Mees sammus kodu poole, portfell ja kilekott käes.
Ta oli tubli mees. Töötas korralikult, tegi
kõik mida teha kästi ja oli hästi viisakas.
Istus igal tööpäeval kaheksast viieni kontoris ja
vahest ka nädalavahetusel. Tööpäeva
lõpul käis alati poes naisele-lastele toitu toomas.
Kodus oli armastav abikaasa ja õhtuti luges lastele enne
magamajäämist muinasjutte ette.
Täna töölt koju sammudes tundis ta aga mingit
seletamatut igatsust. Juba hommikust saadik oli hing üha
rahutumaks muutunud. Pikapeale vormus ängistus teadmiseks.
Mees seisatas ning tõstis pilgu taeva poole kus kihutasid
ringi igat masti erineva suuruse ja värviga lennumasinad.
Väiksemad neist pinisesid, kesmised vuristasid ning
suuremad põristasid nii hoogsalt ja lõbusalt, et
mehel tekkis igatsus jätta maapind ning samuti vabalt
õhus ringi lennata. Ta pani pani portfelli ja koti maha
ja hõikas üles lähimale
möödalendavale põristajale.
«Heiii! Teie lendajad seal. Teil paistab väga
lõbus olevat. Tahan ka lennata. Mis siis, et ma ei oska.
Aidake teie mind. Tahan ka proovida seda tunnet!»
See oli mingi keskmise suurusega musta värvi masin, mis
lennuagregaadi hääle järgi tundus küllalt
jõuline olevat. Meeletut kiirust ta ilmselt ei arendanud,
kuid väikseks õhusõiduks oleks sellest ehk
piisanud.
Masin kihutas aeglustumata edasi. Hõiked ei
äratanud ka teiste lähedalt möödunud
lendajate tähelepanu. Tundus mõttetu, et selline
tegelane, kel polnud mingit võimalust ega isegi vist
õigust maapinnalt kõrgemale tõusta, hakkab
järsku nii valjult lendamisest unistama.
Mees ei kaotanud lootust. Ta tundis üha selgemalt, et
igapäevased tegemised olid ta lõpuks murdnud. Ainuke
lootus pääsemiseks oli teha midagi ebatavalist. Ta
hõikas edasi, pöörates end igasse suunda.
***
Oli möödunud juba ligi pool tundi. Päike
kõrvetas ning hääl hakkas muutuma kähedaks
pidevast hõikumisest. Mees pühkis aeg-ajalt higist
nägu ja puhkas häälepaelu. Silmadesse
ähvardasid tõusta pisarad ning kurku klomp. Lootus
lennata oli muutunud juba puhtaks jonniks -- ta
pidi täna õhku tõusma.
Järsku tundis ta võimsat mürinat ja
mõni hetk hiljem ka tugevaid õhuvõnkeid.
Need pidid ta peaaegu jalust paiskama, kuigi ta seisis
kõigi oma jalgadega tugevalt maapinnal. Ta kattis
kõrvad, kuid juba olid masinad tema lähedal
maandunud ja lennuaparaadi välja lülitanud. Oli kuulda
vaid nõrka mootori järelsahinat.
Need olid ilusad lendajad. Ümarad ja voolujoonelised.
Mõlema sõiduki kere olid punane, mille peale siin-
seal oli maalitud musti täppe. Neid eristas vaid väike
erinevus suuruses ning punase värvitooni heledus --
ühel tundus see olevat pisut tumedam kui teisel.
Välimuse järgi oli tegemist uute, alles
väljatulnud lendajatega. Neil peaaegu puudusid
mõlgid ja kriimustused. Möödus kindlasti veel
mitmeid ja mitmeid päevi, enne kui halastamatu aeg nad
kulunuiks ning pleekinuiks muudab.
Mees tõstis käed kõrvadelt ja vaatas neid
pisut arglikult, kuid suure uudishimuga. Ta polnud kunagi
mõelnud, et neid nii lähedalt näeb. Oli talle
endalegi arusaamatu, kus ta selleks küll julgust
võttis. Lendajad ei paistnud ohtlikud olevat ja seisid
seal, kuhu maandusid. Silmad mis teda vaatasid olid rahulikud.
