Hea lugeja.
Palun alandlikult vastu võtta see ilmselt
väheväärtuslik kirjatükk.
Loodan, et teie kommentaarid ja kriitika aitavad edaspidi
midagi paremat luua.
Krahv oli surnud. Tema laugude tagant paistsid hallid,
määrdunud klaasi meenutavad silmad. Riided lipendasid
kerges tuules ning hõredad juuksed ei suutnud varjata
juba sinakaks tõmbunud pealage ning sügavat haava
pea paremal küljel. Võimas hoop oli purustanud
tundmatuseni kõrva ning naha alt paistsid koljuluu
killud.
Kõrval lebas lõhkirebitud õhuke must
jahipaun, mille sisu oli välja kistud ja vedeles
ümberringi nõrgas tuules liikudes. Krahv oli surnud
üksi sest juba peaaegu teist nädalat ei tohtinud keegi
kaaskonnast temaga koos jahti pidada. Keegi ei teadnudki, kas
Krahv üldse jahti pidas. Tema käimistest polnud
kellelgi mingit ülevaadet ja ka ülesanded, mida
alamatele jagati, olid enamasti ebamääraseid ja
peaaegu mõistetamatuid. Kõik see lisas veelgi
üldist segadust, mis niigi nende riigis üha enam
võimust võttis.
Pahandust tekitas seegi, et ka suurimad pugejad ja talle
tavaliselt meelepärased alamad lükati Krahvi poolt
eemale, kuid paljud seni tõrjutud ja madalamad
kaaskondlased allusid järsku isiklikult talle. Ka oma
ülesanded said nad otse temalt, ning seetõttu
üritati neid täita eriti püüdlikult ja
uhkelt. Nüüd aga, hoolimata tekkinud vihast seniste
alluvate ja ülemate vahel, seisid kõik vaikides
ümber oma isanda ja vaatasid, kes ehmunud, kes ka
mõningase varjatud kahjurõõmuga, laipa.
Pikk vaikimine polnud selles seltskonnas aga kombeks. Nedje,
üks Krahvi «seltsidaamidest», oli peale uudise
teadasaamist pea esimesena siia tulnud. Nüüd aga kui
toimunu talle kohale jõudmas oli ei suutnud ta oma
närvilist kurbust varjata ning hakkas vaikselt nutta
tihkuma.
«M ... miks seda tehti», ütles ta nina
löristades ja kulunud mantlihõlmu koomale
tõmmates. «Kes see küll oli. Mis halba ta
teinud on. Ta on kõigiga hästi läbi saanud.
Kallis Krahv, isand, miks sinuga nii tehti». Viimased
sõnad olid küll paraku vaevu arusaadavad sest need
mattusid nüüd juba täies jõus, peaaegu
hüsteerilisse, nutuvoolu.
«Jama jah», ütles parun, kes oli Krahvist
tähtsuselt järgmisel kohal. «See on tõesti
jama. Ma ei saa aga aru, mis sul siin nii väga töinata
on. Endal veel kolmapäeva õhtust Krahvi
löödud silm sinine.»
«Mis see sinu asi on ... Varsti võid ise nii maas
siruli olla. Mina siis küll ei nutaks. Paras sulle»,
vastas Nedje läbi nutu. Kohutav sündmus oli kaotanud
tõkked alamate ja ülemate seas ning muutis Nedje
julgeks.
«Ma sulle näitan ...» tõstis Parun
rusika ja tegi mõned ähvardavad sammud Nedje suunas.
«Löön su teise silma ka siniseks».
Nedje jäi selle peale vait ja taganes, kuid ka Parun
langetas rusika, mõistes, et tülitsemisest pole
kasu. Esialgse ehmatuse järel oli kõigis tekkinud
hirm tuleviku ees, mis teised tunded ja mõtted
täielikult varjutas. Kui täna on tapetud Krahv, siis
homme võib keegi nende hulgast samuti maas vedeleda ning
klaasistunud silmadega pilvi jõllitada.
