|
[ Jutt |
Jutulabor: aprill 2002 |
Uued arvustused ]
| 24.04.2002 13:34:35 |
Tabula rasa |
Täiesti jabur lugu. Minu mõttekäik: tegemist oli noore mehega, kes kordas teatud tegevust teatud sagedusel teatud kordi (antud juhul võib võrrelda konveieritööga - tuim ja üksluine ja igav nagu ka ühistranspordis sõitmine). Kuna neid kordi oli selle sündmuse toimumise hetkeks kogunenud juba üpris palju (võib olla isegi kriitiline mass, soodustamaks järgnevaid sündmusi), siis otsis noormehe nüristunud mõistus alateadlikult raputust sellest elutust rutiinist. Silmade kinnipanekust ei piisanud, et mõttemängust välja tulla. Kahju, et ta selle läbi oma lõpu leidis. Siin ongi pisut ebaloogiline nüanns. Lugedes jääb mulje, et tegemist ei olnud mingi suvalise luuseriga, kes millestki ei hooli ega millegi vastu huvi ei tunne. Arutlused bussis istudes olid liiga asjalikud, mitte igaüks ei saa soovi korral kohe puhkust võtta lihttöölised eriti, seega arvan, et ta võis olla mingi kontoritegelane - pingeline töö ei ole välistatud. Seega äärmiselt ebatõenäoline, et inimene niimoodi paanikasse satub, et juuksed valgeks värvuvad (kuna eelnevalt selle kohta vihje puudus, siis eeldan, et see toimus vahetult enne surma või paanikahoo käigus) ja siis kohe sussid püsti viskab. Ja veel nimetu noormehe sõber. Sellise kommentaariga võib oma sõbra (pealegi veel noore inimese) surnukeha nähes lagedale tulla vaid elust kibestunud Bomsh (bez obredeljonnovo mesto zhitelstvo). Nii et, kes see noormees siis ikkagi oli? See on siiski pigem retooriline küsimus ja lugu mulle iseenesest ei meeldinud.
Siiski, autorile au andes. Kirjutada ei ole kerge. "Sa võid olla pettunud, kui ebaõnnestud, kuid oled hukatuses, kui Sa ei proovi.",ütles keegi.
| 12.04.2002 13:26:11 |
Veiko |
Autorile: ei oleks tasunud vaeva näha ja tinti raisata. Võiks väheke mõelda ka selle peale, et Aafrikas nälgivad neegrid:)
Viimase arvustaja väitega, et lühike jutt on nagunii mõttetu juba oma lühiduse pärast, ei ole lühizhanride austajana mingil juhul nõus. Ülilühijuttude elik short-short story'de ja miniatüüride hulgast võib kõvasti leida selliseid näiteid, milles mõte on paremini edasi antud kui mõnes laialivalguvas jutustuses.
Hah! Mulle meeldis. Hea, lühike - ei jõudnud igav hakata. Paras pointless asi ka, aga igast asjast ei olegi mõtet pointi otsida. Pettunud olnuksin ma siis, kui oleksin mõttetuse avastanud peale mitmekümne (või -saja) lehekülje lugemist, kuid nii lühikesse juttu mõtet toppida on suht võimatu, seega mõttetus sobis sellele.
| 05.04.2002 16:59:14 |
Pulsar |
Nagu oleks autor kunagist unenägu
kirjeldanud. Hea on see, et see lugu
on lühike.
No ei leidnud ma sellest loost mingit mõtet. Algus tundus isegi juba huvi äratavat, kuid lõpp oli vist tõepoolest pastakast välja imetud. Kas noormees suri siis hirmu kätte? Mis rolli omas tema sõber? Kas see nägudeta maailm oli deliirium või tegelikkus? Lisaks, mina pean seda täiesti normaalseks, et jaamahoonel ei ole nägu.
Pikemat arvustust nii lühikesele jutule kirjutada ei saa.
