Rüütel Drebi ja tema kannupoiss käsutati kuninga ette. Troonisaali uksel rüütel komistas. Läks aega, enne kui kannupoiss Santsu ja troonisaali rituaalsed valvurid ta püsti said.

Just nimelt troonisaali rituaalsed valvurid. Mujal lossis liikus kuningas ilma valvuriteta. Mõnikord ta valis end saatma mõne sõduri, et toda ajaviiteks norida. (Ja see polnud mingi vaev. Mõelge selle peale, miks pannakse uksele sõdureid valvesse kahe kaupa.)

Kui läheneda valvurite küsimusele tõsisemalt, siis oleks trooni taga salamõrtsukale hea peidupaik.

Kui Drebi püsti saadi, vandus ta mõttes, et ei kanna enam kunagi turvist. (Kuuldavalt ta lihtsalt vandus.)

Kuningas varjas muiet, teeseldes haigutamist. Mööduv kärbes teadis täpselt, mida teha.

Kui kuningas köhimise lõpetas, asus ta asja juurde. «Drebi, su ülesanne ei tohi laiemale avalikkusele teatavaks saada. Santsut võin ma muidugi usaldada. (Aga ikka ei võinud küll. Lossis laokil olevaid väärisesemeid ei viinud rotid ära.) Mina ja mu nõunik kahtlustame, et...»

Edasi läks kõik ettearvatavalt. Nõunik ja krooni kandev nõustumismasin kahtlustasid, et naaberriigi mõned nõudmised olid osa pikemast agressiivsest poliitikast. Oli aeg naaberriigi kuninga nõunik kõrvaldada.

Drebi noogutas, ehkki see töö sobis hoopis salamõrtsukale, kes end trooni varjus ei peitnud. (Vabandust. Ma tegin naerdes pärgamendile tindipleki.)

Rüütlile sobiv töö on hoopis sõjaväljal. Ja Drebi ei kõlvanud sellekski. Ta on jutustatavate sündmuste ajal juba kaks korda kukkunud. Just kukkus teist korda.

Ta aidati püsti, kui kuningas oli tema pealt maha roninud. (Arvake ära, kelle hermeliinmnatlist oli rüütel komistades haaranud?)

Laevareis möödus meeldivalt. Santsu vaatas suurema osa ajast üle reelingu mereloomi. See ei teinud teda ega loomi õnnelikumaks. Laeva teed märkis sogase vee triip.

Kui nad laevalt maha tulid, lubas üks kerjus nad lahkelt odavat öömaja pakkuvasse kõrtsi juhatada. Neid, kes lubasid Drebil ja tema reisist ikka veel nõrgal kannupoisil rahast ja väärisesemetest loobuda, oli tunduvalt rohkem. Rändureid aidata lubanud lombakas tervenes imeliselt, kui ta tagahoovis oma jõugukaaslasi nägi. (Drebi ei pannud kuuletuma lahke pakkumise tegijate paljastatud pistodad. Asi oli hoopis selles, et võltskerjusel oli väga raske kark.)

«Mis me nüüd teeme?» Drebi ei kuulanud kannupoisi vastust -tegevus ise, lahkumine räämas linnosast, hõivas kogu ta tähelepanu. (Siiski, osa tähelepanust kuulus ka linnaosa elanikele, sülelapsed kaasa arvatud.)

Kahtlasest kandist pääsenud, otsustasid nad tööd otsida. Muidugi oli see Santsu idee. Pärast tulutuid otsinguid plaan muutus -otsida halvasti tasustatud otsi.

Kohe linnamüüride ääres olid mõned talud. Ja palju umbrohtu.

Turult ja käsitööliste juurest ostetakse väga raskeid asju ka siis, kui elatakse ülemisel korrusel, kas pole? Sama lihtne on eksperimentaalselt veenduda, et ausad kerjused väga hästi ei teeni.

Millegi pärast peab inimene sööma. Lihtsal ja odaval toidul on omad võlud -kuni lihtsusega üle ei pingutata. Kas rott pulga otsas on ikka õnnetum, kui tema sööja? Igavene küsimus.

