11.12.2001 |
Sean F. Wryter
Lahing Pilvelinnas |
Arvustused |
«Esmaspäeval tulime kohale ja lõime
fašistid metsast välja. Teisipäeval ründasid
nemad ja lõid meid metsast välja. Järgmisel
päeval olime juba lisavägesid kogunud ja peksime nad
uuesti metsast välja. /-/ Lõpuks tuli metsavaht ja
ajas meid kõiki minema.»
Vana partisani jutustus.
***
Alliansil on käes kiired ajad. Kuna suurem osa selle
sõjalistest jõududest on lipulaeva ARK
Põhjatäht juhtimisel koondatud massiivseks
rünnakuks Ectari galaktikas, mis peaks üksiti
lõpetama sõja pealetungivate wedoni
kolonisaatoritega, on Allianss sunnitud usaldama Remini
süsteemi keskmes vaidlusalusel alal asuva Europa
Värava kaitsmise Lääne-Terra Assotsiatsiooni
kesisele enesekaitselaevastikule. Kuid teadagi ei lase huvilised
mööda libiseda sellist võimalust saavutada
kontroll kõige suurema transpordisõlme üle
Alliansi mõjupiirkonnas.
Lahing Pilvelinna pärast võib alata.
***
'Naine langetas malbelt silmad, vaadates tähtede
sillerdavaid peegeldusi tumedal järveveel. Mees
võttis õrnalt tema väikese käe oma
tugevate pihkude vahele.
«Ma olen juba ammu tahtnud sulle öelda, et ma
armastan sind,» sosistas ta naisele kõrva. «Aga
ma ei ole kunagi leidnud sõnu, mis oleksid
võimelised täielikult kirjeldama minu
tundeid...»
Sulnilt naeratades vaatas naine talle silma.
«Ma tean neid ka ilma sõnadeta, kallis,»
vastas ta sama vaikselt. Kuu pehme valgus värvis tema
juuksed hõbedaseks ja kilgendas tema suurtes niisketes
silmades. Tema huuled paotusid ja --'
Sisetelefoni kutsungi kohatult lõbus meloodia
lõhestas vaikuse. Kapten lasi raamatul sülle langeda
ja võttis prillid kiire liigutusega ninalt. Talle
meeldisid romantilised raamatud ning ta veetis enamiku pikkadest
pausidest Hüpete vahel neid lugedes, kuid ta ei tahtnud, et
tema alluvad seda teaksid.
«Mis on?» küsis ta veidi pahuralt tillukesele
ekraanile ilmunud piloodi peanupult.
«Kapten Kirkland, teid vajatakse juhtimiskeskuses
KKV.»
«Tulen,» ohkas kapten ja ajas ennast ähkides
püsti. Hoolikalt pani ta raamatu oma öökapi
lukustatud sahtlisse, kustutas väikese seinalambi ja astus
koridori.
Endamisi torisedes ronis Kirkland mööda laeva
lõputuid treppe ülespoole. Tema noorus oli juba
kaugel seljataga ning iga kord, kui tal tuli mööda
treppe turnida, ei jätnud ta kirumata tobedat reeglit, mis
ei lubanud installeerida lifte vanadesse kaubalaevadesse, millel
oli vähem kui kuus korrust. «Sündikaat» oli
ainult viiekordne ja nagu kapteni kiuste asusid kajutid
loomulikult kõige alumisel ja juhtimiskeskus omakorda
kõige ülemisel nendest.
Süda kurgus, jõudis ta lõpuks
juhtimiskeskuse ukse taga ning oli sunnitud hetkeks peatuma, et
hinge tõmmata.
Peaaegu kohe hämarasse ruumi sisenedes märkas
kapten eesmisel ekraanil väikese patrull-laeva madalat
nurgelist siluetti, mille kahuritorud olid demonstratiivselt
nende poole pööratud. Tema süda jättis
löögi vahele ja see oli tema vanuses väga
ohtlik.
«Mis siin toimub, Flags!» müristas ta
piloodile, kes oli kapteni sisenedes püsti hüpanud.
«Mis laev see on ja miks, pagan võtaks, ta meid
sihib?»
«See on Sarvikrai klassi korvett Hiilgus,» vastas
Flags reipalt. «Ta on meile saatnud kolm
kutsungit.»
«Ja miks talle vastatud ei ole!» nõudis
Kirkland järjest vihasemaks minnes.
«Söör, vastavalt ATK-le võib ainult
tsiviilaluse kapten --»
Kapten katkestas tema sõnavoolu kurja viipega. Flags
oli muidu tore poiss, aga endise sõjaväelasena oli
talle distsipliin nii külge kasvanud, et ta oleks pigem
lasknud oma käe maha raiuda kui rikkunud ühtegi
mõttekat või mõttetut eeskirja. See oli
peaaegu sama ärritav kui tema pidev komme rääkida
lühendites -- selle asemel, et öelda lihtsalt
Kohe Kui Võimalik või Alliansi Tsiviillaevanduse
Koodeks. Kirkland ei olnud kunagi viitsinud välja uurida,
mis põhjusel ta üldse aktiivteenistusest eemaldati
-- ehkki ta aimas, et midagi ilusat seal kindlasti
polnud.
Aga enne, kui kapten jõudis öelda midagi kurja
piloodi kommete kohta, kuulutas raadio väga resoluutse
häälega:
«Korvett Hiilgus kutsub Remini Transpordikompanii laeva
Sündikaat. See on teie viimane võimalus vastata
või me oleme sunnitud kohtlema teid
salakaubavedajatena.»
«Ava kanal!» käratas Kirkland piloodile ja
hingas enda rahustamiseks sügavalt sisse ja välja,
kuni suurele kommunikatsiooniekraanile ilmus patrull-laeva
komandöri laitmatus vormiriietuses kuju.
«Siin kaubalaeva Sündikaat kapten Amos Kirkland. Me
oleme kuuldel,» teatas kapten viisakalt.
«Oli ka viimane aeg, kapten.»
Sõjaväelase hääles oli eksimatult kuulda
sarkasmi, kui ta jätkas: «Võib-olla oli teil
probleeme raadioga?»
«Oh ei. Mitte raadio, vaid radistiga,» vastas
Kirkland mürgiselt, heites silmanurgast pilgu Flagsile, kes
oli uuesti maha istunud ja ainult nohises kapteni torke peale.
«Tänapäeval on raske head meeskonda
leida.»
«Nõustun teiega täielikult,» vastas
korveti komandör osavõtmatult ja lisas. «Olge
valmis meie pardaletulekuks. Saadame süstiku kohe
välja.»
*
Süstikul kulus lendamiseks piisavalt aega, nii et kapten
Kirkland jõudis kogu oma meeskonna kolmandal korrusel
asuva lüüsi juurde kokku kutsuda. Vaatamata laeva
suurusele ei olnud neid palju -- koos tema endaga kokku
viis meest. Peale kapteni ja piloodi kuulusid sinna veel teine
piloot Alexander Dunleavy, kelle esimesed ja kardetavasti ka
ainukesed tähelaeva juhtimise kogemused pärinesid
arvukatest simulaatormängudest, mis veel praegugi
sisustasid suure osa tema vabast ajast; insener Andrew Bleach,
kes lisaks oli ka kvantfüüsika doktor ning kirjutas
artikleid mitmele silmapaistvale teadusajakirjale; ja veel arst,
kelle kohaloleku põhjuseks oli rohkem kompanii reeglite
poolt pealesunnitud kohustus kui tegelik vajadus tema teenete
järele. Mortimer Mandrael, MD oli tüsedusele kalduv
inglise päritolu maa-arst, kes oli Lääne-Terra
Assotsiatsiooni pakutud töökoha võtnud vastu
rohkem igavusest kui töötahtest ning tema veetis
enamuse oma päevadest laeva ühiskajutis vanu filme
vaadates ja sama vana šoti viskit juues.
Kogu see kollektiiv ei näinud välja just ideaalse
meeskonna moodi, aga nende viimased viis koosveedetud aastat
olid õpetanud neid enamasti ilma probleemideta omavahel
läbi saama -- põhiliselt tänu sellele,
et nad kohtusid kõik ainult korra päevas, et juua
õhtul ühiskajutis kohvi, vaadata uudiseid ja arutada
maailma asju. Selline keskpäevane kokkusaamine oli oma
erakordsusega siiski meeldivaks vahelduseks. Liiatigi oli
kujunenud omamoodi kirjutamata reegliks, et väikese
meeskonnaga kaubalaevadel võetakse kõiki
pardaletulevaid külalisi vastu kogu kollektiiviga.
Kui süstik lõpuks kohale manööverdas ja
lüüsi uksed lahti libisesid, katkes vestlus
meeskonnaliikmete vahel ning nende silmad pöördusid
saabujate poole.
Kõikide reeglite kohaselt seisatas korveti
komandör lüüsi sisemise ukse juures, paar sammu
enne kaubalaeva tegelikku sisemusse astumist. Mõningase
imestusega märkas Kirkland, et mees oli temast
vähemalt kaks korda noorem. Nähtavasti üks
nendest paljuräägitud uue ajastu
sõjaväelastest, kes on alles äsja AA-st
välja pääsenud.
«Nõuan luba pardale astuda, kapten
Kirkland,» teatas ta kaubalaeva meeskonda silmitsedes.
Kapten ei vastanud kohe. Juba ainuüksi fakt, et
komandör oli võtnud vaevaks isiklikult tema laevale
lennata, oli ärevusttekitav -- eriti situatsioonis,
kus Sündikaadi teises trümmis oli paar sellist kasti,
mis reeglite järgi ei oleks tohtinud sinna kuuluda. Muidugi
oli igal transgalaktilisel kaubalaeval alati paar sellist kasti,
kuid see ei puutunud hetkel asjasse. Kirkland ei tundnud ennast
antud olukorras eriti mugavalt. Väljend 'nõuan luba'
tähendas küll tegelikult 'palun luba', ent
millegipärast oli kaptenil tunne, et
sõjaväelane rõhutas seda sõna
parajasti niimoodi, nagu oleks tegemist otsese tähendusega.
Kapten laevas oli jumal taevas ka tähelaevade kontekstis,
kuid patrullivatel sõjaväelastel oli siiski
piisavalt võimu, et ärevust tekitada.
«Annan loa,» lausus ta lõpuks nii rahulikult
kui võimalik.
Komandör astus kaks sammu edasi ja peatus jälle.
Tema selja tagant lüüsi pimedast sügavustest
ilmus hämmastava kiirusega neli keskmises turvises
jalaväelast, kes moodustasid sõnatult laia poolkaare
komandöri selja taga, automaadid tähendusrikkalt
rinnale surutud.
Kapten Kirkland neelatas närviliselt. Keegi
meeskonnaliikmetest tema selja taga ahhetas vaikselt. Kas
tegemist oli lihtsalt jõudemonstratsiooniga või
olid sõjaväelastel tema laevaga mingisugused kurjad
kavatsused? Äkki oli tegemist hoopis kaaperdajatega?
Sellest polnud küll midagi kuulda olnud, aga juhtuda
võis ju kõike...
Pinev vaikus kestis üsna pikka aega, kuni kapten selle
lõpuks otsustavalt konkreetse küsimusega
lõpetas: «Mida see peab tähendama?» Tema
hääl oli küll pisut lämmatatud, aga siiski
selge.
Komandör muigas. «Vastavalt ATK paragrahvile 7.11
me rekvireerime teie laeva,» lausus ta siis lühidalt.
Tema lause jäi hetkeks õhku rippuma, enne kui kapten
sellele reageeris.
«Kas te mõtlete seda tõsiselt?»
küsis ta väikese värinaga hääles, mis
võis olla põhjustatud nii hirmust kui ka
ärritusest. «Meie laeval on suurte summade eest
mineraale, maake ja toiduaineid, mis kindlasti riknevad, kui nad
õigeks ajaks sihtkohta ei jõua. Mina vastutan
selle laeva eest ja ma ei saa endale lubada mingisugust
kõrvalekaldumist ettemääratud kursist ja
ajakavast.» Ta tegi väikse pausi, et sõnad
komandörile kohale jõuaks ja jätkas siis:
«Juhul, kui teie nõudmised ei vasta minu
tingimustele, nõuan ma vastavalt ATK paragrahvile 7.12
õiglast hüvitust tekitatud kahjude eest.»
«Rahunege, härra kapten. Teie kurss ja ajakava
sobivad meile täiesti. Samas on teie lastideklaratsioonist
näha, et teil on täiesti tühi trümm number
neli.»
Kirkland noogutas pikkamisi ja komandör jätkas:
«Sellisel juhul paigutame me kõnealusesse
trümmi ühe konteineri. Teie ainuke kohustus on seda
niikaua transportida, kuni teiega uuesti ühendust
võetakse ja mõni teine meie laev konteineri oma
valdusesse võtab.»
Kuigi midagi selles ürituses ei meeldinud kaptenile
sugugi, ei olnud tal vastuvaidlemiseks ühtegi seaduslikku
võimalust. Niisiis andis ta käsu neljanda
trümmi luugid avada ja jälgis kaubaruumi kaameratest,
kuidas väike puksiirsüstik konteineri kohale
tõi ja poltidega põranda külge keeras. Kuna
kaubalaevadel kasutati kokkuhoiu mõttes kunstlikku
gravitatsiooni ainult meeskonnaruumides, siis tuli kogu last
ringihõljumise vältimiseks hoolikalt kinnitada.
Vaevalt oli puksiir lahkunud, kui korveti komandör
ulatas kaptenile paki pabereid.
«Jätke meelde, et selles konteineris on
maagiproovid,» teatas ta lühidalt. «Siin on
vastavad dokumendid. Nägemist.» Komandör
pöördus ümber ja viipas oma sõduritele,
kes sama kiiresti ja sõnatult sisenesid uuesti
lüüsi. Uksed sõjaväelaste taga sulgusid,
jättes kaubalaeva meeskonna ärevate nägudega
neile järele vaatama.
*
Kui Kirkland pool tundi enne tavalist kohvijoomisaega
ühiskajutisse astus, ei olnud ta sugugi üllatunud, et
nägi kogu meeskonda juba seal istumas. Nad noogutasid talle
-- õnneks olid nad juba ammu loobunud
tavapärasest püstitõusmisest kapteni
sisenemisel -- ja jätkasid oma
poolelijäänud jutuajamist, mida illustreeris neljanda
trümmi kaamera pilt seinal rippuval suurel videoekraanil.
Ta valas endale auravast kannust veidi kohvi ja istus vabasse
tugitooli kuulama.
«Igatahes on siin midagi kahtlast,» lausus Dunleavy
veendunult. «Milleks on laevastikul nii väikse asja
transportimiseks vaja kaubalaeva?»
Teine piloot oli meeskonna noorim liige ning oma nooruse
innukuses nägi ta igas keerulisemas asjas mingisugust
salasepitsust. Antud juhul võis tal vahelduseks isegi
õigus olla, ent paistis, et vanem ja tasakaalukam insener
ei jaga tema arvamust.
«Ma ei vaidle sulle otseselt vastu, Alex, aga sinu
väited on liiga spontaansed ja
läbimõtlemata,» teatas ta rahulikult oma suitsu
imedes. Ta ei olnud meeskonnas ainus suitsetaja, aga keegi teine
ei tõmmanud sellist 'paberisse mässitud
põhku', nagu dr. Mandrael armastas öelda. Tema oli
loomulikult piibusõber. «Ja mis veel hullem, nad
räägivad ise endale vastu. Milleks on
sõjaväel vaja kaubalaeva, küsid sa minult. Ja
samas oled ise valmis väitma, et sõjaväelased
usaldaksid esimese sobival kursil liikuva tsiviilaluse
personalile oma uue salajase relva prototüübi. Kas ei
oleks ohutum seda sõjaväelisi kanaleid pidi
transportida?»
«Mitte siis, kui tahetakse hoida madalat profiili.
Kaubalaev on palju vähem silmatorkav kui
sõjaväetransport,» vaidles piloot.
«Ja palju vähem kaitstud. Informatsioonil, mu noor
sõber, on kalduvus lekkida.»
«Ja mis sa siis ise arvad, et selles konteineris
on?» nõudis Dunleavy.
Bleach kehitas õlgu. «Tõsi, tegemist
võib küll olla tehnoloogiaga, aga kindlasti ei ole
see midagi nii dramaatilist. Rohkem stiilis uus ja veidi parem
mootori põlemiskamber või mingisugune muunduri
erimudel.»
«Mis võib samuti olla relvaks kujundatud,»
ei jätnud noorem mees jonni. Insener ohkas ja
pöördus abi saamiseks vana arsti poole, kes rahulikult
piipu popsutas. «Mida teie, auväärt doktor,
asjast arvate? Mis võib selles salapärases kastis
olla.»
Dr. Mandrael tõmbas enne vastamist paar mahvi.
«Wedoni muna,» ütles ta rahulikult.
Vaidlejad sattusid mõlemad hetkeks sellisest
pöördest segadusse. Dunleavy kogus ennast
kiiremini:
«Seega ikkagi bioloogiline relv!»
«Uurimismaterjal,» teatas arst külmalt.
«Ei, ei, see pole küll eriti
tõenäoline,» lausus Bleach pead vangutades.
«See ei ole üldse bioloogilise kaitse
konteiner.»
«Aga võib-olla nad ei tahagi, et see sees
püsiks.» Piloot hakkas jälle hoogu sattuma.
«Võib-olla tahavad nad hoopis, et see
öösel välja roniks ja meile kallale
tuleks?»