«Kuradi jama», täiendas Parun oma endist
ütlust, pööras pilgu laibalt ning vahtis kulm
kortsus nüüd juba tema, kui oletatava uue liidri,
ümber kogunenud endise Krahvi alamaid. Seal oli
kõike -- jahimehi, sõjamehi, kojahoidjaid,
seltsidaame, söögitegijaid, koristaja ja isegi narr
-- kõike mida too vajas, et seisusekohaselt
elada.
«Aitab vahtimisest, Krahvi enam tagasi ei too. Ta suri
uhket jahimehesurma, ning teiesugustel tolvanitel pole
mõtet teda taga nutta. Nüüdsest olen mina teie
juht ja käskija, sest meie isand ise on mind selleks
määranud. Kui kellelgi on vastuväiteid, siis
hakaku astuma. Mina teda kinni ei pea. Mul ükskõik.
Ma tahan aga näha, kes ilma minuta hakkama saab.»
Nii lõppes Paruni monoloog, mida kõik suu
ammuli kuulasid, sest nii pikalt polnud ta kunagi
rääkinud. Ka Parun ise tajus seda, ning isegi kohmetus
sekundiks. Siis sai aga enesekindlus temast võitu, ning
nüüd näis et Parunit ei peata enam miski. Tema
rind oleks otsekui kummi läinud ja pea endisest palju
kõrgemale tõusnud. Peale oma kõnet sai
talle lõplikult selgeks, et Krahv on surnud ja
temal lootust saada järelejäänud alamate
etteotsa.
«Ja-jah», ütles peale seda esinemist üks
sõjameestest. See oli Klark ja koos Krahviga olid nad
tuttavad juba enne Paruni kaaskonnaga liitumist.
«Kõigepealt tahaks ma teada, kes Krahvil ikkagi
pea lõhki lõi. Enne kui sina juhiks saad peaks
selle kindlaks tegema. Muidu võid homme ise ... ee ...
surnud olla.» Klark oleks tahtnud hulleminigi öelda,
kuid Parun oli siiski nende isanda parem käsi ja hoolimata
vanast tutvusest Krahviga ei tahtnud ta temaga suhteid
rikkuda.
«Näiteks mul pole küll mingit tahtmist
niimoodi maas vedeleda ning taevast jõllitada»,
lisas Klark jutu lõpuks.
Tekis jälle vaikus. Kuulda oli vaid kevadpäikesest
soojendatud tuulepöörist, mis nüüd
sündmuskoha ümber keerutas ja hõredat kuivanud
rohtu sahistas.
«Keegi meist pole surematu», kostis ootamatult
selle peale kojanarri hääl. Kõik
pöördusid ehmunult ütleja poole. Rohelise
määrdunud jope ja luitunud sinise mütsiga narr
pööras pilgu maha, justkui oleks ta ütlust
pingutades tagasi hoidnud ja nüüd seda lõpuks
siiski välja öeldes kahetsenud. Ehmatus oli seda
suurem, et ilma Krahvi loata ei võinud narr midagi
öelda. Sellise ütluse peale oleks teda tavaliselt kohe
tabanud jalahoopide rahe. Kuna isand oli aga surnud, ei osanud
keegi selle peale reageerida. Ka Parun ei öelnud
midagi.
Vaikus ei kestnud kaua, sest nüüd lisas narr,
«Üleüldse peaksime siit jalga laskma. Ma kardan,
et laibalinnud on varsti platsis ja minul küll pole
täna nendega kokkusaamiseks tuju.»
