Algernon
Jutt
01.04.2002
Saamuel Susi

Detchland, Deutchland über alles...
Arvustused

Õhtu oli tuuline ja kõle. Raekoja platsil tundus, et tuul puhub minust lihtsalt läbi, jahutades maha iga minu keharaku. Alles siis, kui ma «Tristian ja Isoldes» kohvitassi ääres maha istusin ja esimese lonksu tulikuuma jooki rüüpasin, hakkasid mu ihuliikmed vaikselt üles sulama.

Keskpäeva paiku oli mu mailipostkasti maandunud üks kummaline kiri. Esialgu arvasin ma, et see on kellegi nali, kirja allosas olev kinnitus «see ei ole nali» mind eriti ei veennud. Kiri ise oli selline:

Tere!
Mul oleks teile pakkuda informatsiooni, mis teid kindlasti huvitab. Kohtume kell 18.00 Raekoja platsil, baaris «Tristian ja Isolde». Palun olge täpne, üle viie minuti ma ootama ei jää.
P.S. See ei ole nali.
K.M.

Kuna ma tavaliselt sellise sisuga kirju ei saa, mõtlesin alguses, et aadressid on sassi läinud. Kuid samas oli päises minu aadress täpselt ära toodud, ja kuna tegemist on tüüpi-lise Mail.ee postkastiga, on ka aadress küllaltki spetsiifiline. Seega oli kiri siiski mulle.

Kiri ise oli tulnud domeenilt syco.com. Käisin selle weebilehel, osutus, et domeeni oma-nikuks on väike Saksa mööblifirma, kust sai tellida kasvõi tabureti, kui vaja. Samas ei paistnud see sait pakkuvat mailipostkasti tegemise võimalust. Seega oli kiri tulnud firma töötajalt, või oli sinna firma serverisse sisse murtud. Kuna lollide naljade tegijad ei hakka tavaliselt nii palju vaeva nägema, vaid teevad endale mõne tasuta aadressi (ise saatsin ükskord aadressilt demon@hell.com ) ja saadavad sealt oma rumalusi. Järelikult oli suur tõenäosus, et tegemist polnud tõesti naljaga. Asi hakkas mind huvitama ja ma otsustasin kohale minna.

Umbes viis tundi hiljem ma juba kahetsesin seda otsust, kui ma läbi tuulise ja kõleda vanalinna kõndima pidin. Kuid raskuste kiuste jõudsin ma kohale (isegi varem kui vaja).

*

Ma olin valinud laua, mis asus ukse kõrval, akna all, sealt sain ma jälgida, kes astus sisse, kes niisama mööda käis.

Minu kella järgi (selle panin ma kohusetundlikult igal hommikul raadio järgi õigeks) täpselt kell kuus astus uksest sisse üks meesterahvas. Mulle paistis ta silma oma silmapaistmatuse tõttu. Teised baarikülastajad olid valdavalt omapäraselt riides (värvilised riided, kirjud soengud), kuid see mees kandis tumedat ülikonda (mulle jäigi selguseta, oli see must, tumesinine või tumeroheline), selle all valget särki tumeda lipsuga ja kõige peal tume mantel. Ka tema juuksed olid tumedad.

Mees astus baarileti juurde, tellis kohvi ja selle valmistamise ajal vaatas ta uurivalt ringi. Minu pilguga kohtudes vilksatas ta näol äratundmisilme. Kui tema kohv valmis sai, tuli ta minu laua juurde.

«Kas te ootasite mind kaua?» küsis ta.

«Mitte eriti, K.M., ma eeldan?»

«Jah, tore et tulite. Äkki istuksime kusagile varjulisemasse kohta, et vältida liig uudis-himulikke pilke»

*

«See mis ma teile rääkida kavatsen, võib algul tunduda pisut ebatavaline,» alustas mees. «Parem oleks, kui ta mingit tavalist mula ajama hakkab, oli see külmetamine ju mõttetu,» mõtlesin.

«Teile võib tunduda, et mul on kalduvus paranoiaks, kuid ma tahan kohe ära öelda, et ma olen kõige selle sees, ja räägin adekvaatset juttu.»

Huvitav algus. Üllatav mitte, midagi sellist ma kirja jätkuks ootasingi.

«Te ilmselt teate oma maa ajaloost seda, et enne Eesti iseseisvumist 1920. Aastal on see maa kuulunud erinevatele valitsejatele.»

