«Õige maamehe päev algab ikka laudast ja
lõpeb kõrtsis,» kordas Farlan teada-tuntud
vanasõna, hüppas vankrilt maha ja viskas ohjad
naisele. «Las poisid võtavad ise looma aiste vahelt
ära ja lasevad koplisse. Ma tulen natike hiljem. Vaja ju
vahest sõpradega veidi juttu puhuda ja maailma asjade
järele kuulata.»
«Ütle parem kohe, et tarvis jälle poole
ööni õlut näost sisse larpida,»
ühmas eit vastuseks. «Vaata, et sa enne esimest
kukelaulu kodus oled, või muidu...» Ähvardust
lõpetamata laksutas ta keelt ja logistas mööda
tolmust teed edasi küla poole.
«Kas sa, naabrimees, oled kah tuhvli alla
jäänd või?» irvitas Stilger, kes oli ka
just sisse keeranud ja köitis parajasti oma hobust lasipuu
külge.
Farlan rehmas käega. «Äh, ära pane
tähele, ta lõksutab niisama lõugu. »
Tulise Traavli Trahter seisis parajasti sobiva koha peal
nelja tee ristil ja vaatamata varasele õhtutunnile kostis
selle suitsusest sisemusest juba mõnusat
jõmistamist ning sekka ka lõbusaid laulusalme.
Farlan ootas, kuni naaber oma märale kaerakoti pähe
paneb, et koos sisse minna. Stilgeri kõige parem lehm oli
hiljuti õnnelikult poeginud ja mees lubas suure suuga
kõigile sõpradele paar kannutäit
kesvamärjukest välja teha. Sellele tasus peale
passida, sest tema lubadused kippusid enamasti mõne toobi
järel juba ununema.
Tee pealt kostis lähenevat kabjaplaginat. Farlan tundis
kõikide külameeste hobuste rütmi, aga see
kõlas kuidagi teistmoodi ja ta tõstis käe
silmadele varjuks, et lähenevat ratsanikku silmitseda. See
oli tundmatu noor mees kõrvi täkuga, kes tuli
lõuna poolt, Helderi kandist. Kõrtsi juurde
jõudes tõmbas ta ohjad pingule ja ratsu jäi
kuulekalt seisma.
«Tervist!» lausus võõras Farlani
poole vaadates. Ta oli lühike ja sale, aga hea
kehaehitusega ning istus sadulas sirgelt ja kindlalt.
Võõra õlgadeni ulatuvad kuldsed juuksed
olid pea ümber seotud peenikese naharibaga silmade eest
tagasi tõmmatud ja tema nägu oli tuulele ja
päikesele vaatamata rammusa koore karva. Ta kandis pikki
pehmest pruunikasrohelisest riidest pükse, sama värvi
hamet ja hõbedasest metallist turvist, mis näis
olevat ühtaegu kerge nagu kuuvalgus ja tugev kui teras.
Kogu Elagrenil oli ainult üks rahvas, kelle
kätetöö võis siduda endas sellist
praktilisust, lihtsust ja ilu ning neid sattus siiakanti
järjest harvemini.
«Tere, isand,» vastas Farlan viisakalt.
«Milline mure või asjatoimetus toob teid siia
kaugesse paika?»
«Ma olen kuulnud, et siin lähedal elavat üks
lohe,» ütles ratsanik.
Mehe nägu muutus süngeks. «Jah. Ma ei ole seda
koletist küll oma silmaga näinud, aga
räägitakse, et ta elab selle mäe otsas seal metsa
taga ja lendab öösiti küla kohale saaki
varitsema. Paljud tublid noored mehed ja vaprad seiklejad on
sinna üles roninud, et asjasse selgust tuua, aga keegi
neist ei ole veel tagasi alla tulnud.»
Võõras ei öelnud sõnagi, vaid
paistis millegi üle tõsiselt mõtlevat. Tema
hobune pruuskas, kenutas kaela ja kaapis kabjaga kollakat
tolmu.
