20.02.2002 |
Annika Jantra
Ära mõtle, kallis! |
Arvustused |
Mõtlemine on paha! Väitku teised mida tahes, aga
mõtlemine on paha! Tõeliselt vastik tegevus,
kohutavate tagajärgedega. Ma olen oma elus palju
mõelnud ja seeläbi ka palju kannatanud, ent aidata
ei suuda keegi. Mõtlemine on väga paha, ainult mitte
keegi ei mõista seda ja sellest on muidugi kahju.
Maigutavad vaid suud ja küsivad: mida ma sellega
mõtlen? Mitte midagi. Mis mõtet on seletada?
«Kas sul on paha tuju? Või on sul hoopis miski
naljakas tuju, kus sa hakkad igast sõnast kinni ja norid
seni, kuni kõik sinust ära tüdinevad? Ma tean,
täpselt nii ongi! Nagu viimati. Ütlesin ainult, et
pulgakommil on imelik maitse ja siis hakkasid tännitama;
kui imelik paber sel veel ümber on ja missuguses
imelikus purgis ma seda hoian. Lõpuks olid
absoluutselt kõik maailma asjad nii kohutavalt
imelikud, ja kõige imelikum oli vahest see,
et me ikka veel ühes toas teineteise imelikku
seltskonda suutsime taluda. Tähendab, sina suutsid, aga
mina mitte. Ütle nüüd midagi, mis sa vait
oled?»
Jah. Tal on õigus. Me olemegi imelikud, kohutavalt
imelikud. Aga mis siis? Keegi ei saaks aru... Õues sajab
vihma ja kõik on tore. Tol päeval sadas ka. Kui
poleks sadanud, oleksin ta kuupeale saatnud nagu tõeline
mees. Öeldakse, et naine teeb mehest mehe, nii et viga on
alati naises! Ühesõnaga see naine on
ebaõnnestunud!
Praegu sajab jälle. Igavesed jurakad piisad
plõnnivad vastu aknaruutu ja üksikud nired ronivad
raamide vahelt tuppa. Peaks need kuramuse aknad ükskord
kinni toppima! Aga las olla. Muidu ei saagi mõelda, et
need aknad tuleb kord kinni toppida. Kui närvidele hakkab
käima, küll siis topin! On hullemaidki asju, mis
närvidele käivad. Näiteks see
üleküpsend aedmaasikat meenutav suu, mille omanik
teiselpool lauda tugitoolis kössitab. Vott, kui
õnnestuks see mõneks ajaks kinni toppida,
siis oleksid kõik inimesed siin maamunal kaks-ja-pool
kraadi õnnelikumad. Äkki tuleb siis isegi Jeesus
tagasi? Äkki on sellest vähe! Vahet pole. Elu oleks
ikkagi ilusam. Kas või natukeseks ajaks!
«Ütle siis midagi! Mida sa põrnitsed mind
oma tühja pilguga? Ma ei taha siin niimoodi lihtsalt istuda
ja päeva surnuks lüüa. Aga sinul sellega vist
probleeme pole, nagu näha?»
Jumal küll, väljas sajab paduvihma! Mida muud
saabki selle päevaga teha, kui surnud päeva veelgi
surnumaks lüüa? Kust kohast ta selle energia küll
võtab? Mul kama, kust.
Küünealused on mustad. Nina nokkimisest vist. Peaks
ära lõikama.
«Mida me siin niisama vahime, ütle siis
midagi!»
Olgu, olgu, ma ütlen. Ei, ma parem küsin midagi.
Erinevus on selles, et kui ma midagi ütlen, siis ütleb
ta kohe vastu. Aga kui ma küsin, siis ta nii kiiresti ei
vasta. Siis ta ütleb midagi viis sekundit hiljem. Vait ta
igatahes ei jää, see on selge.
«Kas ma peaksin ütlema midagi arukat või
tobedat?»
Vastik, mu korter on nagu seapesa! Kaks... ei, kolm paari
sokke vedeleb tugitooli kõrval ja üks diivani all,
otse rusikasuuruse tolmurulli kõrval. Kas ma mitte
üleeile ei koristanud? Ja päris
põhjalikult.
