Esimene peatükk
Õhtul, kui kõik olid väsinud tantsimisest
kariididega muusade laulu saatel (Apollon ise oli suvatsenud
lüürat mängida) ja küllastunud ambroosiast,
lootis Zeus natuke diivanil puhata, kui tema juurde ilmus Pallas
Athena ja palus: «Isa, palun jutusta mulle!»
«Mina ei oska jutustada,» ütles Zeus.
«Palu muusasid, las Kalliope räägib
sulle.»
«Ei,» vastas Athena. «Sellest, mida mina
tahan, võid rääkida ainult sina. Palun
räägi mulle emast.»
«Ma olen sulle ju rääkinud temast
küll!»
«Räägi veel kord!»
Zeus ohkas, kui Athena põlvitas tema ette, asetas
käed tema põlvedele ja tegi armsa näo
pähe. Tegelikult ei suutnud Zeus kunagi Athenale vastu
seista ja Athena teadis seda.
«Hea küll,» ütles Zeus. «Ma
jutustan.
Sinu ema oli Metis, kes oli titaanide soost,
määratu maailmamere Okeanose ja Tethyse tütar. Ta
oli kõige ilusam ja targem naine, keda ma kunagi olen
kohanud.» Sealjuures piilus Zeus ringi, ega Hera kogemata
pealt kuulma juhtu.
«Esimest korda puutusin ma Metisega kokku siis, kui mul
oli tarvis kukutada oma isa Kronos, kes türannina maailma
valitses. Ta oli ju kõik mu õed-vennad alla
neelanud ning oli tarvis nad kõhust välja aidata.
Kui ma rääkisin sellest Okeanosele, kes oli avalikult
Kronose vastu välja astunud ja seetõttu pagendatud
ning kes oli sellepärast minu liitlane, ütles ta, et
tema tütar tunneb kõige paremini igasuguseid taimi
ja rohtusid, nii neid, mis tervist toovad, kui ka neid, mis
põdema panevad või koguni mõistuse peast
viivad. Siis ma nägingi teda. Oh, tema ilu ei katsu ma
seletadagi. Muidugi on kauneid naisi maailmas palju, võta
või kariidid. Aga neil, tead ju ise, pole
mõistust. Kuidas ilusasti naeru kõkutada ja jalga
keerutada, on ülim, mida nende pea võtab. Sa
võid aasta otsa kariididele silma vahtida ega näe
seal nii palju kui mina ühe pilguga Metise silmis.
Juba järgmisel päeval tuli Metis joogiga ega
öelnud, mida ta sinna sisse pani. Siis läks ta Kronose
juurde ja pakkus talle seda valitud veini pähe. Ei mina ega
Okeanos saanud ju seda teha, aga Metist Kronos ei tundnud. Ja
esimesest lonksust piisas: kohe algasid Kronosel suured
kõhuvalud ja ta oksendas järjest välja algul
kivi, mille ta oli minu asemel alla neelanud, ja siis ka minu 5
õde-venda, sealhulgas Hera.
Kõik need kümme aastat, mil kestis sõda
titaanidega, seisis Metis minu kõrval. Mõnikord
mõtlen ma, et ainuüksi tema armastus tegi mind nii
tugevaks, et ma suutsin selle sõja võita.
Mõnikord, kui ta mind enne lahingusse minekut suudles...
Ma ei oska sõnadesse panna seda, mida ma tundsin. Ja kui
me võitsime ning titaanid põhjatusse Tartarosse
viskasime, kus nad võib-olla veel praegugi langevad, siis
oli mul tunne, et ma tegin seda ainult tema pärast, mitte
et ise peajumalaks saada.
Kui me vendadega maailma ära jagasime, nii et Poseidon
sai merede ning Hades manala valitsejaks, siis sai Metis minu
naiseks. Esimene jäävat igavesti meelde -- minule
küll jäi. Mul ei olnud enne teda ühtegi naist
olnud. Ja kogu selle aja, mil me abielus olime, jäin ma
talle truuks. Vahest on seda raske uskuda, aga mul ei olnud
tõesti ühtegi naist tema kõrval.
Me olime troonil kahekesi, mitte nagu praegu, kus valitsen
mina üksi ja Hera on ainult minu naine. Sest Metis oli
kõigist naistest targim, vahel isegi minust. Hea ja kurja
tundmises polnud talle võrdset, sest mina ei saanud
sellega veel nii hästi hakkama kui praegu.
