08.02.2002 |
Indrek Hargla
Enesemääramisõigus |
Arvustused |
Taksojuhi soovimatus minu kohvreid auto pagasiruumist maha
tõsta tulenes ilmselgelt asjaolust, et ma maksin
täpselt näidu järele, ei ühtegi penni rohkem
ja märkisin, et kaardi järgi oleks järgmine
mahasõit meie teed kilomeetri võrra
lühendanud. Samuti juhtisin tema tähelepanu sellele,
et kiirteel oleks ta pidanud paluma mul kinnitada
turvavöö. Ma lisasin, et informeerin sellest tema
firmat, kuid tema irvitusest võis järeldada, et ta
ei võta mu ähvardust tõsiselt. Võib-
olla oli meie sihtkoha teatav omapära selles
süüdlane, võib-olla aga ei suhtunud firma
juhtkond sellistesse kaebustesse ka täie tõsidusega.
Minu kohvrid polnud loomulikult kuigi rasked, olin neid pakkides
arvestanud eeskirjadega, täpselt üle kaalunud, kaasa
võtnud ainult lubatud esemed. Olin ka arvestanud, et
mõnda aega pean ma neid ise kandma, sellepärast
kaalusid mõlemad täpselt üksteist kilo (minu
vasaku käe õlaliiges on noorusaja traumast veidi
valus). Üle kaaludes olin pidanud ühest kohvrist
välja tõstma kaks raamatut, sest muidu oleks kilo
liiast olnud.
Hoonetekompleksi väljastpoolt ma pikalt ei uurinud,
see tundus täpselt selline kui fotol, läksin
pääslasse ja helistasin kella. Mind kontrolliti
turvakaameratega ja paluti öelda oma nimi. Siis
väravad avanesid ning keegi teenistuja võttis mind
vastu.
«Te olete täpne,» ütles ta ega vaevunud
ootama, mil ma oma pabereid esitlen, vaid juhatas kohe edasi.
Mööda koridori ja siis vasakule ruumi, mille uksel
seisis silt «Vastuvõtuosakond». Koridor oli
puhas ja hoolitsetud, hommikul olid seda ka vastavalt
eeskirjadele õhutatud.
Siis võeti minu kohvrid ära, öeldi, et
läbivaatusele ja pärast saan ma asjad tagasi. Ma
täpsustasin igaks juhuks üle, et kohvreid eneseid ma
suure tõenäosusega enam ei vaja, ning palusin saata
ainult asjad. Minu meelest oleksid nad pidanud sellele
viisakamalt vastama, mitte nähvama, et teavad ise paremini.
Pabereid ei küsinud ikka veel keegi. Siis jäeti mind
ootama, ent mitte kauaks. Direktor vabanes üheksa ja poole
minuti pärast.
Ma läksin tema kabinetti. Leidsin end avarast ja rangelt
sisustatud ruumist. Valged seinad, must napp mööbel,
laual arvuti ja terminalid. Direktor oli ilmselt ülekaalus,
ütleksin, et ligi viiskümmend kilo, hallis
ülikonnas, valge särgi ja musta-siniseruudulise
lipsuga. Ta labakäed olid karvadesse kasvanud, samuti oleks
pidanud ta vähemalt nädal tagasi juukseid
lõikama ja ninakarvade eemaldamisele rohkem
tähelepanu pöörama. Ruumis oli konditsioneer,
kuigi sellest hoolimata mees higistas. Ma ootasin, kuni ta palub
mul istuda, aga ta ainult silmitses mind pikalt --
kuidagi väga imeliku pilguga. Ma köhatasin ja vaatasin
tooli tema laua ees, selle peale köhatas tema ja ütles
lõpuks:
«Jah, muidugi, palun võtke istet.»
Enne kui istusin, asetasin tema ette mapi dokumentidega,
passi ja sotsiaalkaardi, kuigi nad oleksid pidanud juba
pääslas neid kontrollima ja ära võtma.
