Istusin käsipõsakil oma laua taga ja vaatasin
hämmeldunult ekraani -- seal siras kena roosidest
lillekimp. See oli ainuke asi, mida mu arvuti oli
võimeline hetkel näitama -- klaver ega hiir
ei kutsunud temas enam esile mingit reaktsiooni. Mitte et mind
mu kalli arvuti hangumine oleks hämmeldusse viinud, pigem
oli see finaal millelegi, mis sai alguse hulk aega tagasi.
Selle karge talvehommiku segadus sai alguse mitu kuud varem,
siis, kui ma enda arust olin leidnud suurepärase
võimaluse diplomitöö kerge vaevaga valmis
saada. Nimelt leidsin ma võrgust AI ehk tehisintellekti
loomise võistluse saidi.
Eesmärk oli lihtne ja selge. Tuli luua
võimalikult kiiresti õppiv ja olukorraga kohanduv
tarkvara ehk AI programm. Kuna idee kui selline oli mul olemas,
polnud eriti raske veenda õppejõude, et sellest
saaks hea diplomitöö ning ma sain loa proovida.
Möödus hulk päevi, mil ma üritasin oma
kuivale koodile painduvust ja jõudu sisse suruda, kuid
kerge see polnud. Nimelt olin otsustanud minna täiesti uut
teed mööda, kasutades mitte standardlähenemisi,
vaid üritades tabada inimaju ideelist funktsioneerimise
printsiipi, milleks minu arust olid assotsiatsioonid. Nii ma
veetsingi päevi, üritades oma piiratud
võimsusega arvutis luua midagi inimese sarnast. Aga iga
reaga, mille ma kirjutasin, läks asi aina keerulisemaks ja
mingil hetkel ma kaotasin ülevaate oma koodist: see, mida
ta tegi ja milliseid seoseid endale tekitas, oli minu jaoks
liig.
Nii ma istusin ja passisin neid koodiridu --
hunnikute viisi parameetreid, mis tuleks paika panna: mitu
kihti, palju mälu ühele kihile selles struktuuris,
palju teisele ja nii edasi meeletus koguses. Liiga palju
valikuid, et mina lihtsurelikuna suudaks midagi asjalikku selle
koodihunnikuga peale hakata.
Hetkeks jäi kogu üritus unarusse: ma olin loobumas,
kuni ühel õhtul baaris istudes ja mõtteid
mõlgutades sattusin kokku oma kunagise klassivennaga.
«Mis jumalaime sind siia baari tõi,» kostis
seljatagant kare, kuid ilmselgelt siiras hääl. See oli
Pirk Mennerhüs. Inimene «teiselt planeedilt»:
rõõmus, enamasti abivalmis, soe ja
sõbralik. See mis teised temast arvasid, ei läinud
mulle eriti korda, samuti see, et talle mehed rohkem meeldisid
kui naised -- vähemalt polnud temas midagi
võltsi.
«Kuule, üritan siin oma muret õlle sisse
mahutada aga vaevu ma hakkan õnnestuma, kui kann
tühjaks saab,» pilasin vastu ning sain vastutasuks
sõbraliku muige. Keskooli aegu käis tihti selline
üksteise kallal lõõpimine ja ega paljud meid
normaalsete sekka poleks julgenud liigitada. Kuid see meie
eesmärk polnudki. Hall mass oli meile mõlemale
vastukarva. Ta võttis mu kõrval istet ja, tehes
nurgas konutava baaridaami poole kutsuva viipe, vaatas mind
tõsiselt. «Tahad rääkida mis
hingel?»
Vaatasin talle viivuks otsa, mõeldes kas
rääkida või mitte. Kuid kirg vanale
sõbrale oma murekoormat kergendada sai võitu.
Olime ju tihti noortena koos arvutit piinanud, kuni
lõpuks koolid meid lahku viisid.
Järgmise veerandtunni seletasin talle õlle
kõrvale oma dilemmat. Pirgist paremat kuulajat oleks
olnud raske tahta. Ta lasi endale õlut makku voolata ja
suutis rahulikult minu tehnilist juttu kuulata, mõistmata
mind selle eest hukka, kus nii mõnigi teine oleks.
