[ Jutt |
Jutulabor: november 1998 |
Uued arvustused ]
01.11.2000 18:24:28 |
medicus |
lahe jutt
Idee on omapärane ja hea ning hästi on osatud seda ka vormi valada. Loogiline see tekst aga ei ole. Imestama paneb see, miks need doonorelundid haiglas nõnda suurt paanikat tekitasid, kui oli ju teada, milleks neid kasutatakse: üks patsient ise seletas asja ära ning ei minestanudki seejuures. Ja valveõel olid kah lisandid küljes. Ei saa aru, miks haiglarahvale see käsi jubedam peaks tunduma, kui topeltkõrvad. Ning lõpp oli liiga kurb. Miks siis kohe pea pooleks? Kas doktor Pärnake on siis mingi maniakk, kes oma patsiente raiub. Ning kust tal seal haiglas see terav kirves nii kohe võtta oli? Oleks võinud ikka ka arutada proovida ning Augustiga doonorleping sõlmida. Mida see med.õde lisaraha kohta ütleski?
Nuu... *vehib abitult hiirega* ... lugu, kas teate. Kas lõpulause(d) olid tõesti vajalikud?
13.06.1999 21:38:24 |
kairi |
Lõpp tundus algul nii,et kumb siis õige
on-hallutsinogeenid või ringisebivad
ihuliikmed ning teistkordsel ulelugemisel taipasin -vastikut mõnus.
Paras pikkus ka
Vat see oli nüüd üks mõnus lugu. Selliseid ma isegi ostaks :-)
Ainult lõpp oli veidi nüri. Pea pooleks ja asi ants.
Hee. Niisugune värk mulle meeldis. Maniakkide Tänav sisaldab peidetud annet. Saada see jutt "Vooremaasse", äkki avaldavadki. Lugu on seda väärt, et üldsus seda loeks. Ja pikkus on üsna sobiv.
See on ju päris hea! ;) Täiesti andekas lugu. Ise kylge ronivad kehaliikmed on parasjagu positiivselt jäledad - nagu väga ilmselt ka taotletud. See, et arstid peategelase maha löövad, oli kyll etteaimatav, aga lugu kehvaks ei tee see sellegipoolest. Idee om hea, teostus ladus... Ilmselt saab psyhhoterroristliku täistabamuse see lugeja, kes hetkel/varsti haiglas ravil viibib ;)
Mina isiklikult ei pea juttu paroodiaks!
Mõnus rappimislugu... minu meelest on see esimesest viiest «Algernoni» ülesriputatud loost parim.
Mahe värk, ainuüksi stseen peldikus on kümmet punkti väärt!!!
Autor! Ära pane seda tähele, et kohalikele ulmefännidele ei meeldi voolav veri ja narmendavad liharäbalad. See on nende isiklik piiratus ja traagika.
Idee on muhe ja Eesti setting sobib ka siia imehästi... Nuga veeni... ja ikka sügavamalt. Soolikad lippama!!!
Kõik sõltub taustsüsteemist. Samuti on antud teksti puhul, mis ei kannata võrdlust heade lugudega. Kuid ajalehe tagumisel leheküljel pakub kerget meelelahutust koos koomiksiribaga.
OK, see on parem kui see «Taadeldus», aga korraliku loo mõõtu ikka välja ei anna. Lugedes tuli paaril korral küll naeruturtsatus peale (mis on hea!), nagu seda «Verepulma pritsimajas» (Mardus 5/96) lugedes, aga üldmulje on siiski vilets. Et mulle Eesti-settinguga tekst meeldiks, peab ta ikka üsna eriline olema. «Doonorelundid» seda polnud. Jutu idee üsna haigevõitu, kuigi jah, omal tasemel oli tegu enam-vähem normaalselt teostatud asjandusega.
Maniakkide Tanav polegi nii hull kui
"Taadelduse" jargi arvata. Naib, et ta
suudab ka yht-teist koitvamat valmis treida.
Mulle oli lyhidus suht sympaatne, kui ta
olex pikem olnud olex arvatavasti igav
olnud. Enamsti mulle medulmekad ei meeldi
ja ka see polnd tea mis saavutus, kuid
lugeda vois.
Parem asi, kui "Taadeldus", päris karm paroodia igasugu medulmekate kallal. Häirib veidi kirjelduse kiirus ja jutu lühidus, aga teisest küljest oleks selleteemaline pikem jutt ilmselt liiga jaburaks läinud. Sellise väikese nupuna jättis suht rahuldava mulje.
|