See oli hirmus päev, kui minu vanaema Gaia, meie
kõigi esiema, tuli minu juurde ja ütles, et ma
poleks pidanud Metist naiseks võtma. Seda ta ütles
enne pulmigi, aga ma ei uskunud, sest tema tahtis, et ma naiksin
Hera. Ta oli nii vanamoeline, tahtis, et kõik mehed oma
õdedega abielluksid, nagu ta ise Uranose naiseks sai.
Kuid ainsana kõigist oskas ta surematute tulevikku ette
näha. Ta kuulutas, et Metis kingib mulle kaks last, poja ja
tütre. Tütar tulevat sama tark ja auväärne
kui ma ise, hea ja armastav, kellesarnast iga isa võiks
endale tahta. Poeg seevastu tulevat tark ja tugev, vapper ja
kaval, julge ja osav, võimekam isegi minust. Ning tema ei
painuta ennast minu sõna alla, vaid tõstab minu
vastu mässu ning kukutab mu. See on meil vist
suguvõsa viga.
Ma ei saanud rahu, vaid käisin paar päeva ringi
nagu munas kana. Mida teha, seda ma ei teadnud kuidagi. Ma ei
võinud ju seda Metiselt küsida! Aga Metis oli nii
õnnelik, sest et ta kandis juba sind südame all. Ta
nägi, et ma olen mures, aga ma ei rääkinud talle
midagi. Ja lõpuks ma ootasin, kuni ta magama
jääb, ning... ma võtsin ta enese sisse.
Sellega ma muutsin oma saatust ja kindlustasin igavese
võimu. Peale selle sain ma endale Metise mõistuse
ning võime eristada head ja kurja.
Mul tuli ikkagi Hera naiseks võtta, nagu moirad mulle
määranud olid. Aga Metis ei läinud mul peast --
ja kuidas ta saigi minna, kui sina, kes sa olid enne Metise
kõhus, olid nüüd minu peas! Ma kandsin sind
kauem kui ükski surelik oma last ja lõpuks,
võid isegi arvata, nägin ma välja nagu vesipea
ja ka Heraga olid mul juba suured lapsed.
Sel ajal kannatasin ma sageli peavalude käes, kui sina
ennast minus liigutasid. Peavalud läksid päev-
päevalt tugevamaks ja lõpuks sain ma aru, et
nüüd tuleb sind välja lasta. Minu esikpoeg
Hephaistos oli juba valmis sepp ja tema ma enda juurde
kutsusingi, sest ämmaemandast polnud mingit tolku.
Ma käskisin Hephaistosel oma kirvega minu pea
lõhki lüüa. Hephaistos ehmatas hirmsasti, sest
talle tundus, et tapab mu. Ei olnud seda tõesti ju kunagi
varem ette tulnud. Algul ma meelitasin ja anusin teda, aga
Hephaistos kartis ikkagi. Lõpuks ma ähvardasin teda
karmilt karistada isale vastuhakkamise eest. Hephaistos
mõtles, et ma olen vesipeana lõplikult ära
pööranud ja võin hulluna palju jõledusi
korda saata, mistõttu on parem mind varakult troonilt
kõrvaldada. Edaspidi ei tule selleks ehk nii soodsat
võimalust kui siis, kui ma ise palusin seda. Hephaistos
kutsus kõik jumalad kokku ja ma vandusin, et ei karista
teda isatapmise eest, kui midagi untsu peaks minema. Nad
kõik pidasid mind hulluks ja eks ma nägin ka
üsna hull välja, kui ma hirmsa valu käes
ägasin ja oigasin. Siis Hephaistos lõi mind
kõvasti otse lagipähe, nii et kolju lõhenes
ja sina tulid minu peast ilusasti välja. Sa olid minu peas
jõudnud suureks kasvada ning lisaks olid sa täies
relvis.
Oeh, mitte kellelegi ei soovita ma last peas kasvatada! Teine
kord, kui mul oli analoogiline juhtum Semelega, olin ma juba
hulga targem ja Dionysos kasvas minu reies, mitte enam peas. See
oli tõesti palju valutum, ainult lõpupoole oli
käimisega raskusi.