«Meie loeme oma iseseisvumisaastaks ikka 1918. Aastat,» pistsin vahele.

«Nojah, vabariik kuulutati välja siis, kuid tõeline iseseisvus saabus alles Tartu rahuga, kuid see pole oluline. Tähtis on hoopis see, et 1710. Aastal, kui Rootsi kaotas Põhjasõja käigus Uusikaupungi rahuga Eesti alad, mis läksid läksid Peeter I võimu alla, kehtestas Venema keiser siin nn. Balti erikorra, mille alusel selle maa tegelikeks valitsejateks said Baltisakslased, ehk need aadlikud, kes siin juba sajandeid olid elanud. Sellest korrast pidasid kinni ka kõik järgnevad keisrid.

Kui Saksamaa kaotas I maailmasõja, sunniti Baltisakslased ka siit aladelt lahkuma. Nad kaotasid maa, mis oli nende perekondadele juba sajandeid kuulunud. Samamoodi, nagu kaotas Saksamaa ülejäänud talle kuulunud asumaad. Loomulikult ei leppinud nad sellega. Natside võimuletulekuga avanes neil võimalus oma vara tagasi saada. Nagu te kindlasti teate, oli natsidel kava, kogu maailm vallutada, osa elanikke hävitada ja ülejäänud ümber asustada. Mis te arvate, kes selle kava välja töötamise juures olid?»

«Baltisakslased?» pakkusin.

«Täpselt. Ja nemad hoolitsesid selle eest, et nad oma maa tagasi saavad.»

«Aga MRP, selle salaprotokolli järgi sai Stalin balti riigid oma käpa alla?» näitasin ma välja, et pole päris võhik sellel alal.

«Sakslased said aru, et kui nad algul Stalini nõudmistele järele annavad, on neil küllalt aega lääne riigid põrmustada, ja seejärel ka venelasi rünnata. Seega polnud vahet, mis alad nad ära lubasid. Algul oligi ju plaan selline, kuid Hitler oli kindel, et jaapanlased ründavad venemaad, kui ameeriklastele on ära tehtud, seega võis ta rahulikult venelastele kallale minna. Tegelikult osutus USA tugevamaks kui arvati, nii jäi Hitler kahe rinde vahele ja kaotas sõja ning baltisakslased pidid õudusega pealt vaatama, kuidas nende maa raudse kardina taha kadus. Siis sai neile ka selgeks, et neid maid pole enam võimalik tule ja mõõgaga vallutada, tuli leida uued meetodid.»

Ajalugu huvitava nurga alt. Kui algul intrigeeris mind see lugu vaid seepärast, et kõik algas väga kummalisel moel, siis nüüd tõstis minus pead juba ajaloohuviline.

Möödunud aegade sündmused hakkasid mind huvitama juba keskkooliajal, paljuski tänu emotsionaalsele õpetajale, kes oskas tüütu faktide jada väga köitvalt esitada. Ta sundis meid ajaloosündmusi erinevatest aspektidest vaatlema, otsima seoseid pealtnäha täiesti iseseisvate sündmuste vahel. Niisiis olin ma väga huvitatud uutest ajaloo käsitlustest.

«Niisiis, Euroopa oli vapustatud, et lühikese aja jooksul oli toimunud kaks suurimat katastroofi, mida inimkond suutis ette kujutada. Loomulikult hakkasid poliitikud otsima võimalusi sellise asja kordumise vältimiseks. Jah, Esimese maailmasõja järel oli loodud Rahvasteliit, mis oma idee järgi poleks maailmasõja puhkemist üldse võimaldanud, kuid tegelikult see liit ei töötanud, kuna poliitikud ei võtnud asja tõsiselt. Ega teil midagi selle vastu ei ole?» küsis ta suitsupakist sigaretti võttes. Raputasin pead.

Esiteks, jutt oli huvitav, ma ilmselt poleks isegi tähele pannud, et ta suitsu ette pani, ja teiseks, olin ma kaksteist aastat oma elust «Priima» vingu sees elanud (isa tossutas, nagu katlamaja korsten), see paar tundi «LM Lights»-I mind ei häirinud.

