14.03.2002 |
Kalju Maapoeg
Ihu küünal on silm |
Arvustused |
«Ja sedamaid nägi ta jälle ja järgis
teda teekonnal.»
Ma nägin und templist, mille seinad olid udust ja
lagi ööst. Salapärane ahas valguskuma
lõhkus pimedust sajakäeliste inglite vahel, kes
hulgakesi ja ähvardavalt minu kohal kõrgusid ja
pomisesid nagu tuhandepealine rahvasumm hommikuses vaksalis. Ma
põlvitasin põrandal keset vihmaveeloiku ja
hingeldasin. Munakivid põlveketrade all soonisid
valusalt, ajutist kergendust tõi märg, mis läbi
riiete ihuni immitses. Siis kandsid kaks sinistes talaarides
kohtumeest templisse surnukirstu,mis tundus raskena. Nad
asetasid selle otsaseina ees paiknevale kivialtarile, minust
välja tegemata, pöördusid ja lahkusid tuldud teed
kaudu. Tõusin hämmeldunult ja silmitsesin
ähmaseid näojooni, mis läbi õhukese surnut
katva riide kumasid. Kergitasin seda. Nägin
võõra mehe nägu, surnukahvatut vanameest
sisselangenud silmalaugudega. Rahulikku, justkui uinuvat
nägu. Üksnes silmis mustendas hüübinud veri
ja katkenud elu, kui ma õrnalt ta lauge tõstsin.
Hämaras templisaalis valitses surmavaikus, seejärel
kuulsin nõrka tuult kõrgetes kolmnurksetes akendes
vihisemas ja vihma tasast sabinat.
Miks ma siin olen? Mind valdas ebamäärane
predestineerituse tunne. Pidin justkui andma alguse
sündmusele, mille lõpp on veidi aega tagasi
toimunud. Kuidas ja miks, ei tea, lihtsalt selline tunne oli. Ja
siis hakkas mul vanamehest hale. Mõelda, inimene sureb
ilma silmadeta, sandistatult. Äkki saaks ta praegu oma
viimase unenäo lõpuni vaadata, kui ma vaid... Kui ma
vaid julguse kokku võtaks.
Parem silm oli hullem ja tegi rohkem haiget, pealegi
libisesid mu värisevad sõrmed tugevasti, aga ma ei
tahtnud mingil juhul silma vigastada. Lõpuks sain ta
siiski kätte, niiske, verise asjanduse, ja asetasin
ettevaatlikult tema laugude vahele. Vasakuga läks
lihtsamalt, ka ei kartnud ma enam minestada... Veidi suured, ka
oli ta vist tükk aega pime olnud, pidin neid üsna
tugevasti suruma, enne kui mu silmad vanamehe näos
pungitamise lõpetasid.
Midagi oli veel. Jah. Ehkki ma enam ei näinud, kobasin
ta lauge ja sülgasin ta vastsetesse silmadesse. Ja siis
tundsin selgesti käte all tuksatust. Veel ühte.
Eemaldusin. Komistasin. Kellegi käed haarasid mul
mõlema kaenla alt ja tõstsid mu õhku, nii
me lendasime ja siis nägin ma jälle,
möödavilksatavat templilage ja
määrdunudhallist kivist seinu, aga nüüd oli
see mu magamistoa lagi, ja vanamees oli oma kirstus istukile
tõusnud ja siis ma ärkasin.
***
Meeletuid unenägusid olen ma muidugi ennegi näinud.
Mõned neist on säärased, mis ärgates
koheselt hägustuvad, jättes vaid ebamäärase
häiriva tunde... Mõnikord erilise maitse või
värvi või mõnuaistingu.
Mõnest unenäost jääb teravalt meelde
üksik seik, mis hiljem, olles vahedate nurkadega ja alles
läikivana mälu prügikasti sokutatud, millegagi
seostub, tekitades häiriva déj? vu efekti.
Mõni unenäopilt, mis alles magades liigagi reaalne
ja meeldejääv tundus, rebitakse mälust
ärkamisel, aga haav jääb, tühik, tuikav
arusaam, et inimene ei valitse tema hoolde usaldatud infot,
pigem vastupidi. Ja vähemalt mina ei suutnud kuidagi aru
saada, mis niisuguste tühikutega hommikuse kohvitassi ajal
juhtub, kes neid mälust rebib, kes neid luku taha
paneb...
