»Lõks, see on lõks,»
sähvatab läbi unesegase pea. Paanikas uurin
ümbrust. On pime. Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust
läikivale maapinnale. See näeb välja nagu oleks
seal libe. Valgus langeb läbi kummalise ava.
«Nähtavasti koobas... Küljealune on pehme ja
lõhnab kummaliselt.
*
Keegi liigutab end päris mu külje ligidal.
Läheneb käsi, ähvardav ja umbusku sisendav. Mingi
pomin. Tegutsen esimese mõtte ajel. Ründan. Mitte
seda kätt, see mind ei päästaks, vaid seda, mis
keha mis kätt juhib. Kostab kiljatus, mis mattub kiiresti
vaiksesse mulksumisse ja lõpeb siis sootuks.
Hääled kaugemal. Mingi erutav, hullutav lõhn
kõdistab ninas. Vaatan kuuvalguses oma käsi- need on
verised. Ainsa hüppega torman üle toa ja
südantlõhestava ulgumisega lendan läbi
klaasi....
***
«Kallis, kallis, ärka üles!» Keegi
raputab mind ägedalt. «Kas jälle see sama vana
unenägu?» Suudan vaid noogutada. Olen ikka veel tolle
sama hirmu ja õuduse kütkeis ega suuda
rääkida. «Millest see nüüd siis
jälle?! Doktor ometi vandus, et oled nüüd
jälle terve. Ta ütles mulle, et enam pole mul vaja
karta, et see oli lihtsalt mingi psühhoos....»
See vada jätkub lõputult. Kuidas ta ometi ei
tunne, ei näe! Täna on ju ometi täiskuu. Tunnen
selle kutset. Tõusen ja astun üle toa akna juurde ja
avan selle. Öö tuleb tuppa, täiskuu, tuleb tuppa.
Kuulen kaugete-kaugete metsade kutset..
Kellegi õrnad pehmed käed puudutavad hellalt mu
pingul selga ja võtavad mu ümbert kinni. Naine, Minu
naine....
***
«Et jälle need samad vanad painajad oma naise
tapmisest? Hm, ma arvasin, et olete sellest lõplikult
paranenud. Teraapiaga alustame ülehomme, homme on mul
tähtis ettekanne. Psühhooside ravimisest. Niikaua
võtke rahustit, küllap me sellele piiri paneme.
Kohtumiseni ülehomme.»
Hiiglasuur totter naeratus sama totrate prillide taga. Ja
punetav kiilaspea. Hetkeks soovin, et kõik oleks
päris. Kujutlen, kuidas rebin hammastega ta rasvunud
kõri, kuidas veri pritsib ja tobedast naeratusest saab
tarduv hirmumask... Doktor tõstab kiirelt pea, ta
näos vilksatab hirm ja üllatus.
Pea tuikab kergelt. Naeratan vabandavalt ja väljun
kabinetist. Et rahustit osta.
***
«Lõks, see on lõks,» sähvatab
läbi unesegase pea. Paanikas uurin ümbrust. On pime.
Vaid kuskilt ülevalt langeb valgust läikivale
maapinnale. See näeb välja nagu oleks seal libe.
Valgus langeb läbi kummalise ava. «Nähtavasti
koobas... Küljealune on pehme ja lõhnab
kummaliselt.
Keegi liigutab end päris mu külje ligidal.
Läheneb käsi, ähvardav ja umbusku sisendav. Mingi
pomin. Tegutsen esimese mõtte ajel. Ründan. Mitte
seda kätt, see mind ei päästaks, vaid seda, mis
keha mis kätt juhib. Kostab kiljatus, mis mattub kiiresti
vaiksesse mulksumisse ja lõpeb siis sootuks.
Hääled kaugemal. Mingi erutav, hullutav lõhn
kõdistab ninas. Vaatan kuuvalguses oma käsi- need on
verised. Ainsa hüppega torman üle toa ja
südantlõhestava ulgumisega lendan läbi
klaasi....
***
Maandun pehmelt käppadele. Kuulen kauguste ja
täiskuu kutset. Katkenud on viimane lüli, mis mind
veel nende inimestega sidus. Mu naine, too armas hulljulge
tüdruk on surnud. Tõstan koonu kuu poole ja
räägin talle oma südamevalust. Lühidalt.
Uksed pauguvad, keegi hõikab midagi -- mind on
märgatud. Kiunatades hüppan edasi. Meeltes vasardab
üksainus mõte -- koju! Ma lähen
ära koju!
|