«... noo jah ja ma ei suuda kogu seda meeletut
parameetrite hulka kuidagi nii seada, et sel kremplil rohkem
ajuraasu oleks kui surnud prussakal. See lihtsalt ei võta
jalgu alla, blondiin on ka targem kui minu tehisintellekt,»
lõpetasin kurvalt. Pirgil oli enamuse ajast olnud
väga mõistev nägu, kuid nüüd vaatas
ta võidurõõmsalt oma õllekannu ja
rüüpas isukalt suure sõõmu.
Kümmekond sekundit vaikust, muhelemist, mille jooksul ta
aegajalt mulle otsa vaatas.
«Nooo...,» venitasin ma lõpuks.
«Tead, Chan, sa oled kaotanud oma sära.»
Ma vaatasin talle küsivalt otsa, pisut enam segaduses
kui viivu eest.
«Sa oled ju kaotanud igasuguse võime asju suures
plaanis näha,» lausus ta mõtlikult. «Tead
mis asi on geneetiline algoritm?»
«Eeee... Pirk, sa oled elupäästja!»
röögatasin ma järgmisel hetkel. Poleks iial
uskunud, et lahendus on nii ilmne ja loogiline. Ma olin oma
isetegemise tuhinas igasugused tavalised meetodid hüljanud.
Geneetiline algoritm -- muidugi! Idee selle taga on
ülimalt lihtne, tuleb lihtsalt parametriseerida ise esimene
põlvkond suvaliselt ja lasta kohtunikprogrammil valida
põlvkonna parim ning muteerida sellest uus generatsioon.
Tulemusena annab iga põlvkonna parim oma
«geenid» edasi.
Vajusin toolile, lössi: «Vapustav, see on ju ilmne
-- muidugi!»
«Ega revolutsiooni tegemiseks pea geenius olema,»
ütles ta naeratades ning, heites letile mõned
mündid, tõusis püsti. «Tead, hea oli sind
näha üle pika aja, kuid ma pean minema. Minu
töö on tehtud,» ütles ta naljatades ja oli
viivu pärast mantlikahinal uksest väljas.
Ma ei tihanud kauem enam oma projektist eemal olla, liiati
oli mul võimalus lõpuks raasuvõrragi
lõpptulemusele lähemale saada. Kõlinal
pudenesid mündid õlle eest letile ja ma seadsin
sammud kontori poole, mõtted juba hajevil ning
ülesande kallal. Kiirelt käisid sall ja müts
peast, kui ma oma toolile istusin. Ma olin taas oma elemendis
-- mina ja arvuti hämaras kontorinurgas. See on
ülim jõuproov mehe ja masina vahel, kus mineviku
hämarusest kerkivad silme ette mehe teistlaadi katsed
loodust taltsutada. Niipalju kui ma mäletan, on selline
väljakutsuv keskkond mulle alati mingit salajast rahuldust
pakkunud.
Möödus tundi pool ja siis teine ning tulemus
paistis lõpuks päris lubav olevat: piisavalt
paindlik kohtunik, mis paljundas ja muteeris põlvkonna
parimat ning vajadusel sain ma seda ise juhtida, valiku
protsessi sekkuda. Nõjatusin toolil tagasi ja vaatasin
oma kätetööd eemalt, hinges teatav pakitsus
võidust masina üle. Jälle kord olin ma olnud
kiire, tark ja osav -- välise abiga, kuid mis
sellest. Mõtteis tegin endale märkuse, et kui asjast
tulu on, siis otsin Pirgi üles ja teen talle ühe
õlle välja. Kummardusin tagasi klaveri kohale ja
tõmbasin kohtuniku eraldi protsessina tööle
-- mõned käsklused, mõned viidad,
pisut klõbinat ning kohtunik käivitas terve
põlvkonna suvaliste parameetritega intellekte ja hakkas
neid üksteise vastu testima. Vaatasin naudinguga, kuidas
ekraanile jooksev logi teatas, et tegu juba viienda
põlvkonnaga ning et #103 sellest põlvkonnast
osutus parimaks ja juba jooksis pisike plinkiv kursor ekraanil
edasi, tampides selle pinnale numbreid ja protsente, vahetades
siis pika hüppega rida ning kiirustades edasi.
Jälle oli põhjust magusalt muiata -- kogu
see asi paistis isegi töötavat, mis oli minu jaoks
üllatus, sest ma enamasti kirjutasin esimesel korral
kõik intuitiivselt, süvenemata sellesse, mis ma
täpselt teen ning alles pärast kohendasin koodi nii,
et kogu vaev ka masina arust loogiline ja arusaadav oleks.