Vastupidisest oli mul vähe aimu. Idee unenäo
võidukäigust reaalsuse üle tundus ahvatlev, aga
umbes sama tõsiseltvõetav kui Wittgensteini
arutlus oma käe või aju olemasolu üle. Niisiis,
nagu ma ka Annele ükskord ütlesin, tundus mulle
kakskümmend kolm pikka aastat pigem, et unustan
unenägudesse reaalseid asju maha, selle asemel, et sealt
midagi liigset ära tirida...
Kuni ühe teatava hommikuni tundus, et luupainajalikesse
unenägudesse luupainajaid maha jätta on loomulik ja
mõnus. Veel enam, mulle tundus, et hommikul oma
öiste hirmude üle muiata ja kohvi rüübata on
mõnus. Mulle tundus, et see on ohutu...
***
...kuni, nagu öeldud, teatava hommikuni. Esimene shokk
tabas mind, kui ma peale ärkamist, korralikku ringutamist
ja haigutamist end püsti ajasin, Anne vaiksele kogule pilgu
heitsin ja teda tagumikule patsutasin ning seejärel
vannituppa hambaid pesema loivasin. Heitsin täiesti
pahaaimamatult pilgu peeglisse, et teha kindlaks habemeajamise
vajalikkus. Mul ei olnud silmi! Olid kaks tühja ning
üsna sügavat punakasmusta auku, kus silmad oleksid
pidanud olema, aga silmad ise olid puudu. Vahtisin shokeeritult
oma peegelpilti: tumedad salkus juuksed, liiga väike
lõug ja ülemõõduline nina olid
kõik alles, täitsa tavalised ja minu omad, aga
silmad, sensorid, milleta ma poleks tohtinud ümbrust
tajuda, olid kadunud... Noh, kui kompimine kah alt veab...
Katsusin ettevaatlikult lauge, need tundusid kuidagi karedad ja
kuivad. Näppu vasakusse avasse torgates ootasin, et mingi
ime läbi on ehk kõik meelepete ja silm on kohal,
teise omasuguse kõrval, niiske ja erk, valus, kui teda
sõrmega torkida. Ei olnud. Aga valus oli küll, eriti
kõige tagumine koht, ja kuidagi nätske. Kõige
veidram oli see, et ma võisin peeglist mõlema
olematu silmaga jälgida, kuidas sõrm lõdvalt
rippuvate laugude vahele kaob, ma nägin totrat ilmet oma
näol, aga ainult peeglist. Sest päris sõrme ma
ei näinud, tundus, nagu poleks midagi mu näo ja peegli
vahel.
Enne, kui ma potikaane üles kiskusin ja oksendasin,
käis peast läbi küll, et näpistaks... Aga
veidi hägune peegel oli päris, ja ruuduline linoleum
oli päris ja hooletult pahteldatud seinad erksa rohelise
värvi all ja kollakast mattklaasist laelamp ja kraanikauss
ja veel tuhanded pisiasjad ja see, et mul tõepoolest pole
silmi, see kõik oli liiga reaalne, mul pole enam silmi,
aga ma näen, mul pole enam silmi, mul pole päriselt
päris silmi, ja see kõik on ehtne... Ja muidugi olid
ehtsad valuhood ja iiveldus ja olematutesse pisaratesse uppuv
vannituba, mis, kui ma enam poti najalgi põlvili
püsida ei suutnud ja selili vajusin, magu ikka veel
kramplikult oma sisu läbi söögitoru valulike
spasmidega välja paiskamas, tiirles, ja mina oksendasin,
kuni ma enam silmadele mõelda ei jõudnud, ja
vannituba tiirles järjest kiiremini, tahtes mind endast
välja heita, ja kadus jälgi vihurina...
***
Ärkasin keset ristteed, mu pea valutas ja käed
värisesid ja see tundus ahistava ebareaalsustunde
kõrval veel kõige väiksema hädana. Koht
oli täiesti tundmatu, niipalju kui ma kuuvalgel nägin.