«Soovite äkki koos meiega veidi keelekastet
võtta?» pakkus Farlan. Sellist haruldast
külalist ei saanud ju ometi niisama lihtsalt minema
lasta.
«Ei,» vastas ratsanik vaikselt. «Minu
töö vajab tegemist.» Millegipärast tundus
Farlanile, et võõra sinised silmad muutusid nende
sõnade juures varju võrra tumedamaks.
«Tänan ja hüvasti.» Hobune hirnatas korra ja
hakkas uuesti edasi traavima.
«Huvitav, kes see sihuke oli?» küsis Stilger
habet sügades ja vaatas käänaku taha kaduvat
tolmupilve.
«Ma arvan, et see oli Tapja,» lausus Farlan.
«Lähme sisse. Õlu ootab.»
Kuulujuttude tuul kandis tema sõnad laiali ja veidi
aega hiljem sosistas juba terve küla, et Tapja on tulnud
viimaks lohele lõppu peale tegema.
*
Verevalt hõõguv päikeseketas vajus
aeglaselt metsa taha peitu ja varjud tihenesid hämaruseks.
Viimased viltused kiired värvisid lagendikul hõljuva
õhukese uduliniku õrnalt roosakaks ja heitsid
hiiglaslikele siledatele tüvedele purpurseid laike. Felenor
Tapja sammud olid kerged ja hääletud ning tema
saabastest ei jäänud siledale maapinnale peaaegu
mingeid jälgi. Kunagi sadade jalgade poolt sisse tallatud
lai tee oli kahanenud kitsaks rajaks, mis lookles iidsete puude
vahel nagu otsatu tume madu. Felenori meeled olid
täielikult avatud, et tajuda kõike ümbruses
toimuvat, kuid mets tundus olevat peaaegu täiesti
välja surnud. Päevase eluviisiga loomad valmistusid
uinuma, ööelukad polnud jõudnud veel
ärgata. Ainult ritsikad mängisid oma kärisevatel
viiulitel lihtsat hämarikuviisi ja tema selja tagant kostis
kapjade vaikset kompsimist. Niiske mulla ja sambla magus
lõhn paitas Tapja sõõrmeid.
Lõpuks sai tasane maa otsa ja rada suundus üles
mäkke. Andnud hobusele märku paigale jääda,
hakkas Felenor kiirustamata mööda haljast seljandikku
ülespoole ronima. Tõus ei olnud järsk ega
raske, kuid siin-seal võis näha rebitud sammalt ja
songitud mulda nendes kohtades, kus raskes turvises
sõdalaste rautatud saapad olid libisenud. Puud muutusid
madalamaks ja hõredamaks ning kadusid siis lõpuks
hoopis, nagu oleks nende jaks vaid veidi enne
päralejõudmist otsa lõppenud. Mäe tipus
ei olnud peaaegu mingit taimestikku peale üksikute
samblalaikude, mis suutsid ainsana haakuda paljale siledale
kaljuplatvormile. Tagapool kerkis teine seljandik veelgi
kõrgemate tippude poole.
Pilk sirutus penikoormate kaugusele üle metsa rohelise
massiivi, mida katkestasid ainult jõgede ja suuremate
teede kitsad triibud. Küla nägi välja nagu
peotäis kivikesi, mida mänguhimulise hiiglase
käsi mäest alla hunnikusse on veeretanud. Felenor
tundis metsa aeglast ja võimsat mühinat, mis andis
talle jõudu ja kindlusetunnet. Kõhklematult
kõndis ta mööda platvormi edasi, kust paistsid
tohututest tahutud kivimürakatest laotud hiigelsuured
üksteise sees olevad ringid. Hererl-ezra, Esimene
Jõuring, iidsete jumalate kummardamispaik, mis
möödunud aastatuhandetele vaatamata ikka veel oma
sisemise jõu mõjul püsti seisis. Mitte
ühtegi pragu ei olnud nendes matemaatilise täpsusega
paigutatud kivides, nagu oleks nad alles eile siia ritta
seatud.
Ringi keskel helkis tilluke valgus,
põlvekõrgune rahulik lõke. Lähemale
jõudes nägi Tapja ka selle süütajat.
