01.04.2002 |
Saamuel Susi
Detchland, Deutchland über alles... |
Arvustused |
Õhtu oli tuuline ja kõle. Raekoja platsil
tundus, et tuul puhub minust lihtsalt läbi, jahutades maha
iga minu keharaku. Alles siis, kui ma «Tristian ja
Isoldes» kohvitassi ääres maha istusin ja esimese
lonksu tulikuuma jooki rüüpasin, hakkasid mu
ihuliikmed vaikselt üles sulama.
Keskpäeva paiku oli mu mailipostkasti maandunud üks
kummaline kiri. Esialgu arvasin ma, et see on kellegi nali,
kirja allosas olev kinnitus «see ei ole nali» mind
eriti ei veennud. Kiri ise oli selline:
Tere!
Mul oleks teile pakkuda informatsiooni, mis teid kindlasti
huvitab. Kohtume kell 18.00 Raekoja platsil, baaris
«Tristian ja Isolde». Palun olge täpne, üle
viie minuti ma ootama ei jää.
P.S. See ei ole nali.
K.M.
Kuna ma tavaliselt sellise sisuga kirju ei saa,
mõtlesin alguses, et aadressid on sassi läinud. Kuid
samas oli päises minu aadress täpselt ära toodud,
ja kuna tegemist on tüüpi-lise Mail.ee postkastiga, on
ka aadress küllaltki spetsiifiline. Seega oli kiri siiski
mulle.
Kiri ise oli tulnud domeenilt syco.com. Käisin selle
weebilehel, osutus, et domeeni oma-nikuks on väike Saksa
mööblifirma, kust sai tellida kasvõi tabureti,
kui vaja. Samas ei paistnud see sait pakkuvat mailipostkasti
tegemise võimalust. Seega oli kiri tulnud firma
töötajalt, või oli sinna firma serverisse sisse
murtud. Kuna lollide naljade tegijad ei hakka tavaliselt nii
palju vaeva nägema, vaid teevad endale mõne tasuta
aadressi (ise saatsin ükskord aadressilt
demon@hell.com ) ja saadavad sealt oma rumalusi.
Järelikult oli suur tõenäosus, et tegemist
polnud tõesti naljaga. Asi hakkas mind huvitama ja ma
otsustasin kohale minna.
Umbes viis tundi hiljem ma juba kahetsesin seda otsust, kui
ma läbi tuulise ja kõleda vanalinna kõndima
pidin. Kuid raskuste kiuste jõudsin ma kohale (isegi
varem kui vaja).
*
Ma olin valinud laua, mis asus ukse kõrval, akna all,
sealt sain ma jälgida, kes astus sisse, kes niisama
mööda käis.
Minu kella järgi (selle panin ma kohusetundlikult igal
hommikul raadio järgi õigeks) täpselt kell kuus
astus uksest sisse üks meesterahvas. Mulle paistis ta silma
oma silmapaistmatuse tõttu. Teised baarikülastajad
olid valdavalt omapäraselt riides (värvilised riided,
kirjud soengud), kuid see mees kandis tumedat ülikonda
(mulle jäigi selguseta, oli see must, tumesinine või
tumeroheline), selle all valget särki tumeda lipsuga ja
kõige peal tume mantel. Ka tema juuksed olid tumedad.
Mees astus baarileti juurde, tellis kohvi ja selle
valmistamise ajal vaatas ta uurivalt ringi. Minu pilguga
kohtudes vilksatas ta näol äratundmisilme. Kui tema
kohv valmis sai, tuli ta minu laua juurde.
«Kas te ootasite mind kaua?» küsis ta.
«Mitte eriti, K.M., ma eeldan?»
«Jah, tore et tulite. Äkki istuksime kusagile
varjulisemasse kohta, et vältida liig uudis-himulikke
pilke»
*
«See mis ma teile rääkida kavatsen,
võib algul tunduda pisut ebatavaline,» alustas mees.
