|
- Ma saabusin õhtul loengutest koju Annelinna ja
märkasin oma imestuseks, et Ults (tüüp, kellega ma
Suhtlen) passis viiekordse paneelmaja ees, kus ma ühelt
abielupaarilt tuba üürisin. Minu imestus oli eriti ehe
seetõttu, et tavaliselt eksis Ults Annelinna kivihoonete
rägastikku ära ning leidmata teed minu maja juurde
(millest ta võis olnud vabalt neli korda mööda
käinud, seda ära tundmata), töllerdas niikaua
ringi, kuni leidis mõne taksofoni ja helistas mulle,
kirjeldas ümbrust ning palus end üles korjata.
- «Ahhaa,» hüüatas Ults tervituseks, ise
kõrvuni sui irvitades. Ma ei ole kunagi aru saanud, mille
üle ta niiviisi pidevalt rõõmustab, kogu aeg
on tal nägu nagu moosiga koos. «Ots ringi ja siva linna
tagasi,» kilkas ta ning haaranud mul küünarnukist,
kukkus tuldud teed tagasi lohistama.
«Noh, mis nüüd?» keerasin malbelt, aga
otsustavalt end tema kaenlast vabaks ja jäin kõigi
Ultsi pingutuste kiuste seisma.
««Illusioonis» on jube hea film,» seletas Ults.
«Kui me kibekähku ei tee, siis ei jõua!»
«Rumal,» naersin ta entusiastlikku tormakust, «lase
ma viin asjad tuppa ära, nii kiire nüüd ka ei
ole.»
«On, on, tavai ma võin su kola ise tassida, kui
tahad.»
Pidin pikali kukkuma. Tema, kes kõik, mis tasku ei
mahtunud üritas esimesel võimalusel kuhugi sokutada,
pidades seda liigseks, pakkus nüüd niisugust teenust.
«Mis sa rahmeldad, ma elan ju siinsamas esimesel
korrusel.»
Ults oli silmnähtavalt millegipärast pabinas, tema
irvitus oli asendunud isevärki viril-äreva
naeratusevarjuga. Kaastundlikult talle otsa vaadanud,
pöörasin ringi ja läksin uksest sisse. On tal
alles tuli takus, imestasin endamisi. Mis teha, mis teha.
- Korter iseenesest oli pime, ainult köögist paistis
läbi klaasukse küünlaleegi vilkumist. Panin
koridoris tule põlema.Tegusalt trügis Ults minu
järel uksest sisse. «Tempo, tempo,» närvitses
ta. «Sips sisse, sips välja ja plagama.»
«Miks nad küünalt põletavad,» imestasin.
«Üks küünlajupp siia-sinna, põletagu
minupärast või maja maha,» pomises Ults ja
trügis mind toa poole.
«Jäta järgi,» vaatasin talle solvunult otsa.
Tavaliselt ta nii ülemäära tormakas ei olnud. Otse
vastupidi, tema motoks oli -- «Iga asi oma optimaalsel ajal
või veidi-veidi hiljem.»
«Las ma ütlen vähemalt teregi!» Lükkasin
köögiukse lahti ja klõbisin laetule
põlema. Juhtub.
- Röötskil laua peal lamas korteriperemehe ilma peata
keha. Käed kallistavalt ümber kaelast purskunud
vereloigu. Köök tillukesi liha- ja luutükke
täis.
- Pöördusin. Ults vedas näole naeratusegrimassi
ja laiutas vabandavalt käsi. «Kogemata,» selgitas ta
takerduval häälel. Mind läbis imelik vabin. See ei
lakanud. Hais. Ettevaatlikult talutas Ults mu vist välja.
Vist välja. Tuled jäid põlema.
- «Lähme Widgeti juurde,» ütlesin. Widget oli
kursaõde, kes elas siinsamas Annelinnas. Tee peal
üritas Ults mulle asja selgitada.
