Valge. Kõik oli ümberringi nii valge. Valgest kivist majad, mis toetusid heledatele vundamendimüüridele, heledast marmorist kõnniteeplaadid, valusalt kirgas päikesevalgus. Raamatupoest välja tulles pimestas see silmi ning ma pidin mitu sekundit seisma, enne kui suutsin torkiva eredusega harjuda. Esiteks oli tarvis turule minna. Õngitsesin taskust paberi ning kontrollisin, kas kõik sai ikkagi kirja -- see oli peaaegu automaatne liigutus ning juba ammu sisse juurdunud. Konks seisneb selles, et ma tean end olevat nõnda hajameelse, et suudan ka kõige tähtsamad asjad maha ja ära unustada. Aga nimekiri oli siiski alles. Kergetes suverõivastes paar kõndis aeglaselt mööda varjupoolset kõnniteed ning vaatas pisut imestunult, kui ma niiviisi põletava päikese käes juhmilt paberitükki passisin. Mis siis. Naeratasin. Mul oli vaja turule jõuda. Vaid sealt on võimalik korraga kõike -- mida iganes pähe tuleb -- saada. Vibupüss, nuga, piip, nahkkott, kuivatatud magunakaunu, seitset eri sorti vilju. Kogu nimekiri. Ma olin koos vana Jarmaktiga pikka aega vaielnud ning arutanud, kas pole see mitte kiirustamine kõike nüüd kohe, selsamal reedel, proovida, aga tunne ütles, et aega on vähe. Nii ma siis läksingi. Oli neljapäev.

Heledast, peaaegu läbipaistvast kivist sild, mis kõrge kaarega ületas suvisel ajal kitsukeseks kuivanud jõe, tähistas turu algust. Juba selle kõrgete müüride varjus hakkasid pihta kaupmeeste kirevad hütid ning talupoegade kohmakad varjualused. Siin ei olnud mitte midagi püsivat -- iga päev oli turupäev ning iga päev vahetasid letid asukohti. Kauplemisluba anti välja vaid üheks hommikuks ning selle uuendamisel määras linnavalitsus alati juhusliku platsi. Nii püüti ära hoida parimate kohtade asjatut kinnihoidmist -- lühidalt, korruptsiooni. Keegi ei olnud kindel, kas see neil ka õnnestus. Mis aga kindlasti töötas, oli, et niiviisi muutus iga turulkäik omaette sündmuseks. Siin ei toimunud mingisugust kiiret sahmerdamist. Keegi ei tormanud, toppinud närviliselt toiduaineid kotti ja kihutanud seejärel koju. Oo ei. Joodi hoopis madalatest tassidest kanget kohvi ning vesteldi naabritega.

«Kas nägid, Vihsmir on kolinud sillaserva taha.»

«Altmaa talumeestel on odavad melonid, seal ümber purskkaevu.»

Pugesin vestlejate selja tagant läbi ning istusin: «Kas keegi on ambudega tulnud? Need Raudküla mehed teevad tavaliselt head kraami -- nii mulle räägiti -- on neid siin näha olnud?»

Keegi muidugi teadis ning kahe tassi kohvi järel oli mul ka ülejäänud nimekirja kohta piisav teave olemas. Kummardasin viisakalt ning seadsin end kiirustamata minekule. Tore oli vaadata öö jooksul saabunud värskeid vähke hulpimas madalates tünnides, reipalt sädistasid helekollased linnud oma kõrgetes puurides, sõõrmetesse ujus kirbet ja veidi kurku kraapivat kanepisuitsu. Oli ilus päev. Kontrollisin nimekirja.

«Kaugele see amb laseb?»

«Kaks pool, kolmsada jalga, edasi on juba raske täpselt tabada. Ja oleneb muidugi tuulest.»

Ma naeratasin ja paitasin käsiammu lakitud pealispinda. Ilmad olid suviseselt tuulevaiksed ning kahesaja viiekümnest jalast piisas küll. Minu arvutuste järgi, kuigi Jarmakt soovitas rohkemat. Ta on alati nii hirmus ettevaatlik olnud.

«Nooled on ikka saarest?»

Muidugi olid. Sihtisin ja valisin väga hoolikalt välja kuus ilusat ja sirget noolt. Noh, alla kuue ei saanudki osta. Tasakaal polnud oluline, niikuinii tuli otsad ise ümber teha. Noogutasime teineteisele sõbralikult ning jätsime hüvasti. Tema oli müünud, mina jälle ostnud. Lukumäärde andis veel pealekauba.

Noa sain sealtsamast lähedalt. Mul ei olnudki vaja midagi väga erilist -- lihtsalt paarist varvast kokku keerutatud ning mõned korrad karastatud tera. Kahe tosina tolli pikkusi oli siin küll ja küll ning ma võtsin ühe odavama. Relvasepp demonstreeris veel mulle kuidas see õhukese raudvarva ühe tõmbega läbi lõikab. Eks see ole neil selline ametialane uhuks -- ega ise ka ei tahaks, et sinu kaubast vilets mulje jääb. Igaks juhuks kontrollisin noa teravust veel tomati peal. Naeratasime üksteisele mõistvalt.