«Me vist oleme telefonitsi rääkinud?»
küsis ta aeglaselt ja kissitas silmi.
«Tõepoolest. Ma ise helistasin teile ja
reserveerisin koha. See oli kaheksa päeva tagasi, just
siis, kui ma Siseministeeriumist viimase templi sain. Hakkasin
kohe asju ajama, kartes, et kohad võivad täis
olla.»
«Noh, seni pole nad veel kunagi täis saanud,»
ohkas direktor. «Inimesi, tõsi küll, tuleb
rohkem, neid kes soovivad teostada
enesemääramisõigust, aga vajaduse korral
võime mõned lisakohad leida. Olemegi leidnud.
Seni.»
«Teie asutusele aluspaneva seadusega sätestati,
artiklis viis, lõige kaks, et tuleb tagada kõik
sama seaduse artiklis kolm ette nähtud õigused,
vabadused ja...»
«Need kõik on tagatud,» noogutas direktor
kiiresti. «Ka ekstrakohtadel. Me lihtsalt ilmutame
paindlikkust. Seaduse piires, loomulikult. Kui lubate, siis teie
paberid.»
«Palun.» Nihutasin mapi talle lähemale.
Esimene voldik sisaldas läbivaatuste tulemusi
psühhiaatriaasutustest. Kui ta neid lehitses, selgitasin
talle lühidalt, millised uuringud ma läbisin ning et
süüdivus on täiesti korrektselt tuvastatud.
«Muidu poleks teid Siseministeeriumis ju
üleüldse jutulegi võetud,» ühmas
direktor.
«Ja psühhiaatriekspertiisi on
tõhustatud,» lisasin mina, «mulle
räägiti, et mõned haiged inimesed on
üritanud seda läbida.»
«Hämmastav, kas pole?» ütles direktor ja
tõstis paberitelt pilgu ja sellega mind teraselt
puurides.
«Vabandust?»
«Hämmastav, et ka haiged tahavad siia sisse
murda.»
«Oh, jah, muidugi.»
Siis uuris ta minu teist kaantevahet, mis sisaldas avaldust
politseile; politseitõendit kriminaalasja algatamise
võimatuse kohta kuriteokoosseisu puudumise tõttu;
ärakirja arhiivist, et juhtum pole neil kunagi menetluses
olnud ja politseiülemkomissari luba menetluse algatamise
lubamisest.
«Politsei punnis kõige rohkem vastu,»
märkis direktor. «Siis, kui alles alustasime. See
käis neile vist au pihta.»
«Minuga olid nad küll väga lahked.»
Jälle jõllitasid mind direktori silmad --
mulle tundus, et kuidagi liiga isiklikult ja
paljutähendavalt. Lõpuks oli ta ju ainult ametnik,
kelle volitused on seadusega paika pandud ja isiklikku suhtumist
ei tohiks tal olla.
Kolmas kaust kandis pealkirja «Personaalia.» Siin
oli minu enda vabas vormis antud kirjeldus karistuse
taotlemisest ja millistest tegudest see tingitud oli;
notariaalselt kinnitatud testament; elulookirjeldus;
ühiskondlike organisatsioonide (neid on nõutud viis
ja minul olid: nii Uue Lunastaja Kiriku kui katoliku kiriku
moraalsed hinnangud, Seksuaalse Ärakasutamise Vastu
Võitlemise Rahvusvahelise Komitee märgukiri;
Inimõiguste Instituudi uurimus ja Ametiühingu
kollektiivse hukkamõistu ärakiri) materjalid;
täidetud ankeet ja meditsiinitõend tervisliku
seisundi kohta; lõpuks ka Siseministri otsus
riigikantsleri kaasallkirjaga.
Minu enda vabavormilist kirjeldust uuris direktor
kõige rohkem, mulle tundus, et ta muutus sealjuures
näost kaameks ja pilgutas kiiresti silmi, otsekui oleks
talle pisarad silma tükkinud.