- Vaata, ütles ta:
Sa tead, et ma tegelen väikest viisi
kübermentaalmehaanikaga. See on teooria, mis väidab, et
inimvaim on tehislikku päritolu. Mittemateriaalsel tasandil
kokku pandud kübermehhanism, tehisintellekt. Maniakkide
Tänav, selle ala esimene teoreetik, mainis mentaalmehaanikat
oma teoses «Ôpetus surnutest", kuid seda väga
pealiskaudselt ja põgusalt, sest tema peamine huvi oli
suunatud Kehade, ehk nagu ta väitis -- Pärisinimeste
vastu. Need on inimesed, kes on surnud, ehk kui tsiteerida Man.T-
i ennast: «Tehislikult neisse kehadesse monteeritud
kübermehhanismidest vabanenud organismid, mis ajapikku
vapustustest vabanedes hakkavad taas oma elu elama,
pöördudes tagasi oma loomulikku keskkonda.» Tema
oli nekrosotsioloog -- praktik surnute elu-olu ja teoreetik
mentaalmehaanika alal. Mina aga tõestasin tema teooriad
praktikas.
- Ebamateriaalsus, milles need mentaalraalid
töötavad, asub üsna ligidal
helivönkesagedusele, ainult mõni nõks neist
edasi. Mul õnnestus konstrueerida Pill, aparaat, millega
end võnkesse viia ja transportida oma energeetilise,
biovälja Mina ebamatti (ebamateriaalsusse). Ka vastupidi on
võimalik, transportida see tehisintellekt matti
(materiaalsusse). Ükskõik siis, kas koos bioMinaga
või ilma. A sellega on veel probleeme -- materiaalsuses
kärssab see mõne sekundiga läbi ja muutub
mingiks känkraks. Juhtub.
- «Mis see siia puutub?» küsisin.
- Vaata:
Ma tulin sind kinno meelitama, aga kuna sa polnud veel tulnud,
siis kutsus korteriperemees mind sellest hoolimata sisse, juttu
puhuma. Noh, ma panin tähele, et tema mentaalraalil on
viirus sees, vennike ajas segast ja üldse...
- «Jah,» nõustusin. «Ta on paberitega.»
- «Mis paberitega?» ei taibanud Ults kohe.
«Nendega mis tõendavad, et tal kruvid logisevad.»
Juhtub, eks ole.
- «Noh, kuna ma olen viimasel ajal mentaalraalide ehituse
tundmaõppimisel teatud edusamme teinud (need erinevad meie
omadest roppu moodi, mingit metalli ja mikroskeemijama seal ei
ole), siis mõtlesin, et võiks vennikest vähe
taadelda.»
«Seletasin sellile, et oskan vaime välja kutsuda ning
lasin tal atmosfääri ja tõepärasuse huvides
küünla tuua ja tule ära kustutada. Kraamisin oma
kola välja ja aidaa -- ebamatti.»
«Seal see oligi -- vennikese mentaalküberneetika.
Surkisin selle kallal vähe ja paistis, et lõi nagu
paremaks. Kui matti tagasi võnkusin oli tüübil
pea sodiks lennanud. Midagi oli nässu läinud.»
Juhtub.
Juhtub.
- Jah. Vaatamata mitte sugugi nii väga hilisele kellaajale
oli Widget jõudnud ennast juba öösärki
mähkida ning voodisse telekat vaatama pugeda. Kohale
jõudes olin peast üsna segane. Ultsi jutt. See
vaatepilt. Oimetuna vajusin voodile. Ults ja Widget seletasid
midagi omavahel.
- Avasin hilju köögiukse ja panin tule põlema.
Valgus hiilis aeglaselt üle pimeda ruumi. Põrand,
kapp, tool, laud, käed, veri, kaelakönt,
röötsakil keha. Tule jumal appi. SEL MEHEL PUUDUS JU
PEA. Küünal, aken.
- Ajasin end voodist liikuma ning Ultsist välja tegemata
lõin köögiukse pärani. Kriiskavas
elektrivalguses mädanes laua taga keskealise mehe karmide
näojoontega laip. Ta kiilas pea läikis laepirnile
vastu. Samas see plahvatas. Ta kiilas pea läikis laepirnile
vastu. Samas see plahvatas. Samas see plahvatas.
- «Mine helista kiirabisse,» käsutas Widget. Tal
olid pikad, ööseks lahtikammitud juuksed, mis ulatusid
vööni. Tema toanaabrit, kellega ta korterit jagas ei
olnud täna siin. Siin olid täna Ults ja sügavas
shokis tüdruk kellega too Suhtles, mina. Köök oli
liha ja luukilde täis. Liha ja luukilde täis. Tikitud.
