Natali toetas pea kätele ja jõllitas jahmunult arvutiekraani. Silme ees toimuv ületas juba kõik -- isegi Evita tavapärase kohmakuse.

Üle ekraani vonkles end aeglaselt lahtirulliv Hall Vari, lammutades oma verekarva servaga üle libisedes templi, mille ehitamisega Natali just valmis oli saanud. Evita tempel oleks see olnud...

Nördinud Natali avas ICQ-programmi ning saatis sõbratarile teate: »Võileivapaus. Vajan hädasti paarikümmet puhkuseminutit.»

«Avan ühe õlle Su terviseks,» tuli minut hiljem Evita teade.

Natali nördimus hakkas juustuleiva taga järele andma. Lõppude-lõpuks on see vaid mäng. Ning tema ise on samuti üsna kohmakas.

«Sa kasutasid halli varju?», trükkis ta võileivast vaba käega uue sedeli.

«Hästi veidi. Sina ju ka. Mul oli elektrivarblastest NII kahju. Nad pidid Sulle kingituse tooma,» tuli vastus.

Natali ohkas. Ta oli seda tõesti teinud. Et siniste kaamelite karavan tema küla sodiks ei trambiks. Elektrivarblased olid midagi uut. Neist ei teadnud Natali midagi.

Hall Vari. Kood DC 100301. Kiire hädaabi, kui ülikeeruline strateegiamäng Tuhat Tegelikkust üle pea kippus kasvama. Hall Vari annulleeris ühe vastase käigu. Evita oli varju suunates lihtsalt pisut eksinud, mõtles Natali.

Tuhandet Tegelikkust mängisid nad juba teist nädalat. Mäng oli erutav ja meeliköitev, nad olid kokku leppinud, et moodustavad liitlasväe ning üritavad arvukate võõrleegionide kiuste võita.

Oma vastaseid nad ei tundnud. Nele, kes Natalile mängu võrguaadressi andis, oli öelnud, et seda mängitakse üle maailma. New Yorgis olla see eriti pop, seal on loodud lausa TT klubid. Nele ise väitis end olevat mängust juba tüdinud -- pool aastat tagasi aga kulusid tal selleks kõik õhtupoolikud ja nädalavahetused.

«Te istute nagunii kogu aeg võrgus,» oli Nele talle aadressi ja instruktsioonipatakat andes öelnud. «See siin on vähemalt hullult põnev.»

Tegelikult on Nele armas, mõtles Natali kohvi valades. Kui ta Natalile Evitasse armumise andeks andis, muutus ta taas väga sõbralikuks. Selleks Neleks, kellega Natali juba aastaid raamatuid ja arvutiprogramme kahasse ostis.

Evita oli midagi muud. Geograafiline distants nende vahel oli vaid paar tuhat kilomeetrit, kuid mõlemat pidas töö kodulinnas üsna kindlalt kinni. Kõige mugavam oli suhelda virtuaalis -- meilid, ICQ, võrgumängud ja jututoad. Mõlema arvuti kõrval oli teise pilt. Nende viimasest kohtumisest oli möödas juba neli kuud, ent igatsus püsis.

Evita tähendas Natali jaoks unelmate säilimist. Teda kütkestas selle hapra tüdruku aristokraatne rahu ja humanistlik mõtteviis. Lastetuba ja suhtlemispeenus lõid välja isegi jututoas. Evita kirjutas Sina ja Teie suure algustähega ning reageeris küberseksi pakkumistele eitava tänuavaldusega. Tema ridu lugedes tundus Natalile alati, et ta kuuleb sõbratari rahulikku häält. Häält, mis oli ilmselt võimetu vihanoote välja võtma.

Nelega sidus teda teistlaadne sõprus. Nii seikluslik kui võimalik. Või natuke seikluslikum.

Uksekell -- kolm lühikest signaali- tähistas rõõmsameelse sõpradekamba saabumist. Ekraanile ilmus küsimus: «Kas jätkame ilma HV-ta?»

«Igal juhul, ent mitte enne homset. Külalised. Öösel võiks ehk korra Indoneesiasse põigata?»

«OK, tulen. Meeldivat õhtut,» sai Natali vastuse.

Ma pean meelde jätma, et ma küsin Evitalt elektrivarblaste ja oma kingituse kohta, mõtles naine. Ja siis tuleb talle veel teatada, et ma koolitan juba üht uuekest välja.

Uueke kandis võrgunime Agemo ning oli sama päeva hommikul Natalile teate saatnud. «Sain su ICQ numbri ühelt Belgia estofiililt, kes sinuga paar nädalat tagasi jutukas lobises. Ta mäletas, et oled TT fänn ja andis mulle mängu aadressi. Checkasin, aga ei saanud millestki aru. Palun alandlikult end vasalliks võtta ja veidi koolitada.»