«Ja politsei?» küsis ta siis. «Ja
politsei tõesti ütles, et koosseis puudub?
Kuriteo?»
«Teie küsimus on irrelevantne, kuna politsei vastav
tõend on siin olemas. Aga jah -- nii nad
väitsid, ning arvestades süüdistatavatele tagatud
protsessuaalseid õigusi, oleks uurimisorganitel raske
tuvastada kakskümmend aastat tagasi toimepandud kuritegu.
Seda enam, et väidetav ohver...»
«Jah, ma oskan lugeda!» nähvas direktor
toonil, mis tema ametikohaga kindlasti kokku ei käinud. Ma
ei hakanud tema tundepurset kommenteerima, ehkki põhjust
oleks olnud enam kui küll. Umbes neli minutit lehitses ta
«Personaalia» kausta. Siis ta ütles:
«Vähemalt võite nüüd kindel olla,
et olete õiges kohas.»
«Vastasel korral...»
«Jah, ma tean, vastasel korral te lihtsalt poleks
siin.»
«Ma paneksin ette, et filosofeerimisega võiksid
tegeleda inimesed, kellele selle eest makstakse,»
sõnasin mina viisakalt.
«Nad on sellega juba tegelenud küll ja küll.
Aastasadu. Aga olgu -- asugem asja juurde. Kolm aastat?
Tundub see teie arust piisav? Taotluses olete märkinud, et
võimaluse korral kolm ja pool, kuid siseminister on
tõmmanud ringi ümber kolme, viidates
kriminaalseadustikule. Aga hea käitumise korral võin
ma pärast esimest aastat teha taotluse karistuse
pikendamise kohta.»
«Ma oleksin teile väga tänulik.»
«Pole tänu väärt -- töö
on selline. Parlamendikomisjoni inspekteerimist pole te
soovinud. Ja siinkohal võin ma küsida, et kas see
otsus on lõplik?»
«Jah, on küll. Ma loobuksin sellest.»
«Hästi. Suurepärane! Religioossed
vajadused?»
«Võimaluse korral kord kvartalis Uue Lunastaja
Kiriku trükiseid postiga. Kulud ma maksan kinni.»
«See võimalus teil on. Seksuaalne orientatsioon?
Te muidugi saate aru, et ma pean seda küsima, mitte et sel
moraalsel pinnal mingi tähtsus oleks.»
«Muidugi. Ma arvan, et sellepärast ei tasu
muretseda. Võib lugeda, et antud tingimuses orientatsioon
puudub.»
«Loomulikult, otse loomulikult. Ega ma muretse
ka.»
Mõttes pidin ma direktori käest vabandust paluma,
ta oli tõepoolest professionaal ning meie edasine
koostöö tõotas kujuneda asjalikumaks, kui
võis esialgsete emotsionaalsuste tõttu eeldada. Me
leppisime kokku režiimis (kõige rangem) ja
päevakorras (äratus, söögiajad,
öörahu), täpsustasime toitumusharjumused (mul on
allergia hapendatud piimatoodete vastu) ning siis ta küsis,
kas mul on veel mingeid soove. Viitasin seadusele, et mul on
võimalus teha viimane telefonikõne, enne kui
käivitub range režiim ja ühendus muu maailmaga on
lubatud vaid kord kuus.
«Võite otse siitsamast helistada,» lubas ta
lahkelt. «Kas soovite privaatsust?»
«Ei, mul pole midagi varjata.»
Ma helistasin taksofirmasse, esitades oma pretensioonid ja
palusin juhi karistamisest avalikes massiteabevahendites teada
anda. Erilist vastutulelikkust minu soovidele ei ilmutatud.