Olen otsinud ilmast sinu ema sarnast naist, aga ei ole
kusagilt leidnud. Vahel mulle tundub, et mõni ongi nagu
tema, aga kui ma teda lähemalt tundma õpin, saan
selgeks, et ükski neist ei ole tema
vääriline.
Vaat nii tulid siia ilma sina ja sa oled üsna oma ema
moodi, vähemalt mõistuse oled sa küll emalt
saanud,» lõpetas Zeus.
«Isa, kas sul sellepärast ongi nii palju armukesi
olnud?» riskis Athena küsida. «Ma lugesin
ükskord kokku. Sul on olnud enam kui kahekümne naisega
enam kui nelikümmend last... Kas just
sellepärast?»
«Mina ei tea,» vastas Zeus vihastamata. «Vist
küll,» tunnistas ta.
Muidugi oli Zeus surematu. Ometigi mõtles ta üksi
jäädes, et kui ta oleks surelik kuningas, kellele
võiks ta oma trooni jätta. Tõepoolest, head
troonipärijat ei olnud. Vahest sellepärast polnudki
keegi tema võimu vaidlustanud.
Tal oli kaks poega seadusliku naisega. Hephaistos, vanem, oli
igasuguses käsitöös ületamatu, aga
riigiasjad teda ei köitnud. Parema meelega istus ta
päev otsa sepikojas ning tagus kilpe ja mõõku
ning nikerdas neile mustreid ja pilte peale.
Ares, noorem poeg, oli jällegi verejanuline sadist,
kelle kätte maailma usaldada oleks riskantne. Küllap
õhutaks ta rahvad ülemaailmsesse sõtta, et
ise inimeste piina mõnuga pealt vaadata.
Tütred Hebe ja Eileithyia olid aga poliitikast nii
kaugel kui kaugel, meeste mängud neid ei huvitanud, esimene
patroneeris ettekandjaid ja teine ämmaemandaid.
Athena, jah, tema saaks maailma valitsemisega hakkama. See
tütar on poega väärt ja vist isegi rohkem, nagu
välja tuleb.
Apollon. Apollon oskaks ka peajumal olla. Niisugust poega
võiks endale tahta iga mees. Ilus, tark, aus ja
õiglane ning kuidas ta veel lüürat
mõistab mängida! Ja Apollon on mees. Ainult üks
puudus: ta pole sündinud Herast, vaid Letost.
Letot ta mäletas küll. Leto oli tegelikult esimene,
kellega ta abielu rikkus. Too oli väga Metise nägu ja
see teda köitiski. Sarnasus oli väline, sest kui
jutuajamiseks läks, tuli vahe kohe ilmsiks ja nii Zeus ei
hoolinud temast enam.
Teeba valitsejasoos oli rohkesti Metise näoga naisi ja
mõnigi neist oli ka tark. Io oli ju Metise
vennatütar. Europe ja tema vennatütar Semele...
Mispärast just Athena oli talle nii lähedaseks
saanud? Loomulikult käsitses Athena suurepäraselt
mõõka, oda ja vibu, kuid Artemisele vastu ei
saanud. Ilus oli ta ka, ent kariidide ja huuride kõrval
ei midagi erilist. Athena oli küll tarkuse- ja
käsitööjumalanna, aga looduse saladuste tundmises
ei olnud temast vastast Uraniale. Käsitöös
jäi ta alla mitte ainult Hephaistosele, vaid ka surelikele
naistele, näiteks Arachnele... Athena ei osanud kaotada ja
muutis Arachne ämblikuks. Ega vist muud olegi kui see, et
ta on Metise tütar.
Teine peatükk
Asklepios vaatas Athenale töntsi pilguga otsa ja
lükkas laual peekri ümber. Peeker oli tühi.
Lõhnast oli tunda, et seal mitte ambroosiat polnud
hoitud. Nurgas oli paar amforat sellesamaga.
«Ja mis siis meie printsessil viga on? Kas astusid
kadakaokka jalga? Või hammustas kuri kärbes
sõrme?»
Athena mõõtis teda pika pilguga. «Sa oled
jälle purjus,» ütles ta siis.
«Jah, Styx sind võtku, muidugi ma olen purjus! Ja
kõige parema meelega oleksin ma üldse surnud. Vein
aitab mul unustada, et ma elus olen...»