«Pisut enne sõja lõppu, kui oli juba selge, et Hitler kaotab sõja, põgenes suur osa sakslastest välismaale. Nad seadsid end sisse välisriikide ühiskondades, paljud suutsid jõuda kõrgetele kohtadele. Pärast sõja lõppu, kui hakati arutama edasist tegevusplaani, pakkusid just need inimesed välja idee ühendada algul suuriikide sõjanduse alustalad söe- ja terasetööstused ning hiljem ka kogu majandus -- luua ühisturg. Siis pole liidu liikmetel enam mõistlik üksteisele kallale minna, ja üheskoos ollakse ka tugevamad suuremate vastaste vastu. See argument toodi liidu loomise toetuseks. Baltisakslased leidsid võimaluse ilma suurema kärata saada tagasi mitte ainult oma maad, vaid võtta võimust ka kogu ülejäänud maailma üle.»

Baltisakslased tahtsid maailma vallutada. Miks ka mitte... Absurdne, aga võimalik.

*

«Selles plaanis oli vaid üks väike viga -- NSVL. Kuidas saab kapitalismi abiga vallutada maailma, kui pool sellest ei tunnista turumajanust. Probleemi lahendamiseks loodi salajane organisatsioon, «Valge Rist», mis hakkas tegelema kommunistlike süsteemide lammutamiseks. Muide, USA Luure Keskagentuur on selle organisatsiooni allüksus.»

Khm... sellel tüübil ON paranoia.

«Kui te arvate, et minu jutt on paranoia, siis teadke, et ma olen «Valge Risti» endine agent. Minu ülesandeks oli imbuda sisse Eesti KGB osakonda ja selle kaudu õõnestada sotsialistlikku korda siin riigis. Muidugi polnud ma üksi. Meie gruppi kuulus üle saja agendi, kellest mitu küll kahetsusväärselt hukkus. Meie mees oli muide ka Ivan Käbin, või Johannes Käbin, nagu teda eestipäraselt kutsuti.»

See seletas nii mõndagi. Käbin oli ju see mees, kes ei tahtnud eriti Moskva keskkomiteega ühte jalga astuda, vaid ajas oma joont, mis lõppkokkuvõttes viiski laulva revolutsioonini. Asi hakkas mulle külmavärinaid peale ajama, ja mitte seepärast, et ma külmetunud oleksin...

Kuid siiski, enamus paranoiat põdevad inimesed oskavad oma teooriat elust võetud faktidega kooskõlla viia.

««Valge Risti» juhtkonnal polnud NSVL-I lammutamiseks algul erilist plaani. Otsustati lihtsal kõrvaldada «isake» Stalin, 53. see õnnestuski. Kogu maailma naerualust Hruštšovi polnud vaja eriti mõjutadagi, tema töötas enesele teadmata meie kasuks. Pisut tuli teda tagasi hoida 64. Aastal, kui ta näpud tuumanuppu vajutama kibelesid. Ta muide vajutas ühe korra äragi, aga meie kaastöötajatel õnnestus koodid segamini ajada, nii jäi kõige hullem tulemata. Hiljem tehti talle selgeks, et maailma hävitamine polegi nii hea mõte. Meie agendid pääsesid tavaliselt riigipeadele piisavalt lähedale, et neid piisavalt mõjutada. Meenutagem «Praha kevadet». Teatavasti Tshehhoslovakkias sai võimule härrasmees, kelle nimigi tähendas vabadust. Tema üritas vabastada esimest sotsialistlikku riiki NL-I ülemvõimust. Tema oli vist ka teine riigipea maailmas, kes eesti keelt oskas,» muigas mu vestluskaaslane. Ta viitas ilmselt naljale, et tol ajal oskas eesti keelt maailmas vaid kaks riigipead -- Soome president Kekkonen ja Tshehhoslovakkia president Svˇboda. Nimelt Johannes Käbin eesti keelt ei rääkinud, aga Kekkonen oli Eestis elanud ja Svˇboda olevat Tartu Ülikoolis õppinud olnud.

«Kahjuks kukkus tookordne üritus läbi -- Moskva saatis tankid Prahasse. Kuid jää oli liikuma pandud. Svˇboda nõunikuks olnud «Valge Risti» agent aga kahjuks paljastati ja lasti maha.

Breznevi võimu ajal polnud meie tegevus kuigi lihtne, nimelt arvas Leonid Ilitš, et suudab suurriiki ise juhtida, nõuandjaid pole tal vajagi. Ära koksamist pidasid aga meie tolleaegsed bossid barbaarseks. Ajad olid muutunud. Samuti meeldis ülemustele Breznevi stagnatsioonipoliitika, see viis NSVL-I majanduse alla ja tõstis rahva rahulolematust. Kui aga siis suri Leonid Ilitš, ja tema järel veel paar esimest sekretäri, tundus olevat küps aeg oma mees pukki panna. Gorbatšovi perestroika oli tegelikult «Valge risti» pikaajalise ajutöö tulemus. Selle plaani loomist pidasid mitu meie bossi oma elutööks.