«Küsimus ei ole üldse selles,» vaidles
insener. «Ükski elusolend ei peaks soojustamata
konteineris transportimist vastu. Meie trümmides on ju sama
temperatuur, mis avaruumis.»
«Külmutatud uurimismaterjal,» pakkus
doktor.
Kapten jõi kohvi ainsa lonksuga lõpuni ja
läks uuesti välja.
*
John Darringer parkis oma kulunud välimusega Fordi
küljeuksele kõige lähemale kohale
parkimisplatsil, tõstis mantlikrae üles, kogus
parempoolsel esiistmel lebavad paberid tihedaks pakiks, et
niiskus neile liigselt viga ei teeks, ning astus siis autost
välja tibutava vihma kätte. Sadu ei olnud siin kunagi
tugev, kuid see kestis tavaliselt terve ööpäeva
järjest, tehes ainult harva mõnetunnise
lühikese pausi, kui päike oma nina tihedast
pilvekattest välja pistis, et üürikese aja
jooksul oma soojade kiirtega vettinud linna paitada ja uuesti
pilvede taha kaduda.
Europal ei olnud õiget kevadet, talve ega suve, vaid
täpsema termini puudumisel valitses siin igavene september.
Kogu väikese planeedi pinda kattis madal ja tihe
pilvedemass, mistõttu kõik päevad olid
ühtlaselt hämarad ja vihmased. Päike, mille
ümber see udune kerake tiirles, oli ligikaudu sama suur ja
soe, kui Maa oma, kuid planeedi orbiidi kuju oli parajasti
selline, et ta viibis Päikesest kogu aeg enam-vähem
konstantsel kaugusel. Kliima oli pigem soe kui külm ja kui
seda pidevat vihma poleks olnud, oleks Europa olnud Maa
parasvöötmes elanud inimese jaoks lausa ideaalne
paik.
Tegelikult ei seganud vihm asukate igapäevaseid
toimetusi üldse nii palju, kui esmapilgul võib
tunduda. Suurem osa ainukesest linnast kogu planeedil (mis
kandis väga tabavat nime Soolinn või siis lihtsalt
Soo) oli kaetud ühtlase läbipaistva kupliga, mis
kaitses selle asukaid vihma eest ka siis, kui nad viibisid
ehitistest väljaspool. Tegelikult oli palju suuremaks
probleemiks hoopis päikesevalguse kesisus, mida andis
küll hädapärast leevendada igasuguste
holograafiliste installatsioonide ja kunstliku
päikesevalgusega.
Niiskuse peale nina krimpsutades lisas mees sammu,
jõudmaks terminalihoone sooja ja kaitsvasse sisemusse,
kus sai muidu kohustusliku vihmamantli vahelduseks riidehoidu
anda ja inimese moodi ülikonnas ringi käia.
Küpses eas garderoobitöötaja tervitas direktorit
viisakalt naeratades nagu alati. Too naeratas vastu ja astus
lifti, mis viis ta terminali ülemistele korrustele, kus
asusid vastutava personali kabinetid.
Oma kontorisse jõudes ladus Darringer
kõigepealt paberid laual kahte virna -- ühes
olid need, mida ta täna peab läbi vaatama, teises aga
need, mida ta täna peaks läbi vaatama, aga ilmselt ei
jõua. Tema pahameeleks kasvas teine hunnik alati
märgatavalt kiiremini, kui esimene kahanes. Ta oli
kümme aastat juhatanud ühte suurimat lennujaama Maal,
kuid kogu selle aja jooksul ei olnud ta ilmselt pidanud tegema
nii palju paberitööd, kui siin viimase kahe aastaga.
Kurvalt paberihunnikut vaadates mõtles ta teab mitmendat
korda selle aja jooksul -- miks ma selle
tööotsa üldse vastu võtsin?
Kuid tal tasus ainult lauale selg pöörata ja
tervelt kolme kabinetiseina enda alla võtva akenderea
juurde astuda, kui ta leidis sellele küsimusele
täpselt sama vastuse, mis alati: palk oli hea ja vaade oli
veel parem. Ja sellest piisas ühele neljakümnendates
eluaastates abielumehele ja kolme lapse isale täiesti.
Ainuke ehitis, kuhu pääsemiseks pidi lageda taeva
alla minema, oli ruumisadama hiiglaslik terminalihoone, mis
puhtalt turvalisuse eesmärgil ei olnud tunnelite kaudu
linnaga ühendatud. See võttis enda alla peaaegu sama
suure ala, kui veerand Sood ja ulatus lisaks veel mitu
kilomeetrit ülespoole, kerkides kõrgemale isegi
madalast pilvekattest.
Sellepärast avaneski Darringeri kontori aknast
fantastiline vaade silmapiirist silmapiirini laiuvale
pilveookeanile, mis oma säbrulisel pinnal valitseva vormide
ja värvide mitmekesisusega oleks andnud silmad ette
ükskõik missugusele pärismerele. Päike oli
parajasti tõusmas ning selle lõbus-oranžikalt
hõõguv ketas oli upitanud ennast poolenisti
üle halli silmapiiri, heites pilvedele verevaid
vööte ja poolläbipaistvate aurumoodustiste
sumedaid varje ning kullates kauguses paistvaid tillukesi
lumiseid mäetippe, mis ulatusid vaid veidi kõrgemale
kui terminalihoone. Darringeri enda meelest oli väga
vähe vaateid, mis võisid lihtsa ilu poolest
võistelda päikesetõusu ja -loojanguga
Europal. Ka hoone ise, mida tohutu suuruse ja majesteetlikult
pilvede kohale kerkiva torni tõttu Pilvelinnaks kutsuti,
püüdis oma hiiglaslike peegeldavate klaasipindadega
päikesekiiri, nii et mägede poolt vaadatuna meenutas
see sulametallist vermitud kuupi.
Darringer astus paar sammu tagasi ja vaatas ülespoole,
läbi klaaspaneelidega kaetud lae, otsides silmadega
üles Värava hiiglaslikku silueti, mis säras
päikesevalguses nagu ovaalne sõrmus. See oli tema
sadama eksisteerimise peamine eesmärk, uks kaugetesse ja
kõige kaugematesse universumi kolgastesse, kuhu inimene
eales oma jala on tõstnud -- ja tegelikult isegi
sinna, kuhu ta seda veel tõsta jõudnud ei ole.
Aga iga ilus asi saab kord otsa ning ka ruumisadama
direktoril on päeva jooksul vaja muud teha, kui aknast
välja vaadata. Niisiis istus Darringer oma tugitooli ja
viskas nukra pilgu dokumendivirnadele enda ees, mõeldes
samal ajal sellele, kui palju pabereid hekseldab ühe
päeva jooksul läbi tema alluvuses olev
sekretäride armee -- vaatamata tõigale, et
tubli üheksakümmend kuus protsenti kogu
dokumentatsioonist liikus elektroonilisel kujul. Ta ei
mäletanud enam, kes oli kunagi naljaga pooleks soovitanud
panna püsti altar, kus inimesed saaks
bürokraatiajumalale ohvreid tuua, et nende asjad kiiremini
laheneks. Ohates vajutas ta nupule, mis tõi
kommunikatsioonipaneeli ekraanile tema isikliku assistendi Clint
Rocheri alaliselt virildunud näolapi.
«Tere hommikust, Clint,» ütles ta ekraanile,
mis pomises vastuseks midagi pahurat. «Millised on meie
tänased plaanid?»
«Täna on meie plaaniline läbilase 142
sissetulevat ja 263 väljaminevat laeva, pluss
võimalikud transiidid. Me peame algatama kaheksa ja vastu
võtma kuus sessiooni.»
Darringer ohkas veel kord. «Mis seal ikka, asume siis
asja juurde. Millal algab esimene sessioon?»
***
Kursiarvuti prognoos oli absoluutselt täpne, nagu alati
-- sellepärast oligi ta ju kursiarvuti. Kell oli
parajasti üks minut üle kaheteistkümne, kui nad
püüdsid kinni signaali Europa esimeselt
välismajakalt. Kui kõik läheb plaanide
kohaselt, jõuavad nad sadamasse parajasti kella
kolmveerand kaheks, mis jätab täpselt tund aega
tollikontrolliks enne, kui neile sobiv sessioon algatatakse.
Lõbusalt vilet lastes ligunes kapten ligi veerand
tundi duši all, enne kui riidesse pani ja
ühiskajutisse hommikusöögile läks. Keegi
nende meeskonnast polnud eriti varased tõusjad ning
ülejäänud rahvas oli just maha istunud, kui ka
kapten kohale jõudis. Nad vahetasid paar lauset,
sõid kiiresti ja läksid siis uuesti laiali: kapten
ja piloot juhtimiskeskusesse, arst hommikusele
jalutuskäigule mööda koridore ja teine piloot
kadus kusagile arvutit piinama. Insener jäi üksinda
ühiskajutisse, kirjutama oma viimast artiklit, mis
analüüsis mõningaid detaile
Hüperhüppe teoorias.
Vaatamata sellele, et Väravate tehnoloogia oli
kättesaadav juba üsna pikka aega, ei olnud
Lääne-Terra teadlased siiski suutnud seletada
kõiki neid keerulisi nähtusi, mis mõjutasid
Hüpet või kaasnesid sellega. Tegelikult oli
kõiki ajaoluseid arvestades märksa
imestamisväärsem, kuidas nad selle aja jooksul
üldse nii palju selgeks teinud olid.
Kui teadlaste kätte sattus esimest korda katsete
tegemiseks sobiv Väravate süsteem, mille vahele sai
luua hüpertunneli, siis alustati andmete
analüüsimist vastavalt eeldustele, mida teoreetikud
olid juba hulk aega varem puhtalt mõistuse harjutamise
mõttes välja pakkunud ja mis enamalt jaolt
käsitlesid tunneli eksisteerimiseks vajalikke energiahulki.
Hüppe energiabilanssi loeti koosnevaks kahest osast:
esiteks see, mis kulub tunneli avamiseks ja teiseks tunneli
alalhoidmisele kulutatav energia, kusjuures mõlemad osad
sõltuvad nii tunneli läbimõõdust kui
ka pikkusest. Alles hiljem hakati eristama nelja erinevat liiki
tunneleid: Väravast Väravasse, suvalisest kohast
Väravasse, Väravast suvalisse kohta ning lõpuks
tunneleid suvalisest kohast suvalisse kohta vastavalt selle
looja määramisele.
Osutus, et kõige vähem energiat kulutab esimest
liiki tunnel, kusjuures selle avamiseks kuluv energia
sõltub tõepoolest tunneli
läbimõõdust, kuid väga vähe selle
pikkusest. Huvitaval kombel oli ka teist liiki tunnel peaaegu
sama säästlik; tõelised kaod tekkisid alles
kahe viimase variandi puhul, kui tuli sisse tuua ka
sõltuvus Hüppe pikkusest -- seejuures
tunneli säilitamiseks kuluv energia oli kõikidel
juhtudel enam-vähem sama, sõltudes samuti ainult
tunneli läbimõõdust. Just nendel
põhjustel kasutas enamik tsiviillaevadest kokkuhoiu
eesmärgil Hüpete jaoks Väravate abi;
ülivõimsaid generaatoreid nõudvad
vabahüpped jäid ainult suurte lahingulaevade
eralõbuks.
Praeguseks olid teadlased juba üsna pikka aega nende
paradokside üle pead murdnud -- enamjaolt edutult --
, kuid Bleach arvas, et tema on lõpuks leidnud
vastuse.
Tema idee geniaalsus seisnes ühe lisamuutuja
sissetoomises, mis iseloomustaks energiakulu tunneli...
sünkroniseerimiseks. Kuna hüpertunnel oli olemuselt
ruumiosa, mille sisemine pikkus oli igal juhul niivõrd
nullilähedane, et selle läbimisest tekkiv ajanihe ei
mõjutanud oluliselt isegi materjalide struktuuri ega
nende sisemist 'valget müra', siis ei omanud mingisugust
tähtsust tunneli absoluutne pikkus -- küll aga
relatiivne. Võtame näiteks Hüppe Reminist
Alcreoni: kuna kõne all olevate galaktikate relatiivne
kiirusresultant oli ligikaudu 0,659c, siis konstantse tunneli
puhul püsiks selle avajapoolne ots Remini suhtes paigal,
kuid teine ots liiguks Alcreoni suhtes rohkem kui poole valguse
kiirusega. Tulemusena lõppeksid kõik Hüpped
suuremate kehade läheduses vältimatult
kokkupõrkega, lisaks sellele, et suure
tõenäosusega rebiks Alcreoni summaarne gravitatsioon
väljuva laeva lihtsalt ribadeks. Õnnetust oleks
võimalik vältida, kui tunneli otsad oleksid
sünkroniseeritud mitte absoluutselt, vaid relatiivselt
-- sellisel juhul muutuks Hüppe ajal oluliselt
ainult tunneli pikkus, mis aga ei mõjuta otseselt midagi.
Ja kui eeldada, et tunneli mõõtmete muutmisele
kuluv energia moodustab osa avamisenergiast ja sõltub
muutuse ulatusest, ongi probleem lahendatud.
*
«Me jõudsime Europa välimisse
tollitsooni,» teatas Flags. Kapten mühatas --
ta teadis seda ka ilma piloodi käest küsimata.
«Ava mulle kanal Pilvelinna
lennujuhtimiskeskusele,» lausus ta hoopis.
Sellel ajal, kui piloot ruumisadama dispetšerit
välja kutsus, üritas Kirkland kokku lugeda, kui palju
laevu peale nende oma veel lähenemisvektorile pargituna
sisemisse tollitsooni üleminekut ootab. Neid paistis olevat
päris suur hulk -- ülevaatusel võis
minna suhteliselt kiireks, mis oli talle ainult kasulik.
«Siin Pilvelinna lennujuhtimine. Kaubalaev
Sündikaat, esitage oma dokumendid.»
Formularide ülekandmiseks ja registreerimiseks ning
lasti skaneerimiseks kulus ainult mõni sekund ning
dispetšer suunas nad parkimiskohale tollikontrolli
ootama.
Dr. Mandrael, kes parajasti oma jalutuskäiguga
juhtimiskeskuseni jõudis ja huvi pärast sisse astus,
leidis kapteni igavuse peletamiseks avariikontrolliseadmestiku
paneelil põlevaid rohelisi tulukesi lugemas. Tal ei olnud
kunagi veel õnnestunud lõpuni jõuda, kuna
alati läks loendamine kusagil kaheksasaja lähedal
sassi. Samamoodi juhtus ka täna.
Doktor noogutas kaptenile ja istus teise piloodi vabale
toolile. Ta vaatas mitu minutit vaikides parempoolsele ekraanile
ja lausus siis aeglaselt:
«Kas sa täna välja oled vaadanud,
Amos?»
Kirkland jättis uuesti alustatud lugemise katki ja
vaatas kõrvale. «Loomulikult.»
«Vaata uuesti. Mida sa näed?»
Kulmu kortsutades lasi kapten pilgul üle ekraanide
libiseda. «Europat, Väravat, hulka laevu,» vastas
ta siis. «Kõike seda, mida tavaliselt.»
Dr. Mandrael noogutas endamisi ja tema silmades oli veidi
aega klaasistunud pilk nagu inimesel, kes sorteerib oma
mälestusi. Lõpuks hakkas ta vaikse häälega
rääkima.
«Millalgi kuldsete kuuekümnendate alguses, kui ma
olin umbes sama vana, kui noorhärra Flags, olin ma arstiks
ühes sõjaväeosas, mis asus Lõuna-
Iirimaal ühes Carrick-on-Shannon'i nimelises
jõeäärses linnas.» Nimetatu vaatas korraks
üles ja langetas siis jälle silmad instrumentidele.
«See oli parasjagu sellel ajal, kui IRA oli teist korda
kuulutanud Inglismaa võimudele sõja ja meie
teenistuspiirkonnas toimusid vähemalt igal nädalal
korra kokkupõrked. Alguses tulid need alati ootamatult ja
me pidime olema nii ööl kui päeval pidevas
valmisolekus. See tegi inimesed närviliseks ja
närvilisust tuli kuidagi maandada -- kes hakkas
jooma, kes teistega tüli norima. Ka mina üritasin
alguses oma pinget viskiklaasi uputada -- aga
ükskord juhtus nii, et pärast suuremat joomingut
välja ennast kergendama minnes ma komistasin trepi peal,
murdsin oma jala ja olin mitu nädalat peaaegu
liikumisvõimetu.»
Arst tegi lühikese mõttepausi ja jätkas:
«Meie kasarmu oli peaaegu linna keskel, ühe
väiksema äritänava ääres. Aja
viitmiseks istusin ma enamuse päevadest oma kipsis jalaga
õues pingi peal, lugesin raamatuid ja jälgisin
inimeste liikumist. Kohalikud olid enamalt jaolt meie suhtes
üsna sõbralikud. Mõned, kelle
päevatöö neid tihemini meie juurest
mööda viis, isegi teretasid mind ja puhusid
mõne sõna juttu. Enamikel päevadel kees
tänaval vilgas elu: aeti pubides äriasju,
räägiti häälekalt juttu, laaberdati purjus
peaga ringi; aeg-ajalt varastas keegi mõnest
tänavaäärsest poest midagi ja sellest
tõusis hulk tüli ja tagaajamist. Aga veidikese aja
pärast hakkasin ma märkama, et mõnedel
päevadel valitses ebatavaline rahu. Rahvas kõndis
vaikselt ja enesessetõmbunult mööda, pubid olid
pooltühjad, keegi ei lärmanud. Hiljem õpetasin
ma ka oma kaaslasi seda rahu tähele panema ja varsti olime
me kõige efektiivsem Inglise väeosa kogu
Iirimaal.
