01.04.2002 |
Wilderness Child
Ka temal polnud nägu |
Arvustused |
Oli täiesti tavaline päev. Vibalik vanamoodsa
kaabuga kahekümnendates noormees sõitis hommikusel
tipptunnil 9ndal liinil kesklinna tööle. Ta
sõitis sama bussiga samal ajal iga päev, kuid juba
bussi sisenemisest oli see tänane täiesti tavaline
päev talle millegipärast veidralt eriline tundunud. Ta
vaatas hajameelselt ringi: samasugune täistopitud, kitsas
liinibuss nagu igal teiselgi päeval, samasugune
rüselemine ja tõuklemine inimeste sisenemisel ja
väljumisel, samasugune kaasreisijate müksude peale
vihastamine -- ei midagi teistsugust, tavalisest
kõrvalekalduvat.
Järsku nägi ta endast vasakul vaba istet, millelt
vanemapoolne mees oli just tõusnud ja tormas selle poole.
Maandunud õnnelikult istmel mõtles ta: «Vot
see on küll midagi erilist -- saada hommikuses
bussis istekoht,» ja muigas. Kuid veider tunne, et miski on
valesti, ei kadunud, see hoopis tugevnes. «Stressist ja
pingelisest tööst tingitud paranoia,» pani ta
endale diagnoosi, «järgmine kuu võtan
puhkust.» Kuid veider tunne ei kadunud ka nüüd.
Vargsi piidles häiritud noormees enda kõrval istuvat
tüsedat vanaprouat ja võpatas ehmatusest --
naisel polnud nägu, selle asemel oli sileda nahaga valge
laik. Kähku keeras ta silmad ära ja vaatas aeglaselt
vahekäigus enda kohal seisvat tütarlast. Ta süda
hakkas peksma ja ta tundis paanikahoogu endas pead
tõstmas -- ka tüdrukul polnud nägu.
Kähku sulges noormees õudsa vaatepildi eest
põgenedes silmad ja hakkas neid kätega
hõõruma: «Selge, magamatusest tingitud
hallutsinatsioon,» sisendas ta endale mõttes ning
nõjatus veidi rahunedes istme seljatoele,
püüdes kõiki lihaseid oma kehas
lõdvestada ja mõtteid normaalset rada võtma
panna.
Mõni minut hiljem avas ta silmad ja paanika haaras ta
enda valdusse -- mitte ühelgi inimesel bussis
polnud nägu!
Buss hakkas peatuseks hoogu maha võtma ja noormees
trügis kabuhirmus püsti karates ukse poole, endal
süda metsikult tagumas ja veri kõrvus kohisemas.
Paanikas põgenedes jäi ta mantli nööp
bussiistme ja kinnihoidmistoru vahele kinni ja tuli küljest
ära, kukkudes tähelepandamatult põrandale,
noormees ei märganud midagi. Jõudes uste avanedes
väljapääsuni peatus ta hetkeks kohkudes:
linnasagina asemel laius ta ees veidralt hallikat tooni muruga
lõputuna näiv tühi väli, mis silmapiiril
puutus kokku ähvardava tumehalli taevaga. Noormeest valdas
õudus, kuid siis märkas ta silmanurgast vana
lagunenud raudteejaamahoonet, mis nägi küll
mahajäetud välja, kuid kus pidi ju ometigi keegi
olema. Õlekõrrest haarava uppuja meeleheitega
sööstis ta jaamahoone poole, kuid tardus
õudusest paigale sellest kõigest kümne sammu
kaugusel: ka sellel polnud nägu!
Kahe tunni pärast kihas jaamahoone ümbrus
inimestest, nende hulgas ka noormehe parim sõber. Viimane
leidiski lagunenud majast tosina sammu kaugusel lebava
lumivalgete juustega hirmust moondunud näoga mehe.
Õietiöelda surnud mehe. Ta keeras laiba ümber
ning tundnud ära oma parima sõbra, lausus ta
jõledalt, kahjurõõmsalt irvitades:
«Hei, sõbrake, su mantlile oleks vaja uus
nööp õmmelda!» Ka temal polnud
nägu...
|