Juunikuu keskpäevane päike kõrvetas
valusalt. Saluäärse talu loomad olid kõhud
värsket heina täis söönud ja otsisid
metsaäärsest varjust jahedamat kohta, kus saaks
rahulikult mäletseda. Vendadest karjased Kaarel ja Kusti
igavlesid sealsamas lähedal. Kuna vaba aega oli piisavalt,
pidasid poisid aru, millist huvitavat mängu võiks
õige mängida. Indiaanlasi ja muistseid
sõjamehi oli varem juba küllalt mängitud ning
lisaks oli kahekesi igav sõda mängida -- oleksid veel
teised küla poisid seltsiks olnud.
«Tead,» ütles Kaarel, vendadest vanem.
«Teeme endale õige vägevad vibud ja lähme
metsa loomi küttima. Otsime õige selle rebase
üles, kes kogu aeg meie kanu varastab. Mõtle kui
tore on teistele pärast rääkida, kui vägevad
küttid me oleme.»
«Aga isa ei lubanud meil loomi omapead jätta. Ta
annab selle eest korraliku keretäie tappa,» vastas
Kusti mureliku häälega.
«Küll Polla valvab, tema ei lase ühelgil
vasikal kaotsi minna. Minu arust paremat karjakoera terves
külas ei olegi. Mäletad kuidas ta eelmisel aastal
kaotsi läinud vasika metsasügavusest üles leidis.
Ja kuhu need loomad ikkagi selle suure kuumaga
lähevad.»
Selle peale ei olnud Kustil midagi kosta ning poisid
läksid metsa vibu jaoks sobivat puud välja valima.
«Kaarel, kas sa tead mis puust saab kõige parema
vibu?»
«Sulane rääkis mulle, et vanasti tegid Eesti
sõjamehed oma vibud kadakast või kuusest, aga meie
metsas kadakat ega kuuske ei kasva. Ma olen kuulnud, et ka
pajust pidi päris hea vibu saama.»
Omavahel juttu ajades jõudsid poisid metsa ning asusid
sobivat paju välja valima. «Vaata linnupesa,»
ütles äkki Kusti. «Huvitav, mis linnu pojad need
siin on?»
«Minu teada on need lepalinnu pojad. Vaata kui naljakalt
nad oma keelt suust välja ajavad ja viiksuvad nad kah
päris haledasti.»
«Nad tahavad vist süüa. Tule lähme otsime
kusagilt mujalt vibu jaoks sobivat puud, me ei lase muidu
emalinnul pesale tulla.»
Kaarel aga ei kavatsenud ära minna. Ta võttis
pesast ühe poja välja ja vaatas värisevat
linnupoega tükk aega. «Mis sa teed, Kaarel?
Nüüd jääb talle inimese lõhn
külge ja kui sa ta tagasi paned, siis jätab emalind
pesa maha ning kõik linnupojad surevad nälga,»
ütles seepeale Kusti pettunud häälega.
«Kae nüüd kus suur asi, kogu mets on ju linde
täis.»
Siis aga juhtus midagi ootamatut. Kaarel pistis näpud
linnupoja pärani nokka vahele ning rebis väikesel
linnul keele välja.
«Mis sa teed, kas sa oled hulluks läinud!»
ütles selle peale Kusti. «Mida ta sulle paha on
teinud, et sa pead tapma.»
«Kas sa kardad verd või, ükski õige
jahimees ei karda verd. Siin on veel kolm linnupoega, näita
et sa ei ole argpüks,» vastas Kaarel ning
tõmbas veriste näppudega üle venna näo.
Seejärel võttis ta veel ühe linnupoja pesast
välja ning viskas selle vennale.
«Kas sa ei mäleta mida vanaema rääkis
Metsaisa kohta. Ilma põhjuseta ei tohi ühtki
metslooma ega lindu tappa ega neile viga teha. Ja kui sa oled
midagi lubamatut teinud, siis Metsaisa karistab sind. Mis tunne
sul oleks, kui ta sult kah keele suust välja rebiks.»
Kusti võttis maha kukkunud linnupoja kätte ning pani
ta pessa tagasi.