Ma ei saa aru, mis asja ta mossitab seal tugitoolis. Hakaku
näiteks koristama, kui niisama istuda ei meeldi! Tolmuimeja
kätte ja nühkima! Temal on energia
ülejääk, mitte minul! Mina tõstan ilusti
jalad üles ja naeratan. Ei, ei naerata. Tolmuimeja
müriseb vastikult kõvasti, nii et midagi meeldivat
selles tegevuses ei oleks.
Nüüd ta kohe ütleb midagi. Ma tunnen seda! Tal
on kohe selline nägu peas. Asi on selles, et ta ei suuda
üle kümne sekundi vait olla. Võiks öelda
perekonna viga, aga tal pole ju perekonda! Praegu on ta suutnud
mittemidagi ütelda hämmastavalt kaua. Peaks
rekordiraamatusse kandma.
Kolm. Kaks. Üks.
«Ei, sa ei pea ütlema midagi tobedat ega arukat.
Lihtsalt kuidagi imelik on seda taluda, kui sa pidevalt vait
oled ja millelegi ei reageeri. Liiguta kas või kätt,
jalga või kõrvu ja naerata! Anna mingit
elumärkigi, et sa minuga samas toas istud! Või
ütle midagi ilusat. Vanasti sa ikka aeg-ajalt ütlesid!
Praegu me lihtsalt põrnitseme üksteist ja ma ei saa
aru, kas sul on halb tuju või sa tahad mind meelega
närvi ajada. Kas sa tahad, et ma ära
lähen?»
Hmmm. Hea küsimus. Kas ma tahan? Ei vist. Siis oleks ma
ju päris üksi ja kuuleks ainult vihmapiiskade
plõnnimist. Ja siis hakkan jälle mõtlema.
Mõelda ei tohi! See on paha. Mitte siis mõtlemine
iseenesest, vaid need asjad, mille peale ma
mõtlema hakkan. Pealegi, kuhu tal minna on? Tal pole
isegi mitte passi! Kohe kui korravalvurit näeb on ta
klõpsti siin tagasi.
«Ei taha.»
«Mida sa ei taha?»
«Et sa ära lähed.»
«Mida sa tahad siis?»
Kurk kuivab. Juua tahaks küll. Õlut näiteks.
Aga kes selle vihmaga seda poest tooma läheb? Eks tema
läheb! Kui armastab, siis läheb, kui ei armasta, siis
ei lähe. Lihtne.
«Juua tahan.»
«Mine võta köögist.»
«Õlut tahan.»
«Õlut pole.»
«Too!»
«Vihma sajab ju! Daaaa!»
«Ma tean.»
Oh, ma vihkan seda üli-imestunud nägu! Plink,
plink, käivad ripsmed vastu põsesarnu ja lõug
on totakalt töllakil. Mu peos on väljamõeldud
karikakar, millelt rebin kroonlehti: armastab, ei armasta,
armastab, ei armasta...
«Kus vihmavari on? Ja anna raha ka, mul pole
sentigi.»
Me teineteise mõistmine on vahetevahel
suurepärane. Ikkagi armastab! Kas pole tore! Mida ma selle
teadmisega nüüd peale hakkan? Peaasi et õlut
toob. Tolvan, vihmavari on koridori nurgas püsti! See on
kogu aeg sama kohapeal, õpi juba kord ära!
«Noh, kus see siis on? Ja raha ka!»
«Vaata koridori nurka ja mu mantli tasku. Too kaks
pudelit!»
«Ma tahan ka!»
Plink, plink, plink...
«Too siis neli.»
Ta võiks mind üllatada ja kuus pudelit tuua. Mis
sest neljast saab? Ahh, mis ma ikka unistan. Sellist taibukust
pole ta kunagi üles näidanud.
Tegelikult parem, kui ta ei läheks. Ma pean
jääma jälle üksi. Kümneks minutiks? Oh
jube! Kümne minutiga võib väga palju
mõelda. Filmis võib kümne minutiga isegi
kohutavalt palju juhtuda! Nüüd on küsimus selles,
et kas ma suudan kümme minutit mittemillelegi
mõelda? Kas ma suudan olla minuti mõtlemata?
Ei.
Kümme?
Eluilmas! Tuleb mõelda ainult headele asjadele.