Selline jutukus oli juba küll peaaegu
pühaduseteotus, kuid öeldu mõte lõi
kõigil jalad nõrgaks. Paljudel hakkasid käed
värisema ja ümberringi kostus vandumist ja
hüüdeid. Krahvi surma tõttu tekkinud suure
ehmatuse tõttu oli laibalindude ja mis veel hullem,
hirmsate poloomade, peatne kohaleilmumine kõigil meelest
läinud. Nad teadsid, et ole sa Krahv, Parun või
kestahes -- poloomade vankumatut ja tugevat jõudu
kardavad kõik, olgu tegemist kuitahes kõrge
isandaga või hoopis lihtinimesega. Nende võimu ja
tapaiha vastu ei saanud keegi. Mõne sekundi pärast
oli kogu seltskond sündmuskohalt minema tormanud. Vaid
mõni alam vasall krahmas ümberringi laialipillatud,
Krahvi tabatud saagist paremaid palu. Suure ehmatuse
tõttu ei märganud ilmselt keegi muiet, mis ilmus
narri näole.
«Kurat, oleks pidanud neil käskima koguneda vana
kaevu juurde. Lasin sellel Klarkil end ehmatada. Krahv poleks
küll nii teinud. Küll ma näitan neile veel,
kuidas Luukas kolakat teeb», mõtles Parun minema
joostes. Hinge jäi aga kripeldama kahtlus, kas ta pole
endale siiski üle jõu käivat ülesannet
võtnud.
Krahv jäigi aga lebama tühjale väljale, ning
lõunane tuul keerutas tema ümber liiva ja pori ning
seda, mis jahipaunast järgi oli jäänud. Taevas
sõudsid endiselt pilved, kuid Krahvi silmad, ehkki
surnud, ei näinud sellest midagi. Nedje oli enne minema
jooksmist need kinni vajutanud.
Ehkki Krahv oli nüüd üksi, hõljus ta
laiba kohal siiski veel midagi ebamäärast. See oli
üks küsimus, mis ka kõigi põgenejate
meeli vaevama jäi. Miks?
*
Öösel on mõnikord päris hea jahti
pidada, mõtles Krahv endamisi muiates, eriti kui puudub
segav inimfaktor. Pole ei omi, keda kamandada, ega
võõraid, keda karta. On vaid jahimees ise ja
öö, mis kaitseb ja aitab, kui seda vaid enda kasuks
oskad kallutada. Vaja on vaid piisavalt jõudu ja
kindlust.
Krahv istus vaikselt, üks jalg istmiku all ja teine
põlvest kõverdatult kõrval. Tema valvsad
silmad jälgisid ümbritsevat rõsket pimedust.
Erinevalt soojast kevadisest päevast oli öö
toonud külma, mis kõigest väest üritas
Krahvi riietest läbi tungida. Oma asukohas, kitsukeses
praos, oli ta õnneks kaitstud ajuti puhuvate
tuulekeeriste eest.
Varitsuskoht oli ammu välja valitud ja asus kahe kivi
vahel, mis peaaegu märkamatult ümbrusse sulasid ning
mida isegi päevavalgel eriti tähele ei pandud. Paik
sobis just selleks otstarbeks ning parema ülevaate
saamiseks võis sealt ka pea välja pista, ilma et
seda märgata oleks. Aeg-ajalt tuli vaid liigeseid ja
lihaseid liigutada, et keha võitlusvalmis püsiks ja
kangus kontidesse ei kipuks. Kui varitsus liiga pikale kisub,
abistab teda pisike lapik pudel põues. See oli aga vaid
viimane võimalus, sest tänase ilmaga võis
isegi joogi lõhn varitsejast märku anda.
Plaan pidi õnnestuma. Ettevalmistused olid kestnud
juba mitmeid nädalaid. Järele mõeldes taipas
Krahv, et ilma kaaskonna abita poleks ta iial niikaugele
jõudnud, et siin varitseda. Selleks, et siin üksi
valvata, pidid paljud tema alamatest luuretööd tegema.