«Parem oleks, kui ta mingit tavalist mula ajama hakkab, oli
see külmetamine ju mõttetu,»
mõtlesin.
«Teile võib tunduda, et mul on kalduvus
paranoiaks, kuid ma tahan kohe ära öelda, et ma olen
kõige selle sees, ja räägin adekvaatset
juttu.»
Huvitav algus. Üllatav mitte, midagi sellist ma kirja
jätkuks ootasingi.
«Te ilmselt teate oma maa ajaloost seda, et enne Eesti
iseseisvumist 1920. Aastal on see maa kuulunud erinevatele
valitsejatele.»
«Meie loeme oma iseseisvumisaastaks ikka 1918.
Aastat,» pistsin vahele.
«Nojah, vabariik kuulutati välja siis, kuid
tõeline iseseisvus saabus alles Tartu rahuga, kuid see
pole oluline. Tähtis on hoopis see, et 1710. Aastal, kui
Rootsi kaotas Põhjasõja käigus Uusikaupungi
rahuga Eesti alad, mis läksid läksid Peeter I
võimu alla, kehtestas Venema keiser siin nn. Balti
erikorra, mille alusel selle maa tegelikeks valitsejateks said
Baltisakslased, ehk need aadlikud, kes siin juba sajandeid olid
elanud. Sellest korrast pidasid kinni ka kõik
järgnevad keisrid.
Kui Saksamaa kaotas I maailmasõja, sunniti
Baltisakslased ka siit aladelt lahkuma. Nad kaotasid maa, mis
oli nende perekondadele juba sajandeid kuulunud. Samamoodi, nagu
kaotas Saksamaa ülejäänud talle kuulunud asumaad.
Loomulikult ei leppinud nad sellega. Natside
võimuletulekuga avanes neil võimalus oma vara
tagasi saada. Nagu te kindlasti teate, oli natsidel kava, kogu
maailm vallutada, osa elanikke hävitada ja
ülejäänud ümber asustada. Mis te arvate, kes
selle kava välja töötamise juures olid?»
«Baltisakslased?» pakkusin.
«Täpselt. Ja nemad hoolitsesid selle eest, et nad
oma maa tagasi saavad.»
«Aga MRP, selle salaprotokolli järgi sai Stalin
balti riigid oma käpa alla?» näitasin ma
välja, et pole päris võhik sellel alal.
«Sakslased said aru, et kui nad algul Stalini
nõudmistele järele annavad, on neil küllalt
aega lääne riigid põrmustada, ja seejärel
ka venelasi rünnata. Seega polnud vahet, mis alad nad
ära lubasid. Algul oligi ju plaan selline, kuid Hitler oli
kindel, et jaapanlased ründavad venemaad, kui
ameeriklastele on ära tehtud, seega võis ta
rahulikult venelastele kallale minna. Tegelikult osutus USA
tugevamaks kui arvati, nii jäi Hitler kahe rinde vahele ja
kaotas sõja ning baltisakslased pidid õudusega
pealt vaatama, kuidas nende maa raudse kardina taha kadus. Siis
sai neile ka selgeks, et neid maid pole enam võimalik
tule ja mõõgaga vallutada, tuli leida uued
meetodid.»
Ajalugu huvitava nurga alt. Kui algul intrigeeris mind see
lugu vaid seepärast, et kõik algas väga
kummalisel moel, siis nüüd tõstis minus pead
juba ajaloohuviline.
Möödunud aegade sündmused hakkasid mind
huvitama juba keskkooliajal, paljuski tänu emotsionaalsele
õpetajale, kes oskas tüütu faktide jada
väga köitvalt esitada. Ta sundis meid
ajaloosündmusi erinevatest aspektidest vaatlema, otsima
seoseid pealtnäha täiesti iseseisvate sündmuste
vahel. Niisiis olin ma väga huvitatud uutest ajaloo
käsitlustest.