Direktor kutsus kohale kaks valvurit, kes palusid viisakalt mul
endale järgneda. Direktor mainis valvuritele, et härra
läheb «eriti rangesse.» Rahuldusega tabasin
valvurite pilkudest kerge ehmatusväreluse. Siis
pöördus ülekaaluline direktor minu poole:
«Nii et täpselt ühe minuti pärast algab
teie karistusaeg. Mul jääb üle vaid soovida teile
tere tulemast. Kui teil peaks olema veel mingeid soove
või soovite minuga kohtuda...»
«Oh, loodan, et selleks pole lähiajal mingit
tarvidust.»
«Väga hea, tahtsingi lisada, et selleks pole ka
ühtegi võimalust.»
Siis juhatati mind läbi administratiivbloki koridoride,
mis korralikust tsiviilasutusest palju ei erinenud.
Küsisin, et kas minu asjad on juba kambris ning et mul
oleks soov mõningaid hügieeniprotseduure läbi
viia. Mulle ei vastatud, mis tundus kummaline, ja ma viitasin
Enesekaristusseaduse kuuendale artiklile ja nõudsin selle
täitmist. Üks valvur teatas seepeale, et oma kambris
saan ma kogu kuuenda artikli ja enamgi veel, kui peaks vaja
olema. Ma tänasin teda, öeldes, et peale kuuendas
artiklis ettenähtud õiguste ja vabaduste pole mul
midagi enamat tarvis.
Vanglablokk algas koridori lõpust elektroonikal
töötava ja turvakaameratega varustatud
raudväravast, mis oli tähistatud vastavate kirjetega,
ning selle ees kästi mul käed seljale asetada.
Rõõmuga tegingi nii. Värav ei kriuksatanud
raudsel häälel (nagu olin lootnud), vaid sulgus
sujuvalt ja pehmelt. Põgeneda -- märkisin
endale -- pole siit võimalik ning
räägitakse, et tõeline nauding karistusest
saabubki alles siis, kui karistatav tunneb oma süü
lunastatud olevat ja soovib vabadusse ning see talle keelatud
on. Mind juhatati läbi kambrite rea, vabakäigutsooni
me ei sisenenud, läbisime veel ühe värava, mis
kuulutas «Eriti range» režiimiga
määratud ala algust, ja siis seisime hämaras, ma
ütleksin isegi, et väga hämaras koridoris, milles
oli neli ust. Uksed olid väga madalad, ma pidin kummarduma,
et enda omast sisse mahtuda, aga enne jõudsin tähele
panna, et see uks kriiksus küll ebameeldivalt. Valvurid
minuga rohkem ei suhelnud, lükkasid -- selleks ehk
ülemääragi jõudu kasutades -- mind
madala ukse vahelt sisse ja enne, kui protesteerida
jõudsin, avastasin end pimedusest.
Jäin sinna seitsmeks päevaks.
***
Kaheksanda päeva hommikul -- olen kindel, et
ajataju ma siiski ei kaotanud, kuigi pilkases pimeduses ja
ainult äratuseks lindilt mahamängitud helide
kakofooniat välja arvestades võis see vähem
metoodilistel inimestel raskendatud olla -- lohistati
mind kambrist välja. Valvurid kandsid helesiniseid
sanitaarkombinesoone ja hingamisteede kaitsevahendeid, asudes
tõenäoliselt kambrit puhastama, sest kõigist
kuuendas artiklis sätestatud rikkumistest oli
hügieenisõlme puudumine minu hinnangul kõige
rängem. Nad ei vaevunud ka mu silmi valguse eest kaitsma.