Sellest ajast peale armastan ma öelda, et enne lahingut
on alati vaikne.»
Vanamees jäi vait, vaatas Kirklandile uneleva pilguga
otsa ja ajas siis ennast vaevaliselt püsti.
«Mõtle selle peale, Amos,» ühmas ta veel
üle õla. Kapten jälgis, kuidas ta tugevalt
kepile toetudes juhtimiskeskusest välja liipab ja raputas
siis pead.
Vanamees hakkab vaikselt ära pöörama,
mõtles ta uuesti ekraanile kõrvalpilku visates.
Seal ei olnud ühtegi iirlast, vaid ainult laevad.
*
Tollikaater andis oma kohalejõudmisest teada kajava
kolksatusega ning hetk hiljem lasi lüüs sisse liibuvas
sinist värvi skafandris inspektori. Seoses Alliansi
sõjaseisukorraga oli turvalisuse mõttes
tavapärasele skaneerimisele lisatud ka inspektorite
kohapealne kontroll. Ilmselt paistsid võimud arvavat, et
skännerit on võimalik petta, aga
tollitöötaja valvsat pilku mitte. Kirklandi sarnaste
ausate laevnike suureks kergenduseks ei olnud see pilk
tavaliselt siiski kuigi valvas -- ent kuna loodus
tühje kohti ei armasta, siis tegid nad tavaliselt selle,
mis neil põhjalikkusest puudu jäi, tasa
mõttetute asjade kallal norimisega, mis oli sundinud nii
mõnegi nõrgema närvikavaga kapteni
enesevalitsust kaotama, andes seega ise põhjuse oma laeva
arestimiseks ja korralikuks läbituhnimiseks. Loomulikult
oli sellisel juhul tulemus juba ette teada.
«Nonii,» venitas inspektor oma õhukest
arvutit uurides, vaevumata kaptenit isegi viisakalt tervitama.
«Kustkaudu teil kaubaruumidesse pääseb?»
Sõnatult juhtis Kirkland ta esimesse trümmi viiva
lüüsi juurde. Inspektor tõmbas kiivri kuklasse
lükatud visiiri kinni ja astus sisse, jättes kapteni
ekraani vahendusel jälgima, kuidas ta ühe konteineri
juurest teise juurde hõljub, aeg-ajalt midagi omaette
pomisedes ja arvutit klõbistades. Niimoodi käis ta
läbi kõik trümmid, jätmata loomulikult
kaptenile mainimata, et last on ülevaatuseks kehvasti
paigutatud, mõned konteinerid ei ole korralikult
kinnitatud ning esineb ebatäpsusi seerianumbrites. Kui ta
lõpuks üleni härmatisega kaetuna uuesti
välja ilmus, oli tal täpselt selline nägu nagu
lapsel, kes on kommi leidnud.
«Seda konteinerit, mis teil neljandas trümmis on,
ei ole minu manifestis kirjas,» lausus ta kaptenile kavala
pilguga otsa vaadates. «Milles asi?»
Kirkland tundis higi mööda selga alla nirisemas.
Kuidas ta oli unustanud dispetšerile mainimata, et selle
kohta käivat deklaratsiooni ei olnud tema failides kirjas?
Oh perse...
«See ee.. saadetis pandi viimasel hetkel peale ja me ei
jõudnud seda manifesti registreerida,» pomises ta
nii rahuliku häälega, kui suutis, üritades
kõigest väest süütut naeratust tagasi
hoida -- see ei olnud kunagi eriti veenev. «Mul on
selle kohta deklaratsioon paberkandjal.»
Ta ulatas dokumendi tolliametnikule, kes võttis selle
demonstratiivselt kahe näpu vahele.
«Kas te teate, härra kapten, mida eeskirjad
selliste asjade kohta ütlevad?» küsis ta kavalalt
muiates. Küsimus kõlas retooriliselt ja kapten pidas
paremaks vaikida. Eeskirjad ütlesid, et korrektselt
registreerimata dokumendid on kehtetud, kui tolliametnik neid
isiklikult ei kinnita. Seega oli võim inspektori
käes ja mis veel hullem -- ta teadis seda ka ise.
Väga paha lugu.
Inspektor viskas deklaratsioonile kiire pilgu ja vaatas
uuesti Kirklandile otsa.
«Oletame, et ma kinnitan teie dokumendi,» lausus ta
siis veidi uneleva häälega. «Eeldades, et see
saadetis tõepoolest sisaldab seda, mida ta sisaldama
peab. See tähendaks mulle üsna suurt riskimist.»
Inspektor surus ühe silma kinni, kallutas veidi pead ja
jälgis kaptenit viltuse pilguga.
Kirkland hingas kergendatult välja. Lugu ei olnud siiski
nii paha, kui alguses paistis.
«Kas ma saaksin teie riski kuidagi, hmm...
kompenseerida?» küsis ta.
Kui tolliametnik kümme minutit hiljem pärast
viimaste viisakuste vahetamist laevalt lahkus, oli dr. Mandrael
jäänud tubli kaheteistaastase viski võrra
vaesemaks. Sellegipoolest olid nende dokumendid nüüd
korras, sessiooni alguseni jäi veel vaevalt viis minutit
-- ja mis kõige parem, inspektor ei olnud
üles leidnud neid kaste, mis olid teises trümmis
hoolikalt konteinerite vahele paigutatud.
«Alcreon, siit me tuleme,» mõtles kapten
üles juhtimiskeskuse poole ronides. Isegi trepid ei
tundunud enam nii mõttetult pikad, kui enne.
*
Viimased Hüppeni jäänud minutid
möödusid suhteliselt kiiresti ning kui
lennujuhtimiskeskus andis Sündikaadile loa
liikumahakkamiseks, rivistus see nelja samuti Alcreonile
suunduva laeva järel Värava läbimissirgele. Kaks
tükki otse nende ees olid samuti suured kaubalaevad, kuid
ülejäänud olid reisialused. Üks neist oli
hiiglaslik intergalaktiline lainer, mille hõbedane,
kaunilt voolitud ja suurte peegeldavate klaasipindadega kere
moodustas pilkupüüdva kontrasti sadamas hulgalises
ülekaalus olevate transpordilaevade funktsionaalselt
kastilaadse kujundusega. Teine reisilaev paistis olevat vanade
meresõidukatamaraanide eeskujul kahest osast koostatud
erakaater, mis tundus massiivsete kaaslaste kõrval
naeruväärselt tillukesena.
Aeglaselt joondusid laevad lennujuhtimiskeskuse arvutite
kontrolli all sirgesse ritta ning hakkasid ühtlase
kiirendusega Europa halli kera kohal sätendava Värava
poole liikuma. Kaugelt vaadates tundus Värav olevat kellegi
salapärase olendi poolt orbiidile unustatud
hõbesõrmus, kuid lähemale jõudes
haaras mastaabitaju ohjad oma kätte ja vormi sarnasus
minetas tähtsuse. Värav ise meenutas umbes
sajameetrise küljepikkusega nelikantmetallist painutatud
rõngast, mis oli piisavalt suure
läbimõõduga, laskmaks läbi hiiglaslikke
Alliansi raskeristlejaid, kuid selle külgedele kinnitatud
läbimissirge suunalised kolmnurksed generaatoriplaadid
rikkusid iidse tehnoloogia disaini lihtsuse ning
üldkokkuvõttes sarnanes Värav olenevalt
vaatenurgast viikingite kiivri või absurdselt suure
knopkaga. Austusest Artefaktide vastu olid generaatorite
kujundajad üritanud oma kätetööd
Väravaga tervikuks sulandada, kuid kuna nende
graveerimisalane meisterlikkus jäi Värava enda
valmistajatele märgatavalt alla, olid nad viimistlemiseks
kasutanud lihtsalt absoluutselt siledaid ja Värava
metalliga sama toonini tumendatud pindu. Tulemus oli vaeva
väärt -- Värava imposantsus sellest
ainult kasvas.
Kui laevade karavan oli jõudnud Väravast
ligikaudu tuhande kilomeetri kaugusele, hakkasid generaatorid
tööle, tõstes aeglaselt Värava energiat
üle miljonite valgusaastate ulatuva hüpertunneli
avamiseks vajaliku tasemeni. Tähtedevahelise ruumi peaaegu
absoluutses vaakumis oli nende töö täiesti
hääletu ja selle võimsusest andis aimu ainult
järjest heledamaks muutuv sinakas helendus plaatide
servadel. Pikkamisi hakkasid Värava aastatuhandete poolt
tuhmistatud materjalisse uuristatud siuglevad jooned ja
lõpmatult keerulised kujundid hõõguma.
Hüppe ajaks Sündikaadi juhtimiskeskusesse kogunenud
tundsid arusaamatut sisemist värinat, mis meenutas
läheduses töötava võimsa transormaatori
kuulmislävest allapoole jäävat urinat.
Ja siis, ilma ühegi sähvatuse või
liikumiseta oli Värav äkki avatud. Selle tohutut
sõõri täitis tüünet veesilma
meenutav hõbeja läikega pind, millest läbi
vaadates võis näha kaugete tähtede ihmjaid
tulukesi. See oli puhas reaalsus, Väravasse kätketud
tundmatute jõudude poolt ajas ja ruumis vedeliku
konsistentsini kokku surutud.
Laevad ei peatunud ega muutnud kiirust ning vaid napid
sekundid pärast Värava avanemist sukeldus tilluke
kaater hüpertunnelisse, pannes selle pinna veidi
värelema nagu järve, kuhu on visatud kivike.
Üksteise järel sukeldusid ka lainer ja kaks
ülejäänud transpordilaeva Värava
süngesse sügavusse, kuni jõudis kätte
Sündikaadi kord.
Hüpe oli tegelikult märksa rahulikum protsess, kui
selle nimetuse aimata laskis -- isegi niivõrd
palju rahulikum, et paljud Alliansi liikmed nimetasid seda
hoopis Nihkeks. Ainukesed tõelised Hüpped selle
sõna otseses mõttes olid väiksemate
sõjalaevade vabasiirded, kuna väiksema seisumassi
tõttu pidid nad vastavalt impulsi jäävuse
seadusele sisenema hüperruumi hoopis suurema algkiirusega,
kui jumitud emalaevad või Väravate kaudu reisivad
tsiviilalused.
Sellepärast võtab ka Sündikaadi sarnasel
transgalaktilisel kaubalaeval tubli tükk aega, et oma
peaaegu poole kilomeetri pikkune kere alates vööris
olevatest mootoritest kuni ahtris asuvate meeskonnaruumideni
läbi Värava libistada. Piisavalt aega, et inimesed
juhtimiskeskuses jõuaksid tajuda energiat, mida
töötav Värav välja kiirgab, ja vaadata
hõbedase pinna virvendust oma laeva ümber. Ligikaudu
kümne sekundi jooksul jõudis Sündikaat
poolenisti juba Alcreoni, samas kui tema teine pool asus ikka
veel Remini keskel. Veel kümmekond sekundit-
Ja just sel hetkel toimus midagi niivõrd kummalist, et
seda polnud kunagi varem ühegi Väravaga juhtunud.
Laeva kere värahdas, nagu oleks ta saanud jõulise
löögi, ning lõikavkülma tuulehoogu
meenutav laine pühkis meeskonna jalust.
Kui Kirkland ennast paar sekundit hiljem uuesti vasardava
peavaluga võideldes kõrgemale upitas, et eesmist
ekraani vaadata, ei suutnud ta uskuda seda, mida ta lisaks
tantsisklevatele heledatele täpikestele oma silmade ees
nägi. Ja tal oli selleks põhjust.
Tunnelit ei olnud enam, samuti ka Sündikaadi ninaosa.
Tagumine pool, mis katkes neljanda trümmi keskkohas nagu
noaga lõigatult, triivis ilma mootorite veojõuta
edasi endisel kursil ja konstantse kiirusega, libisedes
aeglaselt läbi tühja Värava generaatoriplaatide
vahele. Kaugemal eespool, kus need üksteisele kõige
lähemale ulatusid, oli väljapääsu otsiv
energia muundunud kilomeetripikkuseks raevukaks kaarleegiks, mis
sulatas armutult plaatide pinda. Ainult pime õnn
päästis Sündikaadi allesjäänud osa
selles kolossaalses äikesetormis hävimisest --
generaatorid ütlesid üles just hetk enne, kui laev
nende vahelt vabasse ruumi libises. Residuaalne magnetväli
keeras siiski kaubalaeva kere vaevata spiraalseks.
Sündikaadi vööriosa, mis väljus Alcreoni
Väravast massi järsu vähenemise tõttu
hüppeliselt kiirendades, rammis hetk hiljem massiivse
rusikana eespool liikunud kaubalaeva ahtrit ja plahvatas. Ainult
fakt, et vaakumis lööklaine ei võimendu,
päästis nii tabamuse saanud laeva kui ka
ülejäänud konvoi täielikust hävingust.
Värav ei saanud üldse kannatada, kuid plahvatuse
lõhkejõud rebis kaubalaeva ahtri pooleks ning
põhjustas järsu rõhulanguse, milles hukkus
kolm selle meeskonna liiget. Ülejäänud kaks
jäid õnneks tervetesse sektsioonidesse ning
päästeti kümmekond minutit hiljem.
Reminis ei päästetud alguses kedagi, sest kohe
peale Värava väljalülitumist läks alles
tõeline põrgu lahti.
*
Nägus sekretärineiu oli just toonud direktorile
tema teise päevase portsjoni kohvi ja koogikesi, kui tuluke
tema sisetelefoni juures hakkas ärevalt vilkuma. Kuna
Darringer mälus just parajasti suurt suutäit mustika-
õunakooki ja ei saanud vastata, lisandus tulukesele
varsti ka summeri plärin, mis pidi tähendama, et
Clintil on vaja midagi väga tähtsat öelda.
Darringer neelatas kramplikult ja vajutas nupule.
«Mss krt Td! Siin on sihhuke jama tead mingi krdi laev
raisk ja värv on maas!» Kuigi telefoni kuuldavus oli
esmaklassiline, tulistas Clint oma tiraadi mikrofoni
niivõrd kiiresti, et Darringer ei saanud mitte
põrgutki aru.
«Hoia oma hobuseid,» vastas ta rahulikult. «Ja
tule uuesti. Millel see värv maas on?»
Telefonist kostis jupp aega arusaamatut ähkimist,
millest oli raske aru saada, kas Clint on nii vihane, et ei
suuda sõnakestki öelda või üritab ta
hoopis sügavalt sisse ja välja hingates ennast
rahustada. Või hoopis mõlemad korraga. Igatahes
jätkas ta sama kiiresti, aga palju selgema
diktsiooniga:
«Mitte värv ei ole maas, krt, vaid Värav.
Sihuke ümmargune asi, tead.»
Darringer kortsutas kulmu. «Oota nüüd...
Mismoodi maas? Kas kukkus taevast alla või? Kuidas see
võimalik on?»
Clint turtsus paar korda vihaselt, enne kui seletas:
«Mitte maas maas. Liinilt maas, noh! Ei
tööta!»
Seda kuuldes hüppas Darringer nii järsult
püsti, et ajas oma tassi ümber. Aurav tume vedelik
kiirustas lõbusalt üle läikiva lauaplaadi
paberipakkide sisse imbuma, ent direktoril ei olnud
üleannetu kohviga tegelemiseks aega.
«Mis tähendab -- liinilt maas?»
käratas ta nii kõva häälega, et see
ehmatas isegi teda ennast. «Mis juhtus?»
«Siin oli mingisugune laev... sihuke suur, mingi
kaubalaev vist... Läks Alcreonile. Aga kui poolenisti
Väravasse jõudis, siis toimus mingisugune plahvatus
või asi ja Värav jäi seisma. Generaatorid
põlesid maha ja see laev läks pooleks. Ja
valvelaevad ka.»
«Läksid pooleks või?»
«Ei, tähendab, nemad ei läinud pooleks, aga
jäid ka seisma. Nagu oleks mingisugune ee-emm-pulss olnud
või midagi. Ma ei tea ka täpselt, mis juhtus, meil
on siin all täielik hullumaja. Mingi pagana tibi tahtis
aknast välja hüpata, kui kuulis et tema poiss oli kah
ühe selle katkiläinud laeva peal. Arvas vist, et sai
surma või midagi, aga neil pidi tegelikult kõik
peaaegu korras olema, ainult sõita ei saa. Tegelikult ma
ar-»
Clint jäi poole sõna pealt vait, nagu oleks
kogemata keelde hammustanud. Darringer ootas natuke aega ja
küsis siis:
«Mis nüüd juhtus? Räägi
minuga!» Vaikus. «Clint!»
Möödus veel kümmekond sekundit vaikust;
telefonist kostis inimeste suminat, kuigi Darringer ei saanud
isegi kõrvu teritades ja masinale lähemale
kummardudes aru, millest seal räägitakse. Äkiline
röögatus tabas teda nagu löök näkku ja
pani ta telefonist eemale kargama.
«Hüppavad!» karjus Clint veel koledama
häälega kui enne. «Hüppavad raisk!»
«Mis toimub? Kes või mis teil seal hüppavad?
Vasta mulle!» karjus Darringer sama koleda
häälega vastu. Vaene telefon.
«Ma kai tea kes, aga hüppavad, kuradid! Üks...
kaks... üksteist tükki! Ja muudkui
hüppavad!» kurtis Clint ahastades. «Vaata
neljandat Silma!»