Lõkke ääres madala kivi otsas istus inimene,
pikka tumedasse rüüsse riietatud mees, kes soojendas
oma käsi lõkke kohal ja vaatas leekidesse. Tema
nägu tuli ei valgustanud ja Felenor ei näinud, kas see
on noor või vana, aga tema lühikesed juuksed olid
terasekarva hallid.
«Tere tulemast, rändur,» ütles hallide
juustega mees. «Sinu eesmärk on võib-olla veel
kaugel, aga öö enam mitte. Tuli pakub soojust,
tröösti ja kaitset. Luba mul seda sinuga jagada.
Istu.»
Tema vastas, teisel pool väikest lõket, oli teine
madal kivi. Kiirustamata võttis Felenor istet, haakis
mõõga puusa küljest lahti ja asetas selle
risti oma põlvedele. Mees jälgis teda ja Tapja
nägi tema silmades lõkke värelevat helki.
«Tänan sind lahkuse eest,
võõras,» ütles ta vaikselt. «Aga
keda ma tänama pean?»
«Mina olen Xaramesh Muundaja,» vastas mees.
«Ja mina olen Felenor Tapja,» lausus Tapja.
Xaramesh vaatas väga pikalt talle otsa.
«Mida teeb Tapja?» küsis ta.
«Kaitseb tasakaalu ja tapab seda, mida on vaja
tappa,» vastas Felenor. «Esialgu siin, hiljem
võib-olla ka mujal.»
Muundaja noogutas. «Ja mida on praegu vaja
tappa?»
«Lohesid.» Tapja hääles helises külm
noot.
«Mina arvasin, et kõik lohed on siit maailmast
juba kadunud.»
«Ei, kõik veel mitte. Kurjemad neist tapeti juba
ammu, abivalmid hukkusid aja jooksul. Nüüdseks on
järele jäänud ainult need, kes seisavad
vahepeal.»
«Vahepealsed ei mõjuta tasakaalu,»
konstateeris Xaramesh.
«Alguses mitte,» nõustus Felenor
mõtlikult. «Nad olid vaatlejad. Aga aeg on karm
vastane ja aastad on raske koorem isegi lohede jaoks. Nende keha
püsib muutumatuna, aga mõistus mitte. Mõned
neist tüdinevad vaatlemisest ja üritavad sekkuda, kuid
nende meel on väsinud ja teevad nad teevad seda
mõtlematult, eesmärgiks lihtsalt midagi muuta. Seda
ei saa lubada. Ajad on teised, tasakaal on habras ja nemad liiga
võimsad. Selline ettearvamatus tuleb kõrvaldada,
aga lihtsad võitlejad ei saa nendega enam hakkama.
Selleks on vaja Tapjat.»
Mantliga mees ei öelnud midagi. Ta paistis Tapja
sõnade üle juurdlevat.
«Ma olen kuulnud, et see lohe, kes siin lähedal
elab, tapab inimesi,» lausus Felenor vaikselt.
Tumedad silmad vaatasid tema sinistesse. «See on tema
õigus. Kes mõõgaga tuleb, peab
mõõga läbi surema; kes tuleb väega, see
saadetakse väega teele.» Muundaja hääl
vulises nagu mägioja kargel hommikul. «Need on
reeglid. Ta ei saa lasta igaühel karistamatult
rünnata.»
«Mina ei tulnud mõõgaga ega
väega,» lausus Tapja. «Mina olen Tapja. Mina
tulen sõnadega.»
«Sa arvad, et lohe vastu nendest piisab?»
küsis Xaramesh. Tema sõnades ei olnud tunda
irooniat.
«Kui sõnad on õiged, siis jah,»
vastas Felenor. «Ma pean ainult veenduma, et ta ei ole
tasakaalule ohtlik ega ettearvamatu. Ja ma pean olema
ettevaatlik. Ta on vana ja ma ei tunne tema
võimu.»