«Niisiis, Euroopa oli vapustatud, et lühikese aja
jooksul oli toimunud kaks suurimat katastroofi, mida inimkond
suutis ette kujutada. Loomulikult hakkasid poliitikud otsima
võimalusi sellise asja kordumise vältimiseks. Jah,
Esimese maailmasõja järel oli loodud Rahvasteliit,
mis oma idee järgi poleks maailmasõja puhkemist
üldse võimaldanud, kuid tegelikult see liit ei
töötanud, kuna poliitikud ei võtnud asja
tõsiselt. Ega teil midagi selle vastu ei ole?»
küsis ta suitsupakist sigaretti võttes. Raputasin
pead.
Esiteks, jutt oli huvitav, ma ilmselt poleks isegi
tähele pannud, et ta suitsu ette pani, ja teiseks, olin ma
kaksteist aastat oma elust «Priima» vingu sees elanud
(isa tossutas, nagu katlamaja korsten), see paar tundi «LM
Lights»-I mind ei häirinud.
«Pisut enne sõja lõppu, kui oli juba
selge, et Hitler kaotab sõja, põgenes suur osa
sakslastest välismaale. Nad seadsid end sisse
välisriikide ühiskondades, paljud suutsid jõuda
kõrgetele kohtadele. Pärast sõja
lõppu, kui hakati arutama edasist tegevusplaani, pakkusid
just need inimesed välja idee ühendada algul
suuriikide sõjanduse alustalad söe- ja
terasetööstused ning hiljem ka kogu majandus
-- luua ühisturg. Siis pole liidu liikmetel enam
mõistlik üksteisele kallale minna, ja üheskoos
ollakse ka tugevamad suuremate vastaste vastu. See argument
toodi liidu loomise toetuseks. Baltisakslased leidsid
võimaluse ilma suurema kärata saada tagasi mitte
ainult oma maad, vaid võtta võimust ka kogu
ülejäänud maailma üle.»
Baltisakslased tahtsid maailma vallutada. Miks ka mitte...
Absurdne, aga võimalik.
*
«Selles plaanis oli vaid üks väike viga
-- NSVL. Kuidas saab kapitalismi abiga vallutada
maailma, kui pool sellest ei tunnista turumajanust. Probleemi
lahendamiseks loodi salajane organisatsioon, «Valge
Rist», mis hakkas tegelema kommunistlike süsteemide
lammutamiseks. Muide, USA Luure Keskagentuur on selle
organisatsiooni allüksus.»
Khm... sellel tüübil ON paranoia.
«Kui te arvate, et minu jutt on paranoia, siis teadke,
et ma olen «Valge Risti» endine agent. Minu
ülesandeks oli imbuda sisse Eesti KGB osakonda ja selle
kaudu õõnestada sotsialistlikku korda siin riigis.
Muidugi polnud ma üksi. Meie gruppi kuulus üle saja
agendi, kellest mitu küll kahetsusväärselt
hukkus. Meie mees oli muide ka Ivan Käbin, või
Johannes Käbin, nagu teda eestipäraselt
kutsuti.»
See seletas nii mõndagi. Käbin oli ju see mees,
kes ei tahtnud eriti Moskva keskkomiteega ühte jalga
astuda, vaid ajas oma joont, mis lõppkokkuvõttes
viiski laulva revolutsioonini. Asi hakkas mulle
külmavärinaid peale ajama, ja mitte seepärast, et
ma külmetunud oleksin...
Kuid siiski, enamus paranoiat põdevad inimesed oskavad
oma teooriat elust võetud faktidega kooskõlla
viia.
««Valge Risti» juhtkonnal polnud NSVL-I
lammutamiseks algul erilist plaani. Otsustati lihtsal
kõrvaldada «isake» Stalin, 53. see
õnnestuski. Kogu maailma naerualust Hruštšovi
polnud vaja eriti mõjutadagi, tema töötas
enesele teadmata meie kasuks. Pisut tuli teda tagasi hoida 64.
