15.11.1998 |
Maniakkide Tänav
Doonorelundid |
Arvustused |
August oli juba pea täielikult paranenud ja pidi peagi
haiglast koju saama.
«Polegi need Jõgeva arstid need kõige
hullemad,» mõlgutas ta. «Mis tost, et nende
valediagnoosidest imelikest ravivõtetest linna peal hirmu-
ja õudusejutte räägitakse.»
Raadiokell piiksus üheksa ning justkui sellele rihitult
lükati varbad ees palatisse uus patsient. Avarii ohver, nagu
selgitas õde. Vaene vennike oli ülepeakaela
sidemetesse mähitud. August kõlgutas voodiserval
jalgu ja valmistus uuega entusiastlikult vestlusse astuma, kuid
õde laitis selle nõu maha: mees vajavat rahu. Ja
seda pidi August isegi tunnistama, et avariiohver eelistas pigem
suletud silmil vait ja vagusi olla, mis ehk tulenes ikka veel
osaliselt mõjuvast narkoosist. Ohates keeras August raadio
vaiksemaks ja asus raamatut lugema. Palat oli lämbe ning
avanud akna, keeras August end peagi magama.
Öö. Pahaselt keeras August teise külje.
Kõige magusama une pealt tundis ta, et peab asjale minema.
«Neetud!» vandus ta mõttes. «Nüüd
mine ringi tuiama ja siis ei jää jälle tükk
aega magama.» Kuid teha polnud midagi. Huuled enda peale
pahameelest torus, ajas mees end üles ja kooberdas WC-sse.
Heitnud unise pilgu uue kaaslase poole, täheldas ta, et too
on jalutu. Pannud kitsukeses ruumis tule põlema, astus
August poti ette ja ajas püksid maha. Sellesse poosi ta
mõneks hetkeks ka jäi, lollakalt allapoole vahtima.
Midagi oli raskelt valesti. Ta sikutas püksid uuesti
üles ja kuumalaine käis üle terve kere. Tal oli
all kaks paari jalgu. Ühed olid ilusti pükstes, teised,
veidi pikemad karvased sääred algasid puusadelt. Sealt
kus pidzaamapükste värvel lõppes. August oli
lühike mees ja kõik -- ka kõrgemalt algavad
jalad -- ulatusid ilusti põrandani. August astus sammu
tagasi. Kõik neli jalga allusid talle nagu varem kaks
tükki, ainult astuda oli veidi kindlam. Ta pani käe
jalale ja silitas seda. Jalg oli tema oma, mis tema oma. Mees
tundis selgesti oma käe puudutust. Ärevus haaras
Augustil ajust ja pitsitas seda. Susside lohisedes ja paljaste
jalgade plätsudes kandus vennike koridori ning sammus jalgu
sassi ajamata valveõe lauakese poole. Laua ees jäi ta
seisma. Õde tõstis pilgu ajakirjast ja vaatas talle
küsivalt otsa. August tõstis oma kaks paljast jalga
üles ja lõi nende taldadega õe nina all
plaksu.
«M-mis te s-selle peale ütlete?» kraaksatas ta
kokutades, kuid küllaltki rahulikult, sest asi polnud talle
veel päris kohale jõudnud. Õde jõllitas
teda hetke jahmunult, kuid pomisenud siis midagi, mis
kõlas nagu «üks moment», haaras sisetelefoni toru
ja klõbistanud nuppe, sisistas sellesse: «Mida te
juhmid seal teete? Üks patsient keldriblokist kooserdab siin
praegu ringi... selge, et kindel -- TAL ON NELI JALGA!» ja
virutas vihaselt toru hargile. «Kohe tullakse.»
August ei öelnud midagi. Ta oli tumm mis tumm.
«Ärge seiske siin valguse käes, keegi patsientidest
võib veel näha, saab südamerabanduse. Mis asju
te siin õieti ajate?»
«Ma ei tea,» pomises August segaselt. «Mul oli
kopsupõletik, aga sellest sain üle.»
«Kopsupõletik? Miks nad teile siis jalad külge
pookisid? Või olete amm?»
August ei saanud midagi aru. «Küllap vist,» pomises
ta.
«Mina olen ka, muidugi ainult siis, kui ma öövalves
olen. Lisaraha ei tee kunagi paha.» Naine lükkas
juuksepahmaka kõrvale ja näitas vasakul pool pead
olevat kolme kõrva ja kitliesist triikides kolme rinda.
«Vaesekesi peab ju toitma, kuni nad omaniku leiavad.»
Eemalt koridorilabürindist hakkas kostma jalgade astumist
ning summutatud kõnesosinat.
