|
[ Jutt |
Jutulabor: veebruar 2002 |
Uued arvustused ]
Natuke liiga pikk ja kohati ei saanud hästi aru, kui vahel oli päris vaimukas.
| 14.02.2002 15:30:12 |
Veiko |
Seesugused arutlused ei kõla kuigi hästi pärgamendil. Autor oleks võinud loo esitlemiseks mingi parema viisi leidma (näiteks mingi mediteeriv munk või kassi unenägu). Laused olid ka natuke iiga keerulised ja pikad sellise lustaka rüütli/narrijutu jaoks.
Peale selle veel:"Kuninga salamõrtukad luurasid vaenuliku riigi valitseja lossis." Mu emakeele õpetaja oleks vedanud sellise lause alla rasvase joone punase tindiga. Täielik stiiliviga. Salamõrtsukas tähendab sisuliselt sama mis mõrvar (kas keegi vaidleb vastu?). Mida teevad "kuninga mõrvarid" vaenuliku riigi valitseja lossis? Siit järeldub, nagu oleks salamõrtsukad, kes otsivad kuningat, et teda mõrvata, hoopis valest kohast, nimelt "vaenuliku riigi valitseja lossis". Ma sain aru küll, mida autor öelda tahtis: Kuninga palgatud (või muul viisil hangitud) salamõrtsukad kondasid selle valitseja lossis ringi, kes nende (salamõrvarite) kliendile närvidele käis. Aga Juhan Liiv on öelnud, et kirjanikukunst seisneb just nimelt õiges sõnastuses.
"Tegelikult pärines muusika mustast kastist kirjaga Sony, mille kuningas oli rändkuapmehelt ostnud. Universumite vaheline pikendusjuhe käis kauba sisse." Sellise loo puhul ei tule sellele kuidagi kasuks teadusliku fantastika sissetoomine. Rikub tugevalt üldmuljet (kuigi üldmuljet ei teki). Kuid muidu kena katse nalja heita.
Täielik jahu! Vahest aitab tekst ka kõige leebema maitsega lugejate kriitikameelt arendada. Ainuke huvitav ja märkimisväärne külg seisnes kirjutamisvõttes. Sulgudes tekst oli omapärane.
Mis aga ülejäänud loosse puutub, siis ei olnud sel ei tegu ega nägu. Tegelikult oleks pidanud üllitise taset juba pealkirjast aimama. Tahtis olla nagu komöödia või absurdikomöödia, aga naljakas see just ei olnud. Ei näinud muud midagi, kui ainult lauseid ja sõnu, mis ei olnud omavahel eriti tihedas seotud. Meelde jäi mõni üksik detail või kujund, aga jutt iseenesest ei omanud algust ega lõppu. Kedagi tapeti, miski koll ja muu selline ja oligi kõik. Ei, mitte päris kõik!
Ja hiire nimi oli Polonius...
Põhilises pean jällegi nõustuma isand Sandriga. Ometigi vajab lisamist paar märkust.
Mispärast saatis kuningas niivõrd tähtsat ülesannet täitma kaks säherdust hädapätakat? Kas TÕESTI kedagi paremat võtta ei olnud? See vajanuks kindlasti lahtikirjutamist. Oleks veel, et ülesanne sai täidetud, võitjate üle kohut ei mõisteta. Vahest kuningas ei tahtnudki kedagi tappa ning valis Drebi &Co just sellepärast, et nad nagunii ei saa hakkama?
Jutt kannab ilmset kiirustamise pitserit. Tegelane on vahel Santsu ja vahel Sanstu. Enne ärasaatmist tuleb oma kirjatöö läbi ka lugeda!
Edasiminek Taltsi varasemate töödega võrreldes on tõesti olemas, mille eest kiidan.
"Arabella" ei ole ulme. Kui Pervikult midagi, siis "Kunksmoor".
Tundub, et autor proovib Pratchetti moodi kirjutada, kuid kuigi mõned nendest vahemärkustest panid tõesti muigama, siis üleüldiselt oli neid siiski liigselt ja nad hakkavad lugemist segama. Norida võiks veel vägagi hüpleva jutustuse üle, mis ei taha kuidagi tervikut moodustada ja seetõttu jääb tunne, nagu näidataks filmi, millest on jupid välja lõigatud. Lõppeks olid ka laused hakitud (â la "Ta vaatas üles. Seal oli puu.") ja kui isegi nii lühikest teksti lugeda, siis hakkab see ikkagi närvidele käima.
Mitte eriti õnnestunud lugu, kuid midagi paistab siin siiski olevat. Kui autor kirjutamist jätkab, siis võibolla tuleb ka midagi asjalikku, praegused vead on täiesti välditavat laadi.
Libistasin pilgu üle Taltsu muude tykkide ning teatud edasiminek on olemas... Ainult et soovitan autoril ka tõsise põhikoega loomingu produtseerimist jätkata. Mitte kahele esimesele tykile antud suht karmide hinnangute pärast tõsisemale värgile käega lüüa ja nüüd siis praeguse suhtelise õnnestumise ajel vestevestjaks hakata. Edu!
"Patarei" kirjutatakse p-ga.
Aga muidu oleks ju isegi kõlvanud lugeda, kui lõpp poleks ära vajunud -- st ära vajus sealtmaal, kus nad nõuniku rahule jätsid ja seda totrat kivi otsima läksid. Selline oopus tuleks millegi vaimukaga lõpetada, mitte jäädagi seda (lõpmatuseni? vt lõpulõik) ketrama. Seda isegi siis, kui parodeeritav (mis see parodeeritav käesoleval juhul oli, muide?) peaks ketruma lõpmatuseni... Praegu jäi mulje nagu miskist eesti filmist, "Arabellast, mereröövli tütrest" näiteks (on see muide ulme või ei ole?), millel lõppu polegi, lihtsalt hääbumine. Koopast alates algas totrusega ülepingutamine.
|