Aastal, kui ta näpud tuumanuppu vajutama kibelesid. Ta
muide vajutas ühe korra äragi, aga meie
kaastöötajatel õnnestus koodid segamini ajada,
nii jäi kõige hullem tulemata. Hiljem tehti talle
selgeks, et maailma hävitamine polegi nii hea mõte.
Meie agendid pääsesid tavaliselt riigipeadele
piisavalt lähedale, et neid piisavalt mõjutada.
Meenutagem «Praha kevadet». Teatavasti
Tshehhoslovakkias sai võimule härrasmees, kelle
nimigi tähendas vabadust. Tema üritas vabastada
esimest sotsialistlikku riiki NL-I ülemvõimust. Tema
oli vist ka teine riigipea maailmas, kes eesti keelt
oskas,» muigas mu vestluskaaslane. Ta viitas ilmselt
naljale, et tol ajal oskas eesti keelt maailmas vaid kaks
riigipead -- Soome president Kekkonen ja
Tshehhoslovakkia president Svóboda. Nimelt Johannes Käbin
eesti keelt ei rääkinud, aga Kekkonen oli Eestis
elanud ja Svóboda olevat Tartu Ülikoolis õppinud
olnud.
«Kahjuks kukkus tookordne üritus läbi
-- Moskva saatis tankid Prahasse. Kuid jää oli
liikuma pandud. Svóboda nõunikuks olnud «Valge
Risti» agent aga kahjuks paljastati ja lasti maha.
Breznevi võimu ajal polnud meie tegevus kuigi lihtne,
nimelt arvas Leonid Ilitš, et suudab suurriiki ise juhtida,
nõuandjaid pole tal vajagi. Ära koksamist pidasid
aga meie tolleaegsed bossid barbaarseks. Ajad olid muutunud.
Samuti meeldis ülemustele Breznevi stagnatsioonipoliitika,
see viis NSVL-I majanduse alla ja tõstis rahva
rahulolematust. Kui aga siis suri Leonid Ilitš, ja tema
järel veel paar esimest sekretäri, tundus olevat
küps aeg oma mees pukki panna. Gorbatšovi perestroika
oli tegelikult «Valge risti» pikaajalise
ajutöö tulemus. Selle plaani loomist pidasid mitu meie
bossi oma elutööks.
Umbes samal ajal tegid Nõukogude geoloogid avastuse,
mis pani meie bosse nende viimaseidki juukseid peast katkuma
-- Lahemaa fosforiidimaardla peal asuvast
diktüonemiidi kihist leiti vääris- ja haruldasi
muldmetalle hulgal, mille kaevandamine oleks igal juhul kasulik.
See oli veel siis, kui olid segadused esimese sekretäri
ümber, parem käsi ei teadnud mida vasak teeb.
Ministeeriumis otsustati kaevandamisega alustada. Õnneks
olid meie strateegid kiire reaktsiooniga. Ülevalt poolt
anti ametlikult teada, et seal alustatakse fosforiidi
kaevandamisega. Eesti osakonna mehed vihjasid looduskaitsjatele,
et tegemist on Lahemaa Rahvuspargi hävitamise plaaniga, ja
nii algas fosforiidisõda. Ei saanud ju selliseid
rikkuseid venelaste kätte anda. Ka Eesti NSV juhtkonna
arvates, taheti sealt fosforiiti kaevandada, muudest
«asjadest» polnud neil aimugi, ja ega keegi neile
teatama ka ei rutanud.
Üks suuremaid lööke NL-I pihta toimus
Ukrainas, 1986. aastal. Mis te arvate, kes neid
jahutussüsteemi klappe saboteeris? Me siiski ei soovinud
ülemaailmset katastroofi, aga me ei oodanud, et NL-I
tehnika nii madalal tasemel on. Me arvasime, et asi kuumeneb
lihtsalt pisut üle, inimesed hakkavad sebima, pead hakkavad
lendama...»
