|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2002 |
Uued arvustused ]
| 25.03.2002 09:06:47 |
Veiko |
Lugu sobiks rohkem mingisse "Miksikese Jutuvabriku" lasteraamatusse. Kuidagi liiga naiivne ja kohmakas tundus see esitlus.
Üldiselt on puhast ulmet (mõtlen siin teaduslikku fantastikat) kirjutada väga raske, igasugused fantaasiašanrid ja õuduslood lubavad endaga rohkem mängida; seetõttu on autori üritus eritit tähelepanuväärne, tundub olevat vist ka debüütlugu. Kuid möödapanek, mille autor siin tegi, on täpselt see, millest rääkis ka T.Rist: pole kirjeldatud mängu. Siiski ei arva, et isiklik mängukogemus autorile kasuks tuleks - mängukogemusi on meil kõigil, kuid kirjeldada neid on väga raske. Tulemus on pahatihti lihtsalt armetu hollivoodlik lihttegevuste stsenaarium. Siinjuures võib aga kasuks tulla I.M.Banksi "Mängur", vaimustavalt hea raamat. "Mängur" on tipptasemel näide sellest, kuidas kirjeldada mängu ja inimsuhteid, eelistamata üht teisele. Muidugi ei oota ma, et Eestimaa algajad ulmekirjanikud kirjutaksid samal tasemel, nagu Banks, aga mingid ideaalid tuleks siiski seada.
"Tuhande Tegelikuse" puhul on olemas idee ja lugemakutsuv pealkiri. Ülejäänu kallal tuleks veel tööd teha.
Lugupidamisega ... Veiko.
| 20.03.2002 15:31:25 |
Katariina |
Virtuaalse suhtluse vahetus ja samas värdjalik irreaalsusehõng on välja peetud, kiitus selle eest! Rääkimata narkootilisest sõltuvuseohust, mis läbi loo kummitas ja sai iseenesest piisavalt mõttetu ja destruktiivse lahenduse, et tegelikult sobida.
Kahju sellest, et hea sulega kirjutatud jutulubadus - usutavate emotsioonidega, kaasahaaramispotentsiaaliga jm - läks lõppkokkuvõttes vett vedama, sest hinnang lugemise lõppedes oli kahjutunne realiseerimata võimaluste pärast.
Tyhja neist mängustrateegiatest, intriigi strateegia oleks võinud olla way paremini esitatud.
Better luck next time.
Üldiselt olen ma muidugi Taivoga nõus, aga antud tyki puhul tahaks märkida, et täiesti võimalik on kirjutada mängijatest, kes mängu mängivad, ilma seda mängu ennast detailselt kirjeldamata -- veel enam, isegi mängijatest, kes mängivad mängu, mille reegleid nad isegi eriti ei jaga...
Loo tegi minu jaoks huvitavaks just see, et keskenduti mängijate tundemaailmale, mitte üksikasjalikule mängu stsenaariumi kirjeldamisele. Nii nagu reaalsetes mängudes on minu arvates ka arvutimängudes tegelikult oluline, mis mängijas toimub, miks ta midagi teeb jne.
Tundub, et autor on just nimelt soovinud arvustatud saada, et siis loo aimdusest tõsine pärislugu kirjutada ...;)
"Algernoni" tehisintellektijutte on enamikus häbi lugeda. (Maldo Saani "Carmen" on erandina hea.) Autorid on kuulnud, misasi TI on, aga üldjuhul pole asjaga lähemalt kokku puutunud. Lugeja on ka kuulnud TI-st, nii et selle koha pealt ei ole autor lugejast targem ja näitamine "vaat mis asjad olemas on või lähitulevikus tulevad" ei ole piisav põhjus kirjutamiseks.
Autor ei mõista kõige olulisematest asjadest rääkida: ei mängu reeglitest ega strateegiast. Selle asemel räägib ta sellest, millest oskab: tegelaste tunnetest ja saatusest. See on küll parem mannetutest oletustest mitme mängijaga strateegiamängude kohta, aga head juttu nii ei tule.
Autor võiks otsida internetist mingi muda ja seda mõnda aega mängida. Siis võiks ta kirjutada praeguse loo ümber kas konkreetselt mängitud muda või, veel parem, mingi analoogilise mängu peale. Kui autor valdab teemat, millest kirjutab, kipub jutt iseenenest parem tulema.
Samal teemal ja samade vigadega: Urmas Nimetu "Kes on valitseja?"
Oleks tahtnud, et mängu mõte oleks natuke rohkem lahti seletatud, aga samas jälle ei oleks ka. Ma nimelt ei viitsi lugeda neid lõputuid arvutitermineid ja nürivõitu kirjeldusi, mis ekraanil toimuma peaks. Mida see Tuhat Tegelikkust endast kujutas ei saanudki teada. Aga see on puhtalt jutu hämara lõpu pärast.
Aga kõik ülejäänud oli enam vähem paigas ja jutt kõlbas lugeda ka sellisel kujul.
Üldiselt jah - on märke, et autor teab, mida võiks tähendada huvitavalt kirjutamine. Suurt midagi ma lõpust aru ei saanud - ja väga ei huvita kah. Ulmet mingi osa siin on, aga mitte märkimisväärselt palju. Sündmustikku oleks vaja olnud; fantaseerida võinuks rohkem.
Lubab jah... Muidugi tausta osas annab ka norida, sellistest arvutimängudest ja üle vahemaade ulatuvatest sekssuhetest juba _väga_ palju kirjutatud ning ega need tänapäeval enam mingi eriline ulme ei ole ka. Lesbiteema meldis... Selle loo juures on põhiküsimus see vari, juhul, kui see pidi miski võõras teadvus olema, mis suutis endale loos kirjeldatud viisil tee leida osaliste "okupeerimiseks", on asjal mingi mõteolemas, keskenduda oleks aga sellele rohkem saanud. Kui see viimases on aga lihtsalt metafoor, on asi nadi, siis pole lool "ei sisu ega mõtet", nagu lugejakirjade kirjutajad "Pehmete ja karvaste" kohta ütlevad.
Taust ja eeltöö on ju olemas, kui nüüd veel sündmustik ka oleks, siis saakski loo. No et lubab...
Raske arvustada. Lugedes läksid peategelaste nimed tihti segi ja see segas. Ei saanudki aru lõpuks aru, kas üks oli siis mees või mitte. Aga muidu oli suht pointless tekst. Ega muud lõppu võrgumängujuttudelt oodata saa. Ikka ja see sama addiction...
|