Hämmeldusega maadeldes puudutas direktor oma
kommunikatsioonipaneeli, suunates Värava lähedal
hõljuva vaatluslaeva infovoo projektorisse. Kabineti
keskele ilmunud holo tihenes tumedaks pilvekeseks, milles
hõljusid tilluke Värav ja hulk aeglaselt liikuvaid
laevu ja siis veel midagi, päris vaatevälja serval,
mis meenutas sisemisest hõõgusest säravate
järvesilmade parve.
Veri tema veenides jäätus. Ta kuulis omaenda
võõralt kõlavat häält, mis
nõudis turvaülema väljakutsumist. Vastus tuli
vaid mõni hetk hiljem.
«Härra direktor, oleme registreerinud kaksteist
meie haldusalasse sisenevat autoriseerimata
Hüpet.»
Europa julgeolekuüksuste ülemuse alati rahulik bass
tõi Darringeri esimesele ehmatusele järnenud
šokist välja ja tema mõistus hakkas uuesti
tööle.
«Kes need on?»
«Hüpete konfiguratsioon viitab hedeni
laevastikule.»
Direktor hingas sügavalt sisse. Kohe peale Alliansi ja
hedenite vaheliste läbirääkimiste nurjumist olid
tekkinud kahtlused, et nood võivad üritada
jõuga saavutada seda, mis diplomaatilisel teel ei
õnnestunud -- saada Europa oma jurisdiktsiooni
alla. Nagu näha, ei olnud kahtlused mitte alusetud ning
hedenid olid valinud oma rünnakuhetke tõepoolest
meisterlikult.
«Härra Reinhardt, seadke meie kaitseväed
valmisolekusse,» lausus ta süngelt.
«Pean kahetsusega teatama, et lood on halvad,»
vastas turvaülem. «Väravat valvanud korvetid on
mõlemad teadmata põhjusel toimunud plahvatuse
tõttu rivist väljas ja meil on ainult kaks
kasutuskõlblikku alust -- LTKR-id Memphis ja
Bristol.»
«Siis andke neile korraldus hävitajad välja
saata.» Darringer teadis väga hästi, et ka
Reinhardt saab aru vasturünnaku lootusest, kuid midagi
targemat polnud samuti võimalik esialgu ette võtta
-- põgenemine oli vaid viimaseks
väljapääsuks. «Saatke abipalved
kõigile sõbralikult meelestatud
organisatsioonidele. Ja üritame mitte ilma tungiva
vajaduseta rünnata. Äkki õnnestub seda lahingut
veel vältida.»
Kolme hedeni ristleja ja üheksa kergema
rünnakulaeva Hüpetest väljalibisemist vaadates
taipas ta ka ise, kuivõrd ebatõenäoline on
selle lootuse täitumine.
«Jumal meid aidaku,» sosistas direktor.
*
Lahinguhäire tabas Bristolit täpselt
lõunaajal. Supp oli üle pika aja erakordselt maitsev
ja Gravesil oli tõeliselt kahju seda lauale jahtuma
jätta, kui ülemuse kärisev hääl
kõikide pilootide väljalennuks valmistumist
nõudis. Sellegipoolest tõukas mees kausi ohates
eemale ja liitus hävitajadokkide poole kiirustava
inimestevooluga.
Tal kulus veidi alla minuti, et lennukombinesoon selga ajada
ja oma sõidukisse ronida ning teine minut läks
kõikide aparaatide sisselülitamiseks ja testimiseks,
enne kui ta sai raporteerida:
«Gamma Viis väljalennuks valmis!»
Üksteise järel teatasid ka teised gammad oma
valmisolekust ja täpselt seitse minutit pärast
lahingukorralduse saamist võis tiivaülem anda
korralduse: «Gamma tiib, läksime!»
Gravikompensaatorid summutasid stardil tekkiva plahvatusliku
kiirenduse peaaegu täielikult, nii et Graves tundis ainult
kõhus kerget nõksatust, kui tema hävitaja
dokist kosmosesse sööstis. Mõnes mõttes
oli isegi hea, et lõuna poolikuks jäi, mõtles
ta. Üksikvõitluses võis täis kõht
väga ebameeldivaks osutuda.
Vastavalt vabalahingu reeglitele jagunes nende tiib kohe
pärast vabasse ruumi jõudmis kolmeliikmelisteks
lülideks, mis kasutasid kolmnurk-formatsiooni; tema sattus
vasakpoolseks toetajaks lülisse, mida juhtis gamma neli.
Kiiresti venis nende lahingurivi pikaks kaareks ja Graves sai
heita esimese pilgu vastasele.
Hedeni laevastik oli läbinud juba pool teest oma
sisenemiskohast Europa siseperimeetrini. Nende
päikesekiirtes kiiskavad kered olid sama kuldset karva,
nagu meeskonnaliikmete nahk. Põhilise
löögijõu moodustasid neli korvetti ja
rünnakukaatrid, mis kaitsesid tiibu. Graves märkas
veidi maad eespool liikuvat Memphise hävitajaid eskortimas
pommitajate eskadroni tsentrirünnakule ristlejate vastu,
mis olid moodustanud vertikaalse kolmnurga vaenlaste laevastiku
keskel ja sülgasid välja oma hävitajate parvesid.
Oli oodata, et selline löök otse hedenite
lõugade vahele toob tiivad kokku, võimaldades
Bristoli lülidel omakorda rünnata neid
külgedelt.
Kõigile treening- ja lahingulendudele vaatamata tundis
Graves, kuidas higi tema skafandri all voolab ja adrenaliini
poolt piitsutatud süda löögikiirust lisab. Alati
on olemas see aeg, mil sa näed juba vaenlast ja vaenlane
sind, aga kulub veel palju pikki minuteid enne, kui te kokku
saate. Minuteid, mille jooksul aju saab rahulikult oma teed
joosta, mõeldes elule, sõpradele, sugulastele
kaugel Maal ja sellele, mida sa kaitsed, võib-olla isegi
oma elu hinnaga -- enne kui seirik lõpuks
ärkab ning refleksid mõtlemise eemale
tõrjuvad. Selline on elu.
Veel enne, kui hävitajad kohale jõudsid, hakkas
lahing suuremate laevade vahel juba peale. Nagu prooviks limpsis
üks Hedeni ristlejatest Memphist oma suure ulatusega
vookahuriga, kuid vahemaa oli siiski veel liiga suur ja see ei
põhjustanud suuremat kulu isegi kilpe üleval
hoidvatele generaatoritele. Siiski oli algus tehtud ning LTA
ristlejad vastasid tugitulega. Väiksed kildmürsud
lendasid madalalt üle hävitajate rivi, vedades enda
järel kahurite poolt välja paisatud lõhkeaine
sädelevaid jooni. Tavalised lühikese kiirendusega
kahurid olid maalaste kõige mõttetumad relvad, ent
vaakumis oli mürskudel üsna suur tuleulatus. Kuigi
nende plahvatused ei olnud eriti ohtlikud, põhjustasid
need vastaste hulgas lihtsalt segadust. Väiksematel
distantsidel kasutati loomulikult tõhusamaid
impulsskahureid, diskreetlasereid ja isegi reaktiivmürske
-- peamiselt sellepärast, et maalaste laevade
generaatorid polnud piisavalt võimsad suurte vookahurite
käitamiseks. Kaasavõetava kütuse kogus seadis
küll piirid reaktiivrelvade tööulatusele, kuid
nende kontsentreeritud plahvatusjõud võimaldasid
anda päris korraliku hoobi. Lisaks oli nii Maa kui ka
Hedeni laevadel suhteliselt algeline seirikusüsteem, mis
kujutas endast lihtsalt sihtimisarvutit -- relvad olid
laevadele kinnitatud jäigalt ning nende suunamise
täpsus sõltus ainult piloodi osavusest.
Seepärast olid hävitajatel tavaliseks varustuseks ka
automaatjuhtimisega raketid, mis olid võimelised
jälitama fikseeritud sihtmärki ka ilma inimese edasise
sekkumiseta.
Maalaste õnneks ei hiilanud ka hedenite laevad liigse
energilisusega ja nende vookahurid jäid nii tuletiheduselt
kui ka lõikejõult märgatavalt alla Alliansi
sarnastele sõjariistadele.
Niisiis plahvatasid need mürsud, mida hedenite kahurid
ei suutnud piisavalt kiiresti maha noppida, sügaval nende
positsioonide sisemuses, nõrgestades veidi
väiksemate laevade kilpe. Sellele erilist tähelepanu
pööramata paiskasid nad oma hävitajad lehvikuna
ettepoole, et tõkestada Bristoli tiibade tee ja takistada
neid selja tagant ründamast kaatreid, mis tõmbusid
kiiresti kokku Memphise jõudude ümber. Nood omakorda
formeerusid kiiresti ümber silindriks, mille keskelt lasid
pommitajad lendu oma torpeedod. Hõõguvate gaaside
sabu enda järel vedades kiirustasid need ristlejate suunas
ja lajatasid suurte helendavate lööklainekeradena
vastu nende eesmisi ja külgmisi kilpe, mis hakkasid
energiat neelates virvendama. Kohe pärast seda esimest
lööki puutusid kokku ka hävitajad.
Hedeni laevad olid LTA vastavatest alustest küll
suuremad ja tugevamate kilpidega, kuid vastukaaluks oli
maalastel jällegi suurem kiirus ja
manööverdusvõime. Just nende eeliste
kasutamiseks koosnesid lülid kolmest hävitajast:
üks neist sisenes üksikvõitlusse ja teised
toetasid teda. Selline taktika vähendas küll
rünnakuüksuste arvu, kuid kolme LTA hävitaja
ühine tulejõud oli piisav, et efektiivselt
neutraliseerida isegi hedeni rünnakukaatreid.
Algus ei olnud raske. Nad tulistasid mõned
tervituslasud, põikasid vastuste eest kõrvale ja
sööstsid hõrendatud formatsioonis läbi
vastase kaitseliini. Esialgu tundus, et maalaste vägede
ettepoole saatmise strateegia on olnud tulemusrikas:
võitlus oli kandunud vastaste väljakupoolele, nende
raskerelvastus oli löögi all ning hävitajatel ei
jäänud muud üle, kui pöörata tagasi ja
asuda maalasi jälitama. Nende positsioon oli ülimalt
ebasoodus, kuna LTA hävitajad said vabalt suure kaarega
kaatrite kallale lennata, hedenid aga riskisid neid tagantpoolt
tulistades oma laevu tabada ning külgedele
jõudmiseks ei piisanud neil kiirust. Seetõttu
õnnestus ka Gravesi lülil üks kaater puruks
tulistada enne, kui rünnaku trajektoor viis nad vabamasse
ruumi pommitajate kõrval, kust nad
tagasipöördudes sattusid uusti hävitajate
nüüdseks juba tihendatud kolonni löögi alla.
Põikemanöövrid ajasid maalaste rivistuse
lõhki ja sundisid nad võitlusesse ülekaaluka
hävitajate hulgaga. Siiski oli maha võetud neli
kaatrit kuuest, mis oli ainsa ringi kohta üsna hea
protsent.
Gamma Nelja eestvedamisel suundus Gravesi lüli vasakule
väljapoole. Vastase eskaadrist eraldus viis hävitajat
neid jälitama, ülejäänud aga üritasid
oma massiga suruda maalasi korvettide tulesektorisse, mis
osaliselt ka õnnestus. Veel üks plahvatus valgustas
lahinguvälja, kui Beeta Kuus vookahuri tabamusest
süttis ja oma gaasilise sisu oranžika pilvena laiali
paiskas.
Jälitajad tõmbusid kaarjasse rivvi ja viisid
läbi keerulise pöördmanöövri,
külvates ruumi Gravesi ja tema kaaslaste ümber
üle tiheda laseritulega.
«Pöörame alla ja ründame koos nende
juhtlaeva,» teatas Gamma Neli, Bayne. Nad muutsid kiirelt
kurssi ja sööstsid siis uuesti üles, suunates oma
kahurid esimesele laevale, mis sai tugeva tabamuse otse
vööri ja lendas küll edasi, ent juhitamatult.
Vaenlaste formatsioon lagunes kiiresti, kuid neil
õnnestus igaühel saada üks hävitaja
raketilukku ja pärast kilpe nõrgestavat tabamust
kiire laserivalanguga keredesse piisavalt suured augud
põletada, et laevade sisemine rõhk nad ise pooleks
murraks. Jäi veel üks hävitaja, mis üritas
meeleheitliku viiranguga põgeneda, ent raketid said ta
vaevata kätte ning plahvatanud mootor tegi sõiduki
juhtimis- ja võitlusvõimetuks.
«Karm!» kommenteeris Gamma Kuus, O'Brien. Graves
sai täpselt aru, mis ta mõtles -- ka tema
veri kees võidurõõmust. Nad olid
jäänud ellu, terveks ja peale selle hävitanud
veel viis vastast -- seda ei juhtunudki nii tihti. Kuid
rõõmustada oli siiski liiga vara, sest vastaseid
jätkus veel pikaks ajaks.
Põhipositsioonide poole tagasi kiirustades leidsid
nad, et olukord polnud sugugi roosiline. Suurem osa Bristoli
tiibadest oli laiali aetud ning sunnitud põgenema
jälitajate eest. Memphise hävitajate kaitse all olevad
pommitajatel oli õnnestunud muuta üks hedenite
ristleja võitlusvõimetuks, kuid vaenlaste
järelejäänud kaatrid ja korvetid rappisid neid
armutult, süüdates ühe särava tuleliilia
teise järel -- igaüks neist säravatest
õitest tähistas ühe tubli kaasvõitleja
puhkepaika. Ülejäänud ristlejad olid
sööstnud väiksemate laevade lahingusaginast
välja, rünnates ise Bristolit ja Memphist. Aeglaselt
üksteisele lähemale libisevate laevade
vööripatareid andsid katkematult tuld ja kilbid nende
ees lainetasid tabamustest, kuid nad pidasid vastu.
Bayne'i järel sööstsid Graves ja O'Brien
kõige tihedamasse lahingukeerisesse, pidurdades
järsult lähima korveti kõrval ja lastes oma
relvadel rääkida. Hedenite hävitajapiloodid olid
ilmselt sattunud jälitamisest vaimustusse ning eemaldunud
oma tugilaevadest liiga kaugele, kuid nähtavasti
rünnaku all oleva korveti abipalvele vastates
pöördus üks lüli tagasi, avades juba eemalt
paigalseisvate Gammade peale tule. Õnneks ei olnud nende
sihtimine kuigivõrd täpne ja just sel hetkel, kui
maalased rünnaku katkestasid ja eemale kiirendasid, teatas
neile järele lendav hõõguv gaasipilv, et
korvett oli leidnud kurva lõpu.
Maalaste häbematusest raevunud hävitajad
sööstsid Gammadele sabasse nagu krabid. Nähes
Blayne'i ülespoole rebimas, lõi Graves
järelpõleti põhja ja viis oma laeva samuti
järsku tõusu. Muutuva suunaga kiirendusvektorid
rebisid tema sisikonda, kui nende lüli kiire
pöörisviiranguga vastaste selja taha sukeldus. Gamma
Neli ründas laserivalanguga juhthävitajat, kuid tema
tiivamehed pidurdasid järsult, et ennast maalasele sappa
haakida ning Graves oli sunnitud vasakpoolse neist enda peale
võtma. Mingi ime läbi õnnestus tal vastane
kohe lukustada ning ta tulistas välja raketi. Heden tegi
seepeale üllatavalt järsu pöörde vasakule;
rakett libises napilt tema ahtrist mööda ja haakas
suure kaarega tagasi pöörama, kuid oli selge, et tema
kütus lõpeb enne tabamust ja lukustus oli samuti
jälle läinud. Graves teritas hinge kinni hoides pilgu
väikesele hõljuvale rõngakesele oma ekraanil,
üritades seda sihikuristiga kokku viia. Hetkeks see
õnnestus ja esimene kombineeritud valang tema laseritest
ja kuulipildujast, mille terav tärin isegi kokpitti kostus,
tabas vastase hävitajat otse tagumisse sektorisse, rebides
maha kilbi. Äkilise idee mõjul Graves pidurdas,
heden aga kihutas ikka veel edasi, viseldes edasiste tabamuste
vältimiseks üles-alla. Raketiluku saamiseks kulus kolm
pikka sekundit, aga just siis, kui vaenlane paistis juba
käest libisevat, teatas arvuti oma valmisolekust ning
Graves lähetas plahvatava saadetise teele. Silmapilk hiljem
sai rakett vastase hävitaja kätte ja selle tükid
põrkusid viga tegemata vastu tema eesmist kilpi. Ta
hingas kiiresti välja.
«Rivistuda!» kamandas Blayne ning ikka ilma
ühegi kriimustuseta lüli kogunes uuesti formatsiooni.
«Hedenite korvetid on samuti rünnakule asunud ja
komandör andis meie hävitajatele ülesande neid
takistada. Minu järel!»
Kiirendamise ajal kõrvale vaadates nägi Graves,
et kaks veel säilnud korvetti on pärast maalaste
pommitajatele lõpu tegemist ennast samuti
põhigrupist lahti rebinud. Nad sunnikud kippusid vist ka
maalaste pealaevade kallale, mis olid parajasti ühiselt
tuld koondades purustanud veel ühe hedeni ristleja.
Juhuslikult oli nende lüli kandunud võitluses
suurematele laevadele lähemale ning seetõttu
jõudsid nad hedeni korvettidele järele hulk aega
enne seda, kui ülejäänud vabad hävitajad.