«J-jah-jah raha ei tee kunagi paha,» noogutas ka August
tundmatu ohu lähenemist tajudes ja veel enam närvi
minnes. See oli nagu mingi painaja. Kolme rinna ja nelja
kõrvaga naine, tumehämaratest koridoridest
lähenevad Keldribloki inimesed (arvatavasti inimesed). Ja
tal endal neli jalga.
«Kahte pead sa niisama lihtsalt otsa ei klapita,» kostis
koridorihämust. «Sellega on ikka tükk
pusimist.»
August taganes ja pistis kõigi oma nelja jalaga jooksu.
«Kuhu!» kostis selja tagant valveõe terav
käratus. August tuiskas ümber nurga ja kihutas
esimesele korrusele viiva trepi poole.
«Kitsepõrgusse!» vingatas ta endamisi, kui kuulis
tagant äkilisi hõikeid ja tagaajamismüdinat.
Jooksnud pimedas õigest koridorist mööda,
põrkas August vastu mingit potis kasvavat kummipuud,
pöördus ringi ja süstis õigesse suunda. Ent
viivitushetk maksis end kätte. Mustavast õhust
kihutas välja kahepäine, kuuekäeline ja jumal
üksi teab mitmejalgne peletis. Hirmuhuilet kuuldavale lastes
haaras August trepikoja ukse kõrval seisva
metallvarrastest riidenagi ja ise peaaegu vastu seina joostes
käänas otsa jooksu pealt olevuse poole. See rehmas
kõigi oma kuue käega, ent tegu oli siiski nii
ootamatu, et piigina tungisid mütsivarna ogad tollele
vasakusse pähe. Õõksatades taarus olevus paar
sammu tagasi ja enne veel kui põrandale kukkus, lagunes
tükkideks. Käed-jalad ning teine pea pudenesid
läbisegi põrandale ning hakkasid seal siis rahutult
siplema. Õudusega nägi August, kuidas jalad ennast
ükshaaval hämaruses püsti ajasid ja tema poole
hüplema hakkasid. Tumedalt linoleumilt ei paistnud
hästi, aga mees tundis, et ka käed sibavad tema poole.
Pooleks ininaga urisedes kukkus August neid jalgade ja
riidevarnaga laiali peksma. Pealetungivad ihuliikmed
tõmbusid tagasi, niipea kui ta oli mõnel neis luud
purustanud ja kadusid krabistades pimedatesse koridoridesse ning
trepikotta kuhu nad ta hoopidest paiskusid. Ainult purustatud
peaga, kahe käe ja jalaga inimkeha jäi põrandale
veritsedes lamama. Ning teine pea, mis külmal kooljailmel
Augustit vahtis. Mees virutas sellele riidevarnaga - ajusi laiali
pritsides lendas pea pimedusse, kus ta vastu seina kopsatas.
August seisis vabisedes keset musta koridori ja ei teadnud mida
teha. Trepile ta pelgas minna, sest kartis sinna kadunud paari
kätt ja jalga. Arvatavasti jäid nad kuhugi varitsema.
Sealtpoolt, kust ta tulnud oli, kostsid äkki mingid
hääled. Küllap oli keegi lärmi peale
üles ärganud. Siis vapustas haiglat jube kriiskamine.
«KÄSIIIII, KÄSIIII!»
Kellegi hõik, millegi klirin. Kriiskamine lämmatati,
see muutus mulksuvaks ja hajus. Ent nüüd kostis uste
avamist ning hääli ka mujalt. August hakkas
mööda seinaääri sinnapoole hiilima.
Ärritatud-ehmunud hääled valjenesid.
«Oodake siin, ma lähen kutsun kohe tohtri!» kostis
valveõe hääl.
August piilus nurga tagant välja. Kitlis naine kadus teisele
poole koridorihämusse. Põrandal lamas minestunud
naispatsient ning ümber tema 7-8 pidzhaamades inimest.
Laual, mille kõrval nad seisid, lebas käsi.
Arvatavasti üks neist, kes Augusti eest jalga lasid.
«Oleks võinud ju SELLE ka kaasa võtta,»
virises keegi. Üks meestest astus lauale ligemale ja katsus
kätt. Sooja puudutust tundes elustus käsi
silmapilkselt. Välkkiirelt haarasid sõrmed mehel
randmest. Hirmust röögatades hüppas mees metsikult
oma kätt vabaks raputada püüdes eemale. Ent SEE
oli kui tangidega ta küljes. Vastikusest moondunud
näoga tagus mees Kätt vastu lauaplaadi serva. Puhkes
kohutav lärm ja rüsin, milles keegi vanem mees endal
rinnust haaras ja põrandale vajus. August volksas nurga
tagant välja ja jooksis Käega maadlevale mehele appi.
