise palavikuliselt mõeldes, kes see Gianfranco siis ikkagi on? Mis maailmast ta pärit on ja kuidas siia sattus? Kuidas ta siin nii märkamatult liikuda suutis? Kindel oli, et siin maailmas on ta võõras, ei sobi kuidagi üldpilti. Aga nagu tavaliselt ma mingile asjalikule tulemusele oma mõtetega ei jõudnud. Veetsin selle päeva mõtiskledes Benedetto kõrval. Mõtiskledes jumalarahust ja sellest, millised inimesed julgevad võtta endale vastutuse pöörata pahupidi miljonite inimeste elu, saatus ja maailm...

Pärast südaöö möödumist, kui olin just väikesest tukastusest ärganud, jäin imetlema küünlaleegi varju võbelust Benedetto jumalikult kaunil näol. Tavapärane jume hakkas sinna tagasi tulema, kuigi Benedetto polnud veel kordagi teadvusele tulnud. Puudutasin õrnalt ta põski ja huuli. Silitasin ta lühikesi pruune lokke. Tõmbasin talt teki pealt ja ettevaatlikult, et mitte kogemata ta haava vastu minna, katsin ta aeglaselt tõusvat ja langevat rinda suudlustega. Libistasin sõrmed üle ta vasaku käe, selle sile nahk ajas mind hulluks, suudlesin teda suule ise samal ajal kätega ta rinnalihaseid masseerides. Siis kuulsingi köhatust.

«Ah sedasi siis, nojah, see selgitab mõndagi,» kuulsin ümber pöörates Gianfranco üllatunud häält. Tõmbasin Benedettole teki peale ja jäin trotslikult Gianfrancole otsa põrnitsema, pigem isegi uhke selle üle, et keegi meile peale sattus.

Gianfranco ilmselt mõistis mu pilku, sest ta ütles: «Võid ennast täiesti vabalt tunda, mind selliseid asjad ei häiri. Lisaks selliste asjade ohtrale harrastamisele minu maailmas sellest veel räägitakse ka kohutavalt palju. Nii naise ja mehe kui ka omasooliste vahekordadest. Rääkimata muust ja veelgi markantsemast... Ja ilmselt selle tohutu rääkimise nahka too maailm ka läheb, õigem oleks öelda: oleks läinud. Aga jätkame nüüd oma juttu sealt, kus mind eile katkestati.»

Ta istus.

«Miks oli vaja mürgitada Arles'i krahv ja peapiiskop?»

«Olgu, ma võin täna väga hästi ka sellest otsast alustada... Guillaume ja Hugo olid jumalarahu liikumise suured toetajad. Kahjuks mul paremat põhjust pole. Aga siit saan ma edasi sekkumise juurde minna. Meile -- ma mõtlen meie grupile, kes töötab teistsuguse tuleviku nimel -- ei meeldi sekkuda ja me teeme seda nii vähe kui võimalik. Aga võtmeisikud, kellest sageli mingi suur asi alguse võib saada, sellised isikud me kahjuks oleme sunnitud hävitama. Tõeline võtmeisik muidugi oli Akvitaania hertsog Guillaume V, kes minu maailmas sai hiljem lisanime «Suur». Aga meie sekkumine oli niivõrd minimaalne... lihtsalt Auvergne'i krahvi asemel oli lahingus üheks hetkeks tema värvide all turvises ja kiivris meie inimene, kelle eesmärk polnud seda vägevat valitsejat luna saamiseks vangistada, vaid tappa. Kui Guillaume oleks edasi elanud, siis temal oleks jumalarahu kehtestamine terves Akvitaanias õnnestunud.»

«Ja kui sageli teiesugused tapavad neid... võtmeisikuid?»

«Oh, minimaalselt. Tegelikult pole see number märkimisväärne. Sekkumine ei pruugi vaid tapmises väljenduda. Me toimetame ka kõrvale dokumente... hmm, noh igasugseid kirjalikke tekste, mis meie meelest võivad lugeda ja mõtelda suutvate inimeste kätte sattudes neile endile kahju tegema hakata. Mitukümmend meie grupi tötajat näiteks hävitavad rooma õiguse dokumente, ka minu uus missioon Püreneedes on just sellega seotud. Sajakonna aasta pärast hakkame me aktiivselt ülikoolide tekkimisele vastu töötama.»