Nii hämar nagu koridor ka polnud, oli sealne valgus mu
silmadele siiski väga valus. Ma olin mõttes ette
valmistanud kaebekirja ja nõudsin kohe direktorit, sest
kahtlemata sündisid eriti range režiimi tsoonis
toimetatavad koledused ja ebainimlikkused tema teadmata. Mind
lohistati õige jõhkralt mööda
põrandat, pööramata tähelepanu minu
kaebustele. Ehkki kõnelda oli raske, suutsin siiski
nõuda inimväärikuse tagamist: dietoloogide
poolt ettevalmistatud ja siseministri määrusega
kehtestatud menüüd veekraani ja kuivikute asemel;
vastavalt standarditele ruutmeetreid ja valgustust;
hügieenisõlme loomulikult; jalutamisvõimalust
ja isiklike lubatud esemete kasutamist. Nõudsin arstlikku
läbivaatust ja viivitamatult võimaluse osutamist
parlamendikomisjoni poole pöörduda. Protesteerisin
kõige otsustavamalt, et mulle osaks saanud kohtlemine on
inimõigusi eirav ja inimväärikust alandav, on
otseselt moraalselt ja füüsiliselt kannatusi ja valu
tekitav.
Aga sellele ei pööratud tähelepanu. Mind veeti
pesuruumi, kästi lahti riietuda ning uhati vaheldumisi
kuuma ja külma veega üle, seejärel anti uued
riided ja viidi kambrisse tagasi. Kambrit ei olnud vahepeal
puhastatud, see haises endiselt minu väljaheidete
järele. Järgmise neljateistkümne päeva
jooksul õppisin uusi riideid vähem
määrima.
***
Ma kahtlustan, et mind siiski mingite kaameratega
jälgiti, sest umbes sel ajal, kui ma hakkasin sellise
piinamisega mingil määral kohanema --
tõsi, olin väga nõrkenud toiduratsiooni
nappuse ja üksluisuse tõttu -- viidi mind
üle teise kambrisse. Uute oludega harjumine oli keerulisem.
Esiteks põles kitsukeses kambris -- kuusteist
ruutmeetrit hindasin selle suuruseks -- pidevalt tuli
ning süüa toodi kaks korda (ma arvan, et) päevas.
Mingit võimalust aega kindlaks teha ei olnud. Samuti oli
seal algeline parask. Kui esimeses kambris sai ainult pimeduses
roomata, mistõttu minus oli süvenenud
klaustrofoobia, siis uues võisin kõndida ja
istuda, kuigi mööblit polnud selleski. Ühelegi
minu nõudmisele ega protestile ei reageeritud. Usun, et
viibisin seal kuu aega, võib-olla kauemgi. Kindlasti nad
jälgisid mind ja määrasid ära hetke, mil ma
enam ei kippunud valvuritele, keda nägin vaid mõneks
sekundiks, kaebama. Kui mind uude kongi viidi, olin siiski
paljusõnaline, esitades oma proteste niivõrd
elokventselt, kuivõrd minu hingeline ja
füüsiline seisund lubas. Nõudsin selle
piinamise lõpetamist, direktorit, parlamendikomisjoni,
nõudsin inimväärset kohtlemist. Aga seda ei
pandud miskiks. Minu järgmine kamber polnud eelmisest
oluliselt suurem, vahest ainult mõne ruutmeetri
võrra, mille võtsid enda alla raamatud.
Riiulid olid hoolega komplekteeritud, kindla maitse ja
suunitlusega. Pärast kahte päeva, mis kulus teatavaks
taastumiseks ja uues režiimis elamiseks, alustasin riiulite
sisuga tutvumist ning ei avastanud teoste seas ühtegi, mida
ma ise olin kinnipidamisasutusse kaasa toonud. Ma oleksin
eeldanud, et siin on karistuse eesmärgiga seosed olevad
raamatud -- filosoofiast, eetikast, kriminalistikast
või siis ilukirjandus, mis tegeleb moraalsete
väärtustega, arendab, kasvatab ja õpetab
inimest. Aga ei olnud midagi sellist. Pealtnäha eklektiline
valik omandas ühtse terviku pärast teist kuud selles
kongis, mil ma olin jõudnud läbi lugeda ühe
kolmandiku teostest. Olin teadlik, et minu tutvumist raamatutega
jälgis kaamerasilm ning kaasasündinud intelligentsus
ütles, et enne kõigi raamatute läbilugemist ma
siit kambrist ei pääse.