Sadamas nad tööd teha ei saanud. Niipea, kui Santsu vett nägi, pööras ta selja ja ütles, et tema oma söödud einest ei loobu. Kail õngitsev õnnelik kalamees ei pööranud neile mingit tähelepanu. Tema toekas kõhutäis ei kippunud mehe tulevaste päevade sööki nuumama.

Raha teenimisele kulunud päevade ööd veetsid rändurid küünides. («Kas heintes pole siiski midagi romantilist?»

«Sa pead silmas seda armastajapaari seal?»)

Kui Drebi ja tema kaaslane olid ajanud kokku küllalt raha, lasid nad ühel turul käinud talupojal end toimetada sisemaale, mõne vm-u (väljamõeldud mõõtühik) kaugusele Rivaalia kuningalossist. Nii sattusid nad kõledale nõmmele, mis oleks mõjunud usutavalt mistahes reaalsuses. Kuna mehi tabas hirm kohtuda fosforitseeriva näoga koerte ja ratsanike ees, kes säästsid oma hobuseid inimpea raskusega koormast, siis seadsid nad sammud eemalt paistva kõrtsi suunas.

Nagin ei loe. Pöördlava töötas täiesti korralikult.

Naljakas, et sadamalinnas olid rändurid vaevalt süüa ostnud ja õllele mitte ei mõelnudki (mis talle mõelda, nad olid seda joonud parema kõhutäie arvelt). Tegelikult jagus neil küllalt pronksi, et kõrtsis kohatud rändkaupmehelt varustust osta. Too müüs täiesti juhuslikult ka pistodasid, köisi ja pootshaake. Kaupmees lahkus märksa tühjenenuma kotiga, mida ta -hobuseta, nagu ta oli- poleks loogiliselt võttes ikkagi kanda jõudnud. Mis valge kasti nurk, millele oli Philips kirjutatud, paistis koti rebendist?

Kuninga salamõrtukad luurasid vaenuliku riigi valitseja lossis. Kitsastes koridorides liikusid kogud, mis heitsid seintele enestest veelgi süngemaid varje...

Noh, meeleolukus pole küll asi, millele ohvreid tuua. Kust rändurid lossi sisse said?

Loojangukuma taandus hämaruse ees. Üle müüririnnatise piilus pea. Ja piiluja üks jalg puhkas muidugi Santsu paremal käel, mille too oli vääratades köiest lahti lasknud, et seina külge klammerduda. Ronijad olid hiirvaiksed (ühele neist oli see silmapaistvalt raske).

Tagasi koridori, mille hämaruses võib peaaegu sünget taustamuusikat kuulda. (Tegelikult pärines muusika mustast kastist kirjaga Sony, mille kuningas oli rändkuapmehelt ostnud. Universumite vaheline pikendusjuhe käis kauba sisse.) Koridorid juhtisid mõrtsukad magamistuppa. Viimast korda tuli pöörduda ümber nurga ja...

Mida te küsisite valvurite kohta müüril?

Müüririnnatise ääres istub ähvardav kogu. Ent tegemist on tukkuva valvuriga. Ka teised valvurid tukkusid (loomulikult väga meeleolukalt). Ja kui mõni kerkiski müüril hiilivate kogude teele, ta kõrvaldati. Tugev käsivars... nojah, lihtsalt käsivars sulges ta suu. Kõik, mida ta tundis, oli külma tera tungimine neeru. Kõik, mida tapjad tundsid, oli vastikus (müüril leviva uriinihaisu vastu).

Kes veel midagi pärib, saab ka neeruraua.

Magamistoa ees asendus ebakindlus vääramatu veendumusega. Ukse vahelt paistis nõuniku kogu nagu Minotaurus... täiskasvamata Minotaurus. Tegelikult kahtlaselt pisike.

Nonii, tegemist oli hoopis narri toaga. Oleks pidanud arvama, minotauruse efekti juurde käisid «sarved» narrimütsil. (Ja juurde monteeritud kombineeritud vari.)