«Ei ole vist mõtet teeselda, et ma sellest mitme maailma jutust ja sinu päritolust suurt aru saaksin?»

Gianfranco mõtles hetke ja ütles siis:

«Alustame siis algusest. Aga ma võin vaid üldjoontes üht-teist visandada, sinu enda huvides ma midagi põhjalikumalt ei räägi.

Minu maailmas leiti umbes tuhande aasta pärast üks dokument. Leiti siit. Grottaferrata kloostrist. Tavaline palimpsest mingi tühise ja väheväärtusliku tekstiga. Aga tol ajal osati teatud meetodi abil lugeda ka esimest teksti, mis oli silmale nähtamatu, aga ometi selles igivanas pärgamendis jäädvustatud. Ja see esmane tekst põhjustas teatud ringkondades tõelise revolutsiooni. Loomulikult see leid salastati, aga meie grupil õnnestus see pärgamendileht Vaticani arhiivi peidupaigast sealsete salateenistuse poiste silme alt ära varastada. See oli katkend ühest kroonikast, mida nagu poleks tohtinud eksisteerida. Ajaloolased polnud midagi kuulnud selle autorist ega teadnud ka midagi sellise kroonika olemasolu kohta. Tegu oli ühe katkendiga Waiblingeni Adriani kroonikast. Kroonikast, mida sa varsti kirjutama hakkad ja alles aastakümnete pärast kõrges vanuses lõpetad. Kroonikast, mida ei saanud olemas olla, kuna selle autorit tolles maailmas ei elanud. Ei saanud elada, kuna tema isa suri noore mehena, enne tutvumist tema emaga.»

Et mind ei olnud olemas, oli muidugi uudis, mille kohta ma tahtsin kohe rohkem pärida, aga Gianfranco jätkas oma juttu.

«Sellest olulisemgi veel oli aga see, mida sa olid kirjutanud. See kroonika kirjeldas ajalugu, mida ei olnud! Kirjeldas sündmusi, mida minu maailmas polnud kunagi juhtunud! Kirjeldas maailma, kus jumalarahu ei õnnestunud ellu rakendada. See andiski meie grupile idee. Õigemini andis lootust. Loomulikult hakkasime me kohe asja põhjalikumalt uurima ja jõudsime järeldusele, et see esialgne kiri polnud maha kraabitud mitte materjalipuudusel, vaid eesmärgiks oli just esialgse teksti hävitamine. Kustutamine. Ajaloo kustutamine. Ilmselt oli kunagi kellelegi väga vastukarva kroonika olemasolu, mis kirjeldas ajalugu, mida polnud. Või ikkagi oli? Sellest niidist hakkasime me asja lahti harutama ja leidsime, et kui selline sündmustekirjeldus eksisteeris, siis järelikult pidi olema võimalik ka sealkirjeldatud sündmused esile kutsuda. Me ei ole selle dokumendi müsteeriumi veel kaugeltki lahendanud. Suurem osa on meile veel väga segane. Me ei tea, kuidas Grottaferrata palimpsest -- sest nii me seda nimetama -- meie maailma sattus. Me ei tea, kes seda kustutada proovis, aga sellega tegeldakse praegu 15. sajandis.

Igatahes saime me aru, et kuskil eksisteerib teoreetiliselt see «kustutatud ajalugu». Edasi tundus väga loogiline, et tuleb see maailm lihtsalt esile kutsuda. Kuna see oli maailm, millist meiegi soovisime. Meil tarvitses vaid paar pisikest liigutust teha ja asjad hakkasid üllatava kergusega liikuma suunas, mida soovisime. Sellest tehti järeldus, et see uus ajalugu on miskitpidi loomulikum. Ajalugu ei ole üldiselt lihtne muuta, ja kui ta ennast siiski muuta laseb, tuleb arvata, et muutus talle meeldib.»