«Ah leidsid kah mida kuulata. See on ju vananaiste
plära, muud ei midagi. Mingit Metsaisa ei ole tegelikult
olemas.»
«Aga ikkagi ei ole vaja linnupoegi niisama tappa. Kui sa
veel ühe linnul keele suust välja rebid, siis ma
ütlen vanaemale ära.»
«Proovi ainult.»
Kusti ei soovinud enam vennaga metsas olla ning läks
tagasi karja juurde. Kaarel jäi aga edasi linnupesa juurde.
Ta võttis pesast veel ühe linnupoja ning rebis ka
sellel keele suust välja. Ta tundis suurt mõnu, kui
soe veri tema kätel voolas, mistõttu ta veel ka
ülejäänud kahel linnupojal keeled suust
välja rebis.
Äkki tundis Kaarel, et ta ei ole üksi, tema selja
taga oli veel keegi. Ta pööras end ümber ja
nägi enda ees seismas üht kortsulise näo, pika
halli habeme ja kulunud riietega väga vana meest, kes
toetus jämedale kepile. «Metsaisa,» mõtles
ta. Hirmuvärinad jooksid üle tema selja. Kaarel
püüdis ära joosta, kuid ei suutnud.
Metsaisa vaatas Kaarelit mitu minutit vaikides, enne kui
hakkas rääkima. «Kaarel, seda ma ei oleks sinult
küll oodanud. See, millega sa siin hakkama said, ei ole
enam tavaline koerustükk, vaid kuritegu selle metsa vastu,
mida mina kaitsen. Nüüd pean ma sind karistama. Kas sa
seda tead, et vanemate patud tasuvad ära nende lapsed. Nii
peavad ka sinu lapsed kandma seda rasket koormat.»
Kui Kaarel end jälle liigutada suutis, oli Metsaisa
kadunud. Kuidas ta tuli ja läks jäi Kaarelile
arusaamatuks. Talle tundus, nagu oleks ta und näinud.
Nõrkadel jalgadel tuikudes läks ta tagasi Kusti
juurde. Ta värises üleni, vaatamata sellele, et oli
kuum suvepäev.
«Tead Kusti, ma vist nägin Metsaisa, ta pani mulle
needuse peale. Teeme nii et, sa sellest mitte kellegile ei
räägi,» ütles Kaarel, kui oli mitu minutit
vaikides venna kõrval istunud.
«Milline ta välja nägi?»
Kaarel kirjeldas vanameest lühidalt, üksikasjad
Metsaisast talle meelde ei jäänud.
«Mulle tuleb meelde, et sulane rääkis hiljuti
mulle ühe loo, kuidas Metsaisa tema ära needis,»
ütles Kusti mõne aja pärast. «Nimelt oli
sulane leidnud kuskilt metsaäärsest kivihunnikust
rästiku ja ta ilma pikemalt mõtlemata maha
löönud. Pööranud ümber, seisis ta
ootamatult vastamisi Metsaisaga. Sulane kirjeldas teda
samasuguse vanamehena nagu sinagi. Siis oli Metsaisa meie sulast
kõvasti sõimanud ja lubanud talle edaspidiseks
palju kannatusi. Paari nädala pärast astuski ta
rästikule peale, kes teda seepeale jalast hammustas. Sulane
oli mitu päeva kõrges palavikus olnud. Hea et tal
hing üldse sisse jäi.
Aga millise needuse ta sulle Metsaisa peale pani?»
Selle peale ei vastanud Kaarel midagi, vaid tõusis
püsti ning läks liiga kaugele läinud lambaid
tagasi karja juurde ajama. «Polla aja lambad tagasi,»
hõikas ta koerale.
Paari pärast ei pööranud Kaarel enam Metsaisa
needusele enam olulist tählepanu. Ta oli otsustanud, et
tema talu pidama ei hakka ning samuti ei plaaninud ta ka naist
võtta. Selle asemel kavatses ta suureks saades meremeheks
hakata.
***
Viisteist aastat on möödunud suvest, kui Metsaisa
Kaarelile needuse peale pani. Paar aastat tagasi lõppes
Saluäärse talu peremehe Jaagupi maine teekond ning
uueks peremeheks sai talu vanim perepoeg Kaarel. Aasta tagasi
võttis ta endale naiseks naabritüdruku Liisu.
Samasugusel kuumal suvepäeval, nagu viisteist aastat
tagasi, oli Saluäärse talus käes kibe heinategu.
Kaarel niitis koos linnast appi tulnud venna ja sulasega heina.
Kaarelil ei tahtnud niitmine kuidagi edeneda, kogu aeg jäi
ta Kustile ja sulasele jalgu. Tema mõtted olid seotud oma
naise Miinaga, kes pidi lähipäevil ilmale tooma
esimese lapse.
Kaarelile tegi muret viieteist aasta tagune juhtum
Metsaisaga. Varasematel aastatel ei pööranud Kaarel
Metsaisa needusele olulist tähelepanu. Kuid nüüd
ei suutnud ta kuidagi rahulikuks jääda. Tal oli kogu
aeg meeles Metsaisa needus: vanemate patud tasuvad ära
nende lapsed.
«Eest ära!» röögatas sulane tema
selja taga. Kaarel astus kõrvale ning sulane jätkas
tema vaalul. «Kui sa niidaksid kiiremini, siis sa
mõtleksid vähem oma naise peale. Usu mind, ta saab
ilma sinu muretsemiseta väga hästi hakkama.»
Kaarel niitis küll veel mõnda aega edasi, kuid
hirm haaras ta järjest rohkem oma haardesse. Kaugel
heinamaa taga paistis seesama metsatukk, kus ta kunagi
linnupoegadel keeled suust rebis. Selle nägemine tõi
talle külmajudinad selja peale. Mets oli talle kõik
need aastad tundunud äärmiselt ebamugava kohana. Nende
vähestel kordadel, mil ta metsas käis, tundus talle,
et puud tahavad teda oma oksetga kägistada. Tihedas
oksarägastikus ei suutnud ta kuidagi liikuda, oksad
kriipisid tema näo ja käed marraskile. Pigem eelistas
ta minna ringiga kui otse läbi metsa. Paar korda oli ta
ära eksinud ning alles pika ekslemise peale metsast
välja pääsenenud.
Ühel hetkel tundis Kaarel, et enam ta ei suuda heinamaal
olla. Ta lõi vikati vart pidi maasse ning tormas
kõige otsemat teed pidi koju. Terve tee oli tal tunne, et
midagi tõsist on juhtunud.
Astunud uksest sisse, said tema kahtlused kinnitust. Teda
võttis vastu ema. «Kaarel, sul on poeg, kuid tal ei
ole keelt. Ta ei saa häält teha,» ütles ta
nuuksudes.
Seda kuuldes tormas Kaarel uksest välja ning jooksis
metsa. Tema ainus eesmärk oli Metsaisa üles otsida ja
talle kätte maksta. Mingite tühiste linnupoegade
pärast ei saa ju üht inimlast tummaks teha.
«Metsaisa, ole sa igavesti neetud! Kui ma su kätte
saan, siis ma keeran sul pea otsast ära,» karjus
Kaarel kui oli metsa jõudnud. Kuna Metsaisa välja ei
ilmunud otsustas Kaarel sügavamale metsa sisemusse minna.
Ta jooksis seni, kuni jõud löppes ja ta pikali
kukkus.
Mõnda aega jõuetult lebanud, tõusis
Kaarel püsti ning nägi otse enda ees linnupesa. Kaarel
leidis, et nüüd on õige aeg talle tehtud
ülekohtu eest kätte maksta. Pikemalt mõtlematta
rebis ta kõigil linnupoegadel pead otsast ära,
tundes seejuures täit rahuldust, et sai
lõpuks Metsaisale tasutud.
Pööranud ümber, et tagasi koju minna, seisis
Kaarel ei tea kust ilmunud Metsaisaga vastamisi. Selle kohtumise
üle tundis ta heameelt. Ta otsustas nüüd
lõplikult kätte maksta. Vihast röökides
tormas ta Metsaisale kallale, kuid avastas end ootmatult karu
käppade vahelt. Enne surma meenus talle veel vanaema
jutustus Metsaisast, kes võib end muuta karuks...
|