«Mul on sind vaja. Kainena.»
«Mul on kõrini sellest, et iga kord, kui
mõni kariid jala välja väänab, teeb ta
sellest niisuguse numbri, nagu oleksin mina ainuke, kes teda
aidata võiks. «Armas Asklepios, kes sa isegi surmast
vägevam oled, palun aita mind!» Pane jääd
peale ja see läheb ise üle! Aga ei, tema tahab, et ma
seda oma käega teeksin!
Medusa juuste nimel, kas ma pole Hadest ja Thanatost ja
Charonit ja moirasid ja keda kõike veel palunud, et nad
mul surra ja allilmas puhata lubaksid, aga ei! Kui oled juba
ambroosiat joonud, siis on kõik, siis oled surematu!
Vahest mõnele muusale meeldib olla surematu, kui saad
kogu aeg teha seda, mis on sinu kutsumus, aga on mul siin
Olümposel mõnda tõeliselt haiget, keda
ravida? Miks, erinnüste päralt, see Zeus mulle siis
ambroosiat jootis?»
«Mul on sind tõesti vaja operatsiooni jaoks, mida
peale sinu keegi teha ei oska. Olgu kuidas on, aga sa oled
ikkagi parim kirurg.»
«Võib-olla olingi kunagi parim. Võib-olla
oskasingi kunagi kõike ravida ja surnuidki tagasi tuua.
Tead, kui palju sellest möödas on, kui mitusada
aastat? Enam ammugi pole ma parim. Ja pole ma üldse arstki.
Ma olen lihtsalt üks põhjakäinud,
haletsusväärne joodik.»
«Sellega pole kiiret, aga sa pead olema täiesti
kaine. Ma annan sulle võimaluse teha operatsioon, mida
pole veel keegi kunagi teinud ja ka kunagi edaspidi ei
tee.»
Asklepiose näos oli näha huvi.
«Räägi... Mul on rohtusid, mis paari hetkega
kaineks teevad.»
Kolmas peatükk
Zeus vahtis pilvelt alla. Kõik tundus tühi ja
mõttetu. Viimastel päevadel juhtus seda
sagedamini.
Korraga nägi Zeus rannal naist. Naisi nägi Zeus
küll iga päev tuhandeid, aga see oli eriline. Viimasel
ajal polnud just sageli juhtunud, et Zeus endas
kirelõõma tunneb. Inimesed rääkisid
vahel, et seda tegevat Eros oma nooltega, aga Zeus ainult
irvitas endamisi selliste juttude peale, sest juba enne Erose
sündi ja enne ka Erose ema Aphrodite sündi armusid
inimesed ja jumalad.
Merekaldal istus lühikeses valges kitoonis naine ja
vaatas rahulikku merd enda ees. Süles oli tal tikkimisraam
ja ta tikkis kuldniidiga, nagu Zeus nägi, kui silmi
pingutas. See tähendas, et naine oli kõrgest soost
või vähemasti rikas.
Missuguse kuju ma küll võtan? mõtles Zeus.
Kas sajan taevast alla kuldse vihmana või liuglen
võimsa kotkana või suure sõnnina? Ta
otsustas seekord end luigeks moondada ning kui ta oli sel kujul
naise ette maa peale jõudnud, muundus ta jälle
meheks.
Naine tõusis ja kummardas tema ees. «Tervitan
sind, jumalate isa, kes sa oled mind oma külastusega
põhjusetult austanud!» Ta ei olnud enam verinoor,
vaid üle kahekümne aasta vana. Vahel meeldisid Zeusile
ka sellised naised.
«Ära ütle, et mul ei olnud tulekuks
põhjust. Põhjuse andis sinu harukordne ilu. Juba
mitu ööd pole ma magada saanud, sest sinu kuju on mul
silmade ees olnud.» Mis jama ma räägin,
mõtles Zeus. Aga naistele see meeldib. «Sealjuures
ei tea ma isegi sinu nime.»
«Minu nimi on Merope ja ma olen selle saare valitseja
Ktesiphoni naine.»
Zeus süngestus ja vaatas taevasse, aga tähed olid
muidugi ammu kadunud. «Ma tundsin kord üht naist,
kelle nimi oli Merope.»