Põllud, küpse suveöö järgi
lõhnavad põllud vasemal ja jändrikud, kuidagi
vaevased kuused paremal. Kruusatee otse all. Must taevas
üleval. Ja unnemattunud küla otse ees. Seda
tüüpi küla, mida võib näha
kaugliinibussi aknast uduste heinamaade taga unelemas. Silte ega
teeviitu polnud, samuti mitte ühtegi mõistlikku
mõtet, kuidas ma siia sattunud olin. Ainult
kõikevõitev pohmakas. Noh, eks eile sai ju
võetud kah... Anto ei saanud juba üheteistkümne
paiku jalgu alla ja tibid ropsisid üksteise võidu.
Selline tavaline ehituskooli tüüpide ühikapidu.
Hans sogas midagi, et läheks autoga... Kuhu? Kas me seal
kuskil käisime ka, ei tea.
«Läki vaataks merd... Mu masin liigub veel
küll.»
«Polits... politsnikud, oh puts,» tegi seepeale
Triin ja läks näost halliks.
Rohkem mul meenutada ei õnnestunud. Ja
nüüd... noh, ilmselt mõeldi mingi haige nali
välja ja sõidutati mind siia...
pärapõrgusse. Enesetunde järgi otsustades
võis arvata, et nad segasid mulle silmatilkadest
või millestki taolisest midagi kokku.
Koerad ei haukunud, tuled ei põlenud ja tuul ei
vihisenud kõrvus. Millegipärast tundus normaalne
eeldada, et sihuke küla peab kogu aeg tuuline olema. Ja ma
hakkasin nälga tundma ja süda ei olnud enam nii paha.
Üks maja, mis seisis teistest veidi eemal, paelus mu pilku,
sest akendes vilksatas ähmane küünlaleek, mis
küll järgmisel hetkel kadus. Astusin aeglaselt
sinnapoole ja avasin laguneva värava. Aialipid tundusid
käe all kuidagi luised, nagu üüratu pooleldi
maasse mattunud raipe ribid. Surusin ebaluse alla, sest, noh,
mingil moel pidin ma siit minema saama. Uks oli teisel pool
maja, ilmselt rohelist värvi(miks?), ja koera ei olnud.
Koputasin. Koputasin veel, seekord tugevamini.
Täielik vaikus. Liiga täielik.
Mis mul siis pähe tuli, ei mäleta, aga igal juhul
katsusin ma ust -- see oli lukku keeramata -- ja
astusin sisse. Kopitusehais oli esimene, mis ninna kargas.
Üsna õrn värnitsalõhn. Ja mitu
päeva tagasi pahaksläinud piimatoit. Vist veidi eemal,
allpool. Õõva alla surudes otsisin käsikaudu
valgust, libistasin sõrmed üle seina katva tapeedi,
mis oli tolmune ja narmendas, kuni käe alla jäi
vanamoodne keeratav lüliti, ja katmata ning lahtise juhtme
küljes rippuv pirn laes oli kärbsemustaga koos. Tapeet
oli ka roheline, valge ja kollase mustriga. Jalge all lebas
räpane kaltsuvaip.
«Hallo,» hüüdsin ja koputasin arvatavale
köögiuksele, «Halloo, kas keegi on
kodus?»
Nagu oleks sammud, lohisevad ja ebakindlad... Koputasin veel,
julgemalt. Nagunii ei jää mul muud üle, ja kui
nüüd jooksu panna, siis... Kuidas ma siis siit minema
saan? Valmistasin mõttes oma juttu ette, et näe,
sõbrad mängisid halba nalja ja ega ma peale telefoni
midagi ei tahagi...
«Tule edasi,» hüüdis üks
hääl toast. Lingile vajutades mõtlesin vaid,
kui kummaline hääl see õigupoolest oli. Kuidagi
ajatu, sootu, inimesetu. Aga minuga samast liigist. Minu ees
avanes rohelise tapeediga ja laudpõrandaga ruum, mida
nõrgalt valgustas lauale asetatud petrooleumilamp. Toa
teises otsas olev uks oli avatud, sealt paistvat seina kattis
samuti roheline tapeet. Ja toauksele ilmus keegi, arvatavasti
sama, kes mind sisse kutsunud oli. Meesterahvas eeldatavalt,
arvasin nurgelisi jooni silmitsedes, ja vana, piipu ja habet
märgates. Tuppa astudes tundus ta kuidagi tuttavlikuna.