Või lugeda sajani. Kahesajani on palju, siis loen juba
automaatselt ja mõte läheb vaikselt uitama. Kui
kätte saan, võib olla juba hilja.
«Tee siis kähku!»
«Ma tean. Nii kähku kui võimalik! Vaata
aknast välja ja mõtle minu peale. Eks?»
Tolvan. See veel puudus, et ma temale mõtlema hakkan.
Kaks lobamokka oleks juba liig mis liig.
Mäletan, et lapsepõlves istusime sõpradega
pimedas toas ja pajatasime üksteisele tondijutte, aga kui
lõpuks mõne närvid enam vastu ei pidanud ning
keegi kiljuma kukkus, siis jutustaja asus kohe lohutama
«Ei, ei, ära karda, tegelikult pole teda olemas! Ma
mõtlesin ta välja!» Kust tuleb selline
arvamine, et pole olemas, ma mõtlesin ta välja? Mul
ei õnnestunud küll kedagi sedaviisi lohutada, sest
alati kui tuli minu kord lugu jutustada, siis mõtlesin ma
ta päriselt ka välja ja kõik kuulajad,
kaasa arvatud ma ise, panime putku. Too naeruväärne
arvamus, et tegelikult pole teda olemas on puha vale! Kollid on
alati kuskil olemas ja iga kord kui oli minu kord kedagi
välja mõelda, siis mõtlesin ta peidust
välja. Mõtlesin ta reaalseks ja ta oligi
olemas! Aga eks sa püüa teda seejärel olematuks
tagasi mõelda! Seda kunsti ei valda ma isegi praegu veel
korralikult.
«Tsau, ma läksin siis! Ja ära mõtle,
kallis!»
Uks kolksatas. Nonii, nüüd olen ma üksi.
Huvitav kui kauaks? Kümme minutit pean vastu, aga kui tal
kauem läheb, siis on muidugi jama. Mismoodi ära
mõtle? Ma mõtlen kogu aeg! Praegu ka! Eks sa
püüa olla kümme minutit absoluutselt millelegi
mõtlemata! Isegi kui ma endale mingi tegevuse välja
mõtlen -- oi kui vastik väljend see on!
-- ka siis ei saa ma eriti kindel olla, et ma ühel
hetkel ennast ära ei unusta.
Raamatute lugemine ei tule kõne allagi! Mul on
väga elav kujutlusvõime ja oleks äärmiselt
ebameeldiv avastada juba esimesel leheküljel, et mu
korterisse on kolinud kari marakratte koos turtsakate
vanematega. Kui nad elaksid vaikselt ühes nurgas oma
raamatu elu, siis polekski kõige hullem. Aga ei!
Nähes mind siin tugitoolis vedelemas, läheb kohe
sõneluseks, et mis mina siin teen. Ükskord viskas
turske perepapa mind korterist välja. Mul olid jalas ainult
trussikud. Katkised veel pealekauba.
Sõjaromaanidest ärme üldse
räägigi! Ma peaksin olema püstihull, kui sihukese
raamatu kätte võtaksin. Vahepeal lugesin koomikseid
ja esmalt oli tulemus päris tore. Mööda
põrandat sibasid ringi Piilupart Donalt ja ta company,
aga see trall hakkas lõpuks ära väsitama.
Garfieldil polnud ka algul vigagi kuni ta oma punkris tudus,
kuid juba järgmisel päeval ilmnes, et apla kassi
seltskonda võib ainult poolearuline välja kannatada.
Lõpuks kui mu külmkapis ei olnud enam
toidukübetki, võtsin aru pähe ja viskasin
kõikvõimalikud raamatud korterist välja, et
rohkem lugemiskiusatust ei tekiks.
Telekaga oli nii ja naa. Kuidas kunagi! Kui film huvi ei
pakkunud, siis ei juhtunud midagi. Õudusfilmidega juhtus
alati midagi ja seetõttu lasin telku ka minema viia.
Parem karta kui kahetseda!
Oh jah, kuhu ta siis nende õlledega jääb?