Xaramesh vaikis. Päike oli juba ammu kadunud ja ajanud
välja kuu, mis seisis kahvatu ümmarguse laiguna
taevas. Udu oli kerkinud ja kuu kuma muutis selle
hõbedaseks mereks, mis ümbritses mäetipust
saart. Õhk oli soe ja niiske. Tähtede kalgid
tulukesed tundusid tumedasse taevakummi torgatud aukudena.
«Praegu on väe tund,» ütles ta siis.
«Teine Ring on lähedal. Hierofandid suutsid selleni
sirutuda.»
Tapja vaatas tulle. Tuli andis talle soojust. Tema Sära
paisus ja nuusutas õrnalt Ringi väge. Õhk oli
väest paks, peaaegu kristalne, see siugles ja
pöörles ja kogunes lõkke kohale keeriseks. Ta
silitas tuld. Leegid said hoogu, kerkisid kõrgemale,
kiirgasid kuumust. Vägi lainetas; õhk muutus
külmaks ja niiskeks. Taevast langesid tillukesed
vihmapiisad, veidi jämedamad kui udu. Hõbedane meri
mäe ümber muutus tinajaks. Kuu kasvas suuremaks ja
selle piimjale kettale ilmusid hallid laigud. Õhus oli
tunda metalli ja põlemise lõhna. Suur
lõõmavate silmadega läikiv põrnikas
lendas üle taeva, vehkides nelja peenikese tiivaga,
müristades nagu äike. Felenor vaatas Muundaja varjatud
näkku.
Xaramesh sirutas parema käe tule kohale.
Nimetissõrmes välgatas raudne sõrmus. Hererl-
ezra vägi võpatas, ringid jooksid keskelt laiali ja
uuesti keskele kokku, tihenesid pöörlevaks
vedelikusambaks. Felenor nägi helendust; ta ei saanud aru,
kas seda tunnevad tema silmad või Sära. Siis
jäi kogu maailm seisma.
Õhk oli tahke nagu klaas ja läbipaistev nagu
õhk -- lõhnatu, helitu. Tuli oli tardunud
helendavaks massiks. Valgus murdus tillukestes vihmapiiskades ja
laotas laiali kahvatu vikerkaare. Põrnikas oli lennul
peatunud, tumedam vari tumeda taeva taustal, kõik tiivad
välja sirutatud ja selgelt nähtavad. Udu seisis
paigal, mets oli vaikinud, veri Felenori soontes ei voolanud.
Muundaja tumedad silmad vaatasid talle otsa ja ta vaatas vastu,
võimetu oma pilku kõrvale pöörama
või liigutama kasvõi ainsat ihukarva. Tumedates
silmades süttis punakas hõõgus.
Maailm läks jälle käima. Teine Ring oli
kadunud. Õhk oli soe ja niiske. Muld lõhnas ja
ritsikad siristasid.
Felenor vaatas otse enda ette, vältides
hõõguvate silmade pilku.
«Ja kui ma ütleks, et sellel lohel on plaanid,
tulevik ja tähtsus?» Xarameshi hääl oli
rahulik ja pehme. «Kas sa peaksid teda tasakaalule
ohtlikuks, Tapja?»
Tapja vaikis väga pikka aega. «Ei. Plaanidega
vahepealne ei ole ettearvamatu.» Ta tõusis aeglaselt
püsti ja sidus vilunud liigutusega oma mõõga
uuesti vööle. «Ma olen nüüd
valmis.»
Muundaja tõusis samuti ja vaatas tema peale alla.
«Ühel päeval seisab sinu poeg samas kohas ja
otsib sama lohet. Tema tuleb mõõgaga.»
«Loodame, et ta saab oma õpetuse ja
jääb ellu,» ütles Felenor.
«Need ongi plaanid, tulevik ja tähtsus,»
lausus Xaramesh.
Tapja pöördus minekule ja hõõguvad
silmad saatsid teda platvormi ääreni. Tema selja taga
kattis tume vari kinni kuu hõbedase kuma. Tohutude
tiibade poolt tõstetud tuul rebis tema juukseid, painutas
jämedaid puid kahel pool alla laskuvat rada ja kustutas
veel hingitseva lõkke.
|