«Jah, ma tean. Minu vanematele meeldis ikka taevast
Plejaade otsida. Sellepärast ma niisuguse nime saingi.
Vanemad ei tahtnud ka väga suurustada, sellepärast
anti mulle ainsa plejaadi nimi, kes surelikuga
abiellus.»
«Vanemad võinuks sulle mõne muu nime anda.
Maia sobiks sulle paremini. Vähe on naisi, kes jumalat nii
lähedalt tunda saavad.»
«Kust pidid minu vanemad seda teadma?»
«Ma ei süüdista sinu vanemaid, aga kas ma
tohin sind Maiaks hüüda?» Ime veel, et ma Metise
nimega välja ei tulnud, mõtles Zeus.
Merope naeris ja lubas. Lõpuks oli ka Maia ju plejaad.
Pealegi taipas ta, et tema nimi meenutas tõesti selle
teise Merope meest, Sisyphost.
«Sa võid Maia sarnaseks saada teiselgi moel, mis
sinu nime inimeste mälestusse jätab.»
«See on mulle liiga suur au. Ma pole seda millegagi
ära teeninud.»
«Ja kes oleks? Kui Tyche midagi annab, siis tuleb see
vastu võtta, sest teist korda seda juba ei
juhtu.»
«See tuleb nii ootamatult... Ma pean enne mehe
käest nõu küsima.»
«Oma mees on viimane, kellelt sa siin mõistlikku
nõu saad. Mis sa arvad, mida oleks ütelnud
Amphitryon, kui Alkmene oleks talt selle kohta nõu
küsima läinud?»
«Ma ikkagi kardan. Kui mu mees sellest teada saab, siis
ta tapab mu!»
Zeus võttis tal käest kinni ja vaatas talle
silma. «Ma olen võimsam kõigist inimestest ja
jumalaist. Minu nime austatakse Lusitaaniast Kolchiseni, mind
kardavad bataavid põhjas ja garamandid lõunas.
Vähe on ilmas kohti, kus minust kuuldud pole, ning Rooma
riik õitseb ja kosub minu hoole ja järelevalve all.
Kuidas võiks keegi sulle halba teha, kui ma sinu
järele valvan? Pealegi ei pea ta sellest üldse aru
saama. Amphitryon elas surmani teadmises, et Herakles on tema
poeg, ja oli tema üle väga uhke.»
Merope mõtles. «Kas sa vannud Styxi nimel, et
minu pojast ei tule mingit koletist ja et ta saab surematuks?
Ükskõik kas nii nagu Hermes või nagu Herakles
või nagu Minos ja Rhadamanthys.»
«Palun ole niisuguste vannetega väga ettevaatlik.
Ka Semele nõudis mult kord vannet Styxi nimel.
Tõsi on küll see, et ainult seeläbi Dionysos
surematuks saigi, aga mul oli Semelest ikkagi kahju. Ma
võin niisama lubada, et sa ei pea teda iialgi
häbenema ja mälestus temast elab niisama kaua kui
inimkond. Surematuks saab ta siis, kui ta seda tõesti
väärt on.»
Zeus ei kärsinud enam oodata, vaid surus Merope enda
vastu ja vajutas oma huuled tema omadele. Merope andis talle
järele ning sulas mehe käte vahel nagu vaha. Minus on
ikkagi mehelikku sarmi, mõtles Zeus. Tema käed
vallandasid kitooni vöö ja naine heitis selle maha,
paljastades sileda ja veatu naha. Zeus haaras naise kaissu ja
nad heitsid sinnasamasse murule.
Neljas peatükk
Pallas Athena astus majja sisse. Üksainus tuba, suur
laud, pink, kirst, voodi ja suur küdev ahi, nagu see
talupojamajades ikka oli. Kummargil, seljaga tema poole, lisas
naine ahju puid.
«Jõudu siitpere rahvale,» ütles Athena
ning pani oda ja kilbi maha.
Naine ahju ees pöördus, silmitses tulijat ja
nentis: «Sa siis leidsid mu ikkagi üles.»
«Jah, ema.» Seda sõna oli nii kummaline ja
samas nii kerge lausuda. Ta polnud veel kedagi oma emaks
nimetanud. Herat nimetas mõni vahel jumalate emaks, aga
mitte Athena, tema mitte iialgi. Ta tundis, et kohe peab ema
juurde jooksma -- oma ema sülle.
