[ Jutt |
Jutulabor: märts 2002 |
Uued arvustused ]
Aga minule ikkagi meeldis;)
06.03.2002 12:51:41 |
Maria |
Tugev deja vu... kuskilt olen seda kõike juba lugenud... kelle kirjutatuna, mis tasemel ja mitu korda, ei meenugi... Lühidusele tänu, lugesin lõpuni. Järjekordne üllatus minategelase sisemono tagajärjel - mees? Lesbik oleks ka võinud olla, aga ei olnud. Mis siis. Juurde ei oleks miskit andnud.
See ei lähe kohe mitte... Klishee klisheeks, aga seda saab ka teisiti(mõtlen kvaliteeti ja kvantiteeti) kirja panna... Ja üks mees, kelle eesnimi on August, suutis libasuse libedamalt esile tuua...
Et ongi mingi ürgne, libahuntlik loomus ühes mehes, mis end lõpuks välja pressib? Tegelikult saanuks seda veel lühemalt öelda: Olen libahunt, amps!
04.03.2002 07:56:13 |
Veiko |
Nõustun Kristian Sanderiga: nii viledaks kulunud klishee, et positiivset hinnangut sellele kohe kuidagi anda ei saa.
"Krantsis" oli vähemalt mingi süzheearegn, selles käesolevas on aga seevastu ühe kõõksatusega midagi välja paisata üritatud... Ning see, mis siis nõnnamuudu äkitselt rahva ette lendas, pole ka paraku midagi muud, kui juba ammustel aegadel räbalaks kujunenud klishee.
"Krantsi" stiil on pingutatud ja lugu välja venitatud, see jutt on väljakujunenud, ladusas stiilis ja võibolla just selle lühidus muudabki ta nii meeldivaks. Kuigi libaloomadest hakkab tõepoolest veidi villand saama on antud jutuke teretulnud vaheldus "saagade" ridades. Minu arvates väga hea. Eesti kontekstis ma mõtlen.
lühiulme libaloomast. mis ma ikka oskan arvata, jutt ju ei jõudnud alatagi kui juba leidis otsa.
ehh... isegi laastukeseks ei saa nimetada.
natuke pingutatud stiil.
|