Tegelikult ma tean küll, miks me ikka veel koos elame. Et
ta mind armastab, see on muidugi üks asi, millele ei hakka
ma vastu vaidlema, aga lisaks sellele meeldib talle see
põnev ja iseäralik külg minu juures. Mugav elu
ka muidugi. Tööl pole vaja käia, sest raha on
kõige lihtsam välja mõelda. Mulle käib
küll närvidele tema pidev loba ja arulage ilme, aga
paraku pean tunnistama, et ilma selle lobata, mida ma
päevast päeva kuulama pean, jääks mul palju
rohkem aega mõtlemiseks. Ja see oleks halb. Reeglina ei
mõtle ma toredatele asjadele. Nii et lobisegu pealegi!
Siis on mul vähemalt üks tüütu
tähelepanuobjekt, kes nõuab pidevalt neid asju, mis
ei tee kellelegi kahju. Kleidid, kingad, sõrmused...
lasku aga käia! Enamus neist on muidugi rämps, mis ei
kõlba kuhugi. Ega ta ise ka ei tea, mida tahab! Vot
sihukesed kontsad või sihuke
õlapael... Lõppude lõpuks ega ma mingi
moekunstnik ei ole! Rahaga on asi poole lihtsam! Kui kukubki
veidi iseäralik välja, siis poemüüad ei tee
niikuinii vahet!
Kuhu ta nüüd nende õllega jääb?
Nii kaugel see pood ka ei ole! Küll ta tuleb, küll ta
tuleb!
Olen paar korda püüdnud õlut välja ka
mõelda. Pudel tuleb täiesti korralik, aga sisu on
selline sodi, et isegi mu joodikust sõbrad ei
võtaks seda suu sisse. Raha on turvalisim viis. Raha
paneb rattad käima!
Oh, trepikojas on kellegi sammud! Lõpuks ometi! Ma
juba tean, mida ta sisse astudes ütleb! Midagi
äärmiselt arulagedat. Näiteks: õues oli
kohutavalt märg! Ja siis raputab oma märgi juukseid.
Ta on ju sihuke tuutu, et ei oska vihmavarju ka kasutada!
Kõndides toetab ta vihmavarju vastu õlga nagu
mingi suvitaja ja ainuke koht mis tal pärast kuivaks
jääb on selg.
Nüüd tulebki! Uks käis... Nonii.
«Said õlut või?»
«Uhh, õues oli nii kohutavalt
märg!»
Ehhh, mis ma ütlesin! Kana-ajudega plika! Vähemalt
õlut oskas tuua! Siis on kõik korras.
«Ma tõin kuus pudelit. Kaks mulle,
ülejäänud sulle! Sa jood nii kiiresti ja
pärast võtad minu omad ka endale, nii et ma
mõtlesin, et ostan siis sulle rohkem.»
Ei või olla! Uskumatu! Ta tuligi täiesti
iseseisvalt selle peale! Peaks kohe kommiga premeerima! Ainult
mul pole kommi. Mhhh, vihmaga uuesti poodi kommi järele
saata oleks vist inetu. Vale-kommidest saab ta aga kohe aru, nii
et preemiat ei tule. Ütleks siis niisama midagi ilusat.
«Sa oled nii tubli!»
«Olen jah tubli, mis sa siis arvasid? Oled sa ikka
üksi?»
«Mis moodi üksi?»
«Noh, pahandust ei teinud? Tead küll mida ma
mõtlen! Ükskord läksin riidekappi jopet
ära panema ja ehmatasin ennast surnuks, kui sealt terve
kari tuttmütsidega päkapikke välja
kargas.»
«Ah, see oli lihtsalt nali. Nad ei tahtnud ju
pärast enam ära kaduda ja ma pidin nad kõik
ükshaaval kempsust alla laskma. Ja sina ulgusid magamistoas
nutta ja lubasid politsei kutsuda! Nii et ära pabista,
lollid naljad jäävad seekord ära.»
Ahh, see oli tõesti loll nali. Kõigepealt
poleks ma iial uskunud, et need olevused nii tüütud
on! Kohe kui nad aru said, mis mul plaanis, lõppes see
idiootne hei-hootamine räige sõimuga.
Päkapikkudel oli ikka ilge suuvärk! Pealegi ei olnud
nad midagi nii pisikesed, et oleksid terves tükis kempsust
alla mahtunud! Oh seda kisa ja kära.
