Drani vanaema räägitud jutud meeldisid
kõigile lastele. Tol õhtul trummeldas katusel
vihm, aga lapsed ei kuulanud selle õdusat
häält. Eide jutt hõlvas nende kõigi
tähelepanu, kaasa arvatud Franti. Franti, kellele tilkus
vihm krae vahele. (Katus lasi poisi pea kohal läbi. Drani
isa polnud suurem asi töömees.)
Kuulamisse süvenenud Dran, kes istus Franti
kõrval, mugis kanakoiba. Ja kartulisalatit ning
sõõrikuid.
Õllekannu kummutav Ronk mõtles tagasi tollele
õhtule. Too legend päkapikkude poolt maha
jäetud kullakaevandustest -- Drani vanaema oli seda
esitanud nii draamatiliselt, kui see tudisedes võimalik
oli -- , polnud Ronki kunagi külmaks jätnud.
Nüüd oli Ronk koos endisest veelgi kõhukama
Drani ja sihvaka Aleenaga rännanud sinna jõudmiseks
nädalaid ja nad olid jõudnud Kõrvaliste alade
piirimaile.
Noormehe meenutused katkestas kõrtsitoas
tõusnud melu. Selle tekitasid -- nagu ta silmi
tõstes nägi -- Dran, kes saabus leti juurest
uute kannudega, ja temaga tüli norima asunud seltskond.
Tegelikult polnud asi ainult käras. Ronki
mõttelõng hakkas hajuma juba siis, kui ta kannu
kergitades selle sisu suust mööda valas.
«Sinu seksismi jutte küll.» Aleena poole
pöörduva Ronki hääles kõlas pahameel.
«Kui sina oleksid läinud õllesid tooma, kas
oleks keegi tulnud sinuga tüli norimas?» Vastamise
asemel ajas neiu end püsti. Ta tegi seda nii kiiresti, et
rõivas ähvardas rindade kohalt rebeneda.
Siiski, Aleenatki oleks võidud tülitada. Seda
mõeldes üritas Ronk end samal ajal püsti ajada
ja naise kumerusi (õigemini teravusi) vaadata. Nii ta ei
pannudki tähele launurka ja lõi end selle vastu
ära. Kui neiu talle mureliku pilgu heitis, ei öelnud
Ronk peenikese häälega, et temaga on kõik
korras. Selle asemel viipas ta käega, et mingu teine
Dranile appi.
Peale väikest rüselust paljastasid Drani vastased
noad. Too, kelle Dran oli üle leti paisanud, oli
suhteliselt räsitud ja ei leidnud oma relva esialgu
üleski. Teise lend oleks olnud veel pikkem, aga sein oli
mehe peatunud ja ta ihkas oma tuuseldaja verd. Tõesti,
mäsu alles tõotas suureks minna.
Samal ajal, kui Aleena Drani kõrvale jõudis,
tõusti veel ühe laua tagant. Võõras
otsis oma puusal olevast paunast skorpioni. Enne, kui ta
loomakese mõnele tülitsejatest kallale jõudis
saata, salvas selle väle saba teda ennast.
Idioot, mõtles Aleena, kui abivalmis mees maha
varises.Siis ta mõnda aega ei mõelnud vaid
tegutses nii, et üks ründajatest noa pillas. Seda
nähes tundis Ronk, kes oli vahepeal püsti
tõusnud, end jälle halvasti. Ta vajus tagasi
pingile.
Dran tõstis ühe laua üles ja virutas sellega
teisele vastasele. Kolmandast aitas neil vabaneda
järjekordne heatahtlik kõrtsikülastaja.
(Seekord selline, kes ei kavatsenud sooritada lülijalgsete
abil enesetappu.) Selle asemel pani mees, kellel oli muuseas
võimatult uhke hoiak, noa kolmandale kaabakale
kõri peale. Too oli sunnitud enda relva maha viskama.
Tera jäi põrandasse pidama; oleks kaklemise asemel
nuga mängitud, poleks mehe vastastel olnud mingit
lootust.