- Ults kablutas koridori, telefoni man. Ta ei võtnud
toru, ta mõtles, kahtles. «Kiirabi jõuab siia
ei tea kuna. Kui ta üldse jõuab». Kõhkles.
Kraamis oma kola taskutest välja ja viis end
võnkesse. Ebamatis oli nähtavus üsna kesine, ent
Widgeti ja tüdruku intellektiraalid paistsid ära. Ka
mõnede ligemate naaberkorterite asukate omad. Ults
sõudis tüdruku omani. Üldiselt olid ebamatis
kõik raalid ühesugused. Ta surkis tüdruku
kanalites. Tunnetuskeskus? Kartes midagi vussi keerata,
näperdas Ults ettvaatlikult ja võimalikult vähe.
Ta liikus tagasi keha man ja võnkus matti. Tuppa astudes
tõmbles Widget pahupidipöörat silmadega
põrandal ja ajas krampis suust verist ila välja. Ults
oli intellektiraalid sassi ajanud.
- Juhtub.
- Tüdruk lebas päranisilmi liikumatult voodis. Ta
avas köögiukse. Korteriperemees tervitas teda, andis
kätt ja prahvatas sodiks. Alles jäi vaid käsi.
Haises. Alles jäi vaid käsi.
- Ults seisis teovõimetuna lävel. Nüüd
oli juba hilja arste kutsuda. Widgeti puhul oli viga juba otsaga
ebamatis. Arstid siin ei aita. Widgeti tõmblev ja visklev
keha peksles valusasti vastu Ultsi sääri. Juhtub.
- Tüdruk avas köögiukse. Köök haises.
Keha laual higistas verd. Ja plahvatas. Ja plahvatas.
- Ults astus Widgetist eemale koridori oma kola juurde ja
püüdis mõelda, rahulikult. Ta ei osanud neid
terveks häkkida. Selleks ei tundnud ta seda värki veel
pisavalt hästi. Ta viis end võnkesse. Tüdruku
intellektiraal pildus juppe küljest ära. Paistis, et
tema vaimne seisund hakkas jõudma viimse piirini. Ults
seiras tema kanaleid. Võtnud ettevaatlikult ühe
raalilt lennanud teravama jupi, suskas Ults vahedama otsa
tüdruku mõnukeskusesse. Raal vappus veel paar korda
ja jäi siis ühtlaselt vabisema. Widgeti raali kallal ei
osanud Ults midagi ette võtta. Teist teravamat nubla ei
paistnud ja midgi muud ei julgenud ta torkima hakata.
Kõige hullem oli, et ta ei mäletanud, mida ta enne
näperdanud oli. Ta naases keha man ja läks
võnkesse.
- Tagasi matti tulnud, võttis teda vastu jube
röökimine. Tüdruk oli end voodil looteasendisse
kerinud ja röökis looma kombel. Mõnust. Vastu
põrandat ja mööbliesemeid veriseks taotud Widget
krambitas veel hullemini. Ühe käe luu paistis murdunud
olevat.
- Tüdruk avas köögiukse. Mees laua taga
tõusis püsti. Ruumi põrand oli
liharäbalaid ja vereklompe täis. Mees naeratas, ta pea
plahvatas lögana laiali. Tüdruk kriiskas vaatepildi
üle ekstaasis. Ekstaasis.
- Ultsil vajus kuumalaine selga. Aistmismeel ütles, et tal
kõrvade tagant kärssab. Nii tihedalt ebamati vahet
võnkumine ei olnud hea. Hea. Jubedad mõnukarjed
hakkasid ta kübermehhanismilt juppe rebima. Aistmismeel
ütles, et kõrvade tagant kärssab. Kärssab.
- Ults viis end võnkesse. Viis end võnkesse.
- Ta võttis Widgeti ja tüdruku intellektiraalid ja
viis need kehadest eemale. Siis võnkus ta need matti.
Hetke pärast naases Ults oma kehha. Koridoris kärssasid
kaks kübermehhanismi kängart.
- Pärisinimeste sekka, mõtles Ults haigelt.
- ...ilma neetud raalita. Ilma raalita.
|
|
