Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist
kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis
loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks
õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid
vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi,
küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma,
mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga,
lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa
riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel
aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites
mõõka, mõni hüüdis sõimu ja
solvanguid. See mees sõitis vaikides.
Sangar oli jõudnud kalju jalamile. Üles viis kitsuke
rada. Noormees tuli hobuse seljast maha ja ronis üles. Erilist
relvastust ei paistnud tal peale mõõga olevat.
«Tere, noor vägilane!» ütles lohe. «Kas sa
tulid mulle külla?»
Sangar vaatas teda. «Kui see oled sina, kes printsessi ära
röövis, siis küll.»
«Ole sa teretulnud!» kostis lohe ja ulatas talle
esikäpa, mida sangar mehiselt surus. «Hakkasin just
hommikust sööma. Astu edasi! Mul käib harva
külalisi. Pärast seda, kui mu pojad suureks said ja
lahkusid, on see loss kuidagi tühi ja kõle. Aga sina
tunne end nagu kodus. Söök on ka ilusti laual.»
Sangar oli väheke imestunud; ta oli siiski võitlema
tulnud ja mitte einestama. Sellegipoolest võttis ta
küllakutse vastu.
Sangar kõndis lohe kannul ja mõtles: Kas pole see
mõni lõks? Äkki oleks parem võtta
mõõk ja lohel pea otsast raiuda? Aga ei, küllap
kaelasoomused siiski vastu peavad. Pealegi, kui lohe end nõnda
lihtsalt kätte annaks -- küllap oleks mõni
eelmistest meestest ta juba maha löönud.
Nad läksid läbi uhkelt möbeeritud tubade
söögituppa. Lohe palus sangaril istet võtta, siis
helistas ta kellukest ja hüüdis: «Rahel!»
Tuppa astus vana teenija, nii kuuekümne ligi.
«Too külalisele sööginõud,»
käskis lohe kummalise kurbusega hääles. «Me
sööme hommikust koos.»
Teenija vajus näost täiesti ära ja sangar ei osanud
arvata, mispärast. Sellegipoolest tõi teenija noa ja
lusika, hõbetaldriku ja -tassi.
Nad tõstsid endale toitu ette ja sangar küsis, kas
printsess elab selles lossis.
«Jah, kõige kõrgemas lossitornis,» vastas
lohe.
«Ja on seal luku ja riivi taga?»
«Ei, nüüd võib ta vabalt lossis ringi
käia.»
«Kas ta lossist salaja põgeneda ei püüa?»
«Ei.»
Sangar hämmastus, ent ei öelnud midagi. Mõnda aega
valitses vaikus.
Siis langes sangari pilk seinal olevale maalile, kus oli kaunis neiu.
«Kas sellel maalil ongi printsess?»
«Jah, on küll. Ja sellel maalil seal on minu kolm poega.
Nüüd on nad kõik laia maailma läinud.»
Jälle sõid mõlemad vaikides.
«Millest see tuleb, et veel keegi ei ole sind
võitnud?» küsis sangar äkki.
«Mõõk minu soomuse peale ei hakka. Eelmisel aastal
selgus, et ei hakka ka musketikuul. Mind paneb imestama, et
sellegipoolest leidub uljaspäid, kes seda ikka ja jälle
proovida tahavad.»
«Ma sisuliselt ennast tapma tulingi,» selgitas sangar
kohmetult.
«Mispärast?» imestas lohe.
«Õnnetu armastuse pärast.»
Lohe noogutas. «Õnnetu armastus -- see on kohutav
asi.»
«Kas see õnnetu armastus -- on see printsess?»
«Jah,» kostis lohe napisõnaliselt. Pärast
väikest pausi ta jätkas: «Õnneks harjub inimene
kõigega. Ka minuga...»
«Kas ta sellepärast ei tahagi enam põgeneda?»
«Sellepärast jah. Pealegi ei ole tal ju enam kuhugi minna.
Võimul on teine dünastia.»
«Mis jutt... Kodusõda lõppes 40 aastat
tagasi.»
«Printsess on eelmisest dünastiast. Ta on Gotthard Viimase
tütar.»
Sangar langes toolikorjule ja püüdis öeldut seedida.
Lohe tilistas kellukest ja hüüdis: «Rahel!»
Teenija tuli ja koristas laua. Lahkudes vaatas ta tagasi ja
ütles: «Jumalaga.» Lohe ei vastanud.
«Kas sa tahad öelda,» küsis sangar, kes oli end
vahepeal kogunud, «et printsess on siin lossis aastakümneid
elanud?»
«Sa ju nägid Rahelit. 70 mõne aasta pärast. Sa
ära arva, et ta siin teenijaks on. Me sööme alati
koos; täna on muidugi erand.»
«Ja sinu kolm poega?» küsis sangar halba aimates.
Lohe viitas käpaga selja taha maalile. «Tema on nende
ema.»
Sangar tõusis. «Ja selle pärast tulin ma
surema,» pomises ta. Mõlemad vahtisid maha. Siis
ütles sangar alistunult: «Hea küll. Olen valmis.»
«Vaata,» ütles lohe natuke kimbatuses olles, «iga
lohet saab kuidagi tappa. Mõnele on ette määratud
mees, kelle käe läbi ta langeb. Mõnest saab jagu
võluriistade või nõidusega. Vähesed lohed
surevad vanadussurma, seda enam, et nad väga vanaks
võivad elada. Mulle on määratud, et mind tapab mees,
kes minuga ühes lauas on söönud. Kõiki, kes
minuga võitlema tulevad, kutsun ma lauda. Kuid alles sina olid
esimene, kes mulle külla tuli. Sinu üle pole mul enam
mingit võimu.»
Sigines piinlik vaikus. Lõpuks tõstis sangar pea ja
arvas: «Mul on aeg minna. Kodus ehk juba oodatakse. Tänan
lahkelt kostitamast. Jäägu see kõik meie
vahele.»
Nad ulatasid teineteisele käe. «Nägemiseni,»
ütles noormees. «Nägemiseni,» vastas lohe, endal
pisarad silmis.
Mõlemal oli korraga imekerge olla.
Kevad 1989
|