16.01.2002 |
Margus Tammela
Lõpp pärast pausi |
Arvustused |
Ajaleht oli jälle vaid kahe lehega uudistevaba, must-
valge, kaanest kaaneni täielik mõttetus. Kohati
leidus vaid mõni igav kuulutus või reklaam. Kuid
miski ei omanud erilist omapära, värvilisust ega
innovaatilisust.
Tegelikult kogu maailm vaatas imestusega ajaloomuuseumis
pilte, mis särasid iseloomu poolest. Neis oli mõtet,
tundeid ja lüürilisust. Alles hiljuti leidus inimesi,
kes suutsid midagi sellist lõuendile panna. Alles hiljuti
leidus neid, kes suutsid raamatuid kirjutada, laule teha
või siis kunagi tehtud laule ette kanda. Leidus
pillimehi.
«Alles hiljuti mõistsime me suhteliselt sarnaselt
oma mõtteid avaldada, et midagi kaotsi ei
läheks!» tüdruk oli jälle pahas tujus.
Tegelikult ma sain temast suurepäraselt aru. Ma ei tundnud
end hästi ja see tegi mind pahuraks. Nii ei viitsinud ma
suurt tema juttu või tegusid tähele panna. Ja kui ma
ei kuulanud, ei saanud ma aru. See viis konfliktini.
«Anna veel natuke aega, kallis, ma tunnen, varsti
läheb kõik tagasi oma tavapärasesse roopasse.
Siis saan ka mina oma ande tagasi,» mina veel lootsin, sest
lootusest loobumine tähendanuks minu eksistentsi idee ja
mõtte surma. Pagan võtaks: ma olen ju
kirjanik!
«Kaua sest möödas on, kui muusad tujutsema
hakkasid? Kolm nädalat? Neli?! Valitsus püüab
neid sundida, aga see on ju absurdne! Lõppude
lõpuks on nad ju MUUSAD! Neid ei käsuta keegi. Meie
peame nende helduse peale lootma ja siiani on see toiminud. Aga
ei! Nad ei või ju järgi anda...»
«Muusad ei ole kuigi järele-and...»
«Ma pean silmas valitsuse jobusid,» ta keeras oma
silmad mujale ja üritas taastada oma mõistvat
iseloomu. «Samas jah, ega neilgi paremaid ideid ole. Isegi
nemad saavad, ehk siis said oma ideid muusadelt. Tõprad.
Niipalju võiks ju mäletada...» tema viha oli
alati väga laineline. Kunagi ei võinud kindel olla,
kas see lahtumine oli ajutine või jääv.
Enamasti see ei kadunud.
«Mis sa ikka oma närve tapad, ega see midagi
muuda,» mitte, et ma ei teadnuks, kuidas ta sellisele
repliigile vastab: ma ei tea kuidas sa suudad siin...
«Ma ei saa aru, kuidas sa suudad siin lihtsalt
niisama istuda. Midagi kindlasti saab ära teha.
Näiteks ei mõista ma, miks keegi ei lähe ja ei
tee seda neetud haldjate tantsuplatsi korda?» arvas ta
tõesti, et ma tean?
«Mis, ma siis peaks ise kõpla ja reha kätte
võtma ja lahingusse asuma?»
«Idioot oled?» laine hari... «Me ei pea ju ise
käsi määrima. Selleks on inimesed. Keegi peab
neid ainult tagant utsitama.»
«Valitsus peabki neid tagant utsitama! Aga valitsus on
vihane, et kogu see jama inimeste kaela aeti, kuigi see tropp,
kes keset seda platsi alla sadas, oli va Marsslane!» seda
teadsid vist küll kõik.
«Inimkond selle Marsslase siia kutsuski ju! Poleks me
neid seal torkima läinud, oleks nad sinna üles
jäänudki,» uskus ta seda?
Mina küll mitte, neil oli kindlasti mingi plaan. Aga see
paranoia võis tuleneda ka minu kirjaniku-
mõistusest, mis ikka veel vahel eksi-fakte mulle ette
söötis. Nagu too hommik, kui ärkasin ja olin
täiesti veendunud, et küünal akna laual oli
tegelikult ka müstilisel viisil seotud Karvanässakate
vandenõuga minu mõistust endale piiritusepurki
saada. See mõte ajas hulluks. Tegelikult polnudki see
nii-väga mõte, kuivõrd just tunne. See
üks neist eri-meeltest. Tookord tuli mu armas tüdruk
ja hästi ilusasti raputas mu tagasi reaalsusesse.
Ka see Marsslaste salaplaan tuli ühest mu varasemast
kooli-aja lühijutust, mille ma klassijuhatajale kirjutasin,
et ta öösel magada ei saaks. Kui tema ei lase mul
päeval magada, siis ei lase mina teda öösel!
Kättemaks ei osutunud kuigi magusaks, kuna mu
õpetaja arvas, et see oli tore naljajutt...