Rohtudega oli lihtne. Neid valides tundsin end nagu kodus ning läksime isegi vaidlema. Oli, sindrinahk, toonud valel ajal korjatud valujuurt. Mitte, et mul oleks seda vaja läinud, kuid ma teadsin täpselt, mis võib juhtuda. Keegi algaja tuleb ning keerab kogu joogi selle kasutu ja toimetu juurega nässu. Pärast langeb jama meie kõigi kaela. Ebameeldiv. Teisest küljest tundsin, et olen ka oma ametipositsiooni õigustanud. Vähesed oskasid vaid lõhna järgi ära öelda, millal taim korjatud ning kui suur selle vägi võiks olla...

Hilisel pärastlõunal tagasi poodi jõudes ladusin asjad tagaruumis välja ning kutsusin Jarmakti endale appi. Kahtlevat vaatas ta ambu ning katsus selle õhukesest metallist kaari.

«Jäta, see on vastupidav, ma uurisin. Tegelikult ei ole ju muud vaja kui üks lask. Sa tead ju, et rohkemaks pole aega.»

Jarmakt noogutas: «Ahh, tahtsin lihtsalt kontrollida. Mulle kohe ei meeldi see asi eriti.»

«Oh, sõber, meil on nii palju vaja ära teha. Ei saa ennast pisiasjadest segada lasta.»

Õhtuks olid nooled ette valmistatud -- mina oleksin küll vaid ühega leppinud kuid tema, muidugi, ei jätnud enne jonni, kui oli kõigile uued otsad pannud. Istusin ja vaatasin, kuidas ta seal askeldas ning rohtudega mässas.

«Tule, joome kohvi. Mina pean niikuinii öö otsa üleval olema.»

Minna tuli ju varavalges. Muidugi oli veel palju tingimusi, mida täitma pidi -- suitsetasid karumustika-mooni segu (väga täpselt välja kaalutud), määrisid end unimagunaga, silma tilgutasid kortslehe tõmmist. Ja ikkagi polnud see veel kõik. Ma sain aru küll, miks mu abiline nii närvis oli. Aga teisest küljest oleks järgmist võimalust tulnud oodata võibolla aastaid. Ning ma tundsin, et selleks pole enam aega.

Jarmakt kallas uhmris peenestatud segu kaalule ning vaatas mulle etteheitvalt otsa: «Sinu eelkäija läks samuti kiirustamise ohvriks.»

«Nojah, aga enne seda sai ta kaheksaga hakkama.»

Kaks imepisikest tinatükki maandusid teisel pool kaalukausis ning ma võtsin värskeltostetud piibu välja. Parema meelega oleksin muidugi oma vana kasutanud, aga seadus on seadus. Kausid kiikusid natuke ning jäid siis seisma. Toppisin piibu täis, jätsin Jarmakti viimaseid ettevalmistusi tegema ning astusin aeglaselt trepist üles, meie poe lamedale katusele. Jah, ma ei saanud eksida. Tähed olid täpselt sellises asendis nagu öösel enne küttimist peavadki. Alles nüüd hakkas erutus kohale jõudma. Vaatasin pisikestest torkivatest ja vilkuvatest täppidest moodustunud mustrit ning lugesin seda kirja, mida vaid vähestele õpetati: «Aeg on küps.»

Mäletan -- juba lapsepõlves kuulasin küttide lugusid -, kuidas nad rääkisid, et esimene mahv ettevalmistavast piibust muudab kõik. Tõsi see oli. Kuulmine teravdus, silme ette kerkisid jooned ja pildid taevas, mida enne isegi aimata ei osanud. Teadsin nüüd täpselt. Aeg hakkas teistmoodi voolama.

Tundus, et juba samal hetkel olin rõivastunud, amb käes, nuga vööl ja kott seljas. Selge ja tumeda tähistaeva asemel kõikusid aga silme ees peenikesed oksad, mis omaenda raskuse ja olematu tuule koosmõjul lõid täiusliku illusiooni järvepõhjas aeglaselt loksuvatest vetikatest. Siristasid hommikused linnud, kostis veel viimaseid ööhääli ning lagendiku piiri moodustavate lehispuude sagriste latvade vahelt paistis kahvatuv, tuhm taevas. Tüvede kohal avaneva tühemiku korrapäratu ovaalne laik tõmbus üha heledamaks ning selle liikumise taustal tulid nähtavale pikad, väljavenitatud pilved, mis unenäolise aeglusega muutsid kuju ning näisid midagi välja manavat. Ma teadsin mis see on. Valgus muutus üha eredamaks ning, nagu meie linn südapäeval, hakkas see torkima silmi ning ähmastama pilku. Ma teadsin seda. Mul oli kõik meeles.