«Sa räägid, nagu oleks ta inimene.»

«Eks ikka hakatakse oma tööd armastama ja sellega seonduvat personifitseerima,» Gianfranco muigas, «tegelikult ei peaks ma ilmselt rohkem rääkima. Projekt on pikaajaline ja alles algusjärgus. Mitu sajandit tööd on veel ees.»

«Ja mis roll on minul? Saada kroonikuks ja kirjeldada seda ajalugu? Aga kui ma ei hakka kroonikat kirjutama?»

Gianfranco puhkes naerma.

«Küll sa hakkad. Kuna Grottaferrata palimpsest on olemas, siis järelikult hakkad. Nii lihtne see ongi. Ja mitte ainult kroonikuks, vaid ka oma kuninga nõuandjaks.»

«Kellele mul nõu on anda? Benedettole ehk ainult... minu isandad on ju kõik surnud. Pole Ottaviot ega Enricot, nende riigid lagunevad ja keiser on vana ning elust tüdinud,» sõnasin kibedalt.

Gianfranco tõsines hetkega ja ütles peaaegu et kurjalt:

«Sa andsid lubaduse!»

«Kust... kust sa seda tead?» olin jällegi šokeeritud.

«Mis tähtsust sellel on? Sa andsid ühele oma parimatest sõpradest lubaduse kaitsta ja õpetada tema poega!»

«Mis tähtsust sel enam on? Siinseid valitsemistavasid arvestades ei ela see laps ilmselt täiseani, ta riik kaob ja kõik läheb, nagu te tahtsite: kaos ja anarhia! Äkki ma tahan seda maailma hävimist hoopis Benedetto kõrval pealt vaadata?»

«Kurat! Sa andsid oma surevale vennale tõotuse tema poja eest hoolitseda! Ja seda sa ka teed! Kui õige aeg tuleb, lähed sa Paviasse ja hakkad oma vennapoja, kuningas Lotario kasvatamisega tegelema!»

Nii. Nüüd oli see siis välja öeldud.

Mitte et see mulle täielik üllatus oleks olnud. Kusagil alateadvuses olin ma ilmselt igasuguste vihjete ja žestide põhjal kaks ja kaks juba ammu kokku pannud, aga mu mõte oli selle teema täielikult blokeerinud. Ma ei olnud selle üle kunagi mõtisklenud. See seletas kõike. Ometi käis just nüüd, kui see esmakordselt välja öeldi, minust läbi tohutu emotsioonidetulv. Mitukümmend tunnet haarasid mind üheaegselt endasse.

Mina, keiser Otto III poeg. Sohipoeg. Keisri poeg. Maailma Isanda poeg. Langobardia kuninga Ottavio IV ja Teutooni kuninga Heinrich II vend. Poolvend. Kahe tapetud kuninga vend. Ja kahe lapskuninga onu. Kolmeteistaastaselt. Kadestusväärne positsioon? Või siiski mitte?

Igatahes seletas see kõiki imelikke pilke, segaseid vihjeid, stseeni Lateraanis, kus Albericus oli loobunud minu löömisest, kuna ruumi sisenes mu isa, seletas keisrite vapiga kõrvarõngast, «Teie kõrgust» ja paljut muudki. Kusjuures, taipasin nüüd, et Benedetto oli sellest ilmselt algusest peale teadlik. Sellest hetkest, kui tema rääkis keisriga ja mina samal ajal tutvusin Gianfrancoga.

«Jah. Ma andsin sõna. Ja seda tuleb täita.»

«Sellega on siis korras»

Gianfranco tõmbas oma kuue alt pisikese karbi, mida olin näinud Lateraanis, heitis sellele pilgu ning sõnas:

«Kui sul rohkem küsimusi pole, pean ma minema. Varsti on hommik käes ja see hommik mind enam Grottaferratas ei leia. Meie teed lähevad lahku. Ilmselt igaveseks. Mina ja mu kaaslased lahkume kõigepealt Pamplonasse, sealt juba pagan teab kuhu.»