Ma neelatasin kuuldavalt. Vaimusilmas nägin pilti
Jumalatest, kes inimeste kui laborihiirtega mängivad, ja
siis kogemata mõne neist tapavad.
«Oma tegevuse vilju saime aga õieti maitsta alles
alates 89. Aastast, kui langes Berliini müür.
Saksamaad ühendati, Poola kuulutas end sõltumatuks
vabariigist. Pan Walesa oli muide mu hea sõber akadeemia
päevilt, aga see selleks.
Kui Moskvas nähti, et Poola juba läks, üritati
ülejäänuid kinni hoida, maksku mis maksab,
Gorbatšov oli sellele vastu, aga teda enam eriti ei
kuulatud. Seetõttu pidime peale Vilniuse veresauna
korraldama riigipöörde ka Moskvas.
NSV-liit oli oma välisele tugevusele vaatamata
kaardimaja, mis ühe osa eemaldamisel vältimatul kokku
varises. Nii õnnestus hävitada suurim kommunismi
kants. Ülejäänud riigid suutsid hoida oma
rezhiimi vaid seetõttu, et NL neid toetas. Nad nimetavad
end praegu küll kommunistlikeks, kuid tegelikult tungib
kapitalism ka seal peale.»
*
Mees tegi pausi, et süüdata järgmine sigaret.
Kõik ta jutus tundus loogiline. Ma olin juba enne
kahtlustanud, et inimesed ei saa olla nii nõmedad, et
ilma välise mõjuta selline suur riik põhja
lasta. Kõik viitas süstemaatilisele
õõnestamisele. Aga üks asi on kahtlustada,
hoopis teine on seda aga oma kõrvaga kuulda.
«Niisiis on üks «Valge Risti» suurimaid
eesmärke saavutatud -- NSVL lammutatud. Kuid see on
alles maailma vallutamise esimene etapp. Teist etappi on sama
hoolikalt ette valmistatud. Mõnes mõttes on see
tegelikult juba peaaegu läbitud. Euroopa majandus on
tänu Euroopa liidule enam-vähem sakslaste kontrolli
all. Tegelikult polnud Euroopa liitmiseks vaja kulutada
murdosagi sellest energiast, mis läks kommunismi
lammutamiseks. Enamus kapitlistlikke riike soovisid ise sellega
ühineda. Endiste sovjetimaade eesotsas on meie inimesed,
kes töötavad samas suunas. Seega on Euroopa suuremas
osas vallutatud. Inglismaa ja veel mõned riigid vist
siiski kahtlustavad midagi, kuid nendega tuleb lihtsalt rohkem
vaeva näha.»
«Okei, ütleme, et teil on Euroopa vallutatud, aga
Euroopa pole kogu maailma. Ta pole sellest isegi veeranditki.
Jäävad veel Venemaa, USA, Hiina, Jaapan ja
islamiriigid. Kuidas te nendest jagu saada kavatsete?»
«Jaa. Tundub nagu raske ülesanne, kas pole.
Tegelikult on see lihtsam kui paistab. Kas te teate kui palju on
USA-s iirlasi?»
«?»
K.M. muigas.
«On ütlemine, et isegi New Yorgis on rohkem
iirlasi, kui kogu Iirimaal kokku. Sellest järeldub, et kogu
USA-s on neid sadu kordi rohkem. Mitteametlikel andmetel isegi
kaksteist protsenti kogu elanikkonnast. Aga kas te teate, kes on
iirlaste suurimad sõbrad?»
«Kes siis?»
«Sakslased.»
«Sooh?»
«Millises Euroopa liidu riigis on kõige
kõrgem majandustase?»
«Iirimaal...»
«Just. Iirlased on ainuke EL-I rahvas, kes on sellega
ülimalt rahul. Iirlastel on vihavaen inglaste vastu.