Pärast seda ei rääkinud plika minuga kaks
päeva. Kaks päeva ei nõudnud ta mingit
tähelepanu ja ignoreeris mind! Need olid kõige
kohutavamad kaks päeva! Hakkasin igasugustele lollustele
mõtlema ja asi läks veel hullemaks. Lõpuks
võtsin hunniku unetablette ja kustusin ära. Kui ma
üles ärkasin oli jälle kõik korras. Ei
mingit boikotti enam!
«Noh, kus need õlled siis on?»
«Võta ise kotist! Ma kuivatan juuksed
ära!»
Õige ülbe! Aga olgu pealegi. Peaks talle
õpetama kuidas vihmavarju hoida! Ehh, ta pole seda isegi
lahti teinud! Vihmavari on ju täiesti kuiv! Hani mis hani!
Õlled, õlled, õlled... õlled...
õlu on elu, elu on õlu... Ma armastan seda heli,
kui õllepudelil kork pealt ära lendab!
Oot-oot, see maitseb nagu kusi! Kust kuradi putkast ta need
tõi?
«Kuule, see on ju täielik rämps, mis sa
tõid!»
«Mis sa räägid? Ma ei kuule siia
vannituppa!»
See on ju...
Kurat, keegi on koridoris! Ma pole midagi koledat
mõelnud! Ausõna pole! Koll ei saa olla. Kes siis?
Sissemurdmine?
«Kes seal on?»
«Mina, kallis! Ära pabista, see olen kõigest
mina! Õues oli jube märg! Tule aita mul need saapad
jalast ära. Mul on jalad läbimärjad! Kuuled
või? Pealegi, selle raha eest ei saanud nelja pudelit.
Sul oli taskus ainult kolmkümmend krooni! Kuule, kelle
mantel see on? Ma näen, et sa ei ole üksi!
Vähemalt ei ole külaline
päkapikumõõtu...»
Oh õudust. Super. Oleks pidanud ikka kahesajani
lugema! Tegelikult oleks pidanud kohe taipama, et ta ei olnud
päris! Ta tõi ju kuus pudelit õlut ja ma loll
jäingi uskuma. Nüüd jälle nalja kui palju.
Nad on ju ühte moodi riides ja ühte moodi märjad
ja ühte moodi lollid. Ja kui nad kõrvuti seisavad,
siis ongi mul sassis, kumb on kumb.
Kohe varsti tuleb see teine sealt vannitoast välja ja
siis läheb kismaks. See on täiesti vältimatu! Oh
ma ei taha mõeldagi! Nad hakkavad käituma
täpselt nii nagu ma kardan. Ja ma kardan, et nad
mõlemad hakkavad mind üksteise võidu veenma,
et just tema oli siin ennem. Nii nagu alati! Kui üks neist
oleks päris, siis oleks muidugi palju kergem.
Päris-naise tunneksin kiiresti ära, kuna
sellisega oleks võimalik vähemalt mõistlikule
kokkuleppele jõuda. Paraku pole neist kumbki
päris! Kui ma ainult suudaks ette kujutada
sõbralikku õllejoomist, siis võiks sellest
isegi tore õhtu kujuneda -- pudel näkku ja
kädinat kui palju -- aga ühel hetkel
võtab asi ikka traagilise pöörde. Ma lihtsalt
ei ole eriti positiivse mõtlemisega! Sadu kordi
proovitud!
Ja siis, ja siis, ja siis... lõpuks pean ma
mõlemad taas olematuks mõtlema.
Ebaõnnestumise korral läheb asi veelgi hullemaks ja
siis olen sunnitud nad oma enda käega teise ilma saatma.
Fui! Maja hoovis on juba terve surnuaed! Pagan, ma olen nagu
mingi kuradima Sinihabe! Ole hea tüdruk ja ära
vannitoa ust lahti tee, sest muidu juhtub midagi hirmsat!
Mõtle positiivselt! Nüüd mõtle ainult
positiivselt!
«Ma ju ütlesin sulle, et ära
mõtle!»
«Ei, sa ütlesid: mõtle minu peale,
kallis!»
No nii, nüüd läheb vannitoa uks lahti... Oh
õudust! Kus mu õlled on? Sellest tuleb fucking
bloody evening!
|