Jätsime hüvasti ning Gianfranco lahkus. Me ei näinud teda enam kunagi. Jäin sellesse pisikesse kambrisse Benedetto und valvama ja hommikut ootama. Hommikut, mis ei leia seda kummalist meest veel kummalisemast maailmast enam Grottaferrata kloostrist.

Ma ei näinud palimpsesti-vendi, nagu ma Gianfrancot ja tema kaaslasi, nende «gruppi», mõttes kutsuma hakkasin, enam kunagi. Vähemalt ma arvan nii. Mõned korrad on mul elus olnud kahtlused, et äkki ka see või too tähelepandamatu isik muudab parasjagu ajalugu, aga kindel pole ma selles kunagi olnud.

Hommikul tuli Benedetto teadvusele. Esimene sõna ta huulilt oli «Adriano» ja mõnda aega olime me liiga hõivatud, et midagi märgata või kuulda. Siis tõin ma oma armsamale süüa. Päeval saabus kuller Roomast sõnumiga, et pärast intsidenti Santa Sabina kirikus olid linnas puhkenud rahvarahutused, mis aga lõpuks vaibusid ning et kontrolli linna üle oli enda kätte haaranud Benedetto ristiisa Giovanni Graziano, kes valitses hetkel Roomas paavsti nimel. Rääkisin Benedettole ka Tusculumi veretööst.

«Benedetto, millalgi tuleb hetk, kui ma pean lahkuma. Ma olen andnud kaks tõotust ja ma ei saa neid korraga täita. Ma andsin Ottaviole enne surma tõotuse, et ma hakkan oma vennapoja nõuandjaks ja kasvatajaks. Ma pean minema Paviasse, kui keiser seda käseb. Ma ei saa igaveseks sinu kõrvale jääda,» silma tulid pisarad ja ma panin nuuksudes oma pea Benedetto rinnale.

Benedetto oli pikka aega vait.

«Nagu mina ei saa igaveseks siia peitu jääda. Ma olen paavst ja pean varsti asuma jälle paavsti kohuseid täitma. Kuigi kõige mõnusam oleks kõigi nende kohustuste peale sülitada ja elada kogu ülejäänud elu kuskil vaikses kohas kahekesi. Olla kogu aeg teineteise kõrval... Aga seda ei saa. Elu on meile peale pannud kohustused, mida tuleb täita.

Aga Pavia ja Rooma polegi nii kaugel. Me võime ju päris tihti kokku saada. Sa jääd ju lõppeks Langobardiasse mitte ei lähe tagasi Teutoonimaale või siis Dalmaatsiasse. Ja sa ei tea ju, millal sul tuleb Paviasse asuda, see võib alles mitme aasta pärast juhtuda.

Ja sa tead, et ma armastan sind igavesti, oled sa siis Pavias või Saksimaal.»

Siis tegigi Benedetto seda, mis mind tol hetkel täielikku hämmingusse viis ning hilisemas elus nii palju piinu põhjustas. Ta võttis mu käed oma soojadesse pihkudesse ning andis mulle kõik patud andeks. Kõik patud, mis ma kunagi veel sooritada võin. Kogu elu jooksul. Ja jällegi katsin ma ta näo, käe ja rindkere suudluste ja pisaratega.

Järgnevad kuud Grottaferratas olid ilmselt mu elu kõige õnnelikumad. Benedetto taastus kiiresti ning kogu see päikeseline kevad ja suvi olid täiesti meie kahe päralt. Kuna paratamatu lahkuminek lähenes iga päevaga, ei raisanud me vähimatki hetke. Me olime hommikust õhtuni koos. Ja siis õhtust hommikuni.

Keiser Otto III ei suutnud oma viimast ülesannet täita. Ta ei elanud nii vanaks, et näha oma pojapoegade mehekskasvamist. Maailma Isanda maine teekond lõppes Spalatos täpselt viis aastat pärast sündmusi, mida ülal meenutasin. Kuigi ma teda nende viie viimase aasta jooksul tihti nägin, ei saanud ma teda kordagi isaks kutsuda.