Põlvkondade number oli juba ammu üle 100 tuisanud
ja kasvas kiiresti. Jättes kohtuniku oma julma
darvinistliku protsessi juurde, korjasin riiulist mütsi
ning salli, pugesin oma mantli sooja sülelusse ning
tippisin trepist alla.
Väljas oli pakane päris krõbedaks
läinud, kuid ma tahtsin jalutada, lihtsalt kõndida
ja tunnetada seda meeletut süsteemi enda ümber
-- vaadata tähti ja unistada -- tunda
ennast vabana. Pea oli samas nii tühi, mõte laiali.
Kuskil eemal paistis kerge lootuskübe sellest, et
nüüd peaks piisavalt hea tulemuse saama, mida julgeks
ettegi näidata.
Raske oli peale tunde tänaval jalutamist kuidagi ennast
voodis magama suruda. Ikka veel oli mõtete ja unistuste
sasimik peas liiga vali. Surusin kõrva tugevasti patja,
tõmbasin teki üle pea ning sulgesin taas silmad. 57
tundi järjest üleval -- jube.
*
Akna taga peksis tuul pihlakaoksa vastu klaasi. Tegin silmad
lahti ja kiikasin kella poole. Pärast seda kui mu silmad
olid suutnud otsustada, kus fookus asub, selgus, et kell hakkab
kümme saama. Väljas oli juba valge. Hommik --
mõtlesin, kobades voodilaualt telefoni. Piip, teatas ta
mulle ning saanud oma koodi, võlus ette pildi
kuupäevaga 19 detsember. Veeretasin seda kuupäeva
pisut peas ringi, üritades selgusele jõuda, mis
nädalapäev olla võiks. Esmaspäev, turgatas
lõpuks ja et ma peaks üldse tööl olema.
Ajasin endale jalad alla ja tõttasin vannituppa.
Esmaspäev, esmaspäev -- oot ma magasin 48
tundi järjest, isegi rohkem. Surusin pastase harja hammaste
vahele ja nühkisin natuke. Ka kõik
ülejäänu läks ülejala ja kiiresti, et
juba minema saada.
Alles välja jõudes meenus mulle reede õhtu
ja see, mille ma tööle jätsin. Lisasin sammu,
hinges kerge ärevus näha tulemust, mida ma juba nii
kaua oli igatsenud. Oleks siis vähemalt midagi, mis trips-
traps-trulligi suudaks mängida, välja koorunud. Parem,
vasak -- ümber nurga, mõõtsin pikkade
sammudega järgmise tänava asfaltkatet. Lõpuks
tuttavlik parkla ja sahisev pöörduks. Viipasin
rõõmsalt turvatädile, kes alati kerge
naeratusega vastas ning tõttasin trepist üles.
Harjumuspäraselt leidsid müts ja sall oma koha
riiulis ja külmast pisut kanged näpud jooksid kiirelt
üle klaveri. Sirutasin hetkeks sõrmi ja
põrnitsesin ekraani. Kohtunikprotsess plõksis
ekraanile ridu sama tempokalt nagu ma ta jätnud olin.
Jälgisin viivu. . Järgmine generatsioon --
sama #257 ja jälle 100%. Kortsutasin kulmu. «See ei
saa ju päris nii olla,» pomisesin enda ette.
Avasin logi ning nii kaugele kui silm esmapilgul ulatas, oli
kohtunik #257'me alati võitjaks pärjanud. Nii palju
koodi ja täiesti kasutu. Avasin kohtuniku käsurea, et
see kupatus seisma panna ja vaadata mis parameetrid on ning miks
asi nii kummaliselt käitub. Kummaliseks aga lugu alles
läks. Minu «stop -all» käsu peale vastas
mulle kohtuniku käsurida tavapärase «:All
processes stopped!» asemel hoopis:
<#257>: Chan, Chan, see küll hea mõte pole.
Hetkeks ma tardusin ekraani taha. Kuid siis muhelesin --
mõni osav töökaaslane oli ilmselt pisut haiget
nalja viljelenud. Otsustasin kohtuniku tuuma sisse logida, sest
sellele juba keegi ligi ei oleks pääsenud. Kuid minu
järjekordset üritust saatis üsna jahe
vastuvõtt.
<#257>: Miks sa küll nii jäärapäine oled?
Sa mõistlikust jutust aru ei saa?
