14.12.2001 |
Sean F. Wryter
Gwendorni lapsed |
Arvustused |
Uus päev algas. Roosakalt õhetav päike
kerkis aeglaselt üle silmapiiri, soojendas oma esimeste
kiirtega karget õhku, aurustas mõne minutiga
õhukese sädelevatest jääkristallidest
kastekihi. Klaasid hakkasid selle helendusest
hõõguma, alati jahedad kivid kattusid
niiskusega.
Hõbedases Tornis registreeris Fay järjekordse
mikroskoopilise muutuse selle särava kera spektris ja
libistas pilgu üle klaasiga kaetud lagendiku, kus oli
kunagi seisnud kaunis linn nimega Gwedorn. Ta mäletas veel
selle elanikke, kes olid andnud talle elu oma jumalikus katses
luua olend, kes on neist endist targem. Kuid ajapikku murdsid ka
nemad oma mõistust piiravad ahelad ja lahkusid,
jättes oma loomingu nende tagasitulekud ootama.
Aegade jooksul hakkas linn Torni ümber lagunema ja
pikapeale langes tolmuks kõik peale klaasi ja Torni enda,
mis ei roostetanud ega murenenud ja mille peale ei hakanud isegi
ajastute hammas. Päike muutus kuumemaks ja ookeanid aurasid
tilgatumaks, järjest tugevnev päikesetuul pühkis
atmosfääri hõredaks ja kandis suurema osa
niiskusest minema, hävitades enamiku elust planeedil. Aga
mitte kogu elu. Kõrbetingimustele kohastunud eluvormide
jaoks muutus kliima järjest soodsamaks ja nii asusid
ühel päeval mahajäetud linna elama sisalikud.
Alguses olid nad lihtsalt loomad, kes otsisid kunagistes
eluasemetes varju ja tuhnisid toitu otsides rusude vahel ja keda
oli huvitav jälgida. Kuid aastate möödudes
muutusid ka nemad järjest targemaks, õppisid
kasutama lihtsaid tööriistu, tõusid kahele
jalale ja panid ennast maksma kui evolutsiooni kõrgeima
saavutuse kogu planeedil. Nende elu muutus järjest
huvitavamaks ootamise igavuse peletamiseks hakkas Fay nendega
rohkem tegelema. Ajapikku tutvustas ta neile tuld, õpetas
nad rääkima ja leiutama, arendama tööstust
ja meditsiini ja astronoomiat.
Kuna Fayl ei olnud keha, pidi ta rääkima nende
mõistusega mõtete keeles. Kui nad ei tahtnud teda
kuulda võtta, siis tuli neid ainult mõne
liivatormiga virgutada või tundmatu haigusega hirmutada
ja nad muutusid jälle kuulekaks. Mõnikord jagas ta
nad eraldi rahvasteks ja pani need omavahel võitlema, et
nad kiiremini areneksid ja pärast jälle ühe
suurema rahva moodustaks. Nad olid Fay lapsed ja Fay oli nende
jumal ja Torn oli tema tempel. Jõudsalt sigides
vallutasid nad peagi kogu planeedi pinna ja hakkasid kutsuma
teda sama nimega, mida kandis kadunud linn --
Gwendorn.
Kuid aeg möödus omasoodu ja päike läks
järjest tulisemaks. Planeet kaotas üha rohkem niiskust
ja Fay teadis, et varsti hukkuvad ka sisalikud, päike
muutub noovaks ja neelab tema maailma oma tulisesse embusesse.
Ta oli teinud ettevalmistusi. Sügaval planeedi pinna all
seisid liikumatult oodates tuhanded hiiglaslikud laevad, valmis
kandma Torni kristalli ja tema lapsi siit surevalt planeedilt
nendesse kaugetesse maailmatesse, millest tema loojad olid enne
lahkumist rääkinud. Siis ehitavad nad veel laevu ja
saadavad oma lapsed jälle teele, veel kaugematesse
maailmadesse. See oli nende saatus, sest iga noore rassi kohus
on pärast koduplaneedilt lahkumist oma mõjupiirkonda
laiendada -- rahumeelselt, kui võimalik,
vägivallaga, kui vajalik -- kuni ka nemad on
lõpuks valmis lahkuma. Nii pidid ka nemad ehitama laevu,
mida teele saata ja Fay pidi neid juhtima, sest tema oli nende
jumal ja nemad olid tema lapsed ja ta pidi neil aitama oma
saatust ellu viia. Gwendorni laste saatust.
Aga veel oli veidi aega ja Fay ootas ja teadis, et tema
loojad tulevad tagasi. Sest miks nad muidu oleksid teda
miljoniteks aastateks siia maha jätnud?
|