Surmapõlgliku sööstuga ründasid Gammad
eespoolse ründelaeva ahtrit. Ja mitte sekunditki liiga
vara, sest just samal hetkel avasid ka korvetid tule vastaste
ainsast järelejaanud ristlejast juba poolenisti
mööda libisenud Memphise suhteliselt kaitsetule
vasakule küljele. Ja siis see juhtus.
Ühel hetkel lõi ekraan Graves'i ees pimestavalt
valgeks ja kostis kellegi summutatud karjatus. Kui pilt
aeglaselt taastus, nägi ta, mis on juhtunud --
tagumiselt korvetilt ristlejale sihitud energiavoog oli tabanud
Gamma Nelja -- püha pask!-, rebides puruks nii
selle kilbid kui ka kere.
«Blayne!» röökis O'Brien, heites oma
laeva järsku pöördesse. Tüüpiline
näide raevust, mis haarab sõdureid kaaslase
äkilise surma puhul. Gamma Kuus lisas kiirust ja kihutas
otse tagumise korveti poole, andes tuld kõigist
pardarelvadest ja lastes välja terve pilve rakette, mis
täkkisid hedeni laeva kilpe.
«Lõpeta!» karjus Graves ka oma
sõidukit ringi pöörates O'Brienile. «Sa ei
saa sellest üksinda jagu!»
Kuid oli juba hilja. Korveti vookahur tegi hooletu viipe ja
riivas oma kiirega hävitaja vasakpoolset mootorit, mis
plahvatas sädemeid pildudes nagu ilutulestiku rakett. Gamma
Kuus hakkas stabiilsuse kaotanult pöörlema, ent inerts
lennutas ta otse vastu korveti ninaosa. Lööklaine
uhtus üle laeva virvendava vöörikilbi. Hetke
jooksul tundus, et rohkem ei juhtugi midagi, kuid tulistamiseks
vookahurisse suunatud energia jooksis nähtavasti kusagilt
otse, sest äkitselt hakkas korvett sisemiselt
hõõguma.
«Oh perse,» arvas Graves juhtimiskangi rebides ja
järelpõletit põhja virutades. Ta
sööstis paigalt nagu püssist lastud kuul ja otse
tema selja taga käristas leegitsev sammas hedeni laeva
aeglaselt pikuti lõhki, järgnenud reaktori plahvatus
aga loobis tükid raevukalt laiali, pimestades
põgeneva hävitaja ekraanid ja raputades teda
võimsa kõrvulukustava lööklainega.
Pärast seda oli peaaegu viis sekundit rahulikku aega, enne
kui ümbrus muutus uuesti hääletuks
tulemölluks -- Memphise tööta
jäänud vöörikahur purustas ka teise korveti
üheainsa võimsa impulsiga.
Hingetult lülitas Graves plahvatuste hääbudes
mootorid välja, et mõtteid koguda. Uskumatu, et just
hetk tagasi oli kaks kolmandikku nende võidukast
ülist lihtsalt minema pühitud, kuid tema oli
pääsenud täiesti elusa ja tervena. Muidugi, tema
silmade ees virvendas ja kõrvad vilistasid... või
oli see hoopis midagi muud? Võpatades märkas ta, et
sihtimisarvuti ekraanile on ilmunud lakooniline punane kiri:
'Läheneb rakett. Sooritage põikemanööver.'
Lämbuva kriiksatusega krabas ta gaasikangi, kui hiiglase
rusikahoopi meenutav kajav kõmakas ta abitult istmesse
surus. Hävitaja lisas küll hoogu, kuid kiire pilk
kinnitas, et tagumine ja ülemine kilp on peaaegu
täielikult hävitatud.
«Kes see pagan mind pommitab?» pomises ta endamisi,
surudes tahaplaanile kõik muud mõtted peale
ähvardava ohu, tegi järsu pöörde vasakule ja
märkas hedeni hävitajat, mis otsekohe kiiresti
allapoole sukeldus. Graves pööras küll talle
järele, kuid kaotas vastase ning ärevalt rapsides
isegi suunataju. Generaatorite ühtlane surin muutis tooni,
andes märku, et tema kilbid on saanud veel ühe
tabamuse.
«Tohhoo kurat.» Graves lisas kiirust ja tegi suure
sõlme, püüdes olla raske sihtmärk ja samal
ajal ka vastast märgata. Aga tühjagi -- tema
ekraanidel ei toimunud midagi, kuid kilbid summutasid
järjekordse ohktliku tabamuse. Ei jäänud muud
väljapääsu, kui kasutada vana head löö-
ja-jookse taktikat -- ehkki ilma löömise
osata. Graves lisas mootoritele võimsust ja suunas
järsu kõrvalpõikega oma laeva Väravast
mööda Europa halli kera poole. Võis ju alati
loota, et vastasel ei jätku pikaajaliseks tagaajamiseks
kannatust.
Vaid mõned tuhanded kilomeetrid hiljem hakkas ta
siiski kahtlustama, et tema hävitaja võib
lõppeda otsa enne, kui jälitaja kannatus. Vaatamata
kõigile sööstudele ja
pettemanöövritele, mida Graves tema maharaputamiseks
tegi, tabasid tema veidi taastuda jõudnud tagakilpi
üha uued laengud. Oli viimane aeg teha midagi radikaalset
-- kuid mida just, ei suutnud ta vaatamata
palavikulisele pingutamisele välja mõelda. Parim
lahendus oleks olnud millegi taha varjumine, kuid kõige
suuremad tahked osakesed ümbritsevas ruumis olid ainult
vesinikumolekulid ja mõni üksik tollise
läbimõõduga miniasteroid -- mitte
just ideaalsed peidupaigad...
Või oota! Veidi maad eespool hõljus Europa
ainukese väikese kuu poolt heidetud varjus peaaegu
nähtamatu tume siluett, mis tundus olevat suure laeva
elutu, tuledeta vrakk. Selle asukoht oli üsna
omapärane, kuid praegusel hetkel tundus see Gravesi jaoks
lausa ideaalsena ning tema peas küpses ohtlik, aga
efektiivne plaan. Ta lisas oma hävitajale veelgi hoogu.
Gaas põhjas ja järelpõleti lõpuni
lahti keeratud, kihutas Graves vraki suunas, kuid vastase
erakordselt nobe hävitaja rippus tal ikka veel sabas.
Kiirus oli kasvanud juba liiga suureks, et teha järske
pöördeid ning nii ei jäänudki tal muud
üle, kui sundida oma laeva sihtimise raskendamiseks aeg-
ajalt pikitelje ümber pöörduma.
Viitepunktide puudumise tõttu tundus, et tume mass
sööstab ise lähemale, kasvades iga sekundiga
järjest suuremaks. Heden jätkas tulistamist ja
mõned hõõguvad plasmakerad
möödusid Gravesi laevast niivõrd lähedalt,
et ta arvas isegi läbi kokpiti tumedate akende tundvat
neist kiirguvat soojust. Kilbi poolt summutamata tabamused
raputasid maalase hävitajat ja puldil vilkus üha
rohkem punaseid tulukesi. Ta nägi vaimusilmas vaenlase kogu
-- oma sõiduki juhikute kohale kummardunud,
merevaigukarva silmad ainiti sihtimisekraanile suunatud.
Eksisteeris võimalus, et heden on tema jälitamisse
niivõrd süvenenud, et ei märkagi vrakki, mille
poole nad sööstavad.
Tume mass kattis kogu vööriekraani ja esiklaasi,
nagu oleks tähtede tulukesed neilt ära pühitud.
Möödalendav plasmalaeng tõmbas hävitaja
küljele tumeda kõrbenud triibu ja tabas õrna
sähvatusega elutu laeva tekki otse tema ees. See oli
VÄGA lähedal.
Ja siis, peaaegu liiga hilja, rebis Graves juhtkangi
kramplikult enda poole. Kiirendus surus tema kopsud kõhtu
ja vere jalgadesse. Nende sekundiosade jooksul, kui
hävitaja inerts ja mootorite veojõu muutunud
suunavektor pidasid omavahel raevukat võitlust piloodi
elu ja surma peale, jõudis ta veel tunda kahju sellest,
et kui nad mõlemad hukkuvad, siis on hedenil oma
viimastel eluhetkedel märgatavalt rohkem vaba ruumi
-- tema aga on surutud oma klaustrofoobiliselt kitsasse
kokpitti nagu silk...
*
Mootorite kaotus oli kaasa viinud ka elektri ning
Sündikaadi pardal töötasid veel ainult
lüüsid ja avariikontrolliseadmestik.
Ükskõik, kui palju neid rohelisi tulukesi ka poleks
olnud, nüüd olid nad kõik punased.
Kaubalaeva meeskond oli peaaegu üksmeelselt kogunenud
kolmandale korrusele, kus oli ainuke transparentaanist vaateaken
-- ekraanid vajasid töötamiseks ju samuti
voolu. Põnevil või vähem huvitatult
jälgisid nad väljas toimuvat võitlust. Dunleavy
pidas entusiastlikult kätega vehkides loengut
kosmoselahingu strateegiast ja taktikast. Flags kuulas teda
kergelt muiates.
Plahvatus Sündikaadi pardal ei olnud kummalisel kombel
põhjustanud mingeid purustusi -- kui vast
välja arva kerge pooleksmurdumine, mille kohta oli
väga raske koostada korrektseid põhjus-tagajärg
seoseid. Isegi inimestel oli ainukese järelmõjuna
kerge peavalu, mis andis dr. Mandraelile võimaluse teha
oma tähtsat tööd ja jagada aspiriini.
«Kas meie omad on juba ülekaalu saavutanud?»
küsis arst diivani pealt, kus ta jalgu puhkas, samal ajal
kiirustamata piipu pahvides. Kirkland kehitas õlgu.
Selliselt kauguselt oli väga raske näha konkreetseid
laevu; silma hakkasid ainult vookahurite hõõguvad
niidid, impulssrelvade tillukesed täpid ja aeg-ajalt
toimuvad väiksemad ja suuremad plahvatused. Kuna maa ja
hedeni laevad olid erinevatest põlevatest materjalidest,
siis erinesid need värvi poolest veidike üksteisest,
kuid pikapeale läks lugemine lihtsalt sassi. Üldiselt
paistis asi olevat siiski üsna tasavägine.
Äkitselt valgustas lahinguvälja heledam lahvatus,
mille punakal taustal joonistusid välja laevade tumedad
siluetid.
«See oli päris suur,» kommenteeris insener.
«Arvatavasti nende viimane ristleja.»
Ülejäänud meeskond ümises nõusolevalt
ja vaikis siis jälle.
Ja siis äkki kihutas midagi metalset ja
hõõguvat nii kiiresti ja nii lähedalt aknast
mööda, et isegi nende ehmatus jäi hiljaks.
«Mis põrgut see oli!»
«Hävitaja,» vastas Bleach lakooniliselt, samal
ajal kulmu kergitades, sest esimese hävitaja järel
tuli kohe ka teine, kuid oli selgelt näha, et selle piloot
märkas kaubalaeva alles viimasel hetkel. Laev tõstis
küll nina ülespoole, kuid tema kiirus oli
pööramiseks liiga suur. Hävitaja kokpitist
paiskus välja pahvakas gaasimulle.
«Pikali!» röögatas kapten ja näitas
oma aastate kohta uskumatult nobedalt eeskuju. Vaevalt olid ka
teised suutnud põrandale viskuda, kui Sündikaat
raskest hoobist võpatas ja purpurne leekidemöll
muutis akna mitmeks sekundiks lõõmavaks
ahjusuuks.
«Kas kõik on terved?» küsis Kirkland,
söandamata ennast liigutada.
«Nähtavasti.» Insener ajas ennast püsti
ja rapsis pükste pealt tolmu. Aknast välja vaadates
lisas ta: «Löök tabas ainult lastisektsioone.
Hermeetilise kerega on kõik korras.»
«Jumal tänatud,» pomises kapten ja ajas ennast
ägisedes istuli. See oli tal täna juba teine kord
tahtlikult või tahtmatult külili visata ja
seljavalule ei mõjunud selline rahmeldamine sugugi mitte
soodsalt. Aga enne, kui ta jõudis ennast püsti
ajada, kostis lüüsi välimiste uste tagant vaikne,
ent ilmeksimatu koputus. Kirkland tardus oma ebamugavasse
asendisse.
«Tohoh,» porises ta siis rohkem endale kui
teistele. «Huvitav, kes see nüüd leidis, et on
sobiv aeg läbi hüpata?»
*
Täiest kõrist juubeldades tõmbas Graves
gaasikangi tagasi ja heitis viimase pilgu tagasivaateekraanile.
Hedeni hävitaja riismed hõljusid aeglaselt laiali.
Tema plaan oli õnnestunud! Vastane oli küll olnud
austusavaldust väärivalt meisterlik, aga tema laev oli
lihtsalt massiivsem ja füüsikaseadusi ei olnud ka
meistritel võimalik eirata.
Mitu minutit kulus rahunemiseks ja tagasi võitluse
tulipunkti poole kiirustamiseks -- alles siis sai heita
analüüsiva pilgu lahingusituatsioonile, mis tema
eemaloleku ajal oli märgatavalt paranenud.
Maalaste ristlejad troonisid uhkes üksinduses
lahinguvälja keskel, ümbritsetud hedeni laevade
rusudest. Hävitajad olid teinud otsa peale viimastele
ründekaatritele ja pühkisid nüüd vahelduva
eduga kokku vastaste ilma toetuseta jäänud tiibu. Tuli
tunnistada, et lahing oli kahtlemata olnud raske ja
kaotusterikas, kuid võit oli juba käega katsuda.
Kurbus kaotatud kaaslaste pärast ei lubanud Gravesil
küll ülemäära rõõmustada, ent
siiski oli ta suunda Bristoli peale võttes üsna
helges tujus. Niivõrd helges, et ei märganud isegi
kohe hõbejat värelust kaugel vasakul --
mitte enne, kui kuldne vastuhelk tema pilgu enda peale
tõmbas. Vähe puudus, et ta oleks ehmatusest kogemata
katapulteerumiskäepidet tõmmanud.
«Tähelepanu! Meie sektorisse on sisenenud vastase
lisaüksused. Kõikidel hävitajatel
pöörduda otsekohe tagasi oma tugilaevade juurde!»
kuulutas raadio närviliselt.
Gravesi rõõm oli nagu peoga pühitud ja ta
piitsutas ärevalt oma sõidukit kiiremale lennule.
Silmanurgast vaadates võis loendada veel kaks ristlejat
ja vähemalt kuus korvetti. See ei olnud hea. Üldse
mitte.
*
Darringer seisis samal ajal oma kabinetis ja vaatas
pärani silmadega seda, mis toimus tema holopilvekeses,
suutmata neid siiski uskuda. Just nüüd, kui nad olid
saanud hakkama millegi niivõrd
ebatõenäolisega ja valmistusid hedenite
ründavat laevastikku lõplikult hävitama, juhtub
selline asi!
«Kus kurat on minu abiväed?» pressis ta
läbi valgeks tõmbunud huulte.
Oli kuulda, kuidas Reinhardt lappab enne vastamist mingeid
pabereid.
«Allianss alustas just rünnakut wedonite vastu ja
nad ei tea veel isegi, kas neil midagi üle jääb.
Monitorid väidavad, et neil ei ole lahingulaevu --
kurat seda teab, võib-olla tõesti. Horracid
saatsid meid lihtsalt perse, sealjuures veel väga
diplomaatiliselt -- midagi
enesemääramisõigusest ja nii edasi --
ma keerasin kanali lõpuks lihtsalt kinni. Väiksemad
organisatsioonid andsid põiklevaid vastuseid, sest
ilmselt ei julge nad siia surkima tulla. Alcreoni Sündikaat
lubas asja arutada.»
«Ilmselt tuleb meil oma lepingut nendega samuti
arutada,» torkas direktor mürgiselt.
«Võtaks neid kurat! Kas sul mulle häid uudiseid
üldse ei ole?»
«Kuidas võtta. Memphis ja Bristol on kahjustatud,
aga siiski võitlusvõimelised. Ja Senedrali
kuberner lubas saata kaks... hävitajat.»
«Kui me ellu jääme, siis tuleta seda mulle
meelde. Tal ongi neid ainult kaks tükki.»
«Nojah, ja LTA teatas, et raskeristleja Panama on teel,
aga ta tahab hoida oma energiat võitluseks ja neil kulub
veel vähemalt kümme minutit, et lühikeste
Hüpetega kohale jõuda.»
«Meil oleks seda energiat kohe praegu tarvis --
kümne minuti pärast võib-olla ei ole enam
mingit võitlust!»
«Mis teha, nende kapten pidi olema oma laeva suhtes
väga hoolitsev. Parem hilja, kui mitte kunagi.»
«Hilja võibki olla mitte kunagi.»
Reinhardt kehitas õlgu, mis kahjuks ekraanile ei
mahtunud. «Võimalik. Aga me ei ole veel
kaotanud.»
*
Reamehed ei jaganud ülemuse optimismi -- seda
teevad nad harva. Kõikide Bristoli sisenemisportide
juures parvlesid vigastatud hävitajad, soovides kasutada
neile jäetud lühikest hingetõmbeaega kiireks
remondiks või laadimiseks. Graves kontrollis kõiki
oma näidikuid ja otsustas mitte ennast järjekorda
seada -- tal oli piisavalt kütust ja reaktiivrelvi,
kilbid olid täielikult taastunud ning ka kere oli
suhteliselt korras. Selle asemel möllis ta oma
valmisolekust ja peatus ristleja vööri ees, ootamaks
uude lülisse määramist.