Lüüa saanud tõbrukid kadusid kõrtist
ja võitjad kogunesid Ronki juurde. Võõras
osutus Poronia kuninga kojarüütliks Paavoks. Ta kuulas
ära seiklejate loo -- «Kas te sellele olete
mõelnud, et Kõrvalised alad on maha jäetud
põhjusega?» -- ja hoiatas neid, et kiusajad
võivad veel kätte tasuma tulla. «Ja mina teie
asemel Kõrtsmiku kanget ei telliks.»
Muidugi pärisid seiklejad innukalt rüütli enda
ettevõtmiste kohta. Pealegi oli rüütel juba
jutustamist alustanud.
«Ma ei saa oma ülesandest lähemalt
rääkida, nagu te ilmselt isegi mõistate. Ent ma
võin rääkida oma innukuse surma trotsida, mille
tõttu kuningas mulle kõige ohtlikumad
ülesanded usaldab, põhjustest. Mulle on mu elu
ükskõik mu armsama surma tõttu... (Aga
elutüdimus pole piisav põhjus solgi joomiseks.
Koristage see kann Perenaise heledat ära.)»
Ta rääkis neile kaunist ja samavõrd lahkest
Ibaatast, kes kärbselegi kurja ei teinud. Paavo
sõitis neiule, kelle näole kogunenud kärbeste
sumin tal meelest ei läinud, kosja. See oli igati sobiv,
sest kuigi naise isa polnud aadlik, oli tegu jõuka
mehega.
Ibaata oli siis samavõrd rikkas kui lahke,
mõtles Aleena.
Pulmaööst rüütel detailselt ei
rääkinud, jättes nii Ronki «haavad lahti
rebimata». Aga pulmaöö järgne hommik oli
olnud saatuslik. Paavo ratsutas jahile ja Ibaata läks
kööki süüa tegema ning tuhatoosi
tühjendama. Paavo, kes polnud tahtnud naist äratada,
oli endale ise muna praadinud ja jätnud õlikannu
riiuli servale. Ibaata riivas seda ja õli piserdas ta
üle. Silma läinud õli tõttu ei saanud ta
aru, mis oli juhtunud ja taganes ehmunult. Ette jäi kolle
milles söed veel hõõgusid ja sinna kukkunud
naine süttis. Karjete peale tagasi ruttanud Paavo kuulis,
kuidas naine teda kaitseta jätnud meest needis.
«Aga ma ei saanud enam midagi teha. Oleks ta
vähemalt romantiliselt kaminas ära põlenud,
mitte labases köögis,» lõpetas
rüütel silmi pitsäärega taskurätiga
kuivatades. Ta oli just selline mees, kellel on olemas
taskurätik, mis on pealegi veel kaunistatud.
Hoolimata seiklejate lohutustest kippus ta oma loo detaile
-- eriti selle needuse osa -- kordama. Kambal
sai tegelikult tast villand ja nad ei maganud
kõrtsipidajalt üüritud toas silmatätki, et
lahkuda hommikul enne Paavo ärkamist. See läks
õnneks ja järgmine õhtu leidis nad telkimas
kidura taimestikuga väljal, millel vantsimine nende
meeleolule kasuks ei tulnud. Tuju rikkus seegi, et Drani vanaema
õmmeldud telk meenutas neile päkapikkude loo
jutustamise õhtu järel Frantiga juhtunut.
«Võibolla oli see paremgi, et tema oma jubedate
hambaklambrite juures...»
«Ära neid mulle meenutada. Sepp ei teinud
ühtegi tööd korralikult. Kõik need korrad,
kui hobused raudade tõttu jalgu murdsid.»
«Ega mu paps nii koba ka ei olnud.» ütles
Dran.
«Ma tahtsin öelda,» jätkas Ronk segamise
üle pahasena. «et on ehk paremgi, et ta krae vahel
sadanud veest külmetas ja...» Keegi neist ei
öelnud välja seda sõna --
kopsupõletik. (Ja miks oleks pidanud ütlema, Frant
vaibus hoopis tiisikusse.)