Vaid lennuagregaat sumises vaikselt, otsekui ei suudaks oma
energiat ja lennukihku maha suruda.
«Tere,» ütles mees, peale mõningast
vaikust. Hääl kõlas vaikselt ja kähedalt.
Pidev hõikumine oli mõju avaldanud.
Ta kogus end veidi ja ütles nüüd uuesti:
«Tere, Kas te aitaksite mul äkki pisut lendamist
proovida. Ega ma ise vist sellega hakkama küll ei saaks
-- pole vastavat atribuutikat, kui nii võib
öelda. Noh ühesõnaga, tahaks teada, mis tunne
on lennata ja kõrgelt maa peale vaadata,» lisas mees
juba julgemalt.
Lendajad liigutasid mingeid hoobasid oma masinates ja
purskasid naerma. «Ha ha ha, Tore nali. Ah et sinul pole
vastavat atribuutikat ja meil on. Vaat kui virutame sulle oma
atribuutikaga nii, et tükid taga. Säh sulle siis
lendamist.»
Mees kohkus tagasi. Lendajate näod küll naersid,
kuid sõnad olid siiski hirmutavad.
«Hea küll, hea küll. Ise teate, kui ei taha
aidata siis ei taha. Kui te nii kõvad mehed
olete,» ütles ta naerjatele.
Need pugistasid veel mõnda aega naerust, kuid
rahunedes vaatasid üksteisele otsa ning pöörasid
siis pilgud mehe poole.
Viimaks sõnas üks, pisut väiksem ja tumedama
tooniga lendaja: «Heh heh, einoh võime ju sind
sleppi võtta. Kahe peale peaks vist jõudu
jätkuma ja jääb kõvasti ülegi,
või kuidas?» ütles ta kaaslasele otsa vaadates.
«Ise tead millega riskid. Ega lendamine pole naljaasi, et
kergitad pükse, tõukad maast lahti ja lendadki. See
nõuab täielikku tähelepanu ja
keskendumist.»
«Ja parajat jõupingutust,» lisas teine
tegelane punasetäpilises masinas.
«Noh ... ma ei tea. Khm. Äkki ikka prooviks. Ainult
natukene. Näeks mis värk on ja üldse. Siis on
pärast süda rahul. Kui tahate tulge homme minu poolt
läbi. Eks võin ju midagi vaevatasuks ka teile tuua.
Teate sealt Suurkuuse tänavast suurest majast.»
«Hm. Hm, mis seal ikka. Miks mitte. Einoh võtta
kummalegi sappa ja tõstame sind kahepeale
õhku,» ütlesid lendajad ning sirutasid
välja mõned konksud kust kinni haarata.
Mees tundis küll jalgades hetkelist nõrkust ja
kõhklevat tunnet, kuid astus nende juurde ning haaras
lendajatest kinni. «Kuidas teid üldse
kutsutakse,» küsis ta enne
õhkutõusmist.
«Coccinella,» vastas suurem selja taha vaadates.
Mehe jalad kaotasid toetuspinna ja nad kerkisidki maapinna
kohale.
***
Kõhu alt tõmbus õõnsaks ja tuul
hakkas puhuma nii, et tuulega harjumatud silmad muutusid
vesiseks. Mees tõmbas nad pilukile ja püüdis
ringi vaadata. Kõik liikus meeletu kiirusega, värvid
vaheldusid rohelisest punaseks, punasest kollaseks ja kollasest
pruuniks. Päike oli kord vasakul kord paremal. Võis
näha tänavaid ja radu all looklemas. Üksikud
kõndijad paistsid kui pisikesed putukad maapinnal.
Pikapeale harjus mees uue olukorraga ning vaateväli
suutis haarata ja mõistus aru saada juba suurematest
detailidest. Tasapisi hakkas moodustuma tervik. Mees tundis
lendamise võimsust ja haaret. Meeltesse tuli
rõõm ja uhkus.