«Kas seal väljas on teid veel palju?»
küsis Metis pärast pikka sülelust.
«Ei, keegi ei tea, et ma siin olen.»
«Aga kuidas sa niimoodi üksinda mu üles
leidsid?»
«Me otsisime sind ööd ja päevad, mina ja
Zeus. Täna hommikul nägin, kuidas sa kaevult vett
tõid. Zeusile ma ei öelnud, sest ma tahtsin enne
sinu käest küsida... Miks sa ära jooksid? Miks sa
ei taha elada Olümposel, vaid tulid siia urkasse?»
«Istume laua taha. Ma tegin taimeleotist, joome
seda.
Küsid, miks ma Olümposel ei ole. Seda, mida moirad
on määranud, ei saa vältida. Seda saab pisut
edasi lükata, aga kõik, mis määratud, peab
lõpuks juhtuma.»
«Seda Zeus kardabki. Õnneks me võime seda
edasi lükata. Zeus andestab sulle kõik, kui sa
tagasi tuled.»
«Kas sa oled mõelnud, mis tunne mul oli Zeusi
sees? Ma nägin ja kuulsin kõike, mida temagi, aga ma
ei saanud mitte midagi teha. Ma ainult teadsin, et Zeus kasutab
mind, minu mõistust ja võimet eristada head
halvast. Sina päästsid mu ja ma olen sulle igavesti
tänulik, aga ära sunni mind enam sinna
tagasi!»
«Miks tagasi? Sa hakkad elama teiste Olümpose
jumalate kõrval võrdväärsena. Sinule
ehitatakse templeid ja hakatakse tooma ohvreid. Sa saad
kõik, mida sa tahad.»
«Olen seal juba olnud ja ma enam ei taha seda. Ainus,
mida ma veel tahan, on kättemaks. Lõpuks peab
moirade määratu tõeks saama.»
«Sa mõtled poega, kes Zeusi kord kukutaks? Kuidas
sa kavatsed seda teha? Kus tahad sa oma poega ja ennast Zeusi
kõikjalttabavate välkude eest kaitsta? Kust kavatsed
sa leida oma lapsele õpetajaid, kui kogu maailma jumalad,
pooljumalad ja inimesed on Zeusile ustavad? Zeus ei oota, kuni
su poeg suureks saab, vaid hävitab ta juba enne.»
«Kui ma ka ei saa seda, mida tahan, ma vähemasti
üritan. Ma tahan luua uut maailma, mis oleks vaba
ülekohtust ja pahedest. Sa näed, et kogu maailmas on
levinud pettused ja vargused, altkäemaks ja
liigkasuvõtmine. Kombelõtvus on nii tavaline, et
vaevalt võib Rooma linnast leida mõnd vooruslikku
peret.
Roomlased ütlevad selle kohta: qualis rex, talis grex.
Rahva pahelisus tuleb tema juhtide pahelisusest. Seda
rääkis juba Theopompos, kes nüüd üle
kolme sajandi surnud on.
Valitsejate pahelisus tuleb jälle jumalate
kombelõtvusest. Ma ei räägi sinust. Zeusi sees
ma nägin, kuidas ta ühe naise rüpest teise
rüppe lendas ja sealt sama kiiresti lahkus. Ja Zeus pole
mingi erand. Sa vaata Aphroditet, kes oma armukesega magab
sagedamini kui oma seadusliku mehega ja patroneerib prostituute.
Kui palju on Poseidonil abieluväliseid lapsi! Ma näen,
et jumalad ei ole väärt maailma valitsema ja
sellepärast tahan ma nad kõik hävitada oma poja
läbi.»
«Sa oled juba ette kaotanud, kui sa niisuguse
avantüüri peale lähed. Sa ei leia kusagilt
jõudu, et kukutada maailma kõigi aegade
vägevaimat ja targimat valitsejat.»
«Ta pole enam targim, seda ma nägin juba siis, kui
ta mind võrgutamas käis. Nii mannetu oli tema jutt,
et ma mõtlesin, kas ma mitte ei peaks ära
põgenema... Aga poeg pidi saama eostatud ja
sellepärast ma pidin nõus olema. Ta ei teadnud
isegi, kuidas Ktesiphoni naine välja näeb, nii et ma
end temana esitleda sain!