Belgia estofiili Natali tõtt-öelda ei mäletanud. Et kerget piinlikkustunnet varjata, püüdis ta vastukaaluks Agemo suhtes hästi sõbralik olla. Liiatigi, ehkki Natalil polnud õrna aimu ei Agemo soost ega välimusest, tundus virtuaalne suhtluskaaslane talle milleski omane. Just selline, kellega mõnus meile vahetada, kildu panna ja natuke lobiseda.

Kui Natali virtuaali ja reaali peale mõtles, tundus esimene suhtlusviisina isegi mõnusam. Ehkki kuskiltkandist külmemaks peetud, näis elu ekraanide vahendusel talle kohati hubasem kui reaalne lävimine.

Arvutisuhtluses pole intriige, sedastas naine uitmõtte. Keegi ei solva kedagi. Keegi ei tee ega saa haiget. Inimesed üle maailma on sõbrad. Nad hoiavad üksteist. Nad julgevad avaldada erinevaid arvamusi ja suudavad üksteise seisukohti aktsepteerida. Võibolla on see sama, millepärast omal ajal utoopiline kommunism välja mõeldi.

Ja veel -- arvutis ei ole kurjust. See on jäänud eelmisesse ajastusse. Pimedasse keskaega. Siinses elus elab kurjus vaid vanades legendides.

Natalile meenus, et paar päeva tagasi nägi ta üht sellest vanast, pimedaks keskajaks kutsutud ajajärgust jutustavat raamatut Nele voodi kõrval. Valge tekst mustadel raamatulehtedel, põnevad pildid, mis manasid vaataja silme ette kõige kohutavamaid pilte kannatustest ja kurjusest.

Vaja Nelelt lugeda küsida, lisas Natali isiklikku mälufaili märke.

«Roni arvutist välja, vanatüdruk, ja tee vein lahti. Võileivad tegime kodus valmis!» Nele särav näoke aitas Natalil reaalmaailma naasta.

«Noh, vana arm ei roosteta,» keerutas Nele Evita pilti käes. «Teile, tuvikesed, tuleks võrgutruuduse eest auhind välja käia. Virtuaalne vahuvein või...»

Keegi seltskonnast ei märganud Nele õhkõrna käeliigutust, mis Evita pildile vana needuse pentagrammi jäädvustas... Uus on unustatud vana, teadis Nele. Ja nii tõsistes asjades on targem mitte midagi juhuse hooleks jätta.

Öine virtuaalkohtumine oli Café Indonesias oli mõnus. Naised fantaseerisid kokku järjekordse uue maailma. Oru, kus pesitses 58-jalgsete liblikate ordu.

Väljamõtlemine oli üks paljudest asjadest, mis Evitat ja Natalid sidus. Liblikaordu reeglistiku väljatöötamine võttis omajagu aega ning Natalile meenus alles arvutit sulgedes, et «uuekesest» jäigi rääkimata.

Iseenesest polnud see ju suur õnnetus. Agemo ei jaganud mängust tõesti midagi. Natali saatis ta oma vasallina ääremaadesse, jää-aladele teemante otsima ning lähemad kaheksa mängupäeva ei pidanud temast ka midagi kuulda olema.

Natali ja Evita jätkasid mängu, vahetasid meile ning Natali tundis end üle mitme aja taas õnnelikuna. Kõiges, mis teda ümbritses, oli justkui õhkõrnalt tunda Evita lõhnaõli diskreetset hõngu ning maailm näis olevat üks tõeliselt armastustvääriv ja soojust kiirgav paik. Hea, tuttav ja turvaline.

Taas ühel õhtul Tuhande Tegelikkuse keerdkäikudes seigeldes püüdis Natali Evita käikudest ja sammudest aru saada. Näis nagu oleks liitlasmängija astunud tema vastu -- kõik Evita käigud ja strateegiad halvendasid ühel või teisel viisil Natali mänguseisu.

Pika ekraanile vaatamise tulemusena otsustas Natali endale tassi meega teed teha. Peavalust ja liigeste tuimusest aimus tärkavat grippi.

Enne kui ta püsti jõudis tõusta, ilmus ICQ-kastikesse Evita teade: «Mängi, kurat, ära uimerda. Ära tee lollusi.»

«Mõni lubab endale tõesti liiga palju,» trükkis Natali vastuseks.

Palavik tõusis lainetena. Natali sulges mängu, andmata sellest Evitale isegi teada. Küll ta varem või hiljem märkab isegi.

Teed keetma tüdruk ei jõudnud. Ta istus tugitoolis, sulges silmad ja tundis, kuidas temast erinevad hallid varjukujud mööda ujusid. Kõik mattus tumedasse sudusse, keset tumedust aga sähvatas veripunaseid täppe.

Telefonihelina peale võttis Natali automaatselt toru. Oli see Evita? -- küsis ta endalt veidi hiljem, avastades ärgates toru hargilt maas olevat. Ta ei mäletanud midagi. Mälu pingutades meenus kõrge rabe hääl. Nagu oleks Evita nutnud ja süüdistanud.