Enamasti toimus see kõik küll varjatult, keegi
polnud kahtlustanud, et tal midagi suurejoonelist käsil
oleks. Vaid oma vana sõbra Klarki silmis oli ta aeg-ajalt
küsivat pilku märganud. Krahv naeris endamisi,
mõeldes millise segaduse ta oma alamates oli tekitanud.
Selle tulemuseks oli aga kild killu haaval vajaliku info
kogumine ja järelduste tegemine.
Mis oli kogu selle uurimistöö põhjuseks?
Pimeduses istuv Krahv kohendas vaikselt mantlihõlmu
koomale ja mõtles viimastel kuudel toimunule. Ta tuletas
meelde pealtnäha seosetuid, kuid järele mõeldes
siiski kummalisi sündmusi, mis ümberringi toimusid
-- teiste krahvkondade isandate kadumine, ei tea kust
tekkinud uute asukate ilmumine, seletamatud tülid ja
kaklused muidu nii korralikult toimivas ühiskonnas.
Tänu oma kaaskonnale oli ta aga kõiges toimuvas
selgusele jõudnud ja teadis, et peagi saabub lahendus.
Vähemalt tema jaoks.
*
Ta oli varitsenud juba mitmeid tunde, kuid seda, mida ta
ootas, polnud veel juhtunud. Krahv süüvis oma
mõtetesse ning ootas kuulates tuule kohinat, mis aegajalt
tema ümber tiirles, otsekui kontrollides kas ta istub ikka
endises paigas.
Mödus mõni hetk ja nähes, et kõik on
endine, tuul vaibus, kuid mõtted Krahvi peas katkesid
järsku. Tuult enam küll polnud, kuid sellest hoolimata
kestis edasi õrn kohin. Esmapilgul sarnane tuulele,
võis selles märgata siiski ka mingit erilist
läbitungivat pinget ja intensiivsust. Ihukarvad Krahvi
riiete all tõusid püsti, nahk muutus külmaks
ning laubale tõusid imepisikesed higipiisad. Krahv tundis
tõelist hirmu, sulges hetkeks silmad ning
püüdis kindlustunnet koguda. Mõne sekundi
pärast avas ta need ja nägi seda, mille pärast ta
siia oli tulnud.
Temast ligi viieteistkümne meetri kaugusele hakkas
tekkima sinine helendus, mis esialgu oli niivõrd
nõrk, et Krahv pidi selle nägemiseks silmi
pingutama. Mõne sekundi möödudes aga sina
tugevnes, laienes ja sellesse hakkasid moodustuma tumedamad
piirkonnad. See ebatavaline vaatepilt võttis Krahvilt
peaaegu kogu senise hirmu, jäi vaid imestus ja aukartus
toimuva ees.
Helendus suurenes veelgi, nüüd sarnanes see ilma
põhja ja äärteta ujumisbasseinile, milles
hulpisid vaevumärgatavad tumedad laigud. Kohin valjenes
üha. Krahvis tõusis jälle hirm, sest seni
ebamäärased laigud tihenesid ning neis võis
aimata mingit kindlat struktuuri. Krahv vaatas edasi ja
järsku ta taipas -- laigud olid muutunud
inimkogudeks ning neis oli juba selgelt aimata jäsemeid,
keha ja pead. Mida edasi, seda äratuntavamaks need
muutusid. Nägudesse moodustusid silmad ja suu,
tõusis esile nina. Jäsemed pikenesid ja neist
väljusid sõrmed.
Krahvi kurk kuivas. Kõik see oli toimunud väga
kiiresti ning tal polnud aega sellega kohaneda. Nüüd
oleks ära kulunud punnsuutäis kaasasolevast plaskust,
kuid paljas mõtegi liigutamisele täitis Krahvi
veelgi suurema hirmuga kui seni. Ta teadis, et praegu sai ta
vaid oodata.
