|
[ Jutt |
Jutulabor: detsember 2001 |
Uued arvustused ]
| 18.02.2002 12:48:36 |
Taivo |
Jutul oli see hea omadus, et ta pani mind järele mõtlema ja loost vigu otsima. Meenus, kuidas tudengina laenutasime sõpradega Bondi filme ja arutasime, kus oleks Bond füüsika, tõenäosuse ja muude seaduste järgi pidanud surma saama.
Peaprobleem ülesandel oli see, kui palju mälu mingile kihile eraldada. See viitab staatiliste andmestruktuuride kasutamisele. Kuid niisugusi ülesandeid tuleb lahendada dünaamiliste andmestruktuuride abil, millega mälujaotus lakkab olemast probleem või see vähemasti kaotab esmatähtsuse.
Peaprobleemi lahendati geneetilise algoritmiga. Olgu nii. Sealjuures jättis jutt mulje, et geneetilise algoritmi põhiraskus on uute variantide tekitamine ja nendega testide sooritamine. Tegelikult on see tühiasi peamise kõrval: kuidas sooritatud testidest perspektiivsemaid valida? Selleks nimelt üldmeetodit pole ega saagi olla. Just testide kvaliteedi hindamine on seda tüüpi algoritmide valupunkt.
Tükk aega mõtlesin, kas on väärikas veel kord selle teksti ning sellelt tõusetunud diskussiooni osas sõna võtta või ei ole... Jõudsin järeldusele, et ei ole, kuid kuna siin on puudutatud mõnd minu meelest põhimõttelise tähtsusega asja, mis pole ainult kitsalt kõnealuse jutunäruga seotud, võtan selle ebaväärika teo siiski ette.
Esiteks, mina kindlasti ning arvatavasti ka suurem osa teistest arvustajatest ei kirjuta siia autorilt vastuse saamiseks. Kodanik Loo, kestahes ka selle pseudonüümi taha ei varjuks, pole kõigest hoolimata siiski saavutanud oma loomingu iiveldamaajavuses sellist taset, et tekiks huvi autori isiklike nägemuste vastu. Kunagi sõnastatud hea tava kohaselt, millega siis kõik autorid leppisid, arvustustenurgas muide autorid ise üldse sõna ei võta. Teos peab suutma ennast ise õigustada, alates sellest, kui autor tal oma kirjutuslaualt laia maailma lahkuda lubab. Selliseks kõigile avatud foorumiks pidi olema lugejakirjade rubriik, kus on ka mitu autorite ning arvajate vahelist sõnalahingut maha on peetud. Siinkohal tahaksin muuseas avaldada lootust, et hoolimata uue ja värske vere võmmeldamisest "Algernoni" avalikes foorumites, jätkub toimetusel meelekindlust need selliseks jätta, nagu nad on, äärmisel juhul piirduda osalejate registreerimisega a la BAAS. Minu isikliku nägemuse kohaselt nii lugejakirjade kui arvustuste rubriigid praegu täidavad täielikult oma eesmärki ning oleks kahju, kui nende osas midagi oluliselt muutuks.
Teine selline põhimõtteline küsimus on ulme ning reaalsuse vahekord. Väide, mille kohaselt ulmekirjanduses ei mängi reaalselt olemasolev mingit rolli, on asjatundmatu. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei saa ka ulmekirjandus hakkama ilma reaalselt olemasoleva kirjeldamiseta, vastasel juhul ei suudaks lugeja sellest midagi mõista. Selle paratamatult olemapidava realistliku osa juures on tõetruudus täpselt niisama oluline, kui olemuselt realistlike teoste juures. Teiseks, ka fantastika puhul peab teos olema elementaarselt usutav, kui just pole tegu Münchauseni-lugude þanriga. Ulme ei ole þanr, kuhu võib kõike kokku kuhjata, mida sülg suhu toob -- sellisel juhul oleks täiesti õigustatud ulme pidamine juba puhtþanriliselt alaväärtuslikuks. Ulme ei ole mitte millegi poolest muust kirjandusest sedavõrd erinev, et võiks tema puhul selle põhimõtted a priori kehtetuks tunnistada. Seetõttu on ka ulmekirjanduses lubamatu asjatundmatus valdkonnas, millest või mille futuroloogilisest edasiarendusest kirjutatakse. Ulme viib meid kujutlustemaailma, kuid selle maailma juured peituvad ikkagi meid ümbritsevas, tahame või usume me seda või mitte.
Mis puutub avalikkuse huvisse autori vastu, siis on minul igatahes täielikult ükskõik, millega too leiba teenib -- loodan ainult, et tal pole plaanis seda teha ei kirjutamise ega programmeerimisega. Üleüldse tundub mulle, et selle konkreetse persooni puhul on ise endale leiva teenimisest veel vara rääkida.
Ilmselt on siin asjakohane ka veelkord märkida, et mul ei ole kombeks öelda hullu lehma kõhulahtisuse kohta see tore asi, millest kunagi ilusad lilled kasvama hakkavad ning olles lugenud läbi oma esimese arvustuse, süveneb minus veendumus, et ma olen seal paraku olnud liialt leebe kirjutise kohta, millest kehvemat mulle loetud eesti ulme hulgast ei meenu.
| 24.12.2001 14:36:50 |
Zugreb |
IRW küll mõnel vennal on ikka palju pori
taskus :)
ihih
Noo jah see mis Miller ütles on konstruktiivne kriitika millest on
kasu...
...samas muu :) ma parem üldse ei hakka
oma arvamust selle kohta avaldama...
pealegi pole avalikkuse asi millega ma
leiba teenin :P
Ja ainult "küüliku IQ"'ga inimene üritab ulmet kaasaja tasemele mahutada
ning ebaõnnestumise korral hakkab inguma.
| 22.12.2001 21:56:41 |
Niisama |
Nagu mulle peale üht öist sessioni
mainiti:
"As a computer, I find your faith in technology amusing."
Lisaksin Kristjani ja Taivo märkustele veel seda, et jutt jookseb ilma ühegi vähegi huviäratava variatsioonita kui silmaklappidega mööda masenduseni korratud narratiivi – võib-olla juba viis tuhat aastat tagasi raius keegi savitahvlile, kuidas tegelane pani musta maagia seemne mulda ja järgmisel päeval oli maa täis punguvaid kuradikesi. Kirjutati keskajal golemitele elu sisse puhumisest ja sellele järgnevast löömingust viimaste parvega, mäletan ka eesti rahvajuttudest midagi sellist, et keegi tegi krati liiga targaks ja siis sai ta tapetud meeletu kuhja lendavate hernetontide läbi; uuemast ajast on sama teema arendused Frankenstein, RUR ja Krabisaar, ka arvutite-robotite "ärkamisest" kirjutati viiskümmend aastat tagasi üsna hoolega. Eraldi märkus nn ‘anonüümse’ kohta, mida on kavas lähiajal Toimetaja veerus pikemalt käsitleda ja mis kokkuvõtlikult on pannud kahtlema Algernoni Lugejakirjade ja Arvustuste mõttekuses. Mõiste ‘anonüümkiri’ assotsieerub ikka ühiskonna heidikutega ja anonüümkirjade-arvustuste üldise taseme järgi otsustades on tegemist põhikooli keskmisest märgatavalt vähemedukamate õpilastega.
Kristjani jutt on õige. Ka ulme peab jääma mingeisse piiresse. Pole võimalik, et keegi üksiküritaja loob lühikese ajaga hobi korras parema tehisintellekti kui mitmed hästitasustatud programmijate meeskonnad. Autoril pole ülesande analüüsist, dokumenteerimisest ja oma koodi kommenteerimisest nii palju aimu kui (täida lünk). Programme ei kirjutata põhimõttel "hakkan pihta ja vaatan, mis välja tuleb". Nii ei kirjutata ka ulmet.
Kui mõne minuti jooksul vaatas kohtunik läbi sadakond põlvkonda, siis pidi test olema elementaarselt lihtne. Seda, kas isik1 on võimekam kui isik2, ei saa kindlaks teha elementaarselt lihtsa testi abil.
Sellel, kes pärast 57-tunnist ärkvelolekut üle 48 tunni magab, peab unitõbi kallal olema.
kristjan sandrile: muu sinu jutt võib ju õige olla aga see on ULMEajakiri kus nagu ULMEjutud peaksid ilmuma niiet see kui kaugele AI uuringutes PRAEGU on jõutud pole küll kuidagi selle jutuga seotud...
Kohe näha, et autor ei tea halligi, millest ta kirjutab. Andestage verbaalne pask, aga midagi nii nõmedat, lapsikut ja lolli pole ma sellest ajast lugenud, kui viimati "Kesknädalat" lappasin. Kui autor tegelikult programmeerimise vastu huvi tunneb, on kaks võimalust. Võimalus1: ta ei ole mitte kunagi viitsinud enda lemmikotsimootorit lahti lüü ja sealt AI, närvivõrkude või mille tahes kohta ühestki dokust üle esimese lõigu lugeda. Võimalus2: tegemist on isikuga, kellel puuduvad nii loogilise arutlemise kui ka eneseväljendamise võime. Ükskõik, millisega neist kahest tegu on, igal juhul lisandub eeltoodud omadustele küüliku IQ.
Miskipärast on muide tunne, et autor on naissoost -- palun südamest vabandust kõigi maailma naisterahvaste ees, aga mis teha, üks kahest soost peab paratamatult selle häbi endale saama ja sellega leppima.
Needes ning kirudes oma kommet mitte ainult mahategeva kriitikaga esineda, mis antud juhul täiesti kohane oleks, tahaks konstruktiivsete soovitustena ütelda järgmist.
Esiteks, õpi tundma seda, millest kirjutad. Mingist suvalisest tykist või pooleldi mahamagatud loengukatkest EI PIISA, seda enam, et igasuguse häkkerlusega tegelevaid inimesi tavaliselt iseloomustavad nii keskmisest palju kõrgem arusaam reaalteadustest ja formaalsest loogikast kui ka ülearenenud kriitikameel. Ära KUNAGI enam tee seda viga, et tuled sellise publiku ette mingi lapse lalinaga, mille oled jõle pretensioonikasse vormi valanud!
Teiseks, me oleme töötavast AI-st praegu nii kaugel, et me isegi ei tea veel, kui kaugel me oleme. Meie tähendab siin hetkel kogu inimkonda. Samas geneetilised algoritmid on juba päris pikka aega kaunis tuntud asi põhimõtteliselt. Panna miski koolijüts diplomitööks AI-d kirjutama ning käia geneetilise algoritmi idee seejuures välja kui revolutsiooniline, on absurdsuse tipp.
Kolmandaks, see, et autor oma koodi ära uppus, näitab, et ta on absoluutselt suutmatu ka miljon korda miljon korda lihtsamat ülesannet lahendama kui seda on AI. Oled sa kunagi kuulnud, et kodeerimisele analüüs eelneb heades perekondades? Juba see on matemaatiliselt AI puhul nii keeruline, et sellest võiks ilmselt Eesti-täie doktoritöid kirjutada -- kui me sellisest AI-st räägime, mis Turingi testi ära teeb ja nii häbematult käitub, nagu see sinu peategelase oma.
Neljandaks, lõik "«Kuule, üritan siin oma muret õlle sisse mahutada aga vaevu ma hakkan õnnestuma, kui kann tühjaks saab,» pilasin vastu ning sain vastutasuks sõbraliku muige. Keskooli aegu käis tihti selline üksteise kallal lõõpimine ja ega paljud meid normaalsete sekka poleks julgenud liigitada." Esimene lause esindab kaunis labast õllekahuumorit ning ei käi teisega sugugi kokku -- selline pull on justnimelt nende hästi normaalsete inimeste pärusmaa.
Viiendaks, 57 tundi järjest üleval ajab tyybil katuse sõitma -- mina olen igatahes kolm päeva järjest koodi kirjutanud igasuguste ergutavate vedelike abil ja ei maganud pärast seda mitte kaks päeva.
Lugesin selle tüki selle konstruktiivse osa kirjutamiseks uuesti läbi ja pilt kukkus jälle tasku... Ole hea inemine, käi natuke koolis, loe natuke dokusid, õpi mõni selline keel ära, milles neid rohkemb on, kui eesti keeles ja tule siis siia tagasi! See oli selline hästi siiras ja südamlik palve praegu. Ma ei taha sind solvata, aga see tykk oli ikka tõesti jube kõnts, isegi Belialsi Pengrrr oli parem. Ausalt. Ma arvan selle loo põhjal, et olen sinust mägede kaupa rohkem nii koodi kirjutanud ja sellega seonduvat uurinud, ilukirjandust lugenud kui ka kirjutada katsunud -- usu mind, enne paari Dzhomolungma kõrgust hüpet nii kirjanduse, informaatika kui elutunnetuse alal pole sul mõtet uuesti üritada.
Üldiselt oli jutus öeldud küll mille alusel kohtunik valis nimelt (tsitaat) "neid üksteise vastu testides"
aga mitte pikemalt ei hakkanud ma lahti kirjutama kuidas see protsess välja näeb, et mitte tehnilistesse üksikasjadesse laskuda mis paljude jaoks kas igav või arusaamatu oleks olnud.
Tavaliselt kasutatakse mingit 2 mängiga (või mitut erinevat) mängu kus reegleid mängule ei anta antakse vaid käigud ning tulemused kui käigud on sooritatud ja kohtunik otsustab kumb 2'est mängib paremini ehk õpib kiiremini ning kahendpuu alusel valib järgmised kaks kes mängivad. Kui nüüd sellele tekstile tagasi vaadata siis oleks see tundunud jutu sees liigse tehnikakirjeldusena mida ma kord juba mainisin. See pole ka mitte ainuke võimalus mis-iganes ülessande sooritamise kriteeriumid sobivad valiku tegemiseks. Oleneb lõpuks ju programmi eesmärgist mida geneetlise algoritmiga soovitakse realiseerida.
Pentagoni viga ma tunnistan, kuigi kui sina tahaks maailma valitseda siis kas sa mitte ei üritaks ülevõtta relvastuse poolest kõige võimsama riigi kontrollorganeid???
njah.. seda et.. loogikaviga.. kui mis ta nimi nüüd oligi ei suutnud ise parameetreid valida et paremat intellekti tekitada tegi ta kohtuniku.. kes valis need tema eest.. nüüd siis miljoni dollari küsimus: kust kohtunik teadis milliste parameetritega ai d eelistada? progeja oleks need pidanud talle ette kirjutama.. vot nii.. targem --> lollim nii on ahel mitte vastupidi.. ja sellest loost küll välja ei loe rohkemat kui et mees(?) on oma arvuti taha korraks vaadanud ja ka ircus käinud.. muidugi 2 astmeid ta näikse teadvat (256+1).. lükka ümber kui viitsid.. loost endast.. nimed on liiga keerulised natu.. oleks siis võinud kirjutada et tegevus kuskil argentiinas vms.. ja kohe pentagoni kallale tüüpiline.. tuletab x-filesi meelde.. aga mis ma siin virisen sest tänu loo väiksetele loginatele ma siin kirjutada saan üldse.. :)
| 14.12.2001 10:19:58 |
Hal X |
Pole paha lugu. Ladusalt loetav ja isegi põnev minusuguse jaoks. Huvitav mida Hargla arvaks. Kas on ikka piisavalt sügavmõtteline?
| 13.12.2001 20:49:12 |
RoheLohe |
Kergelt kirja pandud. Ei tekkinud mingisugust probleemi jutule keskendumisega. Hea ja loetav. Äkki kirjutasidki endast ning lõputööst?:)
Lihtne, selge ja tabav jutt nagu simpeli telefonikaart. Kohe näha, et autor teab, millest kirjutab. Huvitav, kes see nii kõva mees on, et diplomitööks AI-d meisterdab. Kindlasti progeja nagu autorgi.
|