«Tule, võta istet,» pakkus ta naeratades
ning viipas rohelise riidega kaetud tugitoolide poole.
«Ma, ee...» nüüd äkki ei osanud ma
midagi öelda. Kõigiti jäi selline mulje, nagu
ta oleks mind oodanud.
«Ma eksisin ära...» proovisin uuesti, aga
vanamees viipas vaigistavalt.
«Kohe seletan,» ütles ta, «Ma panen
ainult tee hakkama.»
Ukse poole looberdades pomises ta midagi, mis kõlas
kaebusena vanade kontide pärast, ja ma istusin
ettevaatlikult ühte tugitoolidest. Sealt, kus ilmselt asus
köök, hakkas kostma plekist nõudega
kolistamist, veidi aja pärast keeva vee kahinat. Aga mis
siis, kui mees on mingi haige pervo või põrunud
mõrvar? Samas muigasin mõttes. Olin temast igal
juhul tugevam, noorem ja väledam, mida mul karta oli?
Üleloomulikku? Tüüpi, kes suudab korraga mitmes
kohas viibida ja kõike näha?
«Justament,» tähendas ta äkki mu selja
taha ilmudes. «Ma suudan tõesti üsna palju. Aga
praegu joo teed.»
Käed lõpetasid värisemise umbes siis, kui ma
kaks tassi olin ära joonud ja vanamees piipu toppima
hakkas. See mõjus kuidagi koduselt. Alles nüüd
panin tähele, et ta kandis tumedaid prille ja hoidis keppi
kogu aeg käeulatuses. Oli ta pime? Teetassist haaras ta
üsna mitu korda mööda ja tema veidralt ebalevad
liigutused sütitasid minus kaastundepuhangu.
Siis seletasin ma talle oma asja ära. Et ta ei peagi
midagi tegema, lasku mul vaid telefoniga takso järgi
kutsuda.
Vanamees vaikis ja näis kuidagi muhelevat.
Millegipärast tundus äkki, et kolkaküla
ätist on asi kaugel. Siis, peale paari eriti sügavat
mahvi avas ta suu: «Nii. Nii. Ja... kuhu sa
õigupoolest takso kutsuksid?»
«Ma ei teagi. Kus me oleme?»
«Unenäos. Sinu unenäos.»
Mu selg hakkas voolavast higist kipitama. Tal oli
õigus, tajusin seda mingi kaheksanda meelega kuidagi
selgelt. Nüüd... Ei, ei, ta pole hullumeelne, mina ka
mitte. Mu näpuotsad kihelesid väga reaalselt... Ja
silmad hakkasid ängist vesiseks kiskuma. Kah ehtne tunne,
loomulikult. Aga -- ma pole kunagi käinud mingis
ehituskoolis, ma ei tunne ühtegi Triinu ega autoga
Hansu...
Kuidas ma sain unes olla keegi, kes neid kõiki
tunneb?
Kelle? See tähendab, kelle unenäkku ma sattunud
olen? Või, veidi tähtsam asi, kes ma nüüd
ise olen? Ei mäleta. Rida mälupilte, mida olin enda
omaks pidanud (kui kaua?), ähmastusid ja segunesid terava
identiteediprobleemiga. Roheline seelik? Triin? Katkise sukaga
ja rohelise seelikuga Triin? Anne? Annel hoopis oli sihuke? Aga
kes oli Anne?
Oehh.
«Pole just kerge pähkel, mis?» muigas
vanamees.
Roheline tapeet!! Igal pool! Ei, see oli seelik... Ei, enam
ei olnud... Lihtsalt roheline virvarr.
Äti nägu muutus murelikuks hetk enne seda, kui tuba
oli oma keerlemise lõpetanud.