Sina oli saavutanud ilmselt haripunkti. Kogudest olid saanud
pea täiesti inimesesarnased olendid. Näod olid pea
selgelt äratuntavad, vaid helendus moonutas neid,
mistõttu Krahv ei suutnud detaile eristada. Hirmuseguse
imestusega märkas ta, et kehadele hakkasid tekkima ka
riided. Need olid jubedusttekitavalt sarnased nende
rõivastega, mida kasutasid nii Krahv kui ka tema
kaaskondlased. Kui päeval oleks mõni kogudest talle
vastu tulnud poleks ta neile mingit erilist tähelepanu
pööranud.
Inimesed hakkasid liikuma, nad eemaldusid Krahvist
kõndides. Algul olid tekkinud inimeste sammud küll
pisut ebakindlad, kuid peagi polnud neis midagi erilist.
Imestusega nägi Krahv, et juba tuhmuva sinise valguse
paistel nägid kõik välja nagu täiesti
tavalised linnaelanikud. Selja olevad riided sobisid neile
täiesti ja näoilmed ning kõnnak ei tekitanud
enam mingit imestust.
Hirm andis järele. Sinine helendus polnud veel tuhmunud,
kuid Krahv teadis, et aeg hakkab lõppema. Kõht
tõmbus kokku ja hakkas keerama. Sellest hoolimata
võttis ta julguse kokku, lõi eemale ennast varjava
pakkepaberi, tõusis liigeste naksudes püsti ning
hakkas jooksma nüüd juba tuhmuva helenduse suunas.
Hirm oli peaaegu kadunud, hinge tekkis rõõm
ettevõetu peatsest õnnestumisest.
Võpatusega märkas Krahv paremas silmanurgast
liikumist. See oli vaevumärgatav välksatus. Siis tabas
teda pähe midagi kõva ja suurt. Hoog rauges ja silme
eest kadus pilt. Krahv jäi seisma, võimetuna jalga
jala ette tõstma, vaevu tasakaalu hoides. Ta tuikus
ühe koha peal ja püüdis nägemist taastada.
Suure pingutusega vaatas Krahv löögi suunas ja avas
suu nagu midagi öelda tahtes. Kõik mida ta nägi
enne pikali kukkumist oma häguse pilguga, olid sinine
kootud müts ja roheline jope, mis tõtakalt helenduse
suunas sammusid. Surematus ..., mõtles Krahv läbi
valu ja siis mattus kõik pimedusse ja vaikusse.
Epiloog
«Karboksüülia Teataja», 23. aprill
2107.
Kriminaalkroonika lühiuudised
MÕRV PRÜGIMÄEL
reporter Kolck Ummel
Täna, kell 11.23 avastati Lääneprügilas
laip. Tegemist on ilmselt tavalise prügilaasukaga, keda
ümberkaudses metsas jalutajad iga päev seal piirkonnas
kohtavad. Suhteliselt heade riiete ja toitumuse järgi
otsustades võis siiski olla tegemist kohalikus hierarhias
küllalt kõrgel seisva isikuga. Siinkirjutaja
rääkis mitmete prügimäe elanikega ning
jutuajamistest võis aimata, et hukkunu oli ühe seal
tegutseva jõugu juhtidest. Laibal oli purustatud pea
parem pool ning see oligi ilmselt surma põhjuseks.
Toimunu motiividest pole seni veel selgust. Politsei jätkab
uurimistöid ja loodab peagi mõrva lahendada.
Juhtumi teeb eriliseks asjaolu, et peale
politseijõudude on uurimisse väidetavalt kaasatud ka
Kaitsepolitsei ebatavaliste juhtumite osakond, kuid seni pole
sellele ametlikku kinnitust saadud.
UNEKURITEGUDE ARV KASVAB JÄTKUVALT
Politsei pressiesindaja teatab jätkuvatest, unes
sooritatud kuritegude kasvust. Järjest sagenevad teated
inimestest, kes unekiivri kasutamata jätmise tõttu
on langenud tülitamise ja otsese kallaletungi ...
|