Enne veel kui ta kohale jõudis oli Käsi mingi trikiga
mehel kõri kallal. August haaras Käest ja hakkas seda
ära kiskuma. Mehe silmamunad pöördusid pahupidi.
Käe hiigelbiitseps värises pingutusest. Nähes
pimedusest ilmunud neljajalgset meest üksiku käe
kallal, põgenesid paanikas patsiendid
haiglasügavusse. Meeletult rapsides kiskus August mehe
tahtmatult tasakaalust välja. See kukkus alguses
põlvili, seejärel kõhuli. Siis lasi ka
Käsi temast lahti. August, kes ei osanud seda oodatagi, pidi
oma neljast jalast hoolimata selili prantsatama. Hooga
tõmbas ta Käe vastu oma rüseluses paljakskistud
rinda. August tundis kerget valupistet ja siis oli käsi
temaga üks. Lahutamatu nagu jaladki. Rõvedust tundes
haaras August sellest kinni ja tundis, et hoiab käes iseenda
kätt.
Sellest vapustusest toibumata kuulis August taaskord eemal
sammukobinat ja hääli. Kikivarvul hüppas ta oma
palatiuksest sisse ja tõmbas selle enda järel peaaegu
kinni, jättes vaid õrnalt paokile. Siis heitis ta
pilgu ümberringi. Palatis polnud kedagi peale jalutu
avariiohvri. JALUTU? Augustile tõusis eredalt silme ette
pilt, kuidas too mees õhtul tuppa lükati. JALAD
EES!!! Hetke seisis ta nagu halvatu. Ning siis taipas ta, et mees
on ärkvel ja vahib teda ja tema kaht paari jalgu. August
lausa hüppas talle oma kolme käega kallale: «Sina
oled selles värgis osanik,» lõrises August ja
näitas kolmanda käega oma karvastele lisajalgadele.
Mees noogutas ehmunult.
«Kust sa nad said? MIKS NAD MINU KÜLJES ON?» Ta
heitis pilgu palatiukse poole. Koridorist kostis tramburai
minestanud naise ja kahe surnud mehe ümber. Paistis, et ka
vanaätt oli hinge heitnud.
«RÄÄGI! Vaikselt aga kiiresti!»
«Ma sain nad peale avariid, kus ma mõlemast jalast
ilma jäin. Doktor Pärnakeselt, tema need aretas.»
«Misasjad?»
«Need doonorjalad.»
«...ja käed,» August lehvitas oma lisakätt mehe
näo ees.
«...ja käed ja muud asjad.»
«Misasjad?»
«Need on nagu eraldi elusorganismid,
parasiiditüüpi. Kui inimesele külge paned,
lülituvad kohe tema närvi- ja vereringesüsteemi.
Sealt saavad nad peremehelt toitaineid. Neil endil ju suud ei
ole.»
August vahtis teda uskudes enda hullumeelsusse.
«Aga miks nad minu küljes on?
Mees naeratas virilalt. «Sellepärast, et ma sain
vigastada. Kui peremeesorganism ei suuda enam oma kohust
täita, siis lähevad need neetud parasiidid uut
peremeest otsima. See on nende ainus viga.»
«Teine viga on neil veel,» ütles August. «Nad
tapavad inimesi.»
Mees raputas kõhklevalt pead, «..ee.. eei teea, kui sa
neile just liiga ei tee.»
August võpatas, mõeldes inimesele, kelle ta oli
riidevarnaga tapnud.
«Aga miks nad seda siis salaja teevad? See on ju suur
leidus!»
«A mis sellest lihtrahvale ikka kuulutada, raha neil nagunii
pole. Tasu neid ilmaasjata kättesaamatuga õrritada.
Muidu veel keelatakse jälle ära, nagu
klooniminegi.»
August korsatas. «Noh, enam seda vaka all ei hoita,»
sisises ta ja tõusis. Kuulatas. Koridoris oli kõik
vaikseks jäänud. Nähtavasti oli personal valitseva
segaduse klaarimisega kusgil mujal ametis.
«Kuhu sa, loll, lähed,» hüüatas mees.
«Kuhu vaja, sinna lähengi,» pomises August ja
libistas end palatist välja. LÄTAKI, lõi
kirvehoop ta pea pooleks. Tükkideks lagunedes vajus poole
peaga keha põrandale. Kirves koos pea ülemise poolega
jäi uksepiida sisse. Doktor Pärnake vaatas
valveõele valjult otsa.
«Patsiendid palatisse tagasi ja hommikul kannad ette, et nad
said kogemata hallutsinatsioone esile kutsuvaid aineid.»
|