|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 2002 |
Uued arvustused ]
Lost Highway. Oli teine ka päris haige film.
Ulmad jah, ja ysna hullud ulmad, aga ootamatult sugestiivsed.
predestineeritud ... khm khm .... sellise sõnakasutuse puhul on autorile "ettemääratud!" kaheldava väärtusega jutu loomine.
nigel.
"Säilivusaeg" on raskesti loetav, autori ideede ja n.ö pointi välja lugemine läheb üle kivide ja kändude (või on viga hoopis minus?). Soovitus Maapojale rohkem loogilisust ja konkreetsust, muidu läheb asi hämuseks. Kaaslugejad võiks jutu paar korda või isegi rohkem läbi lugeda,
( kui kannatab ),kõik ei tule esimese koraga pinnale.
Algernoni toimetus vist otsustas märtsi naljakuuks kuulutada ja ridamisi paroodiaid avaldada :-) Läheb ju täkkesse küll: lootusetult igav ja mittemidagiütlev sumpamine ulmades, mis kuhugi ei jõua; süzhee puudumine jne. Aga iseenesest see lugu midagi väärt ei ole, kahjuks. Paroodiana võiks samuti lühem olla ning musta huumorina oli "Säilivusaeg" veidi parem. Aga paroodiana on tõesti üsna tabav, veidi kohmakas, aga siiski kvintessents hämarulmelistest unenägudes tuiamisest, jaburatest kristlikest allusioonidest jms.
No kui on kristlik setting jms siis ei pea tingimata Trinty olema. Laske selles osas inimestel ikka veidi hingata - ega see pole tema ainuõigus sellistest asjadest kirjutada!
Lugu ise aga, paraku, oli minu jaoks liiga hüplev.
On jah paras märksõnade kompott, mis on kohe päris varjamatult Trinitylt sisse vehitud. Kui ülesandeks ongi võetud ühe kindla autori järgi aimamine, siis oleks tasunud eeskujuks kedagi lihtsamat võtta. Isegi kui Maapoja jutul oleks mingi iva ja selgroog sees olnud, siis Trinityle omast feelingut järgi aimata... no see nõuab midagi enamat, kui lihtsalt mingisugust kirjutamisoskust.
Konkreetse jutu algus polnud väga paha, aga juba enne keskpaika hakkas lugu liiva jooksma. Ja lõpuks, kui autor avastas, et ta ei teagi, millest ja milleks ta seda juttu kirjutab, siis läks asi päris seosetuks pealkirja korrutamiseks. Ma ei saanudki aru, kuhu see võlts müstifikatsioon pidi välja juhatama.
Alustaks siis sellest, mis kõige rohkem silma riivas. Lugu ei jõua mitte kuhugi välja, ei saa aru, kumma tegelase idee oli silmi vahetada ja miks seda üldse tehti. "Ma näen kõike", ütleb peategelane. Mida siis ometi, mille eest oli ta valmis ohverdama oma silmad ja veetma ülejäänud aja hullumajas? Lõik, kus toimub kahekõne vanamehega, ei anna midagi juurde, selle oleks võinud üldse välja jätta või siis lühendada, see ei mõjunud sugugi unenäolisena.
Stiilil iseenesest pole vigagi ja võrdlus Trinityga on täiesti kohane nagu juba eelkõneleja mainis. Samamoodi pean ma nõustuma, et autor kirjutab siiski kehvemini, kuid potentsiaali on, vähemalt loo essents anti küll päris ilusti edasi. Kahju, et tuuma polnud.
| 16.03.2002 13:32:57 |
Merca |
Väike eksirännak unenäkku. Kuid konkreetne mõte paraku puudus. Jutt oli jube kompott juba tuttavatest detailidest.
Tõsiselt häirisid laenamised Trinitylt. Näiteks kristlik setting; tühjad silmakoopad; identiteediprobleemid; unenäo-jeesus; mõtte-ekskurss mehe kõikjalolekust; udune tempel; unenäo ja reaalsuse segu jne. Kogu jutt näis krampliku püüdena kirjutada nagu Trinity. Sorry, kohe mitte ei tulnud välja! Originaal on sada korda parem!
Lugedes minu mäletamis tundus, et kõik on OK. Aga nüüd kui olen kaks tunnikest maganud, tundub, et lugu oli mööduv. Tuli ja läks ja mällu ei jätnud midagi. Aga midagi siiski jäid. mu silmad:)
|