Umbes samal ajal tegid Nõukogude geoloogid avastuse, mis pani meie bosse nende viimaseidki juukseid peast katkuma -- Lahemaa fosforiidimaardla peal asuvast diktüonemiidi kihist leiti vääris- ja haruldasi muldmetalle hulgal, mille kaevandamine oleks igal juhul kasulik. See oli veel siis, kui olid segadused esimese sekretäri ümber, parem käsi ei teadnud mida vasak teeb. Ministeeriumis otsustati kaevandamisega alustada. Õnneks olid meie strateegid kiire reaktsiooniga. Ülevalt poolt anti ametlikult teada, et seal alustatakse fosforiidi kaevandamisega. Eesti osakonna mehed vihjasid looduskaitsjatele, et tegemist on Lahemaa Rahvuspargi hävitamise plaaniga, ja nii algas fosforiidisõda. Ei saanud ju selliseid rikkuseid venelaste kätte anda. Ka Eesti NSV juhtkonna arvates, taheti sealt fosforiiti kaevandada, muudest «asjadest» polnud neil aimugi, ja ega keegi neile teatama ka ei rutanud.

Üks suuremaid lööke NL-I pihta toimus Ukrainas, 1986. aastal. Mis te arvate, kes neid jahutussüsteemi klappe saboteeris? Me siiski ei soovinud ülemaailmset katastroofi, aga me ei oodanud, et NL-I tehnika nii madalal tasemel on. Me arvasime, et asi kuumeneb lihtsalt pisut üle, inimesed hakkavad sebima, pead hakkavad lendama...»

Ma neelatasin kuuldavalt. Vaimusilmas nägin pilti Jumalatest, kes inimeste kui laborihiirtega mängivad, ja siis kogemata mõne neist tapavad.

«Oma tegevuse vilju saime aga õieti maitsta alles alates 89. Aastast, kui langes Berliini müür. Saksamaad ühendati, Poola kuulutas end sõltumatuks vabariigist. Pan Walesa oli muide mu hea sõber akadeemia päevilt, aga see selleks.

Kui Moskvas nähti, et Poola juba läks, üritati ülejäänuid kinni hoida, maksku mis maksab, Gorbatšov oli sellele vastu, aga teda enam eriti ei kuulatud. Seetõttu pidime peale Vilniuse veresauna korraldama riigipöörde ka Moskvas.

NSV-liit oli oma välisele tugevusele vaatamata kaardimaja, mis ühe osa eemaldamisel vältimatul kokku varises. Nii õnnestus hävitada suurim kommunismi kants. Ülejäänud riigid suutsid hoida oma rezhiimi vaid seetõttu, et NL neid toetas. Nad nimetavad end praegu küll kommunistlikeks, kuid tegelikult tungib kapitalism ka seal peale.»

*

Mees tegi pausi, et süüdata järgmine sigaret. Kõik ta jutus tundus loogiline. Ma olin juba enne kahtlustanud, et inimesed ei saa olla nii nõmedad, et ilma välise mõjuta selline suur riik põhja lasta. Kõik viitas süstemaatilisele õõnestamisele. Aga üks asi on kahtlustada, hoopis teine on seda aga oma kõrvaga kuulda.

«Niisiis on üks «Valge Risti» suurimaid eesmärke saavutatud -- NSVL lammutatud. Kuid see on alles maailma vallutamise esimene etapp. Teist etappi on sama hoolikalt ette valmistatud. Mõnes mõttes on see tegelikult juba peaaegu läbitud. Euroopa majandus on tänu Euroopa liidule enam-vähem sakslaste kontrolli all. Tegelikult polnud Euroopa liitmiseks vaja kulutada murdosagi sellest energiast, mis läks kommunismi lammutamiseks. Enamus kapitlistlikke riike soovisid ise sellega ühineda. Endiste sovjetimaade eesotsas on meie inimesed, kes töötavad samas suunas. Seega on Euroopa suuremas osas vallutatud. Inglismaa ja veel mõned riigid vist siiski kahtlustavad midagi, kuid nendega tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha.»