Hallukas, otsustas Natali. Nende suhe ei andnud põhjusi pisarateks ja süüdistusteks.

Paar tuhat kilomeetrit eemal võitles ka Evita tõusva palavikuga. Lisaks gripiudule silmade ees ähmastasid tema vaatevälja solvumispisarad -- Natali ju lausa mõnitas teda. Vähe sellest, et kokkulepitult liitlasmängija korraga temavastaseid käike tegi -- vahepeal saatis Natali veel ka solvavaid sõnumeid.

Milleks?, sosistas Evita nutust luksudes. Milleks? Milleks? Milleks...?

Evita poleks osanud öelda, on tal enim kahju heast mängukaaslasest -- poleks ju põhjust, neid on üle kontinendi miljoneid. Heast sõbratarist -- tegelikult tundis ta Natalit ju imevähe? Üle suurte vahemaade aimuvast lesbisuhtest -- seegi pole päris haruldane nähe. Või hoopis sellest tundest, et Natali ja tema unistused on milleski nii tabamatult kattuvad? Nagu oleks ta keset suuri reaal- ja virtuaalavarusi kohanud sugulashinge, lähistajujat?

Nii või teisiti, Evita tundis, et üks tema ilusatest illusioonidest on tõesti vastselt ainult illusiooniks jäänudki.

Kahju, nentis ta endamisi. Ning otsustas end siiski mängu tagasi logida. Vaatame, mis saab siis, kui mängida ainult iseenda eest, ilma liitlasteta, mõtles ta. Või leida liitlaseid teiste mängijate hulgast, neid on ju nii palju.

Kui Evita mängukeskkonda jõudis, sai ta sedeli ühelt kaasmängijalt: «Sinu senine liitlane ütles mulle, et te mängite nüüd üksi ja otsite liitlasi mujalt. Ta on mind korduvalt liitlaseks kutsunud, aga Sina oled parem mängija. Kas ühendame jõud? Omega.»

«Proovime,» vastas Evita ning uus liitlasvägi oli sündinud.

Natalit vaevas ärkamise järel küll veel peavalu, kuid ta otsustas siiski edasi mängida. Ja -- mis ka ei oleks -- Evitaga ära leppida.

Mängukeskonnas ootas teda teade teemantiväljadelt naasnud uuekeselt: «Mul oli hea saak, seal on teemante nagu reaalsoos jõhvikaid. Teadsin, et Sul on mänguliitlane ja tahtsin temaga suhelda, aga ta ütles, et mängib nüüd Sinu vastu. Kahju, eks. Ma olen nõrgem mängija kui Sina, aga mul on teemante ja kasulike võluoskusi. Kas võtad mind liitlaseks? Agemo.»

«Deal,» trükkis Natali vastu.

Mäng algas taas. Natali pidi mõttes endale uuekese väljakoolitamise eest komplimendi tegema -- Agemo mängis nagu vana võrguhai ning Evita alluvuses olevad väed pidid samm-sammult taganema.

Kui võidan, teen Evitale ettepaneku ära leppida, otsustas Natali endamisi.

Evita mängis kirglikult ja pühendunult. Natali käitumine oli talle ta enesegi jaoks segastel põhjustel nii palju haiget teinud, et mäng mõjus pisutki leevendavalt. Või vähemalt mõtteid peletavalt. Liiatigi veel nii võidukas mäng -- Evitat saatis edu pea igal käigul ning Natali juhitavad väed olid sunnitud taganema.

Loobu veel minuga koos mängimisest, sosistas Evita palavikulises mängukires ekraanile. Ekraan ei vastanud midagi.

«Tunnen end lõpuks ometi arvestatava strateegina. Veel mõned tunnid -- äärmisel juhul mõned päevad -- mängu ja ma olen võitnud.»

Lõik Natali arvutipäevikust.

«Hea suhtluskaaslane! Tänud kirja ja heade luulelinkide eest. Lugeda pole veel jõudnud, peagi loen. Kirjutan Sulle pika kirja kui olen ühe põneva strateegiamängu lõpuni mänginud. Võidan peatselt ja jagan rõõmu Sinuga.»

Lõik ühest Evita meilist.

Aeg liikus. Nädalad möödusid. Mängijate jaoks vaid libategelikkuses.

Natali leidis gaasikontroll, kes pärast pikka koputamist ust katsus. Nähes klaviatuurile vajunud teadvusetut naist kutsus ta välja kiirabi. Näljanõrkus ja meeltesegadus, nentis arst ning Natali viidi toibuma psühhoneuroloogiahaiglasse.

«Eeeee-viiii-taaaaa»!, ärkas Natali päevi hiljem unenägudeta rahustiunest.

Paari tuhande kilomeetri kaugusel avas kutsutu aeglaselt silmad.

Samal hetkel ärkas ka Hall Vari mõlema alateadvuses. Tuhat Tegelikkust võis jätkuda.