|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2001 |
Uued arvustused ]
Alias on mul kyll RoheLohe, kuid Lohed ja Draakonid ei ole ainult rohelised:) Igast mustad, punased ja isegi kuldsed ja pronkspruunid on ka olemas. Valget isegi on, kuid esineb pigem "uunikum- antiigi" alla.
Pealkiri "Valge ja Must" jäi täiesti arusaamatuks. Lohed on ju teatavasti rohelised! "Saar ja Polli" uuringud igatahes näitavad, et enamik pooldab rohelist!
Muidu oli üsna kobe tükk. Hästi kirja pandud jne. Aga ma ei mõista, kas MR-il on mingi tõrge asju lahti lõpuni kirjutada, või on asi oskamatuses? Vihjed, kui neid üldse anda, võiksid olla arusaadavamad!
Kui paneksin hinde, siis paraku seekord Kolme.
Minule jättis see lugu nii mõnegi küsimuse ja seda eriti just kasutatud kujundite suhtes. Selge on see, et ükssarvikud esindavad seda "valget" poolt ja lohed "musta" poolt ja et need loomad on kuidagi seotud ka kogu ülejäänud maailma olekuga.
Aga.
Kui enne valitses ükssarviku ajastu, mis oli seotud valguse ja iluga, siis kas peaks loo kangelast pidama hoopis antikangelaseks, kuna ta tahab seda muuta? Isik ise oli läbinisti sümpaatne, mingile pimedamale poolele vihjet polnud. Jääb arusaamatuks, mida ta saavutada tahtis, mis muutused need on, mis lohede ajastu tulekuga toimuksid. Lihtsalt ühe lohe pärast ei tapaks keegi sajandite kaupa ükssarvikuid.
Kokkuvõtteks, see lugu on nagu raamatust välja rebitud peatükk. Motiive ja tagapõhja ei vaevuta kirjeldama ja tulemuseks on pildike, mis on küll ilus aga arusaamatu.
| 27.12.2001 18:14:33 |
Tarts |
Meeldis. Üle kolme ei saa. Pinget pole ollaga ja tegevuse motiivid jäävad pehmelt öeldes segaseks. Kirjutatud on hästi, isegi toredasti, kuid tooksin samuti nagu lugupeetud Must Kass välja seda, et inimtegelaste kohta ei saanud me teada mitte kolbigi ja ka selle kohta mitte, et mil kombel need erinevad värvid siis ikkagi asjasse puutusid. Pisut kahtlen ka asja mütoloogilises taustas, kuid igaks juhuks ei võta sel teemal suud täis. Võiks pisut rohkem läbimõeldud olla.
Nii palju on juttu küll, et natuke norida. Põhjendamaks, miks paneks hindeks "rahuldava". Pisiasi, aga: pole vähimatki vihjet peategelase välimuse kohta. St kui teha sellest film, poleks lavastajal aimu, kas kutsuda peaossa Stallone, Hoffman või Carey - ehk koguni Liz Taylor või Kidman. Natuke raskem on lohede-üksarvede vaenuga. Võis aru saada, et eelmise raamatukaupmehe jahi äpardumine ei toonud kaasa lohemuna hävimist, seega piisaks kaitsetaktikast ja vibuga hulkumine näib asjatu avantüürina. Tarbetuna tundub ka rõhutamine, et tegemist viimase ükssarviku ja viimase lohega. No ei usu, et lohehakatis teadis, et nüüd on ükssarvikud otsas ja võiks hakata koorumisele mõtlema - loogilisem oleks ju, et mida rohkem ükssarvikuid mängus, seda kiiremini tuleks üritada kaitsetust munast välja saada. Muidugi võis tegemist olla sümboolikaga: et valge (ehk ükssarvikute) aeg sai otsa ja tuleb must (lohede) aeg. Mis eeldaks jälle pisut põhjalikumat peategelase motivatsiooni avamist (no ei näe otsest seost raamatukaupmeeste ja pimeduse vahel). Ja üldse meeldib ebamäärane hall hämarus mulle rohkem...
| 20.12.2001 12:37:49 |
Veiko |
See oli HEA lugu!! Nõustun Jüri Kallasega: See kuulub Eesti fantasy paremikku. Eriti läksid peale väljapeetud kirjeldused. Üldse on see teine lugu Algernoni selles numbris, mis on "väga heal" tasemel kirjutatud (teine lugu on S.F.Writeri "Lahing Pilvelinnas"). Selles suhtes üllatavalt suur heade lugude konsetratsioon ühe numbri kohta. Edu kirjanikule ja Algernoni toimetusele.
| 20.12.2001 11:02:36 |
RoheLohe |
Oli hea lugu, üle keskmise. Siinseal oli paar stiiliviga jne. kuid kindlasti väärib kiitust. Ja selle lohe all mõtlesid sa ikka mind?:)
ei taipa eriti miks herr jüri kallas MINU tähtsusetut isikut siin puudutab..
siin peaks nagu JUTU arvustused olema..
ja lilli kingin ma päris palju olgu siis reaalsuses või virtuaalreaalsuses..
Noh, täiuslik see tykk nüüd ei ole, aga kaunis korralik küll. Indrekul on seekord jumala õigus.
Meeldis. Läbimõeldud ja selle mõtlemise kallal oli ka tööd tehtud, mitte niisama lambist uhatud. Aga kahe asja kallal noriks. Esiteks - jutt kasutab üsna odavat nõksu. Peategelane teab küll, aga mingitel põhjustel - millised jutust otse välja ei tule - enne lõppu ei ütle. Ja väljaütlemine saabki puändiks. Lihtsalt juhiks sellele momendile tähelepanu (ta jääb pärast läbilugemist ikka tiba häirima) ja viitaks, et seda annaks ka vältida. Peategelase kohta muidugi puänt üht-teist ütleb.
Teiseks läheb esimeses otsas turul askeldamise peale natuke liiga kaua aega võrreldes järgnevaga. Sel kombel muutub kogu lugu ka episoodiks... aga ainult ühel ideel põhinevast tekstist ei saagi vist rohkem nõuda? Ilmselt on ka kusagil mütoloogias see moment sees, et ükssarvik ja oma sarvega...neidsamuseidki tsurgib? Aga muidu huvitav jutt oli.
Alustaks sellest, et tegu on ühe parima tekstiga, mis sel aastal «Algernonis» ilmunud on. Midagi pikemalt kirjutada ei viitsi, sest jutt on valmis... sorry, jutt on täiuslik.
Eraldi märkusena sm. anonüümsele, et otsustades Sinu «Algernonis» ilmunud sõnumite stiili ja sisu järgi, poleks Sa ka praegu võimeline midagi mõistlikku kirjutama. Ja kindlasti pole Sa võimeline kirjutama midagi, mis huvi võiks pakkuda. Vaimu lõtvus ja tavaline inimlik piiratus paistab ka ühest lausest välja. Sorry, kui solvasin, aga ega Sa siin ise kah kellelegi lilli kingi...
Jutt «Must ja valge» kuulub igatahes Eesti fantasy kõigi aegade esikolmikusse.
oot oot kas ükssarvik oli siis see valge ja lohe :) see must või? lugu ettevalmistamisest mis viib eikuhugi.. tean tegin ise ka 10. klassis midagi sarnast.. õpetajale ei meeldinud..
|