Tingimustes, kus süüa saab kaks korda päevas
(reeglina hautatud juurvilja jahuviineritega või
kalapulki kartulipüreega), võivad mitmesuguste
kokaraamatute, näiteks provaansi, hiina, slovaki ja itaalia
kokaraamatutega tutvumine olla moraalselt väga alandav.
Sama tuleb öelda ka ilukirjanduslike teoste kohta, mille
eesmärgiks on elumõnude kirjeldamine ja elu
nautimine ning sisuks seikluslik ning haarav süžee. Ka
pornograafilist materjali sisaldavad üllitised
võivad pikaajalises isolatsioonis viibija suhtes toimida
talle mitte kõige meelepärasemas suunas.
Piinamine kultuuriga tõi kaasa ka suhtlemisvaeguse,
teravdatud tundmuse üksiolemisest. Ma lugesin ning ei
jätnud kasutamata ühtegi võimalust
jätkuvalt protesteerida osaks saanud kohtlemise üle.
Panin siiski tähele, et vastavalt loetud raamatute hulgale
kaeblemised vähenesid ning lõppesid üheaegselt
viimase teosega, milleks osutus fotoraamat ühe
miljonärist seikleja ümbermaailmareisist. Kokku oli
minu arvestuste järgi karistuse algusest möödas
neli kuud.
Järgmised kolm kuud veetsin kummitavas kambris, mis muus
osas meenutas kõige rohkem tavalist üksikvangistuse
kongi. Kongist välja ei lastud mind kunagi, puudusid ka
kõik muud võimalused kuidagi meelt lahutada,
puudus võimalus jalutada, üldse kuidagi kellegagi
suhelda ja süüa toodi mulle nüüd vaid siis,
kui magasin, õieti siis, mil ma suutsin magada. Hoolimata
enesesisendusest, et kummitus on kindlasti vaid vangivalvurite
poolt tehnoloogiliste vahenditega esile kutsutud, ei
vähendanud see tema poolt tekitatavaid läbielamusi ja
tundmusi. Ta ilmus alati siis, kui ma olin kas magama
jäämas või juba uinunud, et mind üles
äratada, kas külmusega kompides, võikalt
häälitsedes või muul moel hirmuelamusi
tekitades. Selline painamine tekitas hirmu une ees ja
põhjustas kroonilise üleväsimustunde. Kummitus
oli väga innovatiivne. Ning neil üksikutel kordadel,
mil ta end näitas, suutis ta mind alati üllatada oma
kehakuju, ilmet ja välimust muutes. Ma ei oska öelda,
kas see oli inimene või mõni muu olend, ning kui
ma hakkasin temaga harjuma -- kõige kohutavamate
üleelamiste kiuste -- ta kadus või haihtus
oleks vist õigem öelda. Ühtlasi sel ajal sai
mulle ka selgeks, et vaevalt ta vanglajuhtkonna poolt
kontrollitav oli.
Minu järgmine tsükkel möödus
jõhkra ning robustse seksuaalse ärakasutamise
ohvrina üksikkongis, mida umbes kuue kuu jooksul olin
sunnitud teatavate perioodide tagant kaaslasega jagama. Minu
piinaja oli selgelt vaimuhaige, ent seda tugevam oli tema
jõud ja sihipärasem kirg. Ta oli täiesti
akontaktne ning ainult ühele huvile keskendunud, nii et
tema külastused -- otse loomulikult toimusid need
vanglapersonali mahitamisel -- ei toonud leevendust ka
minu suhtlemisprobleemidele, vaid põhjustasid, rohkem
isegi, kui miski muu mulle seni osaks saanust, ainult vaimset ja
kehalist piina, alandust ja kannatust. Tema tulekute vahele
jäi mõnikord üks päev, mõnikord
kaks või siis nädal või isegi paar, ent alati
tõi ta endaga kaasa portatiivse muusikaseadeldise,
millest vägivalla taustaks kõlas elegantne
barokkmuusika, mis näis tema võigast iha üha
suurendavat. Sisustus kambris praktiliselt puudus, elementaarne
sanitaarsõlm oli samuti mõeldud enamjaolt minu
piinaja vajaduste rahuldamiseks ning ainus, mis mul seal teha
oli, oli oodata.