Ta oli juba siis kõlvatu, kui ta kõiki minu
võimeid kasutada sai. Mismoodi hakkab ta maailma veel
nüüd valitsema? Viletsus sõja otsa ja katk
viletsuse otsa, kõik kaetud vägivalla ja
nurjatustega, selline tuleb tema valitsusaeg. Ta saab Kronose
vääriliseks järglaseks. Me ootame paarsada
aastat, kuni ta on kogu Rooma riigi põhja lasknud, ning
siis tuleme meie ja tõukame ta troonilt.»
«Aga teised? Kas tahad sa mind hävitada niisamuti
kui teisigi?»
Metis mõtles järele ja ohkas. «Ei, sind ma
ei taha hävitada. Sina oled oma osaga ilusasti hakkama
saanud. Sina oled minu tütar.»
Metis peatus korraks ja jätkas siis unistavalt.
«Maailmal peaks olema jumal, kelle üle inimesed
võiksid uhked olla, kellesse oleksid koondunud inimkonna
parimad omadused, kes oleks vaba inimlikest nõrkustest,
liha- ja rahahimust. See peaks olema tõeline armastuse
jumal, mitte eerose jumal nagu Aphrodite, vaid filia jumal. See
peaks olema jumal, kes ei vaja suuri ohvreid, vaid kellele on
ohverduse toimumine tähtsam kui ohvrianni
suurus...»
Metis vaatas Athenat, kelle silmad olid juba kinni vajunud.
«Maga, mu tütreke, maga. Olgu sul pikk ja
õnnelik uni.» Ta talutas Athena voodisse ja too
vajus pikali. Siis läks Metis õue ning valas
järelejäänud rohuleotise maha.
Tuppa astus mees ja viskas sületäie puid kolinaga
ahju ette. «Tere õhtust, Mistra!» Siis langes
tema pilk voodis magavale võõrale ja ta ehmatas:
missugust kolinat oli ta teinud! Aga võõras naine
magas sügavalt ja rahulikult. Tema voodi kõrval olid
uhked relvad.
«Kes see on?»
«See on Pallas Athena. Me ei pea tingimata nii vaikselt
rääkima, sest jumalal on ikka jumala uni. Ta on
väga väsinud, sest otsis meid tükk aega. Ta tuli
siia teatama, et me saame lapse.»
«Juhuu!» haaras mees naisel ümbert kinni ja
keerutas teda. «Kas ta ka ennustas meile midagi meie lapse
kohta?»
«Jah, ta rääkis, et meie pojast tuleb
vägev valitseja, kelle sõna hakkavad paljud maad
kuulama. Ent sellepärast palus ta meil endid algul salajas
hoida, sest meie pojal on juba enne sündimist vägevaid
vaenlasi, kes teda hävitada tahavad. Sellepärast ei
tohi me siia kauem jääda, vaid peame siit kohe
lahkuma: vaenlased on meie peidupaiga avastanud. Ma panin juba
kõik asjad kokku. Athena pärast ei pruugi me
muretseda: kes võiks surematule jumalale häda
teha?»
Mehel ei võtnud arupidamine kaua aega.
«Lähme siis, Mistra.»
Viies peatükk
Jumalate isa, kõikvõimas Zeus, ilmutas end
ühele idamaa kuningale ja teatas: «Nüüd pead
sa täitma minu käsku, sest sinu valdustes on
sündinud poiss, kellest on ennustatud, et tema saab
tugevamaks kõigist teistest kuningatest ja kellest saab
ka sinu riigi kuningas! Tükk aega olen ma tema vanemaid
taga ajanud ja nüüd nägin ma neid Petlemma
linnakeses, kus nad üsna vaeselt elavad, mis aga ei
vähenda nende ohtlikkust.»
Kuningas Herodes ehmatas väga, sest tema tahtis oma
riigi jätta oma pojale Archelaosele ja selle
järeltulevale soole, aga mitte mingile suvalisele kehva
päritoluga hilpharakale. Ja Herodes käskis tappa
kõik poisslapsed, kes on sündinud Petlemmas ja selle
ümbruskonnas ning nooremad kui kaks aastat.
Aga Metis oli ettenägelikult võtnud oma poja ja
koos mehega juba Egiptusesse läinud.
Talv 2002
|