«Okei, ütleme, et teil on Euroopa vallutatud, aga Euroopa pole kogu maailma. Ta pole sellest isegi veeranditki. Jäävad veel Venemaa, USA, Hiina, Jaapan ja islamiriigid. Kuidas te nendest jagu saada kavatsete?»

«Jaa. Tundub nagu raske ülesanne, kas pole. Tegelikult on see lihtsam kui paistab. Kas te teate kui palju on USA-s iirlasi?»

«?»

K.M. muigas.

«On ütlemine, et isegi New Yorgis on rohkem iirlasi, kui kogu Iirimaal kokku. Sellest järeldub, et kogu USA-s on neid sadu kordi rohkem. Mitteametlikel andmetel isegi kaksteist protsenti kogu elanikkonnast. Aga kas te teate, kes on iirlaste suurimad sõbrad?»

«Kes siis?»

«Sakslased.»

«Sooh?»

«Millises Euroopa liidu riigis on kõige kõrgem majandustase?»

«Iirimaal...»

«Just. Iirlased on ainuke EL-I rahvas, kes on sellega ülimalt rahul. Iirlastel on vihavaen inglaste vastu. Prantslasi peavad nad pededeks, kes on kogu aeg veiniuimas, kellega ei saa asju ajada, aga sakslased on see rahvas, kes suutis luua niivõrd hea asja nagu Euroopa liit, tänu millele on Iirimaal kõrgem elatustase kui Saksamaal. Seega on iirlaste parimaks sõbraks sakslased, kellega tasub igasugu asju koos teha. Ja te ei suuda leida USA osariiki, mille valitsuses pole iirlasi.

Iirlaste abiga oleme me viinud ka ameerika moraali sinna kus ta praegu on. See tähendab praktiliselt nulli. Kui pole aga moraali, pole seaduseid, pole seaduseid, pole riiki. Jääb vaid anarhia. Ja patriotism, aga sellega me praegu võitleme. Kahjuks on härra Bin Ladeni tegevus viinud meid umbes viis aastat tagasi, kuid see tähendab vaid, et lõplik võit saabub veidi hiljem. Kõik need lillelapsed ja seksrevolutsioon, taimetoitlus ning ka ülejäänud «head asjad», mis USA-st alguse on saanud. Niisiis USA on meil praktiliselt käes.

Edasi Venemaa. Te teate kindlasti, et Venemaa majandus on pehmelt öeldes madalseisus. Majandustase mõjutab tugevasti rahvastiku juurdekasvu, ja tavaliselt negatiivselt, eriti, kui majanduses on toimunud suur langus. Te räägite, et Eesti iive on negatiivne, kuna teil sureb aastas umbes tuhat inimest rohkem kui sünnib. Venemaal on vastav number kolme miljoni ümber. Kiire arvutus näitab, et venelased on välja surnud umbes viiekümne aasta pärast. Mis saab aga maast, millel pole omanikku? Naabrid võtavad selle üle. Kes on aga naabriteks? EL ja Hiina.»

«Kas te tahate öelda, et ka Venemaa negatiivne iive on «Valge Risti» teene?»

«Jah. Nõukogude liidu majanduse laastamise eesmärk polnud mitte ainult suurriigi lammutamine, vaid ka tulevase Venemaa majanduse laastamine. Et neile ei jääks NSVL-ilt muud kui lagunevad majad ja roostetav tehnika. Kaks kärbest ühe hoobiga -- hävitada mitte ainult kommunism, vaid ka terve suurriik.»

Ma võdistasin õudusest õlgu -- tervet rahvast on juba aastakümneid süstemaatiliselt hävitatud. Kas äkki vana Joss ka nende pundis polnud, tema ju ka hävitas oma rahvast...

«Mis ülejäänud riikidesse puutub, siis ka nendega on juba kaua tegeldud. Kuid see on pisut rafineeritum, kui eelmised meetodid. Näiteks küsiksin -- kas te «Coca-Colat» joote?

Suurem osa inimestest vastab jah. Kas te McDonaldsi restoranides käite söömas? Jälle tuleb väga tihti vastus «jah»»

«Ja McDonalds on iirlane...» ütlesin ma vaikselt.

«Nagu ka üks teatud mister O'Connor, kes töötab puhtjuhuslikult «Coca-Cola» laboris, kus toodetakse seda nn. «salajast koostisosa», mille valemit teavad väidetavalt vaid neli inimest. Tegelikult on neid teadjaid pisut rohkem, ja nemad kokat ei joo. Edasi, maailma parimat viskit toodavad iirlased... näiteid on veelgi, aga põhimõte on üks -- nüristada inimkonna vaimu.»