Prantslasi peavad nad pededeks, kes on kogu aeg veiniuimas,
kellega ei saa asju ajada, aga sakslased on see rahvas, kes
suutis luua niivõrd hea asja nagu Euroopa liit, tänu
millele on Iirimaal kõrgem elatustase kui Saksamaal.
Seega on iirlaste parimaks sõbraks sakslased, kellega
tasub igasugu asju koos teha. Ja te ei suuda leida USA osariiki,
mille valitsuses pole iirlasi.
Iirlaste abiga oleme me viinud ka ameerika moraali sinna kus
ta praegu on. See tähendab praktiliselt nulli. Kui pole aga
moraali, pole seaduseid, pole seaduseid, pole riiki.
Jääb vaid anarhia. Ja patriotism, aga sellega me
praegu võitleme. Kahjuks on härra Bin Ladeni tegevus
viinud meid umbes viis aastat tagasi, kuid see tähendab
vaid, et lõplik võit saabub veidi hiljem.
Kõik need lillelapsed ja seksrevolutsioon, taimetoitlus
ning ka ülejäänud «head asjad», mis
USA-st alguse on saanud. Niisiis USA on meil praktiliselt
käes.
Edasi Venemaa. Te teate kindlasti, et Venemaa majandus on
pehmelt öeldes madalseisus. Majandustase mõjutab
tugevasti rahvastiku juurdekasvu, ja tavaliselt negatiivselt,
eriti, kui majanduses on toimunud suur langus. Te
räägite, et Eesti iive on negatiivne, kuna teil sureb
aastas umbes tuhat inimest rohkem kui sünnib. Venemaal on
vastav number kolme miljoni ümber. Kiire arvutus
näitab, et venelased on välja surnud umbes
viiekümne aasta pärast. Mis saab aga maast, millel
pole omanikku? Naabrid võtavad selle üle. Kes on aga
naabriteks? EL ja Hiina.»
«Kas te tahate öelda, et ka Venemaa negatiivne iive
on «Valge Risti» teene?»
«Jah. Nõukogude liidu majanduse laastamise
eesmärk polnud mitte ainult suurriigi lammutamine, vaid ka
tulevase Venemaa majanduse laastamine. Et neile ei
jääks NSVL-ilt muud kui lagunevad majad ja roostetav
tehnika. Kaks kärbest ühe hoobiga --
hävitada mitte ainult kommunism, vaid ka terve
suurriik.»
Ma võdistasin õudusest õlgu --
tervet rahvast on juba aastakümneid süstemaatiliselt
hävitatud. Kas äkki vana Joss ka nende pundis polnud,
tema ju ka hävitas oma rahvast...
«Mis ülejäänud riikidesse puutub, siis ka
nendega on juba kaua tegeldud. Kuid see on pisut rafineeritum,
kui eelmised meetodid. Näiteks küsiksin -- kas
te «Coca-Colat» joote?
Suurem osa inimestest vastab jah. Kas te McDonaldsi
restoranides käite söömas? Jälle tuleb
väga tihti vastus «jah»»
«Ja McDonalds on iirlane...» ütlesin ma
vaikselt.
«Nagu ka üks teatud mister O'Connor, kes
töötab puhtjuhuslikult «Coca-Cola» laboris,
kus toodetakse seda nn. «salajast koostisosa», mille
valemit teavad väidetavalt vaid neli inimest. Tegelikult on
neid teadjaid pisut rohkem, ja nemad kokat ei joo. Edasi,
maailma parimat viskit toodavad iirlased... näiteid on
veelgi, aga põhimõte on üks --
nüristada inimkonna vaimu.»
«Kas sakslased ei joogi siis «Coca-
colat»?» imestasin.
«Joovad, aga Saksamaal müüdavad toiduained on
kõik kohapeal, salajastes tehastes ümber
töödeldud, ohtlikud ained on neist
eemaldatud.»
Detchland, Deutchland über alles...
«Aga iirlased?»
