«Sa ikkagi tulid?»
Kohtunik võpatas instinktiivselt, kui tundmatu hääl
hoones valitseva vaikuse lõhestas, ja tõstis pihusti.
Silmi kissitades üritas ta hämaras ruumis orienteeruda.
«Ma muidugi teadsin, et sa tuled.»
Hääle omanik istus pimeda ruumi keskel laua taga ja silmitses
sisenenut uuriva pilguga. Tuba ise jättis lageda mulje -- üks
laud, kaks tooli ja neli paljast, ajahamba poolt puretud seina.
Laual lebas püstol.
Kohtunikul nõudis mitu pikka hetke, et relva identifitseerida.
See oli arhailine kuuelasuline revolver, millist ta seni vaid
infokanalite ajaloosektorites oli näinud. See pidi olema
põrgulikult vana ning pärinema ajast enne Ekslikku
Tähtpäeva.
«Jah, see on päris,» teatas istuja sisenenu huvi
märgates. «Mitte mingi mannetu koopia. Läks mulle, muide,
kena kopka maksma. Ehk istud?»
Kohtunik võttis rõhutatud aeglusega, pihustit ikka veel
enese ees hoides, istet.
«Sa võid oma tuki ära panna. Ma ei hakka sind
tulistama. Ega sina mind.»
Kohtunik asetas relva enese ette lauale.
«Sa tead, et ma tulin sinu üle kohut mõistma?»
«Jah?»
«Ma ei lootnud sind enam eest leida.»
«Me pidime kokku saama.»
Kohtunik piidles vastasistujat mõtlikult.
«Miks sa mind kohe ei tapnud,» küsis too, justkui oma
vestluskaaslase sõnatule küsimusele vastates, «siis,
kui sul selleks võimalus oli? Kohe sisenedes. Mitte keegi poleks
ju teada saanud, et sa protseduurireegleid rikkusid. Sinu sõna
surnud kurjategija vastu. Kindel värk.»
«Ma tahtsin teada. Esmalt... kuidas su nimi on?»
Kibe naer.
«Ma ei mäleta. On see siis nii tähtis?»
«Minu jaoks on.»
«Ma ei usu sind. Ega sina ise ennastki. Aga olgu -- kui sa tunned
vajadust nimede varju pugeda, ei hakka ma sind takistama. Aga mul on
üks ettepanek.
Vaata, me mängime sinuga ühte mängu. Vana mängu.
Politseinikku ja kurjategijat. Või antud juhul kohtunikku ja
mõrtsukat. Lubad sa mul härra Mõrtsukas olla?
Palun.»
Kohtunik noogutas vaikides.
«Tahad, ma ütlen sulle, miks sa tegelikult tulid,
härra Kohtunik?»
«Miks?»
«Sa tahtsid teada, miks ma seda tegin.»
Kõhklus. Uus noogutus.
«Sest ma nägin Nende tundeid. Ei, mitte kohe -- see
võttis minult liialt palju väärtuslikku aega. Kunagi
olin ma nagu sina ja uskusin siiralt, et kõik on nii, kui peab.
Olin tänulik. Neile.
Siis nägin ma Nende tegelikke tundeid meiesuguste vastu.
Selliseid tundeid, mida nad iseenestegi eest varjasid; mille olemasolu
nad tunnistada ei tahtnud. Ma nägin Nende hirmu ja jälestust.
Nende hoolikalt peidetud vihkamist.»
«Sa oleks pidanud Neile aega andma. Ja meile. Kõik oleks
muutunud... härra Mõrtsukas.»
«Ei! Mitte miski poleks muutunud. Ma pidin seda tegema. Ma
pidin Nende juhi tapma. See oli ainus mõistlik lahendus.»
«Sa teadsid, mis sellele järgneb, eks ole? Et tuleb julm ja
halastamatu tapatalg, mida Nad võita ei saa. Sa ju teadsid, et
lükkasid veerema lumepalli, mis aina kiirust ning suurust kogudes
Nad viimaks lömastab?»
«Jah!»
Nad silmitsesid teineteist pikalt -- üks kaalutlevalt ja uurivalt,
teine mõistmatult ning veidi vihaseltki. Aeg-ajalt langes
ühe pilk neist laual lebavatele relvadele.
«Mis edasi?» küsis kohtunik viimaks vaikselt.
«Me laseme juhusel enese üle kohut mõista,» vastas
mõrtsukas veelgi vaiksemalt. «Sellest saab meie kohus. See
on meie kohus. Sinu ja minu oma.»
«Sina oled kohtualune, härra Mõrtsukas. Mina
mitte.»
«Kas tõesti? Me oleme ju mõlemad
süüdi.»
«Ei. Mina valvan korda ja olen oma kutsele alati truu olnud. Ka
mina olen tapnud, kuid ma olen seaduse tööriist. Mu
ülesandeks on vaigistada selliseid nagu sina, kes siia ilma
õudust ja valu külvavad. Selliseid, kes...»
«Neid tapavad? Seda tahtsid sa ju öelda.»
Mõrvari häälde oli ilmunud viha. «Sa mõrvad
omasuguseid, kes on julgenud Nende vastu käe tõsta. Sa
mängid Nende mängureeglite järgi. Sa oled hullem kui
mina. Sa oled reetur. Oled sa kunagi ka mõne Neist tapnud?»
«Ei, aga...»
«Selles mängus «agad» ei loe, härra Kohtunik.
Sina süüdistad mind Nende tapmises, mina süüdistan
sind omasugustele selja pööramises ja reeturluses.
Samavõrd kui mina olen süüdi seaduse silmis, oled sina
jälestusväärne minu silmis. Kuid mitte selles ei seisne
su tegelik süü.»
Ta kogus hetke mõtteid.
«Kuid enne on meil vaja õiglast kohtumõistjat.
Sellele ametikohale pole just palju kandidaate. Tegelikult vaid
üks. Vaid juhus ise võib meid õigeks mõista
või hukkuda lasta.»
«Juhus?»
«Jah, juhus. See pime kohtumõistja, kes meie ilma tegemisi
määrab. Just nimelt juhus oma ükskõiksuse,
erapooletuse ja armutusega. Juhus, mis meid olemise mustris neile
kohtadele määranud on, kus me täna sinuga asume.»
Mõrtsukas vaikis hetke ja viipas siis laual lebava relva poole.
«See on täna õhtul juhuse tööriist. Kuus
lasku ja vaid üks neist tapab. Vene rulett, kui täpsem olla.
See on iidne võimalus saatuse lemmikuid välja selgitada.
Oled kuulnud?»
Detektiiv raputas kaalutlevalt pead.
«Ma ei hakka sinuga mängima. Ma tulin, et lugeda sulle
süüdistus, su üle kohut mõista ja vajaduse korral
kohapeal hukata. Mu amet kohustab mind selleks.»
Mõrtsukas nõjatus kiire liigutusega ettepoole.
«Sa hämad, härra Kohtunik. Ma tean seda sama hästi
kui sina ise. Ma kombin su kõhklusi ja allasurutud küsimusi;
ma limpsan põgusalt üle su varjusurmas trotsi ja kahtluste.
Usu mind, sa ei tulnud siia kohut mõistma. Lõpeta enese
petmine. Lõpeta!»
«Ma...» alustas kohtunik väriseva häälega ja
vaikis.
«Sa tead, et oled süüdi. Kusagil sisimas kiidad sa mu teo
heaks ning süüdistad end selle eest. Vähemalt see, kui
mitte miski muu, teeb sinustki süüdlase. Sa tead, et tulid
siia kohtualuse, mitte kohtunikuna. On mul õigus?»
Trots. Võitlus. Alistumine.
«Jah. Tean.»
«Kas pole irooniline, kuidas meie kohad vahetunud on?»
Kohtunik laskis käe aeglaselt lauale langeda, tõstis pihusti
ja virutas selle vihase liigutusega toanurka. Vastu seina
põrkunud relva kukkumise kaja kõlas hääletu
karjena.
«Aita mul sind mõista, härra Mõrtsukas.»
«Sa tahtsid öelda -- aita mul ennast mõista?»
«Võib-olla. On seal vahet?»
«Ei.»
Pikk ja valulik pilk.
«Kui ma vaatan su mõtteid, näen ma seal iseennast. Ma
kohtun tuttava lootusetuse, ahastuse, olemise talumatu valu ja
ennekõike üksindusega. Ma tunnen neid tundeid hästi.
Olen nende tunnetega üks. Olen sinuga üks, härra
Kohtunik.
Me oleme mõlemad elanud maailmas, mis ei kuulu meile. Me oleme
tooted, keda loonud maised jumalad ekslikult eeldasid, et me ei suuda
neist paremad olla. Nähes, et nad on meid alahinnanud, muutus
üllatus peatselt vihkamiseks.»
«Kuid kas pole see vihkamine õigustatud? Sina... me ju
astusime oma loojate vastu. Kas see pole andestamatu kuritegu?»
«Ei. Nad ehitasid meid oma väikluses surelikeks, et iga hetk,
mis me siin ilmas veedame, tooks meid lähemale vältimatule
kadumisele. Nad kinkisid meile väärtusetu anni --
mõttetu eksistentsi, lootuses meie kannatusi igavesti
jälgida.
Meie jumalad nautisid seda vaatemängu, usu mind. Nad imesid
sadistlikult rahulolu me kõhklustest, kannatustest ning
mõttetust eneseotsingust. Läbi meie loomise tegid nad teene
enestele, mitte meile. Nad lükkasid käima protsessi, millest
lähtuv sündmuste jada nad hukutas.»
Mõrtsukas otsis oma vastasistuja pilku.
«Vaata enese sisse, härra Kohtunik. Mida sa seal
näed?»
Kohtunik oli käed näo ette tõstnud.
«Sina ja mina ja lugematud meie saatusekaaslased kasvasid üles
selles tohutus koosluses, kus miljardid üheskoos üksikud on,
olles ilma jäetud isegi lootusest millegi suure ning igavese
olemasolule.
See, mida ma tegin, polnud midagi muud kui meeleheitlik appikarje,
õigluse kutse, mis kõigis meis juba ammu elanud oli.
Ütle mulle, et sa pole kordagi oma väärtusetu elu jooksul
kõhelnud, ja ma ütlen sulle, et sa valetad. Kinnita mulle,
et oled süütum kui mina, veena mind selles ning ma allun Nende
seadustele. Võid sa seda teha?»
Kohtunik värises, käed endiselt näo ees.
«Ei.»
Mõrtsukas tõstis laualt relva. Ta liigutused olid
rahulikud. Näis, et ta on oma tegu mõtteis juba tuhandeid
kordi sooritanud.
«Ja nüüd saabugu unustus...» ütles ta peaaegu
kuuldamatult.
Trummel läks pöörlema.
Relv tõusis oimukohani.
Lööknõel tõi kuuldavale nõrga
plõksatuse.
«Ma usun, et sul on aeg tunnistajapinki astuda.»
Kohtunik oli käsipõsakile vajunud. Ta vaatas tühja
pilguga enese ette asetatud relva ja nuuksus, isegi põhjust
teadmata, kogu südamest ja lõikavat valu tundes. Selgus
varitses kusagil eitamise ja enesepettuse tugeva udu taga, olles kord
peaaegu kättesaadav ja samas nii kauge.
«Ma ei saa,» oigas ta viimaks hääletult.
«Sul ei ole valikuvõimalust, härra Kohtunik. Sa ju tead
seda. Su näpp on olnud päästikul juba päevast, mil
Nad su lõid. Kuuled sa mind?»
«Ei...»
«Päästa ennast, härra Kohtunik. Lase juhusel
otsustada. Sul pole tegelikult midagi kaotada. Meie mängu
skoor on juba enne selle algust kindlaks määratud. Sul
pole...»
«Ei!»
«Hästi,» mõrtsuka hääl oli peaaegu
isalik. «Ma jätkan mängu sinu eest. Ma teen sinu
käigu. Sa ei jäta mulle muud võimalust. Ja mina ei
jäta võimalust sullegi.»
Mõrtsuka näpp leidis päästiku.
Lask kajas lagedate seinte vahel kui miljoni plasmalaengu kogupauk.
Kohtunik vaatas tardunud pilguga surma poolt irvkujuks muudetud inimkeha
ja tõusis toolilt. Kaalutletud liigutustega otsis ta läbi
surnu taskud, leidis sealt tömbi otsaga väikese kapsli ja
surus selle pärast mõningast pusimist relva trumlisse.
Surmakarussell hakkas pöörlema.
Relva tõstes meenutas ta päeva, mil oli olematusest olnuks
saanud, kui Nemad ta lõid. Ta mõtles sellele hetkele kahe
Igaviku vahel, mille külge ta klammerdunud oli, keeldudes
nägemast tõde sellisena, nagu see tegelikult oli. Karm ja
lõplik.
Oimukohta puudutav revolvritoru tundus kainestavalt jahe.
Ja päästikule vajutades mõtles Kohtunik viimast korda
Nendele, kes kogu oma surematu täiuse juures ometi nii ekslikud
olnud olid.
Ta mõtles jumalikele masinatele.
|