Mõistsin ka, et keisri surm tähendaski seda hetke, kui mul tuleb Benedetto kõrvalt lahkuda ning asuda täitma oma vennale Ottaviole antud tõotust. Meie lahkumine ei kujunenud küll igaveseks, me saime edasipidigi sageli kokku ning meie armastus kestis edasi, samas oli Benedetto pärast normannide rüüsteretkele järgnenud sündmusi tõsiselt muutunud. Temas oli tekkinud viha ja raev masside vastu, mida talle küll kuidagi ette heita ei saanud. Kui meie tutvuse alguses jäi mulle pigem mulje, et paavstitroon ja võim talle korda ei lähe, siis järgnevalt hakkas ta ilmutama üha suuremaid poliitilisi ambitsioone, siin ja praegu pole aga koht ta värvika ja vastuolulise elukäigu kirjeldamiseks.

Nagu ka minu edasise saatuse kirjeldamiseks. Kuigi minu nimi ametlikku ja avalikku ajalukku märksa väiksema jälje on jätnud, ei olnud minu edasine elu vähem värvikas või vastuoluline. Ning sündmuste ja protsesside mõjutamisel ja esilekutsumisel oli minu tagasihoidliku isiku roll ehk isegi suurem.

Võiksin pikalt kirjeldada Teutooni kuningriigi edasist kurba saatust, minu õnnetu vennapoja, kuningas Ludwig V kurba elukäiku: nagu peagi ilmnes, oli kuningas langetõbine. Võiksin kirjeldada ka ta ema leskkuninganna Agnese traagilist lõppu, võiksin kirjeldada oma nõuniku- ja kasvataja-aastaid Langobardia ja Burgundia kuninga trooni taga, oma suhteid Langobardia leskkuninganna Biancaga, Piacenza krahvi Luigi lõppu ja paljut muudki, aga täna õhtul ei taha ega viitsi ma neid sündmusi meenutada.

Kõrge vahaküünal ongi juba pea olematuks põlenud. Ja täna õhtul tahtsin ma meenutada just seda aastat, esimest kohtumist Benedettoga, meie igavese armastuse algust, minu poolvendade mõrvamist. Eelkõige aga muidugi Benedettot. Tema on juba aastaid hauas, mina aga elan. Kõige ja kõigi kiuste.

Nagu ma seda juba varem tõdeda jõudsin, ei kujunenud mu edasine elu vähem veriseks, kui need paar kuud 1032. Issanda Aasta lõpus. Ja nüüd ma siin siis istun ja vaatan küünlaleegi vaikset hääbumist. Siit Waiblingeni lossi tornikambri tillukesest aknaavast paistavad mulle kätte lummemattunud orud ja mäed. Kusagilt sealt jookseb piir Franconia ja Švaabimaa vahel.

Ma olen vana ja ma vihkan. Vihkan jumalat ja oma elu. Esimest seepärast, et ta lasi teise kujuneda selliseks, et ma seda vihkama pean. Ma olen näinud liiga palju vägivalda, selle läbi kujunev maailm peab varsti hukka minema. Ma ei suuda seda pidada muuks, kui mõttetuks ürituseks.

Ja mul on ennast väga raske veenda, et Gianfrancol ja teistel palimpsesti-vendadel õigus on. Rääkimata sellest, kas neil selleks kõigeks ka õigust on. Tegelikult on mul nüüd pea seitsekümmend aastat hiljem isegi veel raskem veenda ennast selles, et need kaks öist jutuajamist tollel kaugel aegade hämarusse kadunud kevadtalvel Grottaferrata kloostri madalate võlvide all üldse aset leidsid, et tegu polnud vaid mu väeti mõistuse ette manatud fantasmidega...

Varsti saan ma jälle kokku Benedettoga. Unes kangastuvad mulle viimasel ajal üha sagedamini pildid minu esimesest päevast Roomas. Ma näen Benedettot jõulumissat pidamas, ma näen teda magamas, ma näen teda siniseks löödud näoga minu poole jooksmas, ma näen meid jälle koos...