|
[ Jutt |
Jutulabor: veebruar 2002 |
Uued arvustused ]
| 25.02.2002 00:55:23 |
tore lugu küll, |
aga kus see ulme siin oli?
| 21.02.2002 05:30:37 |
Must Kass |
see ei ole Algernoni kontekstis paha jutt, aga miskipärast ma ei tahaks samas lauses mainida Harglat ja Kafkat. tegelt ei tahaks ma Kafkat üldse mitte mainida.
Mul on hea meel, et "Algernoni" toimetus ei pannud seda lugu automaatselt autori nime pärast varamusse, vaid mõtles kaks korda ja pani lõpuks laborisse.
Ma ei usu, et ühiskonnas, mis võimaldaks selliseid karistusmeetodeid, võiks esineda säärane korralagedus.
Mida rohkem ma asja üle mõtlesin, seda vähem ma uskusin vangla direktori tegelaskuju. Võimalik, et siin taga on mingi eriti kaval sunnimehhanism, näiteks et minategelane saabus vangi "sunniviisil vabatahtlikult", ent kogu ülejäänud loos polnud sellele viiteid...
Kokkuvõttes: mõtlema pani, uskuma ei pannud.
| 09.02.2002 09:03:17 |
rohelohe |
Alandlikkus on hea, alandus halb. Kuid kui alanduslikkust sellises keskkonnas arendatakse/kasvatatakse + nö. süütundest vabastamisega, siis pean paratamatult väitma, et head sest ei sünni. Mõelge, milline on see tegelane kolme aasta pärast! Loetav ent ainult korra...
Mis seal salata, huvitav oli lugeda, aga ainult seni, kuni sisu varjatuks jäi. Tervikuna paneb kahjuks õlgu kehitama. Konkreetne taust puudub täielikult. Midagi nagu aimduks, kuid lugeja ei saa sellest suurt midagi teada. On vaid kirjeldused ja kirjeldused... Muidu nii osav karrakterimeister pole siinkohal viitsinud peategelast muud moodi kujutada, kui pretensioonika nööpidelugejana, kelle kohutavad kannatused ei pane ka parima tahtmise korral pisaraid valama.
Huvi pärast oleks ju teada tahtnud, milles seisnes tegelase süü! Asutuse ninamehe süü saime küll teada, aga see ei avanud erilisi filosoofilisi ega ühiskonnakriitilisi perspektiive, mis oleks loole ka ootuspärase mõtte andnud. See Enesemääramisõigus, milles iganes see ka ei seisneks, oli esitatud ainult karistusaktsioonina, aga samas jäi nagu mulje, et ühiskondlikus positsioonis on hädavajalik ennast määratleda kõntsana ja kogeda ebainimlikkust. Milleks? Milleks ikkagi see pealkiri, kui loo taust jääb häguseks ega hakka rahuldaval viisil kõnelema?
Enesekaristamisõigus või kunst kõlbab küll masohhistidele, aga kui terve ühiskond sado-masohhiaalne (?) oleks, siis seisneks karistusasutuste idee vast ülima headuse ja leebuse pakkumises, mitte äärmuseni viidud inimõigustevastases sanatooriumis. Palu kas või pisarsilmi, aga keegi ei löö sind!
Nii et pettumuse valmistas seekordne Hargla. Loo koht on loomulikult Laboris. Juba sellepärast, et enamasti suudab Hargla oma jutud põhjalikult läbi mõelda.
Kui mehel oli piisavalt arusaama sellest, et ta on sooritanud kuriteo, mida seadus ei suuda tõestada, aga mis sellest hoolimata vaevab ta hinge, siis peaks ideepoolest olema tegemist õilsa inimesega. Võetigi siis see õilis inimene ning tallati porri.
Keeruline teema see kuritöö ja karistuse asi. Siin peaks ju olema tegemist süütundest vabastamise teraapiaga. Aga asi tekitab vist pigem tuimust ja viha – nagu vanglatel üldiselt kombeks – ning arendab välja paremaid kurjategijaid. Alandusest ei sünni üldjuhul midagi muud. Kaheldava väärtusega moraal sel lool... ei saa nõus olla. Parandagu keegi mind, kui näin siinkohal eksivat. Ja veel – minu meelest on Hargla ikka hulka paremaid asju kirjutanud.
Nõustun eelkõnelejaga. Vahest toimetaja seletaks, miks on see lugu Jutulaboris, mitte Jutuvaramus?
| 08.02.2002 14:01:05 |
Hal Xxx |
Üks parimaid lugusid, mida Harglalt loetud.
|