Kuus kuud on väga pikk aeg.
On väga, väga pikk aeg, mille jooksul jõuab
isegi harjuda selliste väärkohtlemistega.
Ilmselt mind (meid) jälgiti ka selles kambris, nii et
esimene kord, mil ma suutsin lõpuks maha suruda
ebameeldivustunde ja enamgi veel -- isegi tunda teatavat
naudingut -- jäi ka viimaseks. Minutipealt
lohistati mind tagasi kambrisse, milles olin ligi aasta tagasi
oma karistuse kandmist alustanud, see tähendab pilkasesse
pimedusse oma väljaheidete keskele, kus sai ainult roomata,
kompida vee ning kuivanud ja haisva leiva järele, kus sai
ainult nutta, haliseda, karjuda, anuda taga seda, mis minult oli
võetud ja halada selle üle, mis ees seisis.
Sest ilmselt oli läbi saanud minu karistuse esimene
aasta ja tsükkel algas otsast peale.
***
Üllatus, mille põhjustas minu viimane kohtumine
vangla direktoriga, oli seda suurem, et ma polnud seda enam mitu
nädalat nõudnud. Kottpimedusest hämarasse
koridori lohistamine, kombinesoonides valvurite nägemine ja
teadmine, õigemini ähmane mälupilt, et mind
peaks nüüd ees ootama lakkamatu valgusega lakooniline
kamber, suutis minu hääbumas teadvust siiski veidi
turgutada. Pesuruumi asemel talutati mind aga hoopis ruumi, kus
samasuguses helesinises kombinesoonis ja kaitstud hingamisteede
maskiga ootas mind ülekaaluline direktor.
Ta ei lausunud algul sõnagi, ainult jälgis mind
põlglikult, kui ma toolil istuda püüdsin. Ma
loomulikult ei uskunud enam, et minu kallal toime pandud
alandamine on teoks saanud tema teadmata. Suutsin avada
lõpuks suu ja kähisedes kogeleda: «Ma
nõuan...»
Siis ta lõi mind näkku ja pühkis kätt
ilmselt selleks otstarbeks ruumi toodud desinfitseeriva
käterätiga.
«Te ikka nõuate midagi?» küsis ta siis
jälkust täis toonil. «Ikka veel nõuate
seadusest kinnipidamist, arstlikku läbivaatust, oma
usuajakirju, hügieeni, inimõigusi,
parlamendikomisjoni? Ikka veel nõuate?»
Ma noogutasin, sest kõnelda oli raske.
«Mis siis ikka,» kehitas ta järsult
õlgu. «Järelikult pole esimene aasta andnud nii
intensiivseid tulemusi, kui ma ootasin. Olete teie alles lurjus,
ah? Aga pole midagi. Vähemalt kaks aastat on ju meil veel
ees, eks ole?»
«Mul on kolmanda artikliga tagatud õigused ja te
olete mulle valetanud!» See oli kõige pikem lause,
mida ma mitme kuu jooksul oli kuuldavale toonud.