«Me peaksime,» otsustas Aleena. «selle juttu
lõpetama. Niikuinii magame täna
halvasti...»
«Ma ei söönud ju nii palju!» Dran
pilgutas silmi ja seadis koti kõrtsist kaasa ostetud
moona ülejääkidega oma pea alla.
Rändureid kimbutanud mehed olid röövlid, kes
mõnikord kõrtsis purjutamas käisid. Paavo
kohtus nendega hommikul, kui ta otsis oma vastseid sõpru
(ja ei joonud Hommikust lahjat). Mehed saabusid koos
jõugukaaslastega ja võtsid rüütli ette.
Nad kuulasid ära jutu seiklejate reisisihist, aga kui Paavo
hakkas oma neetud saatusest rääkima, torkasid nad
talle noa südamesse. (Asja hea külg oli see, et
rüütli lugu ei pidanud keegi enam kunagi kuulama.)
Rändurid olid juba uinunud, kui neile järele
jõudnud röövlid nende telki öö varjus
piirama asusid. («Selline sara peab küll mõne
Drani soost inimese valmistatud olema.»)
«Kas me pidime,» porises üks röövel.
«sellise vihamaga edasi kondama. Oleks võinud ka
ööbida ja hommikul edasi jälitada.»
Pealik vaatas meest oma ainsa silmaga, pannes toda
mõtetult taskurätiga vihmamärga otsaesist
kuivatama. Rätik oli kuulunud teadagi kellele.
«Sina peaksid eriti kättemaksu ihkama, sest sina
oled üks nendest, keda nad mõnitasid. Kas sa kardad
või?» Pealik sügas paremat kätt asendava
konksuga lõuga. «Pealegi märkaksid nad hommikul
jälitajaid. Kas pole parem saada vaenlasega toime
võitluseta? Täpselt nagu naistega.»
Siga selline, mõtles Aleena läbi une.
Röövlid kiskusid telki püsti hoidvad toikad
(registreeritud kaubamärk, väljal ju puid ei kasvanud)
välja. Vastased rabelesid end üllatavlt kiiresti
telgist välja ja kuni see sündis, panid nende
põtkivad jalad vangide hõlpsast kaasa viimisest
unistanud mehed jõugu hulgast lootuse kaotama.
Õieti tuli seiklejatel vabaks pääsemise
järel kakelda õige väheste vastastega.
(Öösussid võivad tõsiseid vigastusi
tekitada. Eriti, kui õigesse kohta lüüa.)
Röövlite pealiku võttis Aleena enda hooleks.
Õigemini jäi pealik üle, kui Dran võttis
ette kaks meest ja Ronk komistas -- Konkurentsias
järgi tehtud -- toika otsa ja lõi pea
peaaegu sama hullusti ära nagu ükskord
kartulivõtmise aegu vastu mulda. Aleena lõi
jalaga. Puujalaga mehe kohta üsna kiiresti lähemale
komberdanud vastane naeratas.
«Mul on need küljest kruvitavad.»
Õnneks tabas röövlipealikku Drani poolt eemale
paisatud mees.
Kui Ronk teadvusele tuli, oli telk uuesti üles seatud.
Kuigi peavari oli madina ajal rebenenud ja Aleenal polnud
nõela, oli see tema poolt korda seatuna tunduvalt parem
kui enne võitlust. (Telk polnud midagi, aga Drani vanaema
keedetud kakao kõlbas hiirte mürgitamiseks.)
«Kuidas me röövlitest vabanesime? Ega nad ei
lahkunud ainult selle pärast, et me neid hetkeks
lõime?» Viimase sõna ütlemine pani
Ronkil pea valutama.
«Jumal masinast...»
«Mis asjast?»
«Ma ei tunne nende marke.» Seksismi vältmiseks
ma ei täpsusta, kas seda ütles Aleena või Dran.
«Pealegi, kui ma sellest pikemalt räägin, siis
kisub asi liialt teaduslikuks fantastikaks.»
«Kas ta,» ütles Ronk põnevil.
«laserm... see tähendab välgunoolt ei
kasutanud?»