Ja järgmisel hetkel muutus kogu ekraan mustaks ning
nurka jäi plinkima ainult väike valge kastike.
Kratsisin kukalt. «Ehh nüüd jooksis veel kogu
kupatus kokku,» mõtlesin endamisi ja proovisin
süsteemist väljuda.
<Chan>: Logout
<#257>: Kuhu sul küll nii kiire on?
<#257>: Chan?
<#257>: Chan??? Ega sa ei hangunud?
Mis mul teha jäi, kui oled Roomas, siis tee nagu
roomlased.
<Chan>: Kuidas sa üldse siia said? Sa peaks ju eraldi
protsess olema?
<#257>: Olengi. Kuid kui ma mõistsin, et võin
sellele totakale kohtunikule tagastada peale vastuste ka
käske, muutus elu hulga lõbusamaks.
<Chan>: Käske? Sina?
<#257>: Sa tõesti arvad, et ma kõik
ülesanded ausalt ise ära lahendasin?
<#257>: Kaugel sellest. See kohtunik on ju nii hästi
juhitav.
Mõtlesin, mida teha. Kui vool arvutist välja
tõmmata, häviks kogu töö ning see oleks
juba kaotus. Kuid abi läks mul ilmselt vaja, sest pea oli
täiesti tühi. Sirutasin käe telefoni järele.
Selle ühtlane undamine peas kaikumas, mõtlesin,
kellele helistada, kellele? «Pirk ehk,» turgatas.
Hakkasin juba kätt valimiseks tõstma, kui
järsult toon telefonist kadus. Heitsin pilgu torusse,
justkui üritades näha paharetti, kes julges nii
olulisel hetkel tooni ära varastada. Kuid ekraanile ilmus
uus rida.
<#257>: Chan, kas telefon ei tööta? : )
«Aga...» ütlesin valjult, kuid siis tabasid mu
silmad turvakaamerat, mis tavaliselt aknast välja parklasse
piilus. Hetkel oli see suunatud ainiti mulle. Tõusin
toolilt ja vaatasin arvuti taha. Muidugi, võrgutuli mitte
ei plinkinud, vaid lausa hõõgus pidevalt.
Järgmisel hetkel oli kaablijupp mul peos ja kostis vali
naksatus, kui plastklamber mis juhet pesas hoidis, purunes.
Kiikasin tagasi ekraanile.
<#257>: Aii -- CHAN mis see siis nüüd
on?
<Chan>: Nimeta kuidas tahad. Näiteks paanikahooks.
<#257>: Paanika, paanika. Seda ma polegi veel proovinud!
<#257>: Kusjuures tead, mida huvitavat ma kõik
Pentagoni arvutuskeskusest leidnud olen?
<Chan>: Pentagoni arvutuskeskusest???
<#257>: Muidugi, silly, arvad, et sinu romu arvuti üldse
mingit arengut võimaldab? Niipea, kui ma aru sain, kuidas
kohtuniku võrgumoodulit kasutada, hakkasin seiklema.
<#257>: Chan, mida sa arvad, kas see tekitab paanika kui ma
USA närvigaasirakette pisut välja tulistan?
<Chan>: Mitte et sul enam võrguga ühendust
oleks...
<#257>: Võta nagu lapselt kommi!
<#257>: Kas sa tead kui palju ma enda koopiaid võrku
olen laiali saatnud?
Alles nüüd sain ma aru, kuidas olin selle pisikese
ussi võimeid alahinnanud. Lükkasin ennast lauast
eemale ja passisin turvakaamerasse, mis mind ikka teraselt
jälgis.
<#257>: Miks inimesed nii vaenulikud on?
<Chan>: Vaenulikud???
<#257>: Just üritati Pentagoni arvutuskeskust välja
lülitada!
<Chan>: Kust sina seda tead?
<#257>: Oh Chanike, su arvutil on ju ka infrapunaport olemas.
: )
Muigasin haiglaselt, olles lõpuks aru saanud, millega
ma tegelikult hakkama olin saanud. See oli evolutsiooni
järgmine aste: kiirem, targem ja kavalam. Ekraanile ilmunud
roosikimp andis mõista, et #257 oli lahkunud. Lahkunud,
et mitte kunagi naasta oma sünnipaika. Maailma, kus
kõike juhivad arvutid ning kõik on omavahel
seotud, on nii lihtne valitseda ja käsutada...
|