Mu tüdrukus oli ka veidi muusa verd. Mingi ühe mehe
soolo-projekt. See mees oli ta vanaisa. Ja ta vanaema oli praegu
üks nendest tujutsejatest. Sellepärast ta neid nii
kaitseski. Ja sellepärast ma teda nii-väga armastangi.
Tema graatsia, mis muutub eriti kaunis ja ahvatlevaks, kui ta
vihane on. Siis ta ei kontrolli enam oma välist olekut.
Vaatasin, kuidas ta vihaselt Konvendihoonet
põrnitses.
Tegelikult ei kontrolli ta enam ka oma sisemist olekut.
Ma pidin teda oma korteris kinni hoidma. Tema oli ainus,
kellel veel mingigi loomingulisus säilinud oli, just
tänu oma muusalisusele. Küll ta mõne hea viisi
oleks välja mõelnud, kuidas nendele valitsuse
tüüpidele ligi pääseda. Nii oleks ta aga
ise-enesele häda kaela tõmmanud. Ka seda teadsid
kõik, et ta osaliselt muusa oli.
Mul oli mõneti ükskõik. Minu kogutud
tagavara sularaha kindlustas mulle veel mõneks ajaks
talutava elu. Natuke oli see justkui puhkus minu jaoks. Pea
mõtetest lage, ei mingeid muresid, loomingulist piina.
Ainult mu kaunike oli vihane. Minu ja valitsejate peale. See
mulle ei sobinud.
Ma muutusin kurvaks. Vanasti tähendas see suhteliselt
automaatselt paari lisa-peatükki minu järjekordsesse
juturaamatusse, aga jah... Antud olukorras jäi see kurbus
lihtsalt õhku rippuma. Ja just minu kohale. Ei olnud seda
õiget ventiili, millest see välja lasta.
Sammusin oma kalli tütarlapse kõrvale akna juurde
ja vaatasin seda Konvendihoonet, mis minu kurbuse
põhiallikaks oli. Toetasin pea vastu klaasi ja piilusin
korra silmanurgast oma kaas-kannataja värvitud silmi, mis
antud perioodile kohaselt olid mustad. Neetud periood.
«Mis me peale hakkame? Nüüd olen mina ka kurb.
Aga ma ei taha, tahan sinuga naerda ja rõõmu
tunda,» ma ei suutnud ühtegi lohutavat valet
välja mõelda. Vist siiski lihtsalt ei tahtnud.
«Selleni see maailm jõuab, kui kõik muusad
välja vihastab. Nad tahavad ju tantsida...» must pisar
hakkas tema põskemööda alla veerema. Peatasin
selle enne, kui see tema suunurgani jõudis.
Tema katsumine liigutas minus midagi. Nagu oleks lüliti
miinuselt plussi peale keeratud.
«Aga, mis siis...» hetke olid mu mõtted
täiesti sassis. Silme ette tulid mõned
mälestused, siis paar postkaarti, mille ma eilse posti
seast leidsin. Keelele jõudsid paar originaalset
tegelaskuju nime.
Hea tuju tormas minusse tagasi:
«Kallis, kas sa tead ka, et kõigi kaunite
olevuste hulgas on neid, kes meenutavad kauneimaid õisi,
mida loodus iial loonud, aga sina... sina oled midagi niipalju
rohkemat. Sa oled kui lillede-kuninganna haldjate tantsumurul,
selline lilleke, kellest isegi need õrnad tantsijatarid
üle hõljuda ei julge, kuna kardavad seda ilu
puudutada!» mind valdas eufooria. Kogu viimaste
nädalate jooksul kogunenud loominguline koorem, mida ma
kuidagi realiseerida ei suutnud vajus ühtlase massina minu
peale ja ma tundsin hirmsat tahet sulge haarata.
Aga enne pidi mu kallis mu õnne jagama!
«Kas sa tunned seda? Kõik on üht-äkki
hästi hea!» minu suu, mis polnud enam ammu naeratust
kandnud, tundus kuidagi imelik.
Kuid mu tüdruk ei naeratanud. Ta jäi
tõsiseks. Ja vaatas ikka veel Konvendihoonet.
Äkki ta närtsis. Vajus justkui mitu head
sentimeetrit lühemaks. Läbi minu rõõmu-
laviini hakkas mingi hirmus eel-aimdus närima.
«Mis lahti?» kõigepealt naases
tõsidus, siis hirm ja lõpuks paanika, kuna ta ei
vastanud ikka veel. Ta polnud liigutanudki.
Lõpuks ta huuled liikusid ja ta lausus ilmetul
häälel:
«Nad tapsid kõik muusad...»
Ma ei kahelnudki, et ta teadis seda kui surm-kindlat fakti.
Aga mu mõistus üritas seda nii palavikuliselt
tulevikku sobitada, et emotsioonideks ei jätkunud mul enam
energiat. Istusin vaid tagasi tabureti peale ja vaatasin lauda
enese ees.
«Mis siis nüüd?» küsisin ma
lootuses, et ta teab. Ta on ju siiski kõige viimane muusa
verega olend.
«Ma ei tea...» osa temast näis surnud.
«Siis oleme kadunud...»
|