«Oota, veel ei tohi,» hüüdis ta ehmunult,
kui mu pea rinnale vajus. Pimeda kohta uskumatu kindlusega
kargas ta tugitoolist, tormas kepiga seinu kolkides teise tuppa
ja naases välgukiirusel nuuskpiiritusega.
«Näh,» torkas ta katkimurtud ampulli mu nina
alla. Toibusin silmapilkselt ja kirtsutasin terava ning vastiku
haisu peale nina. Ta naaldus rahulikult jälle oma tooli
seljatoele.
«Kes sa oled?»
«Mina või?» päris ta
põiklevalt.
«Ei, Pushkin,» ütlesin ma tigedalt,
«Loomulikult sina!»
«See pole üldse tähtis, aga sul on midagi,
mida ma tahan.»
«Mis?» pärisin ma hämmeldunult. Kuidas
saab mul midagi talle anda olla, kui, nagu ta väitis, me
unenäos oleme?
«Sa tapad mu homme. Kas sa ei arva, et sellise asja eest
olen ma pisukese meelehea ära teeninud?»
Ma ei saanud enam midagi aru.
«Mismõttes tapan? Miks? Kus?»
Ta vaatas, õigemini näis vaatavat mind pisut
etteheitvalt.
«Ära päri nii palju. Sa nägid seda
niikuinii üleeile unes. Tagurpidi. Teed tahad
veel?»
«Ee... jah.»
Lõppude lõpuks oli see ju kõigest uni.
Pagana ehtne, aga uni. Võib olla tuleks sellesse suhtuda
nagu liiga jubedasse õudusfilmi, mille kõige
hirmuäratavamad osad tuleb lihtsalt ära kannatada.
Huvitav, mis siis juhtub, kui ma ärkan? Kas ma enam midagi
mäletangi? Ja, mis põhiline, kas ma siis tean, kes
ma olen?
Teed teha ta oskas. Tuline, kange ja nii ehtne väikeste
lonksude haaval kurgust alla voolates, nagu soovinuks vanamees
mind panna kahtlustama, kas mitte ärkvelolekuaeg pole
tegelikult uni. Ta istus ja ootas vaikselt, kuni ma tühja
tassi põrandale panin.
Äkki tuli mulle midagi meelde. Iidvana templihoone, kaks
süngelt vaikivat sinistes ürpides meest ja surma
õhkav jäik tomp nende vahel.
«Ja ta astus ligi ja puudutas
puusärki.»
Minu... kellegi teise... värisev ja higine
käsi, mis tolmust katet kergitas... Ja peale seda, kui
ma... , nägi ta jälle ja...
«Ja surnu tõusis istukile ja hakkas
rääkima.»
«Ma ju ütlesin, et tagurpidi,» naeratas
taat. «Niisiis, kas oled nõus?»
«Kas see olid siis sina? Seal kirstus?»
«Jah.»
«Aga... enda mäletamist mööda ma hoopis
andsin sulle silmavalguse... Hee, ma olin unenäo-
Jeesus!»
«Ei. Minu andmetel näed sa seda värki homme
öösel uuesti, seekord õigetpidi. Ja siis
sa...»
«Tapan su?»
«Ja võtad silmad tagasi.»
«Tapmist ma ei mäleta. Ja ma ei saa aru... Milleks
kõik need templid ja udused külad ja...»
Vanamees lehvitas hooletult kätt.
«Esoteeriline rämps, mille sa ise juurde
fantaseerid. Minul pole sellega mingit pistmist.»
«Mida sa siis tahad?»
«Su silmi. Sa saad nad ju tagasi. Ma võiksin
sulle pakkuda ilma silmadeta nägemist...»
Kui ma eile öösel pool kolm ärkasin, Anne
alles magas. Ma tean, kes Anne on! Oma kätt ma ikkagi ei
näinud. Kas sellised on kõigi silmitute
unenäod?
«See pole eilne öö, tobu,« ütles ta
itsitades, «See on homne.»
«Sa ei räägi nagu vana mees.»
«Loomulikult mitte, see on ju sinu uni.»
«Aga mis siis, kui...»
«See on juba järgmine uni,» katkestas ta mind
ja kadus haudvaiksesse pimedusse.