Mõrtsukate kogud vilksatasid avatud uksest mööda. Kui narr ka märkas korraks tuppa heidetud varje, pidas ta vaikimist heaks naljaks.

Drebi ja ta kaaslase pikad kuued ei varjasid pistoda ja tugeva konksuga köit. Nad kandsid kaasas ka üht maali. Kuidagi tuli ju nõunik ära tunda. Mehed õlitasid kõikide uste hingi ja piilusid neist sisse.

Ega keegi ei öelnud, et see on naeruväärne (oi, on mul alles mälestusi seiklustest, mille mina ja see pistoda oleme läbi teinud)? Nõelagi võib leida heinakuhjast -või vähemalt tera ihust.

Otsingud jätkusid ohvri kambri tammise ukse leidmiseni. Narr ei läinud kellelegi teatama ja itistas oma toas. (Tema tähetund saabus siiski hiljem; kord, kui kuningalossi peale marssisid vaenuväed, jättis narr ütlemata, et väravavõre oli jäänud värava ette laskmata.) Nõunik soojendas kamina kohal käsi. Veiklev valgus muutis gobeläänidel kujutatu veelgi salapärasemaks (kui see oli võimalik, nende valmistajat tunti hullu kangruna).

Nõuniku kuivetunud kogu tõstis pilgu ja otsekui vaatas kaugusse. Tema tule kohale sirutatud kätele ilmusid põletushaavad. Aeg möödus ja kadus lootus, et rüütlist-kannupoisist mõrtsukatena kuigi edukaks võiksid saada. («Sosin... jäi valvuri selga... sosin...»

«Sosin... unustasin enda oma kõrtsi... sosin... kahest nunnast ja pingviinist?»

«Hahahaa... vabandust, sosin...»)

Kiitsakas kogu pöördus üllatavalt kiiresti ümber (Sanstu hakkas kisendama). Oli pahelisus närtistanud ta palve ja tigedus teinud ta silmade ümber koopad? Kas ma olen sama poeetiline nagu vintis insener? Mis ikkagi aitab kõõma vastu?

«Te olete ilmselt Konkurentsia parimad kuninglikud mõrtsukad?» (Ja amööb on Nobeli rahupreemia laureaat.)

Kohmetusest hoolimata noogutasid nad päid. Santsu viipas aeglaselt pistodaga, mille ta oli lõpuks üles leidnud. (Ja Drebi röökis, et ta ette vaataks, kuhu ta vehib. Maailma jäi üks Rivaalia nõuniku pilt vähem.)

Nõunik pani kriimule rüütli käele viina. Santsu võttis pildiraami oma kaela ümbert ära ja viskas oma pistoda nurka. Seal krõbistanud hiir jäi vait (pole mõttekas öelda, et Polonius pääses eluga; Polonius oligi hiire nimi).

«Kas me võime teda usaldada?» Vana hea usaldav San... Oot-oot-oot.

«Santsu, sa mõtled...»

«Tänan, härra.»

«...et võõra ja vaenuliku kuningriigi nõunikku ei saa usaldada? Eriti siis, kui ta ütleb, et meie nõunik õhutab kuningas paranoiat ja ihkab ise valitsema asuda, sest ta on kuri võlur. (Nagu see midagi põhjendaks.)»

«Ma mõtlesin küll hoopis küüdi eest ettemaksu nõudnud talumehe usaldusväärsuse peale.»

«Me ei usalda võõrast nõunikku pimesi ja peame midagi tema sõnade kontrollimiseks välja mõtlema.»

«Veel mõtlema? Siis jätkub see lugu küll igavesti dialoogivormis.»

«Mõtlemine teeb sulle head. Sa ütlesid juba «dialoog», Santsu. Minnes tagasi meie probleemi juurde, ma olen kuulnud jutte tõekivist. See asuvat Rivaalia kuninakojast peaaegu otse lõunasse jäävas koopas.»

«Mitte seitsme maa ja mere taga?»

«Kui see on ka jama jutt, siis saame vähemalt selles asjas tõe teada.»

«Hea dialoog oli... vähemalt normaalne.»