«Kas sakslased ei joogi siis «Coca- colat»?» imestasin.

«Joovad, aga Saksamaal müüdavad toiduained on kõik kohapeal, salajastes tehastes ümber töödeldud, ohtlikud ained on neist eemaldatud.»

Detchland, Deutchland über alles...

«Aga iirlased?»

«Ka nendel tehakse nii. Kõrge majandustaseme juures on kerge sellist pisikulutust märkamatuks teha.»

*

«Niisiis on tegemist Saksa-Iiri vandenõuga ülejäänud maailma vastu? Kõik teised rahvad hävivad?»

«Ei hävi, vaid integreeruvad. Maailm liigub paratamatult globaliseerumise suunas.

Aga globaalsel riigil on ka juhtkonda vaja. Mitte midagi ÜRO taolist -- siis hakkaks iga rahvas oma rida ajama, aga sellistes tingimustes riiki juhtida ei saa. Üks peab olema teistest üle.»

«Natsionalism uues kuues...»

«Nimetage seda kuidas tahate. Tegelikult oli suvalisel rahval võimalus samamoodi teha. Lihtsalt juhtus nii, et teised riigid olid ametis enda ja Saksamaad juhtimisega. Kuna sakslastel polnud muud teha, hakkasid nad maailma vallutamist planeerima. Nii kukkuski välja, et baltisakslased, kes algul soovivid vaid oma maad tagasi, leidsid võimaluse vallutada kogu maailm. See ongi kogu stoori»

Jah, anna inimesele liiga palju vaba aega, ja hoplaa, lollid mõtted ongi kohal...

Khm, ime oleks, kui sellise jutu peale küüniliseks ei muutu.

«Miks te just mulle seda kõike rääkisite?»

«Lihtsalt arvasin, et see huvitab teid. Võite ilusa ulmejutu kokku kirjutada. Ega keegi vist ei usuks, et baltisakslased on iirlastega mesti löönud ja plaanivad maailma vallutada. Ja kui keegi usukski, mis siis, igasugu hulle leidub ju.»

«Aga kust ma tean, et te mulle udujuttu ei ajanud?»

«Ei teagi. Lihtsalt mõelge, kui järgmine kord hamburgerit hammustate...»

*

McDonalds oli rahvast puupüsti täis. Vaatasin läbi akna inimesi sebimas. Noored, vanad, naised, mehed...

Peas vasardas üks mõte «Mis siis kui ta rääkis tõtt.» Samal momendil tegin otsuse.

Maandusin esimeses kõrtsis, mingi iiri pubi...

Võtsin esimesed nelikümmend. «Deutchland, Deutchland... über alles, pool on läinud..., pool on alles.» Põhjani.

***

Kui ma hommikul Sami maja juurde jõudsin, polnud politsei veel lahkunud.

Sami trepikoja ette oli tõmmatud politseilint.

«Mis siin juhtus?» küsisin lähima politseiniku käest.

«Üks joodik hüppas aknast alla.»

Vaatasin üles ja süda jäi seisma, maja selles küljes oli vaid üks aken lahti. Sami aken.

«Mis ta nimi oli,» küsisin kähku.

Politseinik uuris oma pabereid. «Susi, Saamuel»

Mu jalad läksid nõrgaks, istusin kõnniteekivile. Vist muutusin kahvatuks ka.

«Kas te tundsite teda?»

«Jah...Ta oli mu parim sõber...»

«Kas ma tohiksin ta toas ringi vaadata?» küsisin politseinikult veidi aja pärast, kui esimene nõrkusehoog oli üle läinud.

Politseinik mõtles natuke ja ütles siis: «Olgu peale, jäljegrupp käis juba ära.»

*

Laual oli kolm tühja pooleliitrist viskipudelit ja tuhatoos täis konisid. Muu prahi hulgas hakkas mulle silma tuttavate varesejalgadega kaetud paberilehed. Ühel paistis olevat midagi pealkirja sarnast, uurisin lähemalt:

Deutchland, Deutchland, über alles...


Maailma kõige kehvemale ulmekirjanikule, kuid maailma parimale sõbrale Saamuel Susile. Olgu muld talle kerge. Maldo Saan

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies