|
[ Jutt |
Jutulabor: märts 1999 |
Uued arvustused ]
Kohtumõistmine.
Lugu, mis ei kutsu just eriti kaasa mõtlema/elama. Nüri ja puisevõitu dialoogid Mõrtsuka ja Kohtuniku vahel ei räägi õigupoolest millestki. Mingi hämar vastandamine Meie ja Nemad püüab järgida üht kindlat sotsioloogilist identiteedi diskursust, kuid loole see eriti kasuks ei tulnud. Teksti lipsanud oksüümoron (relva hääletu karje) mõjus nii naeruväärsena, et oleksin tahtnud lugemise üldse pooleli jätta.
Lugu üritas olla omamoodi filosoofiline, aga kuna kogu taust jäi ebaselgeks, siis jooksid kõik filosoofilised ja teoloogilised püüdlused mööda külgi maha. Ideest ei saanud absoluutselt aru, aga kohati meenutas jutt ulmelist interpretatsiooni Sade preestri ja sureva mehe vahelisest dialoogist. Näiteks, et Jumal on masin jne.
Milleks see vene rulett? Kes on Nemad? Jumalad? Masinad? Tulnukad? Kes?
Ei kuskilt ei kuhugi.
Lõpp valmistas pettumuse.
Minu arvates on autor selle looga enadale küll liig kõva pähkli pureda võtnud.. ja selle kallal ka oma hambad murdnud.
Tekst meenutab lugemisel näidendit. Dialoog, eriti alguses, kannatab selle all, et lugejal puudub visuaalne kujutlus toimuvast, mis tundub olevat olemas küll autori peas kuid selle edasiandmine on pisut puudulik. Sellepärast oli mul algusosas suuri raskusi mõistmisega kumb tegelastest parajasti kõneleb, nad läksid pidevalt segi. Näidendi dialoog kirjutatakse kujul:
Tegelane1: "Tekst1."
Tegelane2: "Tekst2."
ja sellest olnuks ka antud juhul abi. Loo edenedes see probleem küll kadus ja asi muutus jälgitavaks.
Ka ülejäänud osas oli tegu tüüpilise näidendiga. Tegevus toimus laval ja kõik kirjeldused olid lakoonilised juhtnöörid lavastajale ning dekoraatorile.
Kerulisem on lugu lõpuga - kuidas peab vaene lavastaja publikule selgeks tegema millele mõtles peategelane enne eesriide langemist???
Kokkuvõtteks: Näidendiks pole paha, novellina kole ebamugav lugeda.
Ühinen Raul Sulbi aravmusega - sõnu seada kirjutaja oskab, idee on ka olemas, aga ülejäänu on puudud, ei ole jutus endas seda iva, mis kaasa haaraks. Kuna stiil on väga hea, siis jään huviga autorilt uusi jutte ootama.
| 16.03.1999 03:06:34 |
Must Kass |
Et miskid "nemad" - jumalikud masinad? Ja nende juhi tapmine! No way! Miski suht ladus dialoog jookseb eikuhugi. No ei ole kohtunik eriti pôhjendatud käitumisega. Ja misjaoks SF - no ei olnud teadust, ei olnud fantastikat. Ainult katse kirjutada psihhaloogilist etüüdi.
Süþeed tõesti õieti ei olnud. See-eest valdab autor kirjutamise kunsti üsna hästi. Lugesin loo läbi ja lasin end täitsa kaasa haarata. Alles siis, kui siit teiste arvustusi lugesin, mõtlesin loo üle järgi ja taipasin, et stoorit tõesti seal ju tegelikult ei olnud.
Kindlasti kirjutas autor teemal, mis tal endal hingel pakitses ja ei tulnudki selle peale, et lihtne lugeja ei tea selle loo tagamaid. Ulmelugudes on enanasti kombeks, et lahtiseid otsi ei jäeta, või jäetakse minimaalselt. Minu arvates on see hea komme.
Annaksin nõu ka ja mitte ainult O´Donnellile, vaid kõigile, kes midagi loovad. Nimelt tasuks oma loomingut enne avaldamist inimeste peal katsetada. (Naine, ema, äi, lapsed, joodikust naabrimees jne.) Ega autor ise oma loo puudustest aru ei saa.
Vastakad tunded tekivad pärast selle lühiloo lugemist. Kirjutada O’Donnell oskab... ehk ülearugi. Sest on üsna raske öelda, kas on meil tegemist kõrgelennulise aga mõttetühja loba või autori loomulikus stiilis väljendatud mõtetega, mis talle peamurdmist on pakkunud. Igatahes näib suund olevat selle rabeda stiili suunas.
Aga sisu? Suht tühine, tundub mulle. Jättis täiesti külmaks. Mingid tüübid ajavad oma asju ning lugejasse see eriti ei puutu. Kahju! Võiks puutuda. Pealegi ei olnud mingit põhjust käesolevat süzheed tulevikku viia. «Nende» asemele oleks saanud mida iganes panna. Nii et ulmet kah nigu vähevõitu.
Aga kokkuvõttes usun, et O’Donnelllist saab üsna arvestatav tegija. Tuleks vaid korralikud (ulmelised) süzheed. Ootan huviga!
| 04.03.1999 10:24:06 |
Indrek Hargla |
Palju kära ei millestki!
See oli esimene mõte, mis pähe tuli. Taheti teha selline psihholoogiline jutuke ja selle peale ka kogu aur läks. Aga minu - lugeja - kelle jaoks see jutt kirjutati, jätsid Kohtuniku hingepiinad küll täiesti ükskõikseks. Autor annab siin tehniliselt hästi viimistletud aga psühholoogiliselt ainult ette kujutatud (mitte läbitunnetatud) sisekaemuse. Ja seepärast pole metamorfoos ka usutav. Kohtuniku sisimised võitlused ja oma südametunnistusega kemplemine ei võa loo kandvat temaatikat välja, sest ei veena...
Nii ma arvan. Loo enda idee, ilma psühholoogiata, pole kah teabmis köitev. Ettearvatav kah veel. Ise lootsin, et hoopis Kohtunik ja too mõrtsuk osutuvad lõpus roboteiks, kes käe inimese vasta tõstnud jne.
Seega üldmulje - sm O'Donnel peaks oma võimed ja energia valama parema süzheega juttu, katsuma lugejat rohkem keerulisema puändiga ehmatada, peitma lahenduse niite rohkem ära jne. Ja huvitav, kas autorile endale selle jutu süzhee on kuidagi allegooriliselt südamelähedane? Kui on, siis on hää, siis on pool juttu juba tegelt olemas. Aga lugejale tuleb asi kah söödavaks teha.
Aga varjunimi on jälle selline...liiga imelik. Iseasi kui autori pärsinimi oleks midagi ... Marko Toonel vms., siis saaks veel aru. Aga miks peaks üks eestlane endale võtma shotlase nime? Mulle küll shotlased ei meeldi, on sellised igerikud kuivikud, irisejad, joodikud ja kaklejad.
Jutule pole kirjutamistehnika poolest küll mikit ette heita...
Aga tõttöelda oli loo lõpp suures osas üsna etteaimatav... ja see on puudus.
Isiklik probleem oli mul aga hoopis see, et lugu jättis mind üsna ükskõikseks – midagi niisama elutut ja mõtetut nagu kabinetiteadus, meediakunst ja absoluutne null!!!
| 04.03.1999 01:21:02 |
Karen Orlau |
Täiesti naljakas juhus, et Kohus ja Etendus sedaviisi järjestikku sattusid, sest neis on lausa ülearugi palju ühist - vähemalt tundub mulle nii. Sellised symbolite ja vihjete kaudu eluväärtuste arutamise monoloogid. Iseenesest potentsiaalselt huvitav lugejale, kes viitsib kaasa mõelda ja vihjeid lahti mõtestada. Samas jälle põrgulikult igav neile, kes sellist targutamist tyhikargamiseks peavad ja pinget, mingitki tegevuskäiku, värskeid ideid ja muud säärast jutule tarvilikku atribuutikat otsivad. Pakun, et shanriks ei olegi niivõrd lyhijutt kuivõrd läbi symbolite vormistatud... (no nii - ongi ummik) kas siis mõte, emotsioon vai mingi arusaamisele jõudmine. Midagi sarnast. Kyllalt isiklik ja läbi tunnetatud, et kirjutaja jaoks sygavat tähendust omada ning kyllalt jutuballastita, et jätta lugeja valiku ette, kas katsuda kaasa mõelda (võibolla lugeja enda jaoks juba läbitud etappi) või jätta asi kus see ja teine.
Ühtegi halba sõna ei taha öelda kirjutamistaseme kohta. Ka idee, tegelaskujud ja selgroog - kõik see, millele juttu yles ehitada, täiesti olemas. Soovitaks vast lihtsalt asja jutulisemaks muuta: kasvõi selle kaudu, et mis pagana pärast too mõrtsukas ikkagi syydi mõisteti. Värvikad detailid, terav konflikt - midagi kasvõi kriminullilikku ;) aga põnevat ja kaasakiskuvat. Hea soovitada, muidugi ;) eriti, kui ise ka kõrvuni samas ämbris.
|