Hedenite abijõud olid juba jõudnud positsioonid
sisse võtta ja liikusid aeglaselt lähemale. Seekord
olid nad asetanud ristlejad kummalegi tiivale ja jaotanud
korvetid vertikaalsete paaridena nende ümber ja vahele, et
tugevdada oma lahingurivi ja vältida enne tehtud viga.
Vihaseid mesilasi meenutavate hävitajate pilv rippus nende
ees, valmis esimese signaali peale välja sööstma.
Esimesest lainest järele jäänud laevad olid
ilmselt ristlejate pardale remonti suunatud.
Kui mitu tundi oli möödunud sellest hetkest, kui ta
oli täpselt samamoodi seisnud ja rünnakut oodanud?
Graves viskas pilgu kellale ja avastas ootuspäraselt, et
tegelikult oli lahingule kulunud ainult veidi üle
neljakümne minuti. Kui vanaks elaks inimene, kes viibiks
pidevalt sellistes lahingusituatsioonides, mõtles ta.
Hukkunute protsenti arvestades mitte kuigivõrd kaua, aga
talle endale tunduks see väga pika ajana.
Ta vaatas ringi, üritades ligikaudu hinnata maalaste
järelejäänud jõudusid. Suured laevad
paistsid mõlemad veel rivis olevat, aga hävitajaid
oli järel ainult käputäis, lisaks veel neli
pommitajat, mida oli siiani reservis hoitud. Seda luksust ei
saanud nüüd enam endale lubada.
Üldiselt oli ülevaade ikkagi masendav.
*
«Saabus Alcreoni Sündikaadi kergeristleja Aremis
koos Senedrali hävitajatega,» teatas
turvaülem.
Darringer tundis, nagu oleks tal järsku kivi
südamelt langenud. Isegi tema hääl muutus tooni
võrra sõbralikumaks.
«Oli ka aeg. Anna ristlejale käsk liituda meie
omadega.» Ta mõtles hetke ja lisas siis.
«Tõmba tagasi kõik Silmad peale neljanda. See
on kallis tehnika, aga meil peab olema lahingu toimumisest
ülevaade. Pane need kaks hävitajat Silma kaitsma
-- siis ei notita neid kohe maha ja neist on
vähemalt midagi kasu.»
«Tehtud,» vastas Reinhardt mõne hetke
pärast. «Mul on muuseas veel üks hea uudis
-- meie korvetid hakkasid jälle
tööle.»
Direktor kergitas kulme. «Mis neil üldse viga
oli?»
«Tont seda teab, aga nähtavasti läksid nad
ühel hetkel täiesti ise jälle korda. Väga
segane lugu.»
«Segane või mitte, aga neid läheb kindlasti
vaja.»
Ka hedenid olid ilmselt märganud, et vastaste poolel
toimub midagi ohtlikku ja reageerisid pommitajate
väljasaatmisega. Otse LTA ristlejate taga avanes veel
üks hüpertunnel ja sellest libises välja
voolujooneline kuldse kerega laev. Ühe sekundimurdosa
jooksul kahtlustas Darringer kõige hullemat, kuid siis
märkas ta tumedaid ringe selle külgedel ja
rahunes.
Pilt kommunikatsiooniekraanil vahetus ja turvaülema
sünge kujutise asemel ilmus sellele naeratava hedeni
kullakarva kiilaspea.
«Tere õhtust, Europa! Siin on komandör Shern
Endise Hedeni Kolmanda Välisasumi fregatilt Kerch. Kas me
jäime peole hiljaks?»
Abivägede saabumisest tekkinud kergendus ja EHKV-lase
lõbusus mõjusid direktorile niivõrd
positiivselt, et enne vastmist naeratas ka tema.
«Tervitus, komandör. Nagu alati, saabusite te just
selleks ajaks, kui asjad hakkavad põnevaks minema. Teie
abi on teretulnud, aga tõtt öelda ei osanud me isegi
oodata, et EHKV valitsus sekkuda otsustab.»
«Tegelikult ei otsustanudki -- me olime lihtsalt
siin läheduses patrullimas ja püüdsime
juhuslikult kinni teie abipalve. See tundus olevat hea
võimalus avaldada tagasihoidlikku tänu Alliansi
poolt meie iseseisvumisse antud panuse eest. Ma olen veendunud,
et ka valitsus jagab minu arvamust.»
«Täname, Kerch. Meil oligi hädasti vaja laeva,
mis oleks võimeline andma laia ulatusega
tõkketuld. Vaenlaste pommitajad jõuavad iga minut
kohale.»
«Kuuleme ja tegutseme,» teatas komandör Shern
abivalmilt. Enne seansi katkemist võis veel näha,
kuidas ta ümber pöördus ja märksa rangema
häälega oma ohvitseridele emakeelseid käsklusi
karjuma hakkas.
Fregatt libises kiiresti positsioonile LTA ristlejate kohal
ja selle kooniline esiosa lahvatas põlema, külvates
lähenevad hedenite tiivad üle väikeste
plasmalaengute miilava vihmaga. Hävitajad põrkusid
otsekohe tagasi, pommitajad aga jätkasid oma meeleheitlikku
sööstu. Osad neist suutsid läbi murda ja
nüüd asusid tegutsema liitlaste
hävitajaeskaadrid, jahtides nii laevu kui ka
väljalastud lõhkekehi. Sihtmärgini
jõudis neist ainult üks, mis vigastas kergelt
Sündikaadi ristleja eesmist kilpi. Kahjustused olid
minimaalsed.
Et mitte kaotada enda kätte haaratud initsiatiivi,
asusid liitlaste ristlejad fregati ja korvettide kaitse all
koheselt pealetungile, liikudes aeglaselt üksteisest
eemale, et vältida tule koondumist kindlasse piirkonda. Ka
hedeni väed lisasid kiirust. Suuremate laevade arvu poolest
olid nad küll jäänud vähemusse, aga korvetid
korvasid selle taamuse peaaegu täielikult ning võis
arvata, et otsustavat rolli mängib selle lahingu puhul
taktika.
Et vastaste laevad ei saaks kasutada oma suuremat tuleulatust
esimesena ründamiseks, saatis fregatt välja
lühiajalise võimsa elektromagnetkiirguse voo,
takistamaks seirikute tööd. See võttis
küll nii palju energiat, et ta ise jäi tükiks
ajaks võitlusest kõrvale, ent ristlejad said
niikaua vastaseid kergete mürskudega pommitada, kuni
vahemaa kahanes energiarelvade jaoks sobivaks.
Hedenid olid vahepeal targemaks saanud ja ründasid
nüüd samuti kahekesi korraga veidi teistest eespool
liikuvat Memphist, mis oli sunnitud katkestama rünnaku,
suunamaks kogu oma energia eesmistesse kilpidesse. Liitlased
said küll samuti ristlejate tule koondamisega vastata, kuid
kuna vastaste relvastus oli võimsam ja Memphis polnud
enam tippvormis, siis muutus olukord kiiresti ohtlikuks
-- seda enam, et ka hedeni korvetid hakkasid ettepoole
kiirustama, et kampa lüüa. Ainus lahendus oli saata
välja oma pommitajad ja suunata hävitajad ohtlikutele
kirurgilistele löökidele ristlejate
relvasüsteemide vastu, et nõrgestada nende
ründevõimet ja võita rohkem aega. Sest aega
nad vajasid, et mitte kaotada ühekaupa kõiki oma
laevu. Aega või imet. Juhtus aga nii, et nad said
mõlemad.
Aga kõigepealt lõi ruum hedeni vägede
selja taga veel korra värelema.
*
«Transpordilaevad.» Darringeri jalad läksid
järsku külmaks ja koogike, mida ta nälja
kustutamiseks kugistas, hakkas suus ringi käima. Ta sirutas
veidi väriseva käe tassi järele. Kas hedenid on
hulluks läinud? mõtles ta jonnakat suutäit
külma kohviga alla loputades. Nende laevad ei ole veel
saavutanud kontrolli Europa ruumi üle, aga nad planeerivad
dessanti! Kas see on haruldane optimism või
jääb mul midagi kahe silma vahele?
Kiiresti istus direktor maha ja võttis ühendust
turvaülemaga.
«Kas sa ekraanile vaatasid? Mobiliseeri otsekohe meie
maaväed ja blokeeri kõik terminali
sissepääsud peale külgmise. Tundub, et hedenid
kavatsevad meid ka maad mööda rünnata.»
Reinhardi rahu oli kõigutamatu -- ta ei
kergitanud isegi kulme. «Saab tehtud,» lausus ta ja
kadus ekraanilt.
Darringer katkestas ühenduse ning nõjatus
tahapoole, ent siis meenus talle äkki midagi väga
tähtsat. Aastatepikkusest vilumusest tulnud kiirusega
lendasid tema sõrmed tuttavat numbrit valides üle
klaviatuuri ja kostis kutsuv toon.
«Palnu võta toru...» sosistas direktor
pingsalt ekraanile vaadates. Sekundid venisid aeglaselt nagu
teod kuumal liival. Lõpuks hakkas ekraan helendama.
«Halloo?»
«Mina olen,» ütles Darringer. «Kuula,
Helen, mul on sulle üks väga tähtis
jutt.»
Vaikus. «Jah?» Taustal kõrises midagi, mis
oli ilmselt kohviveski.
«Kus lapsed on?»
Helen vaatas korra kõrvale. «Robbie
sööb laua ääres. Ma tegin talle
porgandipüreed. Emma paneb just riidesse -- jah,
kallis, võta soojem jope -- koolibuss
jõuab kohe siia. Trey loeb üleval Potterit
-- mis tuletab mulle meelde, et sa lubasid talle
sünnipäevaks kuuenda osa kinkida -- see pidi
Maal ju juba väljas olema.»
«Unusta korraks see Potter ja kuula mind,» lausus
direktor halvasti varjatud ärevusega. «Võta
lapsed kaasa ja sõida kohe minu töö juurde
parkimisplatsile.»
«Mis viga, kallis?» küsis Helen ehmunud
silmadega otse kaamerasse vaadates.
«On üks jama,» põikles Darringer.
«Tule, ma ootan sind all ukse juures.»
*
Käed sirgele seljale toetatud, seisis komandör
Johnson sillal ja jälgis, kuidas hüperoperaatorid
teevad viimaseid ettevalmistusi otsustavaks Hüppeks
Europale. Täpselt sama kaua, kui laev läbi tunneli
libises, kulus tal lahingusituatsiooni analüüsimiseks.
Niipea, kui tunnel nende selja taga sulgus, hakkas ta
vastuvaidlemist mittesalliva häälega käsklusi
jagama.
«Mootorid seisma. Eesmised kilbid üles
viiskümmend protsenti. Kogu võimalik energia
vööripatareidesse, sihtida lähimat vastase
ristlejat. Tuld!»
Hedenitel kulus muutunud olukorrale reageerimiseks mitu
silmapilku ja see sai neile saatuslikuks. Panama raskete
laserite ja impulsskahurite löök langes ristleja
kaitsmata küljele ja rebis keresse suure räbaldunud
augu, kust hakkas kahvatu pilvena välja voolama gaasi,
instrumentide riismeid ja tillukesi surnukehi. Tulistamine
katkes nagu noaga lõigatult ning surmavalt haavatud laev
kaldus pikkamööda vasakule ja allpoole. Teine ristleja
lõpetas samuti tulistamise, peitudes lainetavate kilpide
alla; korvetid sööstsid täiskäigul liitlaste
peale, et päästa veel, mis päästa annab.
Fregati vookahur särtsatas tööle ning ajas
esimese neist kümmekond sekundit kestnud pingutusega
teibasse. Hedeni hävitajad sebisid närviliselt ringi.
Asjad hakkasid jälle ülesmäge minema.
*
Minutid möödusid, aga mikrobussi ei olnud ikka veel
näha. Darringer vaatas iga natukese aja tagant kella,
üritades aimata, kui kaugele hedeni maandumisüksused
juba jõudnud on. See oli väga närviline
ootamine, aga viimaks ilmusid vihma hallist kardinast välja
tuled ja tume Pontiac keeras parkimisplatsile, peatudes tema
auto kõrval.
Ta avas lähenevatele inimestele ukse ja Emma hüppas
talle sülle. «Issi!» Darringer kuulas oma kontide
raksumist ja mõtles omaette, et üks neist on sellise
hüppamise jaoks juba liiga vana.
Trey jalutas temast mööda, raamat kaenlas. Ta oli
õest neli aastat vanem ja parasjagu sellises eas, et ei
hüpanud isale kaela ega pannud teda ka muidu tähele,
välja arvatud siis, kui taskuraha jagati. Kõige
viimasena tuli Helen, Robbie käekõrval
vänderdamas.
«Kuidas sul nii kaua läks?» küsis
Darringer.
«Ma käisin tee peal veel poest läbi. Mul oli
hädasti uut kübarat vaja,» vastas naine, vaadates
hämmeldunult ukse juurde kogunenud automaatidega
turvamehi.
Direktor ohkas. «Meil käib siin sissetung, aga sina
mõtled ikka poodides käimise peale. Tulge mulle
järele.» Talle tundus, et kusagilt kaugemalt kostab
mootorite undamist. Darringer kirus mõttes ennast selle
eest, et ta ei olnud kohe abikaasale olukorra täit
tõsidust rõhutanud. Nüüd oli juba
lootusetult hilja teda ja lapsi päästekapsliga
mõne ristleja peale saata -- hedenid oleks selle
tõenäoliselt kinni püüdnud, kuna orbiit
oli arvatavasti juba nende kontrolli all. Mõnesse teise
asulasse lendamisel polnud samuti erilist mõtet, kui kogu
planeet ära vallutatakse.
«Sissetung?» küsis Helen väga hirmunult,
kui nad viiekesi liftiga üles bürooruumide poole
sõitsid.
«Hedenid on meid juba viimased poolteist tundi vihaselt
rünnanud. Praegu paistab küll, et meie vist
võidame, aga nad jõuavad maaväed veel enne
sisse tuua ja kes teab, mis siis juhtub.» Silmanurgast
märkas Darringer, et Trey silmad on särama hakanud ja
ta neelab ahnelt iga isa sõna. Ta ei osanud isegi
otsustada, kas see on hea või halb märk. Helen
paistis olevat hingepõhjani ehmunud.
Perekonda oma kabinetti sisse lastes viskas direktor kiire
pilgu holole ja nägi, et võitlus hedeni
põhijõududega keeb ikka veel ägedalt.
Transpordilaevad olid olukorda kasutades vahepeal
geostatsionaarsele orbiidile jõudnud ja saatnud
välja hulganisti dessantkaatreid. Ta juhatas Heleni
nurgadiivanile istuma ja lasi sekretäril talle kohvi ja
vanematele lastele jäätist tuua. Mootorimürin
väljas muutus järjest tugevamaks.
Darringer istus oma toolile ja lonksas jahedat kohvi.
Vaadates, kuidas lapsed jäätist limpsivad,
mõtles ta esimest korda sellele, kui harva ta neid
tavalistel tööpäevadel näeb. Ta ei suutnud
isegi meelde tuletada, millal ta viimati oli neid kuhugile
välja sööma või filmi vaatama viinud,
saati siis veel pikemalt juttu ajanud. Mõni ime, et Emma
talle igakord niimoodi sülle hüppas. Ja Trey... Tal
mäletas ähmaselt, et Helen oli ühel õhtul
enne magamajäämist rääkinud midagi sellest,
et on Trey käitumise pärast mures, aga ta oli olnud
kuulamiseks liiga väsinud. Mis poisi käitumisel siis
viga oli? Olgu, ta oli veidi kõikuva iseloomuga ja
kuuldavasti oli ka koolis mingisuguseid probleeme, aga siiani
oli direktor kirjutanud selle lihtsalt poja kriitilise vanuse
arvele. Kuid kas see oli ikkagi kõik? Darringer kortsutas
kulmu ja mõtles, et peab poisiga lähimal ajal
pikemalt rääkima. Aga miks mitte ka kohe.
Kui Trey oma jäätise lõpetas ja teistest
veidi eemale nihkus, et raamatut lugema hakata, tõusis
direktor püsti ja jalutas aeglaselt tema juurde. Kohale
jõudes aga märkas ta aga oma ärrituseks, et ei
oska kuidagi algust teha.
«Kas see koht on vaba?» käis ta lõpuks
välja esimese pähetulnud lause.
Poiss vaatas altkulmu tema poole. «Vaba maa.»
Pidades seda vastust jaatavaks, istus ta veidi kohmakalt Trey
vastas olevale toolile ja soovis endale mõttes
sarkastiliselt õnne. Just niimoodi tuleb alustada
vestlust oma pojaga.
«Kuidas koolis läheb?» küsis ta
pärast lühikest pausi. Taga targemaks. Mis kuradi
pärast on maruvihase tulnukaga lihtsam rääkida
kui kaheteistaastase poisiga? Lähedasemad liigid?
«Normaalselt.» Trey ei olnud just pika jutuga. Ta
ei tõstnud isegi silmi raamatust.
Mida veel? «Kuidas Harry elab?»
«Sitasti.» Nii masendav, et hakka või
jooma.
«Isa,» ütles poiss äkki talle otsa
vaadates.
«Jah?» reageeris järsust toonimuutusest
üllatunud direktor.
Trey venitas hetke ja ütles: «Ma tahaksin AA-sse
astuda.»