«Ka nendel tehakse nii. Kõrge majandustaseme
juures on kerge sellist pisikulutust märkamatuks
teha.»
*
«Niisiis on tegemist Saksa-Iiri vandenõuga
ülejäänud maailma vastu? Kõik teised
rahvad hävivad?»
«Ei hävi, vaid integreeruvad. Maailm liigub
paratamatult globaliseerumise suunas.
Aga globaalsel riigil on ka juhtkonda vaja. Mitte midagi
ÜRO taolist -- siis hakkaks iga rahvas oma rida
ajama, aga sellistes tingimustes riiki juhtida ei saa. Üks
peab olema teistest üle.»
«Natsionalism uues kuues...»
«Nimetage seda kuidas tahate. Tegelikult oli suvalisel
rahval võimalus samamoodi teha. Lihtsalt juhtus nii, et
teised riigid olid ametis enda ja Saksamaad juhtimisega. Kuna
sakslastel polnud muud teha, hakkasid nad maailma vallutamist
planeerima. Nii kukkuski välja, et baltisakslased, kes
algul soovivid vaid oma maad tagasi, leidsid võimaluse
vallutada kogu maailm. See ongi kogu stoori»
Jah, anna inimesele liiga palju vaba aega, ja hoplaa, lollid
mõtted ongi kohal...
Khm, ime oleks, kui sellise jutu peale küüniliseks
ei muutu.
«Miks te just mulle seda kõike
rääkisite?»
«Lihtsalt arvasin, et see huvitab teid. Võite
ilusa ulmejutu kokku kirjutada. Ega keegi vist ei usuks, et
baltisakslased on iirlastega mesti löönud ja plaanivad
maailma vallutada. Ja kui keegi usukski, mis siis, igasugu hulle
leidub ju.»
«Aga kust ma tean, et te mulle udujuttu ei
ajanud?»
«Ei teagi. Lihtsalt mõelge, kui järgmine
kord hamburgerit hammustate...»
*
McDonalds oli rahvast puupüsti täis. Vaatasin
läbi akna inimesi sebimas. Noored, vanad, naised,
mehed...
Peas vasardas üks mõte «Mis siis kui ta
rääkis tõtt.» Samal momendil tegin
otsuse.
Maandusin esimeses kõrtsis, mingi iiri pubi...
Võtsin esimesed nelikümmend. «Deutchland,
Deutchland... über alles, pool on läinud..., pool on
alles.» Põhjani.
***
Kui ma hommikul Sami maja juurde jõudsin, polnud
politsei veel lahkunud.
Sami trepikoja ette oli tõmmatud politseilint.
«Mis siin juhtus?» küsisin lähima
politseiniku käest.
«Üks joodik hüppas aknast alla.»
Vaatasin üles ja süda jäi seisma, maja selles
küljes oli vaid üks aken lahti. Sami aken.
«Mis ta nimi oli,» küsisin kähku.
Politseinik uuris oma pabereid. «Susi, Saamuel»
Mu jalad läksid nõrgaks, istusin
kõnniteekivile. Vist muutusin kahvatuks ka.
«Kas te tundsite teda?»
«Jah...Ta oli mu parim sõber...»
«Kas ma tohiksin ta toas ringi vaadata?»
küsisin politseinikult veidi aja pärast, kui esimene
nõrkusehoog oli üle läinud.
Politseinik mõtles natuke ja ütles siis:
«Olgu peale, jäljegrupp käis juba
ära.»
*
Laual oli kolm tühja pooleliitrist viskipudelit ja
tuhatoos täis konisid. Muu prahi hulgas hakkas mulle silma
tuttavate varesejalgadega kaetud paberilehed. Ühel paistis
olevat midagi pealkirja sarnast, uurisin lähemalt:
Deutchland, Deutchland, über alles...
Maailma kõige kehvemale ulmekirjanikule, kuid maailma
parimale sõbrale Saamuel Susile. Olgu muld talle kerge.
Maldo Saan
|