Talumees oli pettunud, et nad sadamalinna tagasi ei sõitnud. Ta jättis poole ette makstud rahast endale vaeva eest (tegelikult küll kõrtsimehele ja vaeva tegi talle pohmell).

Koobas mustas ähvardavalt. Loomulikult kuulus klishee juurde, et sellest ilmus midagi küüniselist ja kihvalist. Olend oli kirjeldamatu (jättes kõrvale mainitud küüned-kihvad ja inimesest veidi kõrgema kasvu).

Kui olend ähvardavalt lähenes, tõmbas Santsu midagi kuue alt välja. Pistoda oli ta küll maha jätnud ja kummaline ese istus ta pihku tunduvalt paremini. Santsu suunas selle kirjeldamatule olendile. Sõrmeliigutus eseme etteulatuva osa all oleval kidal ja kostis otsekui kõuemüristamine. Vastane langes kokku nagu -täiesti kirjeldamatu- kott.

«Mis see on?» Santsu seletas, et anakronism.

«Ja mida see tähendab?» Sanstu seletust mööda nimetas eset nii rändkaupmees.

Nad ei märganud vesteldes, kuidas koletis oli end püsti ajanud. (Võib-olla just tähelepandamatu on kirjeldamatu?) Drebi taganes. Santsu ei jäänud paigale hirmust, sest kas hirmust kangestunuid tabab inspiratsioon? Küllap see jääks kuhugi ajudesse kinni.

Santsu viskas. Anakronism vihises läbi õhu ja tabas kirjeldamatu heliga olendit pähe. (Millel on kihvad, sellel on ka pea; tehniliselt võttes on meil tegemist hoopis raskesti kirjeldatava olendiga.) Koletis pööras end aeglaselt ümber. Sanstu paterdas tema juurde ja andis talle jalaga hoobi. Kui vastane kokku vajus, tantsis kannupoiss jalutuskepiga vehkides rõõmust.

«Võta need neetud valevuntsid ja tobe kübar ära!» ütles Drebi.

Koletis oli surnud. Tappev anakronism...

Koopas ei oodanud neid säärane hämarus, nagu oleks võinud arvata. (Pimeduse korral oleks pidanud mängu tulema mõni batareidega anakronism. Aga kas Santsu oleks taibanud batareisid osta?) Siin paistis magamistoa öölambi sarnane tuhm valgus. Rändajad manööverdasid kaheinimesevoodite vahelt paistva suure kalliskivi poole. Kivi võttes manitses Drebi, et kannupoiss ahneks ei läheks. Nii jäid öökapid puutumata.

Filosoofiline küsimus, kas klisheelik koopasuu mustendab, kui seda keegi ei vaata? (Väljunud Drebi ja Sanstu oli selle poole seljaga.) Kas pöialpoiste elul on mõte (arvestades sellega, et printsid viivad kõik kenad naised minema)?

Tõekivi pingas vaatamine ei aidanud. Santsu pakkus, et äkki tuleb midagi välja lugeda tahkude asetuest või arvutama...

Püha müristus, nad nägid... Kurjade nõunikega polnud tõel küll midagi pistmist. (Ega arvutamisega. Liituge pöialpoistega, matemaatikud, kuld lepitab kõik.) Mehed mõistsid, et nende tõeline rännak alagab alles nüüd. Tuli minna kloostrisse...

Mu käsi on tippimisest väsin... See tähendab, ma olen üleni tindine. Peaks pärgamendi kõrvale panema ja libistama käega üle pöetud pea. Mõnus nagu kareda lõime puudutus ihul ja lihtne söök...

Kuradile see Viimne Tõde (registreeritud kaubamärk). Santsu, kus on mu mõõk, mu kübar...

Ma mäletan küll, et mõõk jäi sadamalinna röövlitele. Aga kuule, kloostrist almust palunumas käinud mehel oli päris raske kark. (Arvake ära, kas meil oli almust pakkuda? Arvestage sellega, et kuld lepitab kõik ja mina ei kavatse enam kotiriiet kanda.) Sa peaks sellisest kleenukesest jagu küll saama. Kiirusta, Santsu!