Darringer kortsutas kulmu. «Mis ajast peale sa
alkohoolikuks oled hakanud?» Aga siis ta taipas ja tema
kulmud läksid veel rohkem kortsu.
«Ma rääkisin juba emaga ja tema ütles et
ta lubab kui sina nõus oled,» vuristas poiss
kiiresti ja lootusrikkalt.
«Vabanda mind hetkeks,» ütles direktor ja
tõusis püsti. «Helen.» Abikaasa vaatas
tema poole. «Tule korra minuga kaasa. Ma tahan sinuga
millestki rääkida.» Naine järgnes talle
kõrvalasuvasse nõupidamisruumi ja Trey saatis neid
silmadega. Darringer sulges kiire ja resoluutse liigutusega
ukse.
«Miks pagana pärast tahab minu poeg
sõjaväkke minna?» Darringeri hääl
värises tagasihoitud ärritusest. «Ja miks on tema
ema on sellega nõus?»
Hetkeks nägi naine väga heitunud välja, aga
siis süttisid ka tema silmades vihased tulukesed ja vastus
oli vähemalt sama terav.
«Võib-olla sa ei küsiks seda, kui veidi
tihedamini temaga rääkida viitsiks.»
Mees oli hetkeks segaduses. Kustkohast see tuli? Niikaua, kui
ta mäletas, oli Helen alati olnud malbe ja toetav. Aga nagu
tema mõtteid lugedes jätkas naine:
«Ma olen kaua aega selle koha pealt silma kinni
pigistanud, et sa lähed hommikul ära enne, kui lapsed
ärkavad ja tuled tagasi siis, kui nad juba jälle
magama on läinud -- välja arvatud Trey, kes
poole ööni arvuti taga istub ja kellele sa sellele
vaatamata ainsatki sõna ei ütle. Isegi mina ei saa
sinuga rääkida, sest sa räntsatad voodisse ja
jääd magama nagu kott. Aga kui ma pean pealt vaatama,
mida sinu pidev eemalviibimine meie perekonnaga teeb, siis mul
luhtsalt läheb ühel hetkel kops üle
maksa.»
«Kas sa arvad, et ma jõlgun päevad otsa
niisama ringi?» Direktor läks aegamisi samuti
järjest vihasemaks. «Arvad, et ma olen lõbu
pärast kodust ära?»
Isa hääl paisus niivõrd tugevaks, et kostis
isegi kabinetti. Vend ja õde vaatasid üksteisele
otsa.
«Ma raban kaksteist tundi järjest tööl,
et teenida raha oma perekonnale, kes sellele vaatamata pidevalt
nurisevad! Mina panen neile riided selga ja toidu
lauale!»
«Mis kasu sellest toidust on, kui sa ise seda ei
söö!» pareeris Helen.
Oma raevu uuesti kontrolli alla saades küsis Darringer:
«Mis sellel kõigel poisiga pistmist on? Kas sa tahad
öelda, et ta kipub sellepärast kodust minema, et mind
seal ei ole?»
«Ei. See, et ta on unustanud omaenda isa näo, ei
ole mitte probleem, vaid puuduv lahendus.» Naine muutus
samuti veidi rahulikumaks. «Ma käisin Treyga ühe
lastepsühholoogi vastuvõtul.»
«Mis kurat sind hulluarsti juurde ajas?»
«Kuhu mujale ma minema pidin? Ja pealegi oli see
psühholoog, mitte psühhiaater. Igatahes arvas ta, et
poisil on depressioon.»
«Ja?»
«Mis ja?»
«Kui palju ta saada tahtis?»
Helen ümatas. «Lõpeta. Midagi ei tahtnud. Ta
ütles, et võib mingisuguseid rohtusid kirjutada, aga
nendest ei ole palju kasu, sest Trey on ilmselt
empaat.»
«Misasi?» Tehnilistes terminites oli mees
täiesti kodus, aga psühholoogia ei olnud just tema
tugevam külg.
«Empaat. See on selline inimene, kes on hästi
tundlik keskkonna ja teiste inimeste meeleolu suhtes. Vaata,
Trey tunneb meie närvilisust ja see teeb tema ka
närviliseks, ja kuna siin sajab pidevalt vihma ja
päike ei paista peaaegu kunagi, siis ei pea isegi empaat
olema, et depressiooni sattuda. Sa tead ju isegi, et Europal on
ebaloomulikult palju enesetappe.»
«Kas ta on proovinud ennast ära tappa
või?»
«Ei, aga kui asi niimoodi edasi läheb, võib
see varem või hiljem ka juhtuda. Sellepärast
psühhiaater soovitas hoopis, et me peaks temaga vahelduseks
kuhugile mujale reisima, kus on palju päikest ja toimub
midagi huvitavat.»
«Ma ei ütle, et see ei ole hea idee, aga ma kardan,
et mul ei õnnestu veel päris pikka aega puhkust
võtta,» ohkas direktor. Loomulikult oleks huvitav
vahepeal ise kuhugile kaugele planeedile põrutada, selle
asemel et pealt vaadata, kuidas teised seda teevad.
Valikuvõimalusi jätkus, aga aega mitte.
«Ma tean,» vastas naine. «Aga ma tahtsin sulle
hoopis millestki muust rääkida. Trey sai ühel
päeval video oma sõbralt, kes oli akoluudiks hakanud
ja rääkis, kui põnev elu tal on ja kus ta on
käinud. Trey sattus sellest nii suurde vaimustusse, et
tõi mulle mingisuguse brošüüri. Ma lugesin
selle läbi ja see ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Ma
võin seda sulle ka anda.»
Darringer rehmas käega. «Tead, Helen, Maal on
selliseid sekte jalaga segada. Ma mäletan --«
Aga mida täpselt ta mäletas, ei saanudki Helen
kunagi teada, sest täpselt sel hetkel rebiti vaheuks lahti
ja selle ilmus ebatavaliselt põnevil Trey, kes
kuulutas:
«Isa! Sa peaksid seda nägema.»
Vihaselt pöördus direktor poja poole, et
käratada midagi segamise kohta, kuid siis nägi ta
läbi ukseava oma kabinetis olevat holot ja sõnad
jäid talle kurku kinni.
Täpselt kujutise keskel oli avanenud hüppetunnel,
millest libises läbi võimatult suur kuldne laev.
Kohe pärast seda kattis vaatevälja üksik
hävitaja ja kujutis kustus nagu noaga lõigatult.
*
LTA korvetid hoidsid ainsat vastase ristlejat tule all, et
takistada seda lahingusse sekkumast, ristlejad aga võtsid
samal ajal ühekaupa rajalt maha ülejäänud
hedeni suuremad laevad. Just sellel hetkel, kui ka nemad
valmistusid koondama oma rünnakut ristlejale, ilmus nende
kohale hedeni destroier.
Peaaegu viie kilomeetri pikkune hiigellaev hõljus
aeglaselt ja ähvardavalt võitlejate poole. LTA
ristlejate tulistamine katkes hetkeliselt ja lahinguväljale
saabus täielik vaikus. Ründamine oli mõttetu,
kuna neil ei olnud mingit šanssi.
Destroier nautis üleolekut, pöörates
demonstratiivse aeglusega oma keskmise korveti suurust
kahuritorni ühelt ristlejalt teisele, justkui vastase
nõrkuse ja hirmu üle irvitades.
Ja siis ilmus liitlasvägede kohale veel teinegi laev
-- just nimelt ilmus, mitte ei Hüpanud. Ühel
hetkel oli see lihtsalt seal, varjates oma jumitu
hõbehalli kerega päikese. Destroier tundus selle
kõrval sama väike, kui korvett võrreldes
ristlejaga.
Kõikides lahinguväljal olevates laevades
kõlas rahulik hääl:
«Alliansi Eriüksuse laev Feuerklinge soovitab
igasugune tulevahetus lõpetada.»
Kadestamisväärse julgusega pööras hedeni
destroier oma kahuri Alliansi laeva poole. Vastulöök
oli silmapilkne. Helendav energivoog tegi lühikese kaare,
destroieri kahuritorn eraldus aeglaselt kerest ja hakkas eemale
hõljuma. Hedeni laev lisas kiirust, avas uue tunneli ja
Hüppas minema, olles viibinud lahinguväljal vähem
kui kolmkümmend sekundit.
Lahing oli läbi. Jumala ja Alliansi abiga olid maalased
võitnud. Kahjuks ei teadnud aga planeedil viibijad
sellest veel midagi.
*
Hämaras kontoriruumis istusid Darringerid tihedalt
üksteise kõrval ja hingasid nii vaikselt, kui
võimalik. Kõik tuled olid kustutatud.
Dessantkaatrite mürin pani isegi suured aknad
kinnitõmmatud kardinate taga tärisema.
Turvakaamerate ekraanidelt võis näha, kuidas nad
üksteise järel raskelt betoonplaatidele maanduvad ja
avanevad, süljates välja soomukeid ja
jalaväepataljone. Robbie oli vaikselt tihkuma hakanud ja
ema sussutas teda väriseva häälega; Emma oli tema
külje alla pugenud ning vaatas pärani silmadega
ringi.
Kui mootorid välja lülitati, saabus täielik
vaikus. Direktor võis ainult kujutleda, kuidas hedenid
terminali sissepääsudele tormi jooksevad,
püüdes läbi murda turvameeste blokaadist. See ei
võtnud neil eriti kaua aega, sest vaid paar minutit peale
rünnaku algust teatas Reinhardti hääl telefonist,
et hedeni soomuk on fuajeesse sisse murdnud ja turvamehed
taganevad.
Sekundid venisid minutite pikkuseks. Aeglaselt, kuid kindlalt
muutus automaatide kõrgetooniline helin järjest
valjemaks, kui võitlus mööda korruseid
ülespoole liikus. Darringer põrnitses ainiti
koridori viivat ust ja pigistas parema käega oma Colti
armeepüstolit, mille metalne raskus andis talle mingisugust
kindlustunnet, ehkki sisimas teadis ta väga hästi, et
sellest ei ole ründeüksuste vastu suuremat abi. Trey
istus tähelepanelikult kuulatades tema kõrval ja
äkilise uiu ajel pani ta teise käe poja õlale
ja surus seda veidi tugevamini, kui alguses plaanitsetud. Poiss
võpatas, kuid ei tõmbunud eemale, vaid vaatas
üles isa poole ja Darringer nägi tema heledates
silmades ehedat elurõõmu. Olukorra pingelisusele
vaatamata ei suutnud direktor tagasi hoida õnnelikku
naeratust. Ja esmakordselt mitmete aastate jooksul juhtus ime
-- ka Trey alati tõsist nägu valgustas
äkki särav naeratus. Üheks põgusaks
hetkeks meenutas poiss jälle seda ammukadunud
rõõmsat jõmpsikat, kes talle teiste laste
hulgast silma oli hakanud ning endalegi imestuseks andis
direktor mõttes pojale lubaduse, et kui nad ellu
jäävad, siis mõtleb ta selle AA-asja üle
järele.
Nende Kodaki momendi katkestas koridorist kostva tulevahetuse
järsk lõppemine. Saabunud vaikus oli veel
pingelisem, kui eelmine -- tõepoolest oleks
võinud kuulda nõela kukkumist. Viimase valangu
järelkaja veel kõrvades helgamas, tõusis
Darringer püsti, tõstis hinge kinni hoides kahe
käega püstoli ja suunas selle ukse poole. Relv
värises tema käte vahel, kuid püsis peaaegu
õigel sihil.
Ukse käepide vajus väga aeglaselt alla. Järsu
instinktiivse liigutusega surus direktori sõrm
päästikule.
Kõmm! Kõmaki-kõmaki! Relv hüppas
käes, lasud kajasid suure kabineti koopalaadses avaruses
nagu kõuemürin ja pooletollised kuulid rebisid
uksesse ja seintesse üheksa narmendavat auku. Siis said
padrunid otsa, kuigi tema sõrm klõpsis ikka veel
tulutult edasi. Robbie röökis, koridorist kostis
valjuhäälset juttu ja sagimist ning siis lendas uks
järsku terava raksatusega pilbasteks.
Nelinurkses valguslaigus seisis suur tume inimese siluett.
Peenike laserikiir joonistas püssirohusuitsusse sillerdava
koridori, peatus korraks direktori otsaees ja kustus siis.
Siluett astus edasi, kaks teist kogu liikusid sellest kahelt
poolt mööda ja peatusid kabineti keskel. Hetk hiljem
süttisid laes tuled.
Eredast valgusest pimestatuna tõstis Darringer
ühe käe silmadele varjuks ja vaatas enda ees
mõne meetri kaugusel seisvaid inimesi. Kaks esimest
kandsid olid tumedas turvises, näod kiivrite taha peidetud,
relvad tema poole suunatud; tagumine kuju kandis pikka tumehalli
mantlit ja tema silmi varjasid mustad prillid, kuid peaaegu kohe
tundis direktor Eriüksuse juhataja ära. Mordoci selja
taga seisis Clint, vaadates ehmatanud näoga oma verist
peopesa. Üle tema näo voolas aeglaselt punane
triip.
«Ainult paar millimeetrit jäi puudu,» pomises
assistent väriseva häälega. «Ma ei
teadnudki, et sul on relv, John.»
Darringer hingas pahinal välja ja tema jalad läksid
järsku vedelaks. Tagasitõmmatud kelguga püstol
kukkus tuhmi mütsatusega põrandale ja direktor
langes põlvili. Tema kõrvale ilmus Trey ja ta
toetas oma käsivarre poisi õlgadele, samal ajal kui
tema silmadesse voolasid kergenduspisarad. Neetud olgu Allianss,
aga elagu Eriüksus!
*
Kui päästesalga süstik lõpuks
Sündikaadi terveksjäänud ahtriosaga põkkus
ja nad lüüsidest läbi pääsesid, kulus
neil enne otsinguteks tükk aega, kui meeskond lõpuks
ühiskajutist üles leiti. Ärevalt uksest sisse
tunginud parameedikud jäid omapärast pilti nähes
kohmetult seisma.
Meeskonnaliikmed olid kogunenud laua ümber, trimpasid
võidu tähistamiseks viskit ja ajasid mõnusat
juttu. Pikal diivanil kahe piloodi vahel istus nooruke hedenist
tütarlaps, koogitükk ühes ja tass teises
käes, naerdes parajasti südamest viimati
räägitud anekdoodi peale. Kapinurgal kahises
kohvimasin.
Sissetungijaid märgates pöördus veidi punetava
näoga kapten Kirkland nende poole ja teatas viisakalt:
«Tervist! Kas soovite ka lauda istuda? Meil on jooki veel
küllalt ja kohvi peaks ka kohe valmis saama.»
Üks noorematest meestest lisas: «Muuseas, saage
tuttavaks preili Scha'ga. Tema hävitaja läks just meie
ukse taga katki.»
Päästesalklased vaatasid üksteisele otsa ja
võtsid siis kutse vastu. Rohkem ei olnud niikuinii kedagi
päästa ja ega nendegi suu olnud seinapragu. Kapten
valas isiklikult neile viskit ja mõne aja pärast
hakati laulu tegema.
Lõpuks sai üksinda süstikusse
jäänud piloodil hing täis ja ta ajas rahva
poolvägisi päästelaevale. Viskit muidugi maha ei
jäetud.
*
Ligikaudu tund aega pärast viimase tulevahetuse
lõppemist toimus Pilvelinna direktori
nõupidamisruumis koosolek, kuhu olid kutsutud lahingus
osalenud laevade komandörid ja muud tähtsad isikud.
Kui kõik inimesed olid suutnud omale koha leida ja maha
istuda, tõusis ennast vahepeal märgatavalt kogunud
Darringer püsti ja köhatas hääle
puhtaks.
«Austatud kohalviibijad! Sooviksin siinkohal tänada
teid kõiki selle raske töö eest, mida teie ja
teie alluvad tegite hedeni ülekaalukate jõudude
tagasilöömiseks tänases lahingus. Lisaks saadan
ma isikliku tänukirja koos
ametikõrgendussoovitustega kõigile meid toetanud
valitsustele.»
Feuerklinge kapten, lühike kivise näoga mees, palus
samuti sõna.
«Alliansi Eriüksus liitub eelkõnelejaga ja
avaldab kahetsust hilinenud saabumise pärast.»
Koosolekuruumist käis läbi nõusolev pomin ja
LTKR Memphise kapten lisas: «Täname jumalat, et te
üldse tulite või meist ei oleks keegi enam
elus.»
Kui vaikus uuesti taastus, teatas Darringer: «Ma annan
nüüd koosoleku juhtimise üle oma assistendile
härra Rocherile, kes teeb kokkuvõtted lahingu
tagajärgedest ja juhib teie tähelepanu
mõningatele eelnenud sündmustele. Protokolli
lihtsustamiseks palun edaspidi sõna võtta istudes.
Clint.»
Kõigepealt andis assistent
kõnelemisõiguse turvaülem Reinhardtile, kes
asus kohe asja juurde.
«Kuna hedenite dessantüksused moodustasid alguses
Soo ümber tõkketsooni ja üritasid
esmajärjekorras kõrvaldada terminali direktorit,
olid meie kaotused maal suhteliselt väiksed. Hukkus kolm
turvameeskonna liiget, seitse said kergemalt või
raskemalt vigastada, neist üks on eluohtlikus seisus.
Ülejäänud personal ja linnaelanikud
pääsesid tervelt. Pärast eriüksuse
maandurite saabumist enamik hedeni maavägedest alistus,
kuid üks pataljon põgenes soomukiga linnast
välja. Arvatavasti on ka nemad praeguseks juba
vahistatud.