See oli tõesti võimas vaatepilt. Kauguses
säras päike. Seni horisondiga piiratud taevas laienes
tundmatuseni. Ta nägi kaugemale kui ta iialgi näinud
oli. Puud ja põõsad, väiksemad taimed
-- kogu maapind oma orgude ja küngastega laius ta
ees. Kõik seni suurena näiv oli madaldunud
pisikeseks ja tähtsusetuks. Ja tema lendas kõige
selle kohal.
Ta vaatas tänulikult oma aitajaid. Näiliselt
sundimatult vedasid nad teda õhus ringi. Läbi tuule
mühina oli kuulda vaid lennuagregaadi kerget
põrinat.
«Ma lendan, ma lendan,» hõikas ta
joovastunult vedajatele. «See on tõesti
võimas tunne.» Ta oli saanud selle, mis tahtis.
Rahutus hinges oli asendunud puhta vaimustusega.
Lend jätkus. Möödus mõni minut,
äkitselt võis aimata vaevumärgatavat varju, mis
üle nende peade lendas.
«Appi!! Tuleb!!» kuulis ta järsku kedagi
hüüdvat. Hääles kõlas tõeline
paanika.
Need olid vist tema vedajad. Hinge tekkis kohutav ehmatus. Ta
võpatas ja tundis, kuidas seni teda kindlalt kandvad
konksud temast jõuliselt lahti lasid ning järsku ei
lennanudki ta enam, vaid kukkus vuhisedes allapoole. Tema
vedajate jõuline põrin kaugenes ning ta oli
täiesti üksi.
Märkamatu silmapilgu jooksul läks maailm
pimedaks.
***
«Kuidas läheb, kas õhtune loendus juba
läbi,» küsis noor töösipelgas vanemalt
ülevaatajalt uudishimulikult.
«Peaaegu,» vastas see. «Vaid mõned
üksikud on veel tulemata.»
«Ega MAT 245869-st pole midagi kuulda olnud,»
küsis noorem peale hetkelist vaikust.
«Ei ole.»
Noor sipelgas läks kambrisse ning heitis magama. Kui
kõrval rippuvad teised noored oleks üleval olnud,
näinuks nad, kuidas sipelga silmad olid mitu minutit enne
magamaheitmist veel avatud. Alles mõne aja pärast
sai väsimus võitu ning kerge, peaaegu vaevukuuldava,
ohkega sipelgas uinus.
«Mnjah, MAT seeriaga on viimasel ajal palju probleeme.
Peaks asja uurida laskma,» mõtles ülevaataja
tööd lõpetades endamisi, andis vahetuse
üle ja läks ka magama.
***
«Kuidas sinul siis päev läks,» küsis
pasknääriema pojalt, kui see hoogsalt ja bravuurikalt
pessa lendas.
«Ah polnud viga. Oleks äärepealt päris
rammusa suutäie saanud. Kolm tükki korraga tulid ette.
Oleks tiba varem märganud oleks kõik kolm
kõhtu kärutanud.»
«Mis siis oli. Ei saanud või.»
«Ei saanud jah, neetud ebaõnn. Kaks suuremat
lepatriinut said minema. Ainult mingi närune sipelgas
pudenes suhu.»
«Kus see sipelgas sinna õhku sai?»
Küsis pasknääriema imestunult.
«Ei mina tea. Näis nagu oleks lepatriinud teda
vedanud.»
«Mis sa ajad lolli juttu. Sipelgatel muudki teha kui
õhus lennata. Distsipliin on neil
töörügajatel raudne. Nii kui keegi kõrvale
astub, kaikaga pähe saab ka kohe.»
«No siis ma ei tea. Igatahes muudmoodi ta nendega koos
õhku sattuda poleks saanud. Ilmselt oli lihtsalt peast
lolliks läinud.»
«Ilmselt küll. Ja lepatriinud samuti.»
«Need tõprad ju pääsesid.»
«Ah vahet pole,» ütles
pasknääriema.ja läks teisi kojusaabuvaid lapsi
vastu võtma.
|