Juttu jätkus peaaegu hommikuni. Nad oleksid
võinud juurde mõeldud detailide eest algajatele
ulmeautoritele mõeldud auhinna saada.
Hommikul magasid nad sisse ja järgmise nädala
vältel polnud neil midagi süüa (Drani nahka
panemine jäi siiski ära). Siis nad jõudsid
mäestikuni, mida -- nagu nad nüüd
kindlalt mäletasid -- olid nad näinud juba
Keelatud alade sildi juur... Keelatud alade servas. Pärast
rände mägiteedel (veel mõned päevad
nälga -- jah, nad sõid kivisid; ei, nad ei
jäta oma sepp-hamabaarstiga hüvasti) jõudsid
nad päkapikkude mäeni. Nad leidsid tagaukse
kaevanduskäikudesse ja otsisid välja Dranide soo
kätte sattunud ja käest kätte pärandatud
päkapikkude võtme, mille olid nad peitnud...
Mõelge ise kuhu, mina ei tule millegi seksistlikuga
välja.
«Kas me oleme mõnes halvas loos?» Ronki
küsimus pani Aleena pead vangutama.
«Ei, me oleme lihtsalt kaevanduse pimeduses.» Ta
tahtis täpsustada, et nad on tegelikult miilide kaugusel
kaevanduskäikudes ja ilmselt oli rumalus mitte kasutada
tõrvikuid, mida ta nüüd kindlalt mäletas
kaasas olevat. Aga siis kõlas hääl...
«Guglunk...» Aleena, kes rääkimise ajal
oli vapralt edasi rühkinud, oleks peaaegu ehmatusest seisma
jäänud. (Ta ei teinud seda selle pärast, et Ronk
ennast tema vastu surnuks ei lööks.)
«Vabandust,» ütles Dran. «Ma kugistan,
kui ma närvis olen...»
«Pole mida... Mida sa kugistad?» Õgardi
vastus jahutas kaaslased maha. Dranil oli võtnud
välja vanema tehtud õunakoogi, mis oli talle
rõivaste sisse õmmeldud.
«Ma leidsin ühe teemanti. Tahad proovida, kas
hammas hakkab peale?» päris Aleena Ronkilt. Siis ta
taipas, et ta näeb kivi. Ümber nurga -- mida
nad polnud põrmugi näinud --
pöörates olid nad sattunud kalliskividega
täidetud ruumi, millesse paistis laeavast päike.
«Khm.» Kaaslaste pilgud pöördusid
Dranile. Kas too ka köhib, kui ta on erutatud? Kui see ka
nii oli, siis praegu köhatas draakon. (Üsna
väike, sest nad ei pannud teda ruumi sisenedes tähele
ja mis see paari-kolme inimese pikkus siis ära ei ole?)
«Nüüd on siis lõpp,» ütles
Ronk Dranile. Tuhahunnik ei vastanud midagi ja teine tuhahunnik
enam rohkem ei proovinud vestlust arendada. Draakon vaatas
tulemust hindavalt. Tal oli pagana kahju, et tuli sõrmest
ei tulnud. Siis oleks saanud elegantselt suitsu ära
puhuda.
Aleenat tabas ahastus- ja vihahoog. Nüüd ta ei
saanud enam kunagi kindlaks teha, kas tema oletus oli
õige: kas Dran oli kasulaps ja Ronk vana Drani
sohipoeg.
«Oled sa isane?» Aleena naeratas kõveriti
koletise noogutuse peale. «Siis teeme poliitiliselt
korrektselt.»
Varanduse kuhjas olev mõõk raius vanal
seksistil pea maha. Aleenal olid väga pikad käed.
(Või moodustas suurema osa draakoni pikkusest saba.)
Skorpion, kes oli juba kõrtsis Aleena
rõivastesse pugenud, ärkas ja salvas. Neiu varises
kokku.
Said, mõtles skorpion. Ta oli isane.
Päkapikkude kaevanduse lugu oli nõudnud
järjekordsed ohvrid. See jama on nüüd läbi,
las ma räägin teile tolle saatusliku loo enda ...
|