Suht pointless tekst. Lõpp oli segane, keeras seal sõbra ümber ja samas lausus endale(?),et nööp vaja ette õmmelda. Ulmeline sähvatus võis autoril "näotuna" ette tulla, kuid teos jääb lugeja jaoks kõigest kirjutiseks.
| 03.04.2002 08:38:29 |
Ville |
Lööge või maha, aga mulle lugu meeldis. Võimalik, et oli kuskilt maha viksitud, kas teisest loost või elust (Priidu kommentaar). Sellepärast meeldis, et tekkis nagu mingi "tunne" seda lugedes.
Kindlasti on olemas mingi üldtunnustatud tase kirjanduses, mida enamvähem kõik aktsepteerivad. Palju sõltub aga siiski maitse-eelistustest. Mulle näiteks ei meeldi sugugi fantasy tüüpi lood ja lõputu jahumine võlumisest ja võluritest ajab pea valutama. Mõni teine aga ainult neid loebki. Ja väga hea, et loeb sest mitmekesisuses peitubki jõud.
Heakene küll, läksin vist teemast kõrvale. Ühesõnaga soovitaksin autoril edasi katsetada. Võrreldes näiteks mitmete paberilgi avaldatud eesti uuemate ulmeautoritega on see kirjatükk, olgugi lühike täitsa loetav.
| 03.04.2002 03:35:59 |
Priit |
Tuttav narkomaan rääkis, kuidas ta mõni aeg peale nädalast LSD-trippimist oli samasugust asja näinud. Hakkas loengust koju minema ja avastas, et kooli peal kõndivate inimeste näod on laiali valgumas. Alguses muutus ebamääraseks ainult see nägu, mida ta parasjagu jälgis ja silmanurgast oli veel 'päris' inimesi näha, varsti kadusid need ka.
Junkie, nagu ta oli, ei oleks tohtinud sellised hallutsinatsioonid teda väga üllatada, aga ta oli juba juba paar nädalat puhas olnud ja midagi sellist ei oleks tohtinud juhtuda. Niipalju tal siiski mõistust jätkus, et käsikaudu kodutee üles otsida ja voodisse heita. Magas ennast välja ja sellest ajast peale pole LSD-d puutunud. Paar sarnast - kuigi mitte sama intensiivset - flashbacki on vahepeal siiski olnud.
Jutul polnud kahjuks muud väärtust peale selle loo meelde tuletamise.
Noh, jah... Kui ikka annet pole, siis pole (ohe)... Mulle lihtsalt väga meeldib Eesti ulmet lugeda ja mõtlesin, et prooviks ise kah midagi nikerdada (tegelikult on see tekstiõpetuse stiiliharjutus), aga juba järgmisel minutil peale siia saatmist hakkasin kahetsema ja nüüd asjakest uuesti üle lugedes tundub see isegi mulle endale mõttetu harjutusena, mis oleks tulnud kohe ära põletada ja mis kohe päris kindlasti avaldamist väärt pole. Nagu näete - olen ise enda karmeim kriitik... ja tegelikult on ju ka halb kriitika parem, kui üldse mitte mingit kriitikat;) Või oli nii reklaamiga?:)
| 01.04.2002 23:43:11 |
Merca |
???
Nõus, hullult mõttetu lausekogumik. Õige hägune hetk jutus siiski oli - too skisoidne nägudeta rahvamassi pilt lubas võikust - aga sellest õrnast lubadusest on ikka kaugelt liiga vähe, ylejäänu oli ymmargune null. Kole kyll, kui ma isegi kogu oma legendaarset leebust rakendades ei oska selle jutu kohta midagi enamat öelda.
Süüdistan Algernoni toimetust minu elust viie minuti kadumisel, et nad selle lausekogumi siia jutu pähe üles riputasid. Autorile soovitaks muidugi end välja magada ja jalga puhata.
|