***
«Nojah,» ütles Anne neile veidi hinge
tõmmanult nina luristades, «Ta tuli eile
õhtul hilja koju ja mina juba magasin ja ei näinud
teda ja ei tea mida ta tegi ja nüüd ta äratas mu
üles ja...»
Ta puhkes veel hullemini nutma ja vaatas abitult kahte
valgetes kitlites meest.
«Ta läks hulluks. Ta läks täiesti
hulluks. Ei tahtnud arsti. Ütles, et ta näeb. Ta
ütles,» Anne nuuskas häälekalt nina,
«Et ta näeb kõike. Issand jumal, tal pole ju
silmi! TAL POLE SILMI!! Ta on täiesti hull.»
Selleks ajaks olin ma rabelemise juba lõpetanud.
Nagunii on need hullusärgid ühed tugevad asjad. Ja
küllap tal oli veidi õigus kah. Sest kui ta teatas,
et kutsub mulle kiirabi, siis... siis... Aga nüüd olid
nad mulle midagi tühjadesse silmakoobastesse tilgutanud,
mis sügeles, ja pea üleni kinni sidunud, aga ma
nägin neid sama selgelt edasi. Meeste hämmeldust ja
Anne nuttu ja hirmu ja tülgastust ja noorema stetoskoobiga
tüübi pilku, millega ta Anne öösärgis
keha mõõtis ja seda, et vannitoa põrandal
lebas okses ka lõhkirebitud mustapesukott.
«Ega ta ei öelnud, mille otsa ta kukkus? On tal
mõnikord olnud... selliseid... meelekaotusi?»
»Ihu küünal on silm...»
«Issand jumal. Issand jumal.»
«Võis ta endale ise midagi teha?»
«Ei. Ei tea. Ma ei tea enam mitte midagi.»
Järsku kriiskas Anne ootamatult läbilõikava
häälega: »Viige ta siit ära! Viige ta siit
ometi ära!»
Ma sosistasin: «Ma näen, Anne. Ma näen
kõike.»
Ma ütlesin seda rohkem iseendale, lohutuseks. Autos
süstiti mulle midagi, uinutit vist.
***
Seintele rullus roheline tapeet. Toa ainukeseks sisustuseks
olid kaks rohelise riidega kaetud tugitooli.
«Ära mõõda aega, muidu
jäädki siksakitama,« tähendas vanamees mu
küsimusest ilmselgelt lõbustatult. Ta nõjatus
tuttavlikult tugitooli seljatoele, kraamis taskust piibu ning
hakkas seda toppima nahksest ja üsna vanast tubakakotist.
Esimeste mahvide järel võttis ta prillid eest ja
vaatas mind teravasti oma tühjade silmakoobastega.
Judistasin end, sest tundsin ta nüüd ära.
«Praegu on veidi peale meie eelmist kohtumist ja veidi
enne tänast ärkamist. Aga seda sa muidugi juba
mäletad, on mul õigus?»
Ei, ma ei mäletanud. Küllap paistis nii ka mu
näost, sest äkki ei kahenud ma, et vanamees näeb
tegelikult üsna hästi. Nagunii oli see vaid
unenägu ja häiriv reaalsustunne kaob kindlasti
ärkamisel. Ma mäletasin unenägu, kus ma ei
mäletanud, kes ma päriselt olin...
Aga selle katsun ma meelde jätta. Hea hommikul Annele
rääkida.
«Ei mäleta?» üllatus ta, «Noh, see
teeb asja lihtsamaks. Heida siia põrandale.»
«Miks?»
«Silmad, kulla mees, silmad! Ma tahan su
silmi.»
«Miks?»
«Ma tahan teada, mida sa päriselt
näed.»
«Ihu küünal on silm...»
Heitsin selili sellise iseäraliku karistamatuse- ja
ärevusetusetundega, mis kaasneb veendumusega, et
unenägu saab varsti läbi ja ma ärkan ja
kõik on jälle normaalne. Ta pahklikud sõrmed
sirutusid mu näo kohale, silmasin veel mustust ta
lõikamata küünte all. Siis sähvatas mu
peast läbi põletav valu ja tuba kadus korraks.
«Ihu küünal on silm...»
Ega ikka ei ole küll.
|