Ma eksisin. Mitte kunagi ei osanud ma tähelepanu pöörata tõigale, et ilu, ilu on kõige hirmsam, mis võib juhtuda. Mu rohtudega vastuvõtlikuks muutunud silmad, mu rohtudega tundlikuks muudetud keha, iga selle osake, iga verepiisk tundis, kuidas lähenes valgus. Kuldsest valgusest ulatus kõigepealt välja sarv, pikk ja peenike, keerdus ja helendav. Siis keha. Nii ilus... Värisevate kätega tõstsin ammu ning suunasin noole lagendiku keskele ilmunud säravale loomale. Ükssarvikule.

«Sure,» sosistasin ning päästsin nööri valla.

Teie võite nüüd muidugi öelda, et ainult abitu algaja käitub niimoodi. Ja õigus. Aga sel hetkel olin ma unustanud oma eelkäijate hoiatused, ma olin pime sellest valgusest ja ilust. Nähtavasti peab oma mälestustes rõhutama, et ei tohi tunda mitte mingisugust halastust. See sõna -- ükskõik, mis sõna -- oli ju tahtmatu hoiatus, sisemine püüe säästa. Aga ma sain oma õppetunni.

Painduv keha pööras noole teelt kõrvale kiirusega, mida ma ei uskunud, et kusagil võib olemas olla. Linnud taeva all lendavad kiiresti. Mina aga arvan, et vähesed on kunagi näinud sellist kiirust ning hiljem elanud, et rääkida. Juba nägin end lebamas lõhki rebituna nagu heeringas enne soolamist.

Ma karjusin. See oli raamatutest õpitud karje ning ma polnud seda isegi eriti harjutanud. Teadsin vaid, et lõuapärad lahti, häälepaelu kastutamata, ainult kõhust voolav viha tuleb tormihoona, nii nagu hüüame äikest, välja pressida. Räägiti, et see võib õnnestuda. Sedakorda oli neil õigus. Järgmisel sekundil oli mul vibupüss vinnas. Plinn. Nool lendas pilkumatult tühjusesse põrnitseva silma poole ja tungis sinna peaaegu hanesuleni sisse -- just siis, kui loom oleks tardumusest ärganud. Mina võitsin!

Ikka veel vabisedes ehmatusest ruttasin tõmbleva keha juurde, kummardusin ning lõikasin kiiruga maha sarve. See oli pehme nagu liha ning tuli väga kergesti koonu küljest lahti. Läikiv tera hakkas verega kokku puutudes aurama ning kägardus inetuks massiks. Jätsin selle, oma riided, vibu ja nooled sulavale ja kobrutavale liivale vedelema. Kõik, mis puutub kokku tapetud ükssarvikuga on neetud. Vaid kalasoomustega vooderdatud hobusenahkne kott suudab kauem vastu pidada -- sarve panin ma sinna. Hetkegi võidust ei suutnud ma aga nautida, tahtsin vaid koju. On õigus neil, kes räägivad, et esimene küttimine on kõige jubedam. See raputab niimoodi läbi, et pärast ei saa päristööd mitu kuud teha. Arvan, et nüüd on juba julge ära öelda, et mina ei suutnud pool aastat midagi asjalikku valmis manada. Küll oli ikka vapustus!

Linnamüüri ääres otsisin kivi tagant välja mantli ning mässisin end sellesse. Ka see tuli hiljem põletada. Ja viia läbi puhastusrituaal.

Kui Jarmakt mind raamatupoe uksel nägi, kohkus ta kõigepealt, kuid naeratas siis. Arvan, et ta ei lootnud enam oma meistrit näha, igavene pessimist.

«Mul on häid uudised,» sosistas ta siis. «Ma arvan, et see oli tõega viimane neist.»

Te ei suuda uskuda, kui hea meel mul oli.

«Kas ta liigutab?»

«Jah.»

Hoolimata väsimusest, hoolimata peavalust jooksin ma kolme astet korraga võttes üles oma magamistuppa... ja jäin lummatult seisma. Täiuslikult valgust neelav, kõva kest, mis ei andnud kunagi mitte midagi tagasi oli nüüd muutunud värviliseks! Tõesti, ta liigutas! Mantlit seljast heites viskusin voodisse, surusin kõrva vastu muna, tundsin soojust ja tukslemist. Elu enda käte vahel.

«Nüüd lõpuks, nad ei tapa sind ära, mina olen siin, me kaitseme sind,» sosistasin ma nagu nõdrameelne. Munale, kellega koos rohusegajate ning raamatukaupmeeste tsunfti meistrid on koos maganud sajandeid. Keda on sajandeid oma ihuga soojendatud ja kaitstud, et ükssarvikud ei torkaks oma teravate sarvedega katki õrna koort ning ei sööks selle magusat sisu. Viimasele lohele.