|
[ Jutt |
Jutulabor: november 1998 |
Uued arvustused ]
Süzheed pole... sisu pole... Kurat, midagi ei ole! Lisaks ei meldi mulle soolikate hakkimise ja ajukruttimise õudus (?) lood... Vot nii.
Ja IKKAGI - õuduskirjanik Tänav, Maniakkide on vist hakkama saanud novembrinumbri meeldejäävamate lugudega.
| 30.03.1999 14:14:01 |
Lev Goldstein |
Selle jutu võib Tänavale ilmselt andestada, kuna ta on ikkagi kirjutanud "Verepulma pritsimajas". (Ka suured kirjanikud ei suuda iga teosega tipus püsida - tuletame meelde Mati Undi "Argimütoloogiat"). Ehkki autorite käest ei ole sobiv küsida, mida nad selle või teise asjaga silmas pidasid (sest kuidas siis lugeja ise aru ei saa! ja kui ei saa aru, pole ta väärt ka seletust!), võiks maniakist kirjutaja siinkohal ise oma jampsi arvustada või selgitada. Kardan, et ta ei tea ise ka mis on milleks.
Algus mulle lausa meeldis, aga lõpus ma ei saanud enam midagi aru - ja see mulle ei meeldinud.
Kas eesmärk oligi panna lugeja end idioodina tundma?
Ausalt öeldes ei jõudnud see jutt mulle kohale... seetõttu on mul ka raske midagi autorile soovitada.
Kurb, aga hinnang seegi!
Veider, et niisuguse vahva leiutise konstrueeris mitte teaduslik
uurimisasutus, vaid mingi poolhull Ults (lätlane Uldis?). Juhtub? Ei juhtu.
Iseennast sai M.T. vähemalt klassikuks nimetada, küllap järgmises loos selgub, mille eest M.T. Nobeli preemia sai ja mille kätte suri. Mis teha, mis teha.
Jõhker, syrrealistlik ja muidu ka mõnus. Ei lähe kyll traditsioonilise tyypjutumudeliga (sissejuhatus + arendus + lahendus) kuigivõrd kokku, kuid see polegi ju mingi kohustus, kui ilma hakkama saab. Igati elegantselt lennukas. Vahest ehk jah, lõpu poole kippusid plahvatamised ja muu säärane ylearu korduma.
| 03.12.1998 14:50:50 |
Aare Heilo |
Haige värk üldiselt. Muidugi lähenemisnurk asjale on huvitav. Aga mis sai edasi ?
Ainus pisuke puudus see, et poleks vaja seda kübermentaalmehaanika teoreetilist osa nii pikalt seletada. Kui juhtub, siis juhtub, ja kogu moos. Kena, meeleolukas jutt. Mulle küll meeldis.
| 02.12.1998 16:07:00 |
Indrek Hargla |
Võibolla ei peakski arvustama jutte, mis ei meeldi.Teen seda siiski solidaarsusest allpool kirjutajatega. Selline unenäoline segapudru võib olla teoreetiliselt hea jutt, kui see lugejale "söödavaks" teha. Antud juhul hakkab järg poole peal ärakaduma ja ei tulegi enam välja.
Tüüpiline jutt, mis omab tähendust tõenäoliselt ainult seoses autori mingisuguse emotsionaalse mälestuse/kogemuse. Seda hallutsinatsiooni lugedes tekib aga tavalugejal küsimus - milleks?
Puudu on jutt. Ei ole nagu mingit kompositsiooni, süzhee eriliselt nõrk, tegu tõesti vaid hallukaga. Ja noh, kui mina mingitest juttudest rääkides verd ja soolikaid mainin, siis ei pea ma selliseid soperdisi silmas, vaid ikka jutte, mis jutud on. St, et eksisteerib mingisugune korralik stoori, on tegelased, kelle maalimisel ikka värvi on kasutatud. Ja oluline võiks olla ka see, millest kirjutatakse. Käesolev hallukas oleks võinud küll paberile panemata jääda. Annelinn, Ults, Widget, mentaalraalid, ebamatt, kübbermentaalmehaanika. Ojahh. Juhtub. Juhtub.
Kohati jatab ysna segase mulje ning ma ei suuda leida midagi
haaravat ega koitvat. Hyva, kellele meeldib tonnide viisi
verd ajutykke naha (loe lugeda), sellele vois ta isegi
meeldida, kuid mulle mitte. Pealegi hakkas see juhtub ja
juhtub narvidele kaima. Ootan paremat!!!
Süþee puudub, kogu lugu taandub ajupritsmete ja luukildude, ajupritsmete ja luukildude lendamisele ning haiglast, hallukataolist muljet tekitavatele kordustele. Juhtub. Juhtub. Ilmselt ongi selline hallukataoline sumu autori eesmärk, kuid selles laadis on kirjutatud ikka kõvasti paremaid asju.
|