«Muidugi ma valetasin teile,» hüüatas
direktor. «Miks ei peaks teiesugusele üldse mitte
valetatama? Kes peaks teile õigust rääkima? Kas
need poliitikud, kes teevad teiesugustele seadusi, enne
valijatele tõendid karistusest ja lunastusest ette
näidates? Või need meediafiguurid, ärimehed
või «arvamusliidrid», kes enne avalikku
esinemist kuulutavad, et muidugi pole keegi meist patune, aga
nendel on selle kohta tõend, et omad patud ja eksimused
on nad ise ja vabatahtlikult lunastanud, et siis jälle
asuda maailma vägistama? Need või? Kas nemad peaksid
teile tõtt rääkima? Millest te üldse
tõtt teada tahate?»
«Mul on kõik õigused ja vabadused, mis on
põhiseadusega...»
«Siin otsustan mina, millised õigused teil on. Ja
nemad -- minu sõbrad ja kaaskannatajad,»
haugatas ta ja viipas käega ukse suunas, kus seisid
kõik vangivalvurid, kes mind aasta jooksul ahistanud
olid.
«Siiski on mul õigused, mis ei sõltu teie
tahtest. Ja mul on õigus karistusele, kui ma ise seda
nõuan. Õiglasele ja seadusega ettenähtud
karistusele.»
«Oh, te suudate veel ikka nii palju lobiseda ja
targutada,» ohkas direktor tülpinult. «Ikka veel!
Vastake parem -- kas te kahetsete, et siia
tulite?»
«Jah.»
«Väga hea. Järelikult te kannatate juba. Veel
parem. Kas te mõtlesite, et karistus ongi miski leping
inimese ja riigi vahel? Kindlasti mõtlesite. Siis teadke,
et mina karistan teid ja vahenditega, millised ma ise
õigeks arvan ja teil pole ühtki garantiid, et need
leebemaks muutuksid. Oh ei, muidugi mitte, võin pigem
kinnitada, et esimene aasta oli ainult algus ja tõeline
piin alles algab. Piin, millega te harjute.»
«Kindlasti mitte.»
«Mida te seal halisete? Kindlasti mitte? Aga harjute
küll, kas tahate seda või mitte. Tasapisi ilmutate
te juba leppimise märke, ent lõplik harjumine peab
tulema läbi pikkade, väga pikkade piinade. Sest see
ongi ainus ja tõeline karistus. Esimese aasta järel
on teil õigus -- ja see on minu poolt kehtestatud
õigus -- üht-teist meie menetluste kohta
teada saada. See suurendab piinu, uskuge mind. Nii et teadke
-- te viibite siin senikaua, kuni hakkate harjuma,
hakkate kohanema oma isiku mõnitamise, alandamise ja
piinamisega. Kui teie kaebed lakkavad ja miski teile enam piina
ei valmista, alles siis lasen ma teid vabaks. Siis, kui olete
harjunud oma isiku lõputu ja jäägitu
alandamisega. Siis, mitte varem.»
Ta pöördus minekule.
«Te ei ole inimene,» sosistasin mina.
«Aga vaat selle üle ei otsusta küll
teie,» viskas ta üle õla, jäi siiski uksel
peatuma, heites mulle veel viimase pilgu. «Samas
võib teil mõnes mõttes õigus olla,
kuigi sel pole mitte mingisugust tähtsust. Enam ja minu
jaoks. Muuseas, miks ma teie arvates üldse olen selle
vangla direktor, miks pürgisin sellele kohale?»
«Sest te olete kurjategija!»
«See on alati suhteline mõiste. Sest tegelikult
ka mina kannan siin oma karistust. Karistust, mille
määrasin endale ise ja kannan lõpuni, lootuseta
leida iial lunastust, andeksandmist ja andestust. Minu
süü on igavene, hoolimata kahetsusest. Ainult siin ja
selles ametis saan ma ennast karistada kuriteo eest enese vastu,
selle eest, et ma pidasin end kunagi humanistiks, filantroobiks
ja sellisena ka tegutsesin, et ma uskusin, lootsin ja
armastasin, et ma pidasin inimest inimeseks.»
Siis ta läks, jättes mind oma kaaskannatajate
meelevalda.
Jaanuar, 2002
|