Ruumivägede kaotused olid suuremad. LTKR Bristol kaotas
kakskümmend neli hävitajat, neist kahe piloodid
suudeti päästa. LTKR Memphise hävitajaid jäi
kadunuks kolmkümmend neli, pommitajaid kaksteist;
pääsenuid ei olnud. Lisaks hukkusid kilbigeneraatori
plahvatuses neli pardameeskonna liiget.
LTRR Panama, EHKVF Kerch, LTKv Sirius ja LTKv Mason
pääsesid vigastusteta. Tihedas võitluses
neljanda Silma kaitsel hukkus üks Senedrali hävitaja,
teine oli sunnitud taganema.
Hedenite kaotused: neli kergeristlejat, kümme korvetti,
viis ründekaatrit, seitsekümmend kolm hävitajat
ja kaheksa pommitajat. Vange on võetud tuhat kuussada
viiskümmend neli hmm... pluss üks.»
Pärast seda, kui turvaülem oma sünge
kõne lõpetas, valitses tükk aega vaikus.
Seejärel lisas Rocher:
«Eloschei Föderaalne Valitsus esitas viis minutit
enne meie koosviibimise algust oma vabanduse, väites, et
rünnanud laevastik tegutses omavoliliselt. Samas taotlesid
nad vangide üleandmist, et mõista nende üle
kohut kodumaal.»
Lühikese mõminaga avaldasid koosviibijad oma
arvamust sellise keerutamise kohta, aga pikalt ei olnud neil
midagi öelda. See oli juba Alliansi asi, mida pealt
tuhandeliikmelise vangide armaadaga peale hakata. Ülemused
saavad loomulikult karistada, enamus reasoldatitest soovib
üle joosta, mingi hulk neist kupatatakse tagasi. Tavaline
värk.
Assistent jätkas:
«Vahetult enne lahingu algust toimus Väravat
läbiva Remini Transpordikompanii kaubalaeval
väikesejõuline plahvatus, mille põhjuseks
arvame olevat tundmatut liiki lõhkekeha. Inimesed
plahvatuses vigastada ei saanud, kuid hävinesid Värava
generaatorid, kaks lahingulaeva muutusid ajutiselt
võitlemisvõimetuks ja kõnealune kaubalaev
sai pöördumatuid kahjustusi.
Vahistatud hedeni ohvitseride küsitlemisel selgus, et
nende rünnak ei olnud otseselt plahvatusega seotud, kuid
nad kasutasid ära olukorda, kus abivägede saatmine
konfliktipiirkonda oli raskendatud.
Laeva kapten Amos Kirkland on tunnistanud, et tundmatu
lõhkekeha sattus tema aluse pardale ilmselt koos
konteineriga, mille andis neile Allinasi korvett Hiilgus.
Konteineriga kaasas olnud dokumentide kohaselt olid selles
maagiproovid, mistõttu vastutav tolliametnik andis
transpordile nõusoleku.
Kuna kaubalaeva kasutati kahtlase veose transpordiks
vastavalt ATK paragrahvile 7 lõige 11, siis langeb
vastutus plahvatuse ja sellele järgnenud kahjustuste eest
korveti juhtivale ohvitserile.»
Eriüksuse laeva kapten lisas omalt poolt tema
sõnavõtule veel, et asja alles uuritakse, aga
nimetatud korvetti registrisse kantud ei ole, ja pani
kõigile kohalviibijatele südamele, et kui
mõni nende valitsuste laevadest kohtub sellist nime
kandva alusega, tuleb sellest otsekohe teavitada Alliansi
volitatud isikuid.
Ametlik jutt selles küsimuses oli sellega läbi,
ilma et keegi oleks väga palju targemaks saanud --
küll aga oli kuulajate tuju rikutud. Ei saanud
mööda vaadata faktist, et kogu see värk
lõhnas kahtlaselt mässu järele ja Alliansi
üksuste mässamine võis tuua kaasa palju
pahandust.
Veel ligikaudu viisteist minutit arutleti vabas vormis selle
üle, kas lõhkekeha võis olla wedoni
päritolu. Lõpuks tõusis püsti
komandör Johnson ja teatas, et poole tunni pärast
toimub Panama pardal langenud võitlejate
mälestamiseks lühike jumalateenistus.
Kui kõrgemad aukandjad hakkasid vaikselt omavahel
juttu ajades nõupidamisruumist välja voolama, andis
Darringer Eriüksuse juhatajale märku, et saavib temaga
nelja silma all vestelda. Too jäigi oma tooli juurde
seisma, oodates ruumi tühjenemist.
«Härra Mordoc, mul on teile veel üks
isiklikumat laadi jutt. Nimelt avaldas minu poeg Trey täna
soovi saada akoluudiks.» Direktor neelatas ja otsis
jätkamiseks sobivaid sõnu. «Ausalt öeldes
kaldun ma teda selles asjas mitte toetama. Minu meelest ei ole
hea idee teha lastest halastamatuid sõdureid.»
Mordoc, kes ei olnud kogu koosoleku jooksul kordagi suud
lahti teinud, ei öelnud ka nüüd tükk aega
midagi. Millegipärast tundus, et ta on nende viimasest
kohtumisest möödunud aja jooksul kuidagi vanemaks
jäänud. Aga välimusele vaatamata oli Mordoci
hääl samasugune, nagu alati ja sõnad tiksusid
tema suust metronoomi täpsusega.
«Härra Darringer, te olete ideest valesti aru
saanud. Akoluudid ei ole külmaverelised tapjad. Nad on
füüsiliselt, vaimselt ja filosoofiliselt ühtsed
võitlejad. Te võite seda vaadata kui parimat
enesekaitsetreeningut.»
«Aga kas minu poeg ei ole selleks mitte liiga
noor?»
«Vanus ei oma tähtsust. Tähtis on
meeleseisund. Teie poeg saaks meie juures suurepäraselt
hakkama. Ta on oma otsuse juba teinud.»
«Tal on isegi koolis käimine veel
pooleli.»
«Me võime anda talle kõik teadmised, mida
ta vajab või soovib.»
Kuidas sa vaidled sellise tegelasega, kes räägib
alati sinust mööda? Darringer ohkas. Ilmselt tuli Trey
soovile järele anda. Kahju ainult, et see tema perekonnast
eemale viib. Kuid üks asi vajas siiski klaarimist.
«Olgu, oletame, et ma olen nõus, aga mul on veel
üks küsimus.» Puhh. «Vaadake, asi on nii, et
Trey ei ole päris minu poeg... see tähendab, et me
lapsendasime ta umbes kümme aastat tagasi. Me olime juba
tükk aega üritanud ise last saada, aga algul ei tulnud
sellest midagi välja.» Miks pagan ma sellele
tüübile südant puistan? «Ma leidsin poisi
ühest väikesest lastekodust, mida meie firma
heategevuse korras toetas ja minu abikaasa hakkas ta ka peaaegu
kohe meeldima. Ta oli alguses nii tilluke, et me panime talle
nimeks Trey, sest mina armastasin tol ajal täringuid
mängida ja see oli kõige väiksem tulemus,
millega ikka veel võita sai.»
Mordoc vaikis nüüd veelgi kauem.
«Kas sellest võib tekkida mingeid
probleeme?» küsis Darringer ärevalt. Eneselegi
märkamatult oli ta hakanud muretsema sama asja pärast,
millele ta veel veidi aega tagasi oli kategooriliselt vastu
olnud.
«Ei,» vastas Mordoc. «See ainult selgitab
midagi.»
«Nii et oleme rääkinud? Millal te saate ta
kaasa võtta?»
«Niipea, kui ta ennast valmis on pannud,»
ütles Mordoc.
Direktor lõi hetkeks kõhklema. «Hea
küll, ma helistan oma abikaasale. Ma saatsin nad alla
kohvikusse lõunat sööma, aga ma arvan, et
selleks ajaks, kui me Panamalt tagasi jõuame, on
kõik valmis. Muuseas, kas te saate mind äkki sinna
ära visata?»
*
Mälestusteenistus ei kestnud kaua. Panama
vööris asuvasse suurde saali oli kogunenud enamus
ristleja vahist vabast meeskonnast, kes seisid pikkades ridades
seinte ääres, ja süstikutäite kaupa inimesi
teistelt laevadelt, sealhulgas ka EHKV fregatilt.
Saali keskel seisid kergetel alustel küll ainult neli
tähelippudega kaetud kirstu, mis Panama endaga kaasa Maale
pidi viima, kuid vaimusilmas nägi Darringer ka kõigi
nende hukkunute tinasärke, kes ruumis laiali pihustati
või Europal mulda sängitati -- ja see pilt
ei olnud ilus. Viiendale alusele oli asetatud massiivne
marmortahvel, millele olid graveeritud kõigi langenute
nimed.
Kõigepealt pidas komandör Johnson lühikese
patriootliku mälestuskõne sellest, kuidas need mehed
ja naised olid läinud vapralt lahingusse, et kaitsta oma
planeeti, kodumaad ja kaaslasi, langesid kangelastena ning
kodumaa jääb neid alati mäletama. Siis luges
Panama kaplan Piiblist paar sobivat lõiku. Peale aamenit
puhuti kombekohaselt pasunat ja tulistati kolm kajavat kogupauku
kõikidest ristleja kahuritest. Leekmürsud
plahvatasid mõne kilomeetri kaugusel hääletult
tulevihmaks.
Kui Alliansi süstik tagasi Europale jõudis, ootas
Darringeri perekond juba direktori kabinetis. Trey, kes oli
nähtavalt ärevil, istus oma reisikoti otsas. Helen
valas vaikselt mõne pisara, ehkki sellel ideel oli ka
tema toetus; teised lapsed olid ikka veel ehmatanud
nägudega. Nad saatsid poja maandumisväljakule, kus
Mordoc neid süstiku kõrval seistes ootas. Ta vaatas
poissi pika ja analüüsiva pilguga, kuid ei öelnud
sõnagi.
«Vaata, et sa siis hästi käitud ja korralikult
õpid,» ütles Helen nina nuusates ja poega
otsaesisele suudeldes. Tegelikult oleks ta tahtnud öelda
palju rohkem, aga sõnad, sunnikud, ei lasknud kuidagi
ennast ritta seada.
«Jah, ema,» vastas Trey vaguralt, varjates oma
sisemist erutust. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et temast saab
varsti akoluut. Lahe.
«Noh poiss, said nüüd, mis tahtsid,»
ütles direktor teeseldud kurjusega ja ulatas talle
käe. Poiss naeratas juba teist korda viimase päeva
jooksul ja surus tema kätt peaaegu sama tugevasti, kui isa
ise oli mõned tunnid tagasi tema õlga surunud.
Darringer silitas tema juukseid ja lisas: «Ole siis tugev.
Vaata, et sind juba paari päeva pärast koju tagasi ei
saadeta.
«Head aega, isa.» Trey vaatas veel korra oma
vanematele otsa ja pilgutas õele silma ning
pöördus siis süstiku poole. Mordoc seisis ikka
veel ukse juures ja ootas. Hõre tuulehoog liigutas tema
mantlit, aga ta ise ei liigutanud sõrmegi. Poiss jalutas
temast mööda, peatus veel korra rambi ülemisel
otsal, et ümber pöörata ja viimast korda
lehvitada. Siis kadus ta süstiku tumedasse sisemusse.
«Hoolitsege minu poja eest hästi,» ütles
direktor Mordocile pool-naljatlevalt, pool-tõsiselt.
«Loomulikult.»
«Millal me teda jälle näha saame?»
küsis Helen.
«Siis, kui ta on valmis,» tuli konkreetne
vastus.
«Ja millal see juhtub?» Darringer kissitas loojuva
päikese käes silmi, et vaadata üles
Eriüksuse ülema näkku.
«Veidi enne seda, kui teie valmis olete. Head
päeva.» Mordoc pöördus ja kõndis
samuti üles rambist, mis tema järel sulgus. Luuk
libises kinni ja hääletult hakkas süstik
ülespoole kerkima. Darringer pani oma parema käe ikka
veel vaikselt nuuksuva abikaasa õlgade ümber, ulatas
teise käe tütrele, ja nad kõik koos
jälgisid seda, kuidas süstik helesinises taevas
järjest väiksemaks kilgendavaks täpikeseks muutus
ja lõpuks atmosfäärist väljudes silmist
kadus.
Heleni süles rääkis Robbie midagi elu
mõttest ja universumi algküsimusest, aga nad ei
saanud tema keelest aru.
***
Suur musta mantliga mees, keda isa oli Mordociks kutsunud,
istus Trey vastas ja oli peaaegu kogu tee laevale vait. Ta
nägi välja niivõrd sünge, et poiss ei
tahtnud teda segama hakata ja vaatas lihtsalt aknast
välja.
Süstik oli kiirem kui atmosfäärilennuk,
millega isa teda kunagi sõitma oli viinud ja vähem
kui minutiga jõudis see avakosmosesse, kus ta oli
käinud ainult korra -- siis, kui Europale lennati.
Planeedi vesihall pilvedega kaetud kera kadus kähku kuhugi
allapoole ning poisi tähelepanu köitsid Värava
ümber hõljuvad ruumilaevad, mis tundusid nii kaugelt
vaadates väikesed nagu autod. Aga see laev, mille poole
süstik tundus lendavat, oli teistest mitu korda suurem.
Päike, mis planeedi pinnalt vaadates paistis juba loojuvat,
kerkis nüüd uuesti aeglaselt uuesti kõrgemale,
pannes laeva tohutu suure, aga madala hõbehalli kere
oranžikalt hõõguma. Pärani silmadega
vaatas poiss, kuidas laev kasvab lähemale jõudes
järjest suuremaks, kahandades süstiku enda
kõrval ainult tillukeseks tolmukübemeks.
Kui laeva vari lõpuks päikese kinni kattis ja
sinakad valgustorud süstiku laes hõõguma
hakkasid, võttis Mordoc kiire ja voolava liigutusega oma
päikeseprillid eest ja Trey neelatas. Tema silmad olid sama
tumedad, kui nende klaasid -- peaaegu täiesti
mustad.
«Sinu nimi oli Trey, eks?» küsis Mordoc.
Külmus oli tema häälest kadunud ja see oli
nüüd lausa sõbralik. Poiss noogutas.
«Siis tere tulemast meie sekka, Trey,» lausus
Mordoc talle kätt sirutades. Trey puudutas seda ja
äkitselt täitsid tema meeli piltide ja helide
välgatused nagu kõrgtehnoloogilise märulifilmi
treiler: kauged tähed ja võõrad maailmad,
udused galaktikad ja ergavad päikesed, laevad, mis oma
suurusega varjutasid kogu taeva, märatsevad kahurid ja
leegitsevad planeedid; teda paisati valguse kiirusega läbi
ruumi, nii et tähtede tulukesed venisid
hõõguvateks niitideks, lennutati läbi
Värava sillerdava pinna, tema all laiusid hingematvalt
kaunid neitsilikud maailmad, hunnitud päikeseloojangud ja
tema ümber oli pimedus, mis oli täidetud nimetu
õudusega, mis rebis tema hinge kallal nagu kari
näljaseid hunte.
Sekund hiljem lasi Mordoc tema käe lahti ja pani oma
prillid uuesti ette.
«Wow,» oli kõik, mida poiss suutis
öelda.
*
Kui nad astusid Feuerklinge helendavate seintega
sisenemisruumi, ootas neid seal juba tumehalli mantliga
noormees, kes paistis olevat vaid kolm-neli aastat Treyst endast
vanem.
«Mine koos temaga,» ütles Mordoci
sõbralik hääl poisi selja taga. «Ta
juhatab sind oma tuppa ja näitab sulle pärast veidi
laeva sisemust. Võib-olla hakkad sa siis ise ka taipama,
millesse ennast seganud oled.»
Halli mantliga nooruk pöördus minekule ja Trey
kiirustas talle järele. Mordoc saatis poissi silmadega,
kuni see veel kiiresti tagasi vaadates nurga taha kadus. Kaks
kolmest. Muster hakkas vaikselt kokku saama.
***
LTA mobiilsaadik Stanford G. Henson ajas ennast selja
sirutamiseks püsti ja kõndis veidi ruumis ringi,
peatudes viimaks seinal rippuva imepäraselt kauni
mõõga ees, mille kujundus vihjas Elgreni meistrite
kätetööle. Selle tupp oli poleeritud mustast
puidust, äärtest metallribadega tugevdatud, et seda
saaks samuti võitlusvahendina kasutada. Valatud
käepide ühines sellega niivõrd
täiuslikult, et esmapilgul võis arvata, et
mõõka ennast ei olegi.
Uudishimuliku liigutusega tõstis saadik käe, et
relva puudutada, kuid tema imestuseks ei olnud see
võimalik. Ta ei näinud klaasi ega tundnud
jõuvälja kirvendust, kuid tema sõrmed
libisesid mööda siledat pinda mõõgast
vähem kui kahe tolli kaugusel.
Ukse sulgumise vaikne sisin pani ta ringi pöörama.
Tema selja taga seisis Mordoc. Ta nägi välja veel
süngem, kui tavaliselt.
«Ma tahtsin ainult vaadata,» poetas Henson
hädiselt. Vaikus.
«See relv kuulus kunagi väga võimsale
võitlejale,» lausus Mordoc lõpuks.
«Varsti saabub aeg, kui selle vägi jälle maailma
peale lahti päästetakse. Mitte veel.» Ta
pööras oma pilgu saadiku poole. «Jätkame
nüüd sellega, mis meil pooleli jäi.»